50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-04-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
15 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
nuublu
Õppematerjali autor
Põhja- ja Lõuna-Eestis erinevalt. Põhjasõda, nälg ja katk viisid rahvaõpetuse mõningateks aastakümneteks täielikku madalseisu. 18. sajandil rajati uus koolivõrk. Sajand hiljem algas üldine koolikohustuse kehtestamine. 1880. aastatel muudeti koolid tsaarivõimu poolt venekeelseteks. Revolutsioonisündmused ja Eesti iseseisvumine andsid võimaluse rahvahariduse põhjalikuks ümberkorraldamiseks. Eesti vabariigis algas kooli kiire areng ja kooliuuendusideede rakendamine õppe-kasvatustöös. 2. Kool Eestis 13.-15. sajandini. Eesti rahva arengutee katkes 13. sajandil katoliku kiriku organiseeritud ristisõja tagajärjel. Kohalikud rahvad eestlased, liivlased ja lätlased langesid orjusse. Linnadesse asunud endised talupojad omandasid pikapeale alamsaksa keele, samu ka need eestilased ja lätlased, kes tõusid aadliseisusesse. Kirik koondas kogu kultuuri ja selle kultuuri iseloom oli usuline. Kihelkondade
Muinaseestlaste usund oli eelkõige loodususund. See tähendas inimtegevuse pidevat kooskõlastamist looduse arvamusega. Loodust ja looduslikke objekte käsitleti elusolendeina. Tähtsal kohal on sõnamaagia. Paljud loitsud ja rahvalaulud on maagiaga seostatud. Eestlastel oli ilmselt välja kujunenud ka kõrgeimad jumalad. Tarapitat nimetab Läti Henriku Kroonika kui kõrgeimat jumalat ilmselt piksejumalat pikne on kõigi naaberrahvaste paganlike peajumalate atribuut. 2. Haridus XIII-XV sajandil Eestis (Euroopa kultuuriruum) KATOLIKUAEG XIII saj. alguses langesid Eesti alad saksa ristisõdijate valdusse. Eestit hakkasid valitsema võõrad baltisakslased ja see määras Eesti kultuurilise omapära sajandeiks. Maa vastsed valdajad, maahärrad ja nende vasallid, asusid Eestit kujundama Euroopa, eelkõige Saksamaa eeskujul. Kerkisid linnad, linnused, kirikud ja kloostrid. Sellegipoolest säilis tehtu juures provintsluse, ääreala maik.
EESTI KIRJAKEELE AJALOO EKSAMI KORDAMISKÜSIMUSED 1. Kirjakeele ajaloo uurimisobjekt. Olulisemad uurijad Uurimisobjektid: kirjalikud (trükitud+käsikirjad) tekstid, kirjakeele teadlikku kujundamist-korraldust puudutavad seisukohad. Olulisemad uurijad: Saareste (vanade kirjakeeletekstide iseloomustamine murrete põhjal) ja Mägiste (tekstide viimine soomeugrilisele taustale, püüdes tuvastada omasõnu laensõnadest). Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19
suuremalt ei huvitanud. Katoliku usk oli pühakute ja pühakujude ning värvi küllaste kombe talitusega oli neil isegi lähedasema. Nüüd aga värviti kirikute seinamaale üle, mistõttu maakirikute seinad olid valged ja igavad. Luteri usk nõudis, et iga usklik saak uuest õpetusest aru. Et kohaliku rahva keelt oskasid vähesed vaimulikud, tuli asuda luterlike raamatute tõlkimisel rahvakeelde, sealhulgas ka eesti keelde. Sellele lisas hoogu samal ajal Saksamaal toimunud trükikuntsti areng ja levik. Eesti keeles trükisõna tekkimine oli otseselt seotus usu-uuendusega. Reformatsiooni põhjused ja eeldused Valitsevast õpetusest lahknevaid usuvoole oli kirikus juba selle kujunemisest peale. Katoliku kiriku väidetav kaugenemine algkristluse põhimõttetest tekitas vastuseisu ning nõuti ristiusu algete juurde tagasi pöördumist. Selles tähendused ei olnud ka reformatsioon e usupuhastusliikumine mingi erand. Küll aga otsutusid
