Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "PLATONI KOOPA-VÕRDPILT". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
platon, filo, koopas, õiglus, eetika, sokrates, eetilis, tunnetuse, seinal, psyche, filosoofid, filosoofiline, ettekujutus, valgusega, varje, varjud, dialoog, vestlust, nõbu, politeia, isiklikku, milleta, eelduste, üldisemalt, vooruste, vundament, riigimudel, vastuolus, orientatsioon, vastutav, refleksioon, faktiliselt, nimetame, antiikajal, visandabPlatoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu. 2) Kuidas kirjeldab Platon koopast lahkuma sunnitud vangi suhtumist oma kaasvangidesse ja mida need allegooriad võiksid tähendada?
(epistemoloogiline tasand) teadmatus arvamus teadmine agnoia doxa episteme (ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise Niisiis ranges tähenduses teadmist saavat omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonna kohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna ranges tähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonna ontoloogilise eripära tõttu. Erinevate olemisvaldkondade ontoloogilise eripära üheks tunnuseks on ka nende võimelisus olla vastavate spetsiifiliste tunnetusvormide esemeks. Olemine domineerib antiikse arusaama kohaselt teadmise üle ja limiteerib teadmise võimalusi. Nii peab ka filosoofias ontoloogia olema epistemoloogia suhtes domineerival positsioonil – teadmise võimalikkuse,
Näiteks teadmised mille abil võib luua endale mõne emotsiooni (rõõm, kurbus). Aristotelese järgi on see esimene filosoofia mille alla käib ka tarkus. 2. Klassikaliselt käsitleb tarkus taevaseid asju ja maiseid asju. a. Taevased asjad jagunevad omakorda kaheks: Kehalised asjad. Siia kuuluvad: füüsika, astronoomia, bioloogia ja anatoomia. Kehatud asjad. Siia kuuluvad: teoloogia, psühholoogia ja matemaatika. b. Maiste asjade hulka kuuluvad: eetika ja riigiteadused. b. Hiljem on kahe eelneva kõrvale lisandunud ka tehnilised asjad. Siia alla kuuluvad loogika, dialektika, retoorika. 3. Filosoofiaga alustamiseks on pakkunud välja mitmed filosoofid erinevaid võimalusi. G.W.F.Hegel ja M.Heidegger on öelnud, et filosoofiaga pole võimalik üldse algust teha. Nende arvates on olemas kaks võimalust kas me oled filosoofia sees või me ei ole filosoofia sees
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide
olendid ja sündmused meie elus on objektiivselt olemas, et neil on püsivad omadused, millest me oleme suutelised ettekujutust (kujutlust? arvamust? teadmist?) looma. Niisugused põhjendusteta omaksvõetavad usud moodustavad filosoofias nn naiivrealismi tuuma. Kolmandaks, lapsepõlvest alates sisendatakse inimestesse arusaamu hea ja halva, õige ja väära, ausa, õiglase jms käitumise kohta. Neid mõisteid ja käitumismalle analüüsib süstemaatiliselt ja kriitiliselt moraalifilosoofia ehk eetika. Kas siis tänapäeva kõikvõimas teadus ei suuda kõikidele küsimustele vastuseid anda? Ei suuda, põhimõtteliselt. Neile küsimustele, millele saab vastata kogemuse, sh vaatluse, mõõtmise, eksperimendi, põhjal, vastavadki faktuaalsed, empiirial baseeruvad teadused (nt füüsika, geograafia). Deduktiivsete formaalsete arutlustega seotud küsimustele aitavad vastuseid leida loogika ja matemaatika. Aga Hamleti kuulus küsimus Olla või mitte olla
“, oskusteave saavutamaks soovitud lõppeesmärki, olles orienteeritud selle materiaalsele teostamisele, millegi siia ilma tekitamisele. Praktiline teadmine – Eetiline väärtusteave, mis võimaldab meil teha õiglaseid ja ratsionaalseid otsuseid, eristada head halvast, õiget valest ning nende teadmiste abil elada õnnelikult, korraldada ühiskonnaelu. Tänapäeval tuntakse seda tüüpi teadmist peamiselt eetika ja praktilise filosoofia nime all. Teoreetiline teadmine – Filosoofiline tarkus, mida Aristoteles kutsus esimeseks filosoofiaks. Teadmine teadmise pärast – midagi, mis on hea inimesele endale, mitte suunatud millegi teostamisele või saavutamisele. Käib kolme tüüpi asjade kohta: * Asjad, mis on eraldi (inimese mõtlemisest ja meeltest), kuid mis muutuvad, nt looduse poolt antud asjad, inimese loodud füüsilised objektid.
·analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia Inimene mõistmine filosoofilise antropoloogia suundades: Etoloogiline antropoloogia- inimest vastandatakse mõtleva loomaga. Kõige enam kasutatav seisukoht nii antiikaja loogikaõpikutes. Inimene kulub loomade hulka, mõtlemine ja kõrgelt arenenud aju eristab inimest loomadest. Keel on Aristotelese arvates oluline, eristab inimesi kõikidest teistest elusolenditest, ainult inimene on võimeline eristama ja mõistma sõnade kuri, hea, õiglus tähendust. Klassikaline filosoofiline antropoloogia- inimest on liitsubstantsi, mis koosneb kehast ja hingest, ühendades neid omavahel. Hing on keha elustav printsiip, elusas kehas on hing, surnud kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos- inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab
maailmast, meie olemasolu on tühine võrreldes maailma olemasoluga. Inimene peab aga leidma oma koha maailmas. Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks? Raskeks teeb maailma mõistmise asjaolu, et sõltub suuresti meeleolust, aga meie meeleolu ei küündi tervikliku vormi ehk maailmani. Täiskasvanud inimesed sunnivad aga oma meeleolusid varjama, maha suruma. Mida koopa allegooria sümboliseerib? Filosoofia vs rahvas Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks? Inimesed on selles koopas ahelates, nad on seal olnud lapsest saadik. Nad on ainult ühe koha peal paigal ja saavad vaadata vaid enda ette, küll on aga nende selja taga valgus ja inimesed, kes moodustavad koopaseintele varje. Tõelisuseks peavadki nad seda, mis on koopas. Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama? Valgus teeks talle valu, ta pöörduks tagasi koopasse
õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest. Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk 210), traditsioonilise metafüüsika kriitika (lk 208) 8. Kanti eetika: kohustus, kategooriline imperatiiv (lk 214-215) 9
oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt." Nimisõnad tähistavad olevate asjade loomust ning sellepärst on sõnad looduse enda poolt. Sofistid Sõnad on konventsioonid. Demokritos Sõnad on juhuse ja mitte looduse poolt. Ehk kõige tänapäevalikum. Sõnad on inimeste välja mõeldud konventsioonid. Keelel ja sõnadel pole maagilist seost olemustega. L. Wittgenstein Sõna tähendus seisneb tema kasutuses, tema rollis keelemängus . Platon, Aristoteles, Thomas Aquinas Essentia, asja olemus. Locke, Hume Korduvad tajuimpulsid ehk `ideed`. Locke "Sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume : ,,sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises." J. Dewey Sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Laua idee ei ole muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda
FILOSOOFIA 19/04/2010 10:20:00 KLASSIKALINE PERIOOD SOKRATES 470-399 e.Kr Sofist õpetaja, Oli antiikaja suurimaid mõtlejaid ja filosoofe. Pühendas oma elu ja tegevuse moraalifilosoofiale ning hüve, vooruse ja õigluse otsingutele. Peamise meetodina kasutas ta dealektikat küsimuse ja vastuse kaudu teadmiste otsimne ehk sokraatiline küsimine Sellega püüdis ta inmestele näidata kui rumalad nad on aga ühtlasi ka aidata neil iseenaast tundma õppida
· Aristoteles tuli Ateena barbaarseks peetud põhjalast. Iga õige otsus peegeldab seega olemissuhteid. · Platoni vanaks saades tekkis pingeid: · SÜLLOGISTIKA: · Aristoteles: " Platoniga tarkus ei sure." · Väide (deduktiivne järeldus) · Alamväide (induktiivne järeldus) · Platon: "Õpilane on nagu varss, kes lööb oma ema pärast · Järeldus seda kui ta temast on kogu jõu väljaimenud." · Kõik inimesed on surelikud. · Peale Platoni surma (347 a.e.Kr.) lahkus Aristoteles · Sokrates on inimene. Akadeemiast. · Järelikult on Sokrates surelik. · 342 a. e.Kr. võtab Makedoonia Filippus ta oma poja · Kõik inimesed on mõistusega.
mõjutanud). Herakleitos, Pythagoros, atomistid Leukippus ja Demokritos, sofistid 2) Klassikaline antiikfilosoofia 3) Hellenistlik filosoofia 4) Rooma filosoofia Kokkuvõte: 1) Kaemus = mõtlemise olemise vaheline seos 2) Vana-Kreeka filosoofia keskseks ideeks inimese (mikrokosmos) ja maailma (makrokosmos) vaheline harmoonia 3) Sokratese-eelne filosoofia väheliigendatud teadus maailma kõiksuses 4) Sokrates ja sofistid töid pöörde: keskseks inimene ja tunnetuslikud küsimused 5) Filosoofia mõtestab maailma kui tervikut ja inimese kohta selles 4. Sokratese-eelsed filosoofid. Herakleitos kosmosest, logosest, saamisest, tarkusest. SOKRATES Vana-Kreekast (469-399 e.m.a.) HERAKLEITOS Efesosest (544-483 e.m.a.) "Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu." "Eksisteerime ja ei eksisteeri." Herakleitose fragmendid: Logosedoktriin: 1
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus
NOESIS - otsene intuitsioon ideedest. Ta pooldas hingederändamise õpetust. Jumal lõi hinged ja nendega asustanud tähed, igal tähel üks hing, mida juurde ei looda. Nad toituvad vaatlusest. Ideede maailmas näeb hing ideaalset ilu ja õigust. Hinged on nagu sõjavankrid, mille üks ratsu kisub mateeria poole. Teine ideede maailma poole. Tõeline maailm on ideede maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada ja neid ei teki juurde. Koopamüüt: Inimesed elavad koopas ja on aheldatud koopa seina külge. Näevad ainult varje seinal , mida koopasuust tulev valgus seinale heidab. Tegemist on asjade varjudega, mis asuvad väljaspool koobast. Koobas oma varjudega ongi meeleline maailm. Väljaspool koobast asub tõeline ideede maailm. Ideede ja meelelise maailma suhe: asjad väljendavad ideesid. Ideed kehastuvad asjades. Asjad on ideede varjud. Voodi idee on loonud jumal, konkreetse voodi puusepp ning voodit kujutava maailma kunstnik.
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
vormis. Oli ideaalmees. Olid edukad loodusteaduste vallas. Neid rakendati kohe ka kunstivaldkonnas. Olid läbipõimunud. Muusad. Kunsti loomiseks oli vaja muusade kohalolu, inspiratsiooni, puudutust. Kaitsejumalannad kunstis. 9 muusat. Antiikajal teati ainult lüüramuusikat. Instrumentaalmuusikat ei viljeldud. Linnade õitseng soodustas samuti tegelemist kunstide ja filosoofiaga. Oli majanduslikult õitsev kultuur. Antiik-Euroopas tekkisid esimesed esteetikateooriad. Platon ja Aristoteles- Platon. Õhtumaade võimsamaid filosoofe. Mõjutab siiani teadust. Oli Skoratese õpilane. Sõnastas ideaalse riigi mudeli teoses ,,Politeia". Seal esteetikaküsimuste jaoks olulised mõtted. Politeiat ei ole võimalik eesti keeles lugeda. Ainult katkendid. Platon pani kirja oma esteetilisi tähelepanekuid ,,Ion" ja ,,Phaidro". Ta oli dialoogimeister. Viis selle kirjandusliku zanri täiuslikkusele. Nooruses kirjutas ka draamatekste. Tema keel on väga kujundlik,
lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et
Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene? (antropoloogiaküsimus).
1. PILET FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID, NENDE PÕHIJOONED S. KIERKEGAARD 19. SAJANDI IRRATSIONALISMI ESINDAJA JA EKSISTENTSIALISMI EELKÄIJA Antiikkreeka filosoofia - küsimus maailma algest ja algseadusest ning kõiki ühendavast alusest, olemuslikud küsimused, tõe ning tõelise tunnetuse otsimine inimese loomuse uurimine ning eetiliste põhimõtete kujundamine, isikliku õnne otsimine. On omakorda eelsokraatiline periood, klassikaline periood, hellenistlik periood. Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side, tollased filosoofid olid enamjaolt vaimulikud. Põhiteemaks on usu ja teadmiste vahekord. Jaguneb: patristiline periood (proovitakse antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus), skolastika (küsimustele hakatakse lähenema ratsionaalselt).
