Kas keskaja võimustruktuurid olid inimest kaitsvad või hävitavad? (0)

Kas keskaja võimustruktuurid olid inimest kaitsvad või hävitavad?
Keskaeg algas 1535. aastal. Siis olid võimul vasallid ja piiskopid. Vasallid ja piiskopid elasid linna ja talupojad maal. Talupoegade elu maal oli poole raskem ja keerulisem kui vasallide ja piiskoppide elu linna. Kuna talupojad pidid koguaeg raskeid töid tegema.
Keskaegse orduriigi valdused sirutusid katkematult Leedu piirist kui Soome laheni. Tähtsamateks tugipunktideks olid Viljandi ja Tallinn. Orduriik jagunes väiksemateks haldusüksusteks, mida juhtisid foogid ja komtuurid. Liivi ordut juhtis ordumeister .
Tähtsamaks Vana - Liivimaa maahärraks oli Riia piiskop. Riia peapiiskopile, nagu ka teistele piiskoppidele, kuulus teatavatel aladel nii vaimulik kui ilmalik võim ja seal oli ta täieõiguslik vürst. Neid alasid nimetati tema stiftiks. Piiskoppide vaimulikku võimkonda nimetati diötseesiks ja kogu Vana- Liivimaa jagunes eri piiskoppide diötseeside vahel.
Kuna linn ja linnakultuur etendasid feodaaltsivilisatsiooni arengus väga olulist rolli, siis võib ka linnade tekkimist nimetada üheks oluliseks etapiks keskajal. Linnad tekkisid peamiselt mere äärde. Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua neli võtmesõna. Nendeks on käsitöö, kaubandus, turvalisus ning soodne asukoht. Keskaegsel linnal oli kaks keskpunkti – katedraal ja turuplats. Turuplatsi lähedal paiknes raekoda. Kauplemine etendas linnaelus suurt rolli, kuna just turust sai alguse linnade kiire areng. Nimelt tekkis linnaturu nõudlusele spetsialiseerunud käsitööliste kiht, mille tegevus pani aluse kaubatootmisele. Keskaegne linn koosnes kitsaste tänavate, läbikäikude ja siseõuede võrgustikust, mis meenutas osaliselt labürinti. Tänavaid katsid kas varikatused või lihtsalt ülesriputatud riidepalakad. Majade uhkemad küljed, mis olid värvitud erksamate värvidega olid tänava poole. Linnas valitses kindel kord, samuti ka oma arenguloogika. Üha enam üritati linnu avardada, planeerida ning kaunimaks muuta. Linna valitses raad. Keskaegses linnas elamine nõudis inimestelt suurt kohanemisvõimet, kuna pidi elama pead-jalad koos, kuna enamikud keskaegsed linnad olid ülerahvastatud ning eraldatust said endale lubada vaid vähesed. Keskajal olid maalikunstis olulisel kohal seinamaalid , ehituskuntsis oli tänu feodaalsele killustatusele palju mitmekülgsust ja algas renessansikunsti läbimurre.
Vasallide peamiseks eesmärgiks oli oma laenuks saadud valduste muutmine enda omandiks, eravalduseks. Vasalkondade tekkele rajasid teed Taani vasallid Harju- Virus . Peale teede rajamist tekkis vasallidel oma organisatsioon .
Keskajal valitsesid Eestit mitmed võõrvõimud. Enamasti valitses Venemaa, kuid peale Liivi sõda läks kogu Eesti ala Rootsile.
Enamasti toimusid maapäevad Valgas, vahel ka Volmaris. Maapäevadel oli esindatud neli osapoolt: Riia piiskop koos teiste piiskoppidega , ordu , vasallkonnad ja linnad. Maapäeval polnud võimalik lahendada omavahelisi tülisid. Kõige sagedamini jõuti üksmeelele talupoegade järjest karmima ohjeldamise osas.
Keskaja talupoegadest kõige paremas seisus oli teatav liik vabatalupoegi. Nad olid enamasti muinasvanemate järeltulijad. Nad omasid talu läänikirja alusel. Nende ainus kohustus oli oma relvade ja ratsuga rivis olla. Muud vabatalupojad tasusid oma maksed rahas ja nad ei pidanud teotööd tegema. Teotööd pidid tegema talupoegade põhiliik ehk adratalupojad .
Keskajal uskusid eestlased katoliku ristiusku mis oli toodud Eestisse 13. saj ristisõdijate poolt. Keskaegsed talupojad loeti automaatselt samausulisteks oma isandaga.
Keskaeg muutis Eestis elu kõikidel elualadel. Eestisse tuli ristiusk , Eestis olid mitmed Hansa Liidu linnad, enamus ajast valitses võõrvõim.