Koolihariduse ja kirjakeele areng keskajast uusajani vanal Eesti- ja Liivimaal (1)

Koolihariduse ja kirjakeele areng keskajast uusajani vanal Eesti- ja Liivimaal
Käesolevas kokkuvõtlikus referaadis uurime lähemalt keskaegset kultuuri ja vaimuelu, selle iseärasusi, arenguid ja ka keele arengu dünaamika aspekte . Saame teada, mismoodi omandati vanal hallil ajal haridust ja millele hariduse omandamisel keskenduti ning ka seda, kuivõrd aktiivne on kirjakeele areng keskajal ja missugused mõjutused uusajast on jõudnud tänapäeva.
Keskaeg tähendas Euroopa rahvaste jaoks tegelikult märkimisväärset vaimset arengut. Tegutses terve hulk silmapaistvaid mõtlejaid, kes enamasti olid seotud ristiusu edendamise ja õpetamisega. Hakkas tekkima algelisemat sorti teaduslik mõtlemine. Kirjasõnagi areng polnud just tagasihoidlik . Esimesed Euroopa ülikoolid rajati juba 11. sajandil Põhja-Itaalias. Oluline on ära mainida ka Gutenberg kui trükikunsti leiutaja ja trükikunst , mis sai alguse 15. sajandi keskpaigas Saksamaal. Selle viimasega kaasnevalt levis muidugi rohkem ka lugemis- ja kirjutamisoskus. Just trükitud raamatud ja brošüürid aitasid kaasa info kiirele liikumisele.
Alguses olid kõik katoliiklikud jumalateenistused üle terve Euroopa ladinakeelsed ja alles orduaja lõpupoole hakati preestritelt nõudma eesti keele oskust. Kiriklikult võis Liivimaad vaadelda ühtse tervikuna , mille keskus asus Riias. Piiskopkondade keskusteks olid toomkirikud Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Nendes pidasid jumalateenistusi toomhärrad, kes olid kõrgemad vaimulikud . Nemad osalesid piiskopkonna valitsemisel ja moodustasid toomkapiitli.
Toomhärradeks said tihti kohalike aadliperekondade pojad, aga ka linlaste järeltulijad, viimastele andis toomhärrana tegutsedes väga palju juurde ülikooliharidus, sest toomhärrad koos piiskoppidega moodustasidki keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi. Toomkirikute juures tegutses ka toomkool , mida juhatas üks toomhärradest – skolastik.
Kuna Eestisse asusid ka dominiiklaste ja frantsisklaste kerjusmungaordud, mil olid ka kloostrid , siis oma laiaulatusliku ühiskondliku tegevuse tõttu polnud neil keeruline ka jumalasõna kuulutada ja sel viisil inimeste haritust tõsta. Ordumungad muutusid omamoodi rahvaõpetajateks.
Läänemerel kasutati palju hollandi keelt (tollal nimetati seda rohkem flaami keeleks ) ja sealt hakkas meile palju laensõnu üle tulema, eriti merenduse teemal. Samuti ei jäänud me puutumata tavaeuroopalikest mõjudest – saksa ja alamsaksa keelest.
Keskaegne kool oli lahutamatult seotud keskaegse kirikuga . Toomkoolidest kõige pikaajalisemaks kujunes Tallinna Toomkool. Toomkoolide kõige põhilisem eesmärk oli kasvatada inimestest head ja haritud vaimulikud, ent haridust said ka tavalised linnalapsed.
Need õppeasutused jagunesid kahte astmesse: trivium (grammatika, retoorika ja dialektika ) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika ).
Lihtsama rahva jaoks hakati koole rajama alates 15. sajandist Eesti linnades. Nendeks olid linnakoolid, mis harilikult koosnesid alamastmest, niinimetatud saksa koolist, ent võisid olla ka ülemad astmed osades koolides . Viimaseid nimetati omal ajal ladina kooliks.
Talupoegade hulgas oli haridust saanud inimesi väga vähe, praktiliselt üldse mitte. Nemad said oma õpetuse maad mööda ringi rändavate vaimulike käest, kes jutlustasid – koguneti näiteks mingisse kindlasse paika, kuskile avarale platsile enamasti, rahvas vaimuliku ümber, ja kuulati erinevaid tarkusi.
Väga tähtsal kohal olid kloostrid. Just tollal Tallinnas silmapaistev dominiiklaste klooster rajas Tallinna linnakooli ja pidas seda mõnda aega. Tegelikult oli dominiiklaste põhimõtteks tunda ka kohaliku rahva keelt, seega oma Tallinna kloostris pidasid nad jumalateenistusi nii saksa kui ka eesti keeles. Tsistertslaste ordu oli pisut suletum organisatsioon ja olemuselt seega elitaarsem, ent ka nemad jätsid endast ajalukku jälje oma suurepäraste saavutustega põlluharimisel ja aianduses.
Õpiti peamiselt Saksamaa ülikoolides. On teada isegi üksikuid eestlasist üliõpilasi. Tuli päevakorda ka kõrgema ladina kooli rajamine, et saaksid ka talulapsed preestriteks valmistuda.
Pärast Liivi sõda, reformatsiooni, vastureformatsiooni ja üleüldist segadust said kultuur ja haridus kiirema käigu. Näiteks ilmus 1525. aastal esimene eestikeelne trükis, milleks oli Wanradt -Koelli katekismus . Ükski taoline raamat poleks ilmunud, kui ei oleks olnud usupuhastust. Vanim säilinud teos, mis sisaldab osaliselt eestikeelseid tekste, on 1622. aastal Saksamaal ilmunud „Agenda Parva“.
Esimesi eesti kirjakeele algeid võibki otsida reformatsioonijärgsest Tallinnast. Seal üritati tõlkida lauluraamatut ja isegi Piiblit . Näiteks Balthasar Russow kirjutas oma kroonika küll alamsaksa keeles, kuid oli võimeline jutlusi puhtas eesti keeles pidama . Eesti keelde tuli küll võõrapärasusi, ent need pigem aitasid eesti keele arengule kaasa, kui takistasid seda.
Tallinnasse asutati niinimetatud vaeste koolipoiste institutsioon . Tegemist oli kohaga, mis korjas raha vaesematest peredest kirikuõpetajaks õppida soovivatele poistele. Selle aja tähtsaim haridus - ja kultuurikolle oli siiski Tartu. Rajati jesuiitide kolleegium ja gümnaasium, mida võib pidada esimeseks Eesti kõrgemaks õppeasutuseks. Ja just tänu jesuiitide algatusele otsustas Gustav Adolf rajada samasse majja aastaid hiljem oma gümnaasiumi, millest kaks aastat hiljem sai ülikool nimega Academia Gustaviana.
Piiskopimõisa seminaris (hiljem Forseliuse seminar ) asus talupoegi tasuta õpetama Bengt Gottfried Forselius (sündinud umbes 1660). Õppeaeg oli kaks aastat ja ainsaks õpetajaks Forselius ise. Põhirõhk oli lugema õppimisel ja usuõpetusel, kuid õpiti kuigipalju ka raamatuköitmist, rehkendamist, saksa keelt ja kirikulaule.
1686. aastal andis Forselius välja esimese eestikeelse aabitsa ja samal aastal tuli ka välja „Vastne Testament “. Esimese eestikeelse piibli trükkis Jakob Köler 1739. Paralleelselt arenevad välja põhjaeesