PLATONI KOOPA-VÕRDPILT (0)

PLATONI KOOPA-VÕRDPILT
Jan Szaif
Kokkuvõte
Platoni koopa-võrdpilt on dialoog, kus vestlust viib läbi Sokrates . Vestluspartneriteks on Platoni kaks nõbu, Adeimantos ja Glaukon. Politeia Sokrates pole ajalooline Sokrates, vaid ta formuleerib Platoni mõtteid. Peateemaks on küsimus, mis on õiglus ja selle toime ja kas õiglus toob õiglasele isiklikku kasu, pidades silmas tema eesmärki elada õnnelikult ja õnnestunult. Küsitakse seoses õigluse olemuse ja toime uurimisega, milline on ühe riigi ideaalne kord ja ka milline on inimese psyche parim võimalik sisemine korrastus. Õiglased teod tulenevad inimese inimese psyche seesmisest korrastatusest, milleta inimese jaoks tõelist õnne ei saa eksistreerida. Autor annab ka ülevaate koopa-võrdlusest, seejärel iseloomustab lähemalt selle taustaks olevaid eetilisi, metafüüsilisi ja tunnetusteoreetilisi seisukohti ning pärast nende eelduste selgitamist pöördub võrdpildi enda analüüsi juurde.
Küsimus, mis on õigluse olemus ja toime viib arutluseni, milline on parim võimalik poliitiline kord. Siinkohal esitab Platon oma teesi, et filosoofia ja poliitiline võim tuleb omavahel ühendada: ainult siis, kui kuningateks saavad filosoofid või kuningad filosoofideks, siis olevat võimalik õnnestunud poliitiline ühiskond. Platon mõistab „filo-soofia” all armastust tõe ja tunnetust kõige üldisemalt, ja teiseks, et tõearmastus on tema jaoks kõigi teiste vooruste, eeskätt aga õigluse vundament . Seetõttu tähendab filosoofivalitsus tema jaoks seda, et riigiametid on nende kontrolli all, kes oma iseloomult ja hariduskäigult on „tõekohuslased” ja kes äratundmisest, et õnn pole õigluseta võimalik, teostavad oma võimu õiglaselt ja seega valitsevad kõigile kasutoovalt. Selliseid inimesi võib olla vähe, seega et kõik ülejäänud kodanikud peavad andma valitsemise teadmiseliidi kätesse, sest nad ise ei tunne ära seda, mis on nende endi jaoks parim.
Platoni riigimudel on vastuolus meie tänase arusaamaga õiglasest poliitilisest korrast eeskätt selles, et meie jaoks on keskse tähtsusega orientatsioon põhiõigustele, millega igale kodanikule antakse teatav vabadussfäär, milles on ta on ise vastutav oma elu kujundamise eest.
Platoni eetika on, nagu kõik antiikaja eetikad, õnne-eetika, s.t õnneliku, õnnestunud elu eetika. Eetilis- filosoofiline refleksioon aitab ära tunda seda, mis meile tõeliselt head teeb ning korrigeerib meie faktiliselt olemasolevaid soove, kui neis avaldub vale ettekujutus sellest, mis meile head teeb. Seda, mida meie nimetame moraalseks hoiakuks, käsitleti antiikajal õiglusena. Platoni eetika on samas eetika, mis lähtub küsimisest hüvelise elu järele ja otsib seejuures mõõdupuid, mille järgi saaksime oma soove ja väärtusotsustusi kriitiliselt hinnata ja tunnetada seda, mis on meie jaoks tõeline hüve ja soovimisväärne. Platon visandab ideaalse filosoofi hariduskäigu. Ta juhatab visandi sisse kolme võrdpildiga, millest siin käsitletav koopa-võrdlus on kolmas. Võrdpildi esimene lause annab teada, et võrdluses kujutatud olukord peab midagi avaldama meie loomuse kohta, ja nimelt midagi, mis puutub meie disponeeritusse haritusele või harimatusele. Juba võrdpildi kontekstist ilmneb, et Platon, kõneldes haritusest ja selle vastandist, peab kitsamalt silmas hariduskäiku, mis annab filosoofi ja riigimehe kvalifikatsiooni. Hüve ideed võrreldi päikesega, tõde valgusega ja tunnetuse objekte objektidega, mis tulevad valguses nähtavale, ning koopa-võrdpilt kasutab neid analoogiaid uuesti. Koopa-võrdpilt näitlikustab harimatu olemist ja „tõusu” harituse ja teadmise juurde. Seisundit , milles me oleme enne tunnetuse teele astumist, võrreldakse vangidega mingis koopas ; tunnetuse teed vaevalise ja järsu tõusuga koopast päevavalguse kätte, lõpuks saavutatud teadmist objektide vaatamisega väljas päevavalguse käes, viimaks päikese enda vaatamisega. Seejärel näidatakse veel, mis juhtub sellega, kes on tõusu just sooritanudcja asub oma vanale kohale koopas.
Autor toob välja eristuse koopa ja välisilma vahel. Koobas on ju päevavalgusele avatud, kuid sedavõrd sügav, et päevavalgus ei ulatu vangideni. Neil on kasutada nõrk ja kunstlik valgusallikas , mis põleb koopas nendest ülevalpool, aga koopast väljas paistab päike. Vangid on ei saa oma pead liigutada ning on ahelais, nad vaatavad kogu aeg seinale koopa lõpus, samas kui tuli ja koopa- suue kaugemal ülal jäävad nende selja taha. Tule ja vangide vahel asub keskmise kõrgusega sein, mille kohal kantakse figuure ja esemeid, aga sein varjab kandjaid , see annab varjuteatri efekti. Sest figuurid ja esemed, mida seina kohal mööda kantakse, heidavad veel kõrgemal oleva tule tõttu varje allpoolsele seinale, mida vangid näevad. Vangid näevad nende kunstlike moodustiste varjude liikumist ning arvavad , et ka nemad on varjud seinal. Nad peavad tegelikkuseks ainult varje. Oma tegelikust olukorrast võivad nad tõepärase ettekujutuse saada alles siis, kui nad saavutavad ahelaist vabanemise.
Kui vangi püütakse vabastada, siis peab seda lausa sundima, kuna pilk valguse poole põhjustab talle valu, kuna ta pole valgusega harjunud ja silmad on pimestatud. Pimestuse tõttu näeb ta alguses isegi halvemini kui koopas ja sellepärast arvatb ta, et ta oli koopas olles tõesemalt näinud. Objektidega silmitsi seismine nõuab harjumist. See teooria pretendeerib üksnes tõenäolisusele ja usutavusele ning filosoofiline haridustee peabki „koopast” välja juhtima . Koopa-võrdpilt kujutab filosoofilist tõusu teataval määral ühiskonna tingimustes, mis pole ideaalriigi mõttes veel reformeeritud, ning siin paistab filosoofial kui teel „koopast välja” mõte olevat.