olevat. Samas kõlaks tänapäeval kellegi kohta sellise nimetuse kasutamine solvanguna antud inimese aadressil. Millest selline vastuolu, miks on sõnale sofist tekkinud selline negatiivne tähendus? Üheks väliseks põhjuseks on olnud see, et (filosofeerivate) sofistide teosed on väga katkendlikult säilinud. Põhilisteks allikateks sofistide kohta on Platoni teosed, kus sofistid esindavad paraku sageli Platonile vastandlikku positsiooni. Platon polemiseerib sofistidega, nähes nendes enda ideelisi vastaseid ega ole seetõttu nende suhtes ehk päris erapooletu. Niisiis pärineb sofistide halb renomee osaliselt siit, sest Platonil on olnud suur mõju kogu järgneva aja Euroopa filosoofia-traditsioonile. Kuid oli ka sisulisi põhjusi, miks sofistide renomee ei olnud juba nende kaasajal kõige parem. See johtub samast eespoolkirjeldatud ühiskondlikust situatsioonist – turumajanduslike suhete
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
4. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia? e olemisõpetus on metafüüsika haru, mis tegeleb oleva ja olemise kui niisuguse ning olemisviisidega. Tegeleb olemise üldiste alustega, küsimustega, mis on maailm, mis on jumal jne. Platon väitis, et igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahelises püsitus olekus. Platon käsitas ideede tunnetamist kui meenutamist (anamnees). Seda tõekspidamist tõlgendab müüt hingede rändamisest: inimese hing viibis enne maapealset elu ideede maailmas ja võis seal vahetult ideid näha. 5. Milliste küsimustega tegeleb metafüüsika? Metafüüsika tähendab seda, et sa räägid millestki, mida pole võimalik empiiriliselt tõestada, Mis eksisteerib? Kas kogu olemasoleval on mingi algpõhjus? Kas inimese puhul saab eristada keha ja vaimu? Kas inimese tahe on vaba
Miks tajuvad erinevad subjektid asju erinevalt? Mida tähendab tajuda unenäos? Mis peaks tagama taju adekvaatsuse? 4 (L2) ANTIIKFILOSOOFIA kujunemine Antiikfilosoofiat võib jagada nelja perioodi: Kosmoloogiline periood (oluline on maailm ja selle tekkelugu; mis on algelement, kuidas see toimib jne) mileetoslased, Herakleitos,atomistid, Elea koolkond. Antropotsentriline periood (oluline on inimene, tema sisemaailm; mis on ilu, tarkus mehine jne) sofistid, Sokrates, küünikud, kürenaikud. Suur süntees (antiikfilosoofia kõrgperiood) Platon, Aristoteles. Hilisperiood stoikud, epikuurlased, skeptikud, uusplatoonikud. Antiikfilosoofias ilmneb kolm mõtlemisjoont: 1. Ratsionalism Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest. Ei usutud mütoloogiat, otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda. 2. Krititsism kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema
Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus:
tekitab vähe iroonilise varjundi. Arch on kirjandusliku jambi rajaja. Ta on värsivormi meister. Kasutab satiirilist valmi, isiklikku mõnitust ja needuseid. Ka enda suhtes terav. Üks kuulsamaid eleegikuid ja jambograafia rajaja. Palgasõdur, vallaslaps (orja ja üliku laps), seikleja, vajab adrenaliini (sõjad). Tekstid väga subjektiivsed, ei huvita kollektiivne eetika, huvitab enda elu. Kirjeldab ausalt ja siiralt oma tunnetest (keset sõda hakkas hirm ja jooksis ära) ega karda, et tehakse pilkealuseks. Argine, igapäevane, maiste nõrkustega kangelane heeroste ajastu antipood. (Üksikisik esiplaanil.) Solon Ateena seaduseandja, kelle jaoks olid luuletused kodanike mõjutamise vahend. Ta loomingus ülekaalus poliitilised ja kombeõpetuslikud teemad, millel usulis-kõlbeline iseloom. Toon on rahulik-manitsev
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt
sotsioloogiliselt. Eetika kui normatiivne ehk juhendav teadus põhjendab kõlbelise elu aluseid ja annab praktilisi käitumisnorme. Moraaliprintsiipide tunnused: · Universaliseeritavus kehtib kõikidele, kes sarnases olukorras · Ettekirjutavus normed on normatiivsed, neid tuleb järgida · Üleskaaluvus kaaluvad üle teise väärtused, nt maj kasu · Avalikkus peab olema avalik · Teostatavus peab olema teostatav Eetika valdkonnad: · Teoreetiline eetika: o Metaeetika uurib eetikateooriate mõisteid ja struktuuri ning mitmeid abstraktseid küsimusi (kuidas me teame, mis on hea ja halb) o Normatiivne eetika üldised teooriad selle kohta, kuidas tuleb elada. · Praktiline eetika: o Rakenduseetika- tegeleb praktiliste küsimustega (võrdõiguslikkus) või mingi eluvaldkonna eetika (meditsiinieetika). Eetika rakendamine
annaabi.ee 