Tallinna Pedagoogiline Seminar Noorsootöö osakond Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel 1700-1816 Referaat Autor: Andra Pant NT-12 Tallinn 2010 SISUKORD 1 2 SISSEJUHATUS Käesolevas referaadis käsitletav ajajärk hõlmab sada kakskümmend aastat Eesti ajaloost
tugev Skandinaavia mõju, pronksi tootmine vanem rauaaeg: eelrooma rauaaeg 500 50 eKr esimesed linnused, korrapärased põllud, tarandkalmed, varandusliku ebavõrdsuse süvenemine, maa maksustamise algus, ühiskondlik võimuvõitlus, kohalik raua tootmine rooma rauaaeg 50 eKr 450 pKr Rooma imperriumi mõju, kaubandse elavnemine, käsitöö areng, rahulik ajajärk keskimine rauaaeg 450 800 pKr üksikud väga rikkad, matusepaigad, kääpad Kagu-Eestis, aardeleiud, rahutud ajad, tihenevad suhted Skandinaaviaga noorem rauaaeg 800 1200 pKr : viikingaeg - kindluste ehitamine, külade kujunemine hilisrauaaeg talirukki kasvatamine, kolmevälja süsteem, tihe kaubandusvahetus, kihelkondade liitumine maakondadeks, suurte linnuste ehitamine 2
Eesti Kultuurilugu KESKAEG (Varasem keskaeg 1227-1346; Hilisem keskaeg 1346-1520) Kroonikad ehk ajaraamatud kujutavad dateeritud sündmusi ajalises järjestuses ning olid keskajal väga levinud. Eesti keskaja seisukohalt on olulisemad kroonikad: 1) Vanim säilinud kroonika on ladinakeelne Läti Henriku kroonika (valminud umbes 1224-27), mis kirjeldab sündmusi aastatel 1180-1227 ning on koostatud Riia peapiiskopi Alberti ülesandel. 2) Liivimaa vanem riimkroonika (valminud umbes 1290) kirjeldab Liivimaa Ordu tegevust aastatel 1180-1290 ning on koostatud tundmatu sõjamehe poolt. 3) Liivimaa noorem riimkroonika (valminud 1340ndate lõpus) kirjeldab sündmused aastail 1315-1348. Käsikiri pole säilinud, tuntakse proosavormis ümberjutustusena hilisemate (Renneri, Russowi) kroonikate kaudu. 4) ,,Chronicon Livoniae" on kirja pandud Liivimaa Ordu vaimuliku Herman von Wartberge poolt ning kajastab sündmusi Liivimaal kuni aastani 1378.
Keel on olemise koda, nagu on seda kujundlikult nimetanud Martin Heidegger. Teiselt poolt kuulub aga kultuuri ka see, mis allutatakse ümbernimetamisele, selleks et nimetamist ennast vältida. Selles kätkeb kultuuri tabuistlik ja metafoorne, poeetiline olemus. Vana-Kreekas iseloomustati inimloomet techne ja poesise mõistete abil, milles esimene rõhutas jäljendamisoskust, teine tegelikkuse taasloomisvõimet. Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises. Lotman on võrrelnud semiootiliste süsteemide kokkupõrkeid semiosfääris Vana-Kreeka mütoloogilise Proteusega, kel oli võime teiseneda, jäädes siiski iseendaks. Kultuurisisene dialoog, tõlkelisus, süsteemi avatus oli mitmekesisuse allikaks. Ent seesama kultuuri mitmekesisuse allikas võib muutuda ühel hetkel kaose võimendiks. Kultuurile olemuslikus paisumises, selle teise
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid