Vaimuelu (1)

VAIMUELU
Ehkki Põhja-Eesti Taani valdused kuulusid kuni keskaja lõpuni Lundi peapiiskopi alla, oli see alluvussuhe pigem formaalne . Tegelikult osalesid Tallinna piiskopid Riia kiriku ettevõtmistes. Piiskopid olid vaimulikena universalistliku kristliku maailmapildi kandjad. Kuna piiskopid olid enamuses võõramaalased, siis vahendasid nad Liivimaale uusi kultuurilisi mõjusid.
Piiskopkondade keskus oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Seal pidasid jumalateenistusi toomhärrad- kõrgemad vaimulikud , kes osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitel oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivima haridusliku eliidi, sest enamus neist olid õppinud välismaal ülikoolides. (tegutses ka toomkool).
Piiskopkonnad jagunesid kirikukiheldkonadeks e. territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal kihelkonnal oli oma kaitsepühak. (Eesti kohanimedes äratuntavad: Harju- Madise ,Järva-jaani,Kadrina jne). Jumalateenistusi peeti küll ladn . keeles, aga ühe osana vüis kuuluda ka rahvakeelne jutlus. kogudusepreestritelt eeldatiu vaid seda, et ta oskaks lugeda ja tunneks tähtsamaid palveid. tihti pidi preester rahvaga suhtlema ka tõlgi vahendusel.
Liivimaa kirikuelu suurimaks nuhtluseks oli ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus. kui ristisõdade lainel oldi juba palju saavutada suudetud, siis järgneva saj. poliitiline ebastabiilsus andis saavutatule tagasilöögi. Alles 15.saj. alguse üldkiriklikud reformipüüdlused tõid värskeid tuuli Liivimaale. vaimulikke kutsuti Riia kirikukogule, kus rõhutati emakeelse jutluse tähtsust, nõuti vaimulikelt rangemaid elukombeid. 16.saj. algul tehti Liivimaal veel üks katse kirikuelu kindlamatesse rööbastesse lükata. Saare-Lääne piiskopid Johannes Orgas ja J. Kyvel hakkasid korraldama oma piiskopkonnas regulaarseid visitatsioone (kirikukatsumisi) ja sinodeid (vaimulike kogunemisi), kus andsid töpseid juhtnööre maarahva õpetamiseks.
Koos ristiusuga jõudsid Liivimaale tsisterlased . Kuigi ordureegel nõudis neilt paikset kloostrielu ja üksinduses mediteerimist, osalesid just tsisterlased aktiivselt Liivimaa misjoneerimisel. Eestis rajasid mungad oma kloostrid Padisele ja Tartu lähistele Kärknasse. Tsisterlaste vahendusel jõudis maarahvani mõnigi uus põlluharimisviis, käsitööoskus, aiakultuur+ esimesed vesiveskid. vasallid tegid kloostritele rikkalikke annetusi, nii et peagi kujunesid tsisterlased ikkagi talupoegadelt kogutud andamitest elavateks suurmaavaldajateks. Sellega kaasnes paraku ka usuelu allakäik.
Õige pea saabusid Eestisse kerjusmungaordud , kelle kloostrid pidid paiknema linnades: dominiiklased jäid ankrusse Tallinna ja Tartusse, ning frantsisklased Viljandisse, Trtusse, ja Rakverre. Erinevalt tsist. püüdlesid domin. ja frant. suuremale avatusele. Põhitegevuseks oli neil jutlustamine ja rahva vaimulik hooldamine. Dominiiklased nõudsid oma liikmetelt kohaliku keele oskamist ja panid suurt rõhku haridusele. Suuri maavaldusi kerjusmungaordudel ei olnud, kloostrid elasid munkade kogutud annetustest. Tsisterlaste ordu oli läbinisti aristokraatliku loomuga ja võttis oma ridadesse üksnes aadlikke, kerjusmungaordud olid aga avatud eelkõige linlastele. (naised olid keskaegses ühiskonnas isa või abikaasa eestkoste all). Naiskloostrid täitsid äärmiselt vajlikku hooldusasutuse funktsiooni.
Usundiloolased arvavad , et kõigepealt loobusid eestlased oma kõrgjumalatest ja hakkasid selle asemel austama kristlaste Jumalat. Väiksemaid jumalusi ja haldjaid austati aga pikka aega edasi. Tuntumateks kohandatud pühakuteks ( Jüri karjakaitsjana, Peeter „kalajumalana“, Kadri lammaste kaitsjana, Tõnn koduloomade eriti sigade kaitsja.
Reformatsiooni algus (1517), Liivimaale jõudsid uue usu jutlustajad juba 1523. a ja leidsid linnades väga kiiresti poolehoidjad. Jutlustati evangeeliumiusku ja kristliku usu põhinemist üksnes pühakirjal. Nende töö kandis vilja, juba sellepärast, et linnakodanikud olid juba enne piiskoppide või munkade suhtes kriitiliselt meelestatud. Ordumeistri ja piiskoppide vaenulik suhtumine vallandas 1524. a Tallinnas pildirüüste: mitmesajaline sakslastest ja eestlastest koosnev märatsev rahvahulk tungis linna, purustas seal pühapilte ja kujusid, altareid ja reliikviaid, mida peeti vana usu sümboliteks. Sama juhtus ka Tartus, Viljandis , Narvas ja Uus-Pärnus. 1525. a pääases usupuhastuse moodukam suund võidule kõigis linnades.
Reformatsioon seadis täiesti uude olukorda Saksa ordu. Preisimaal astus ordu kõrgmeister luteir usku, ja saatis ordu Preisimaa haru laiali. Liivimaa meistrile Plettenbergile pakuti sama võimalust, ta aga jäi oma ordule truuks kuid ta ei suutnud takistada evangeelse õpetuse tungimist ka ordurüütlite hulka. Nii ei viidudki Liivimaal reformatsiooni lõpule. Eestlastest puutusid evangeelse õpetusega kokku eelkõige linnaelanikud. Maal elavad eestlased kuulusid aga autom . samasse usutunnistusse nagu nende mõisnik. Luteri usk muutus Eestis ainuvalitsevaks alles järgneval perioodil Rootsi riigivõimu toel.
Reformatsioonijärgsel ajal ilmus esimene eestikeelne raamat- Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Pühavaimu kiriku eesti jutlustaja Johann Koelli luterlik katekismus a 1535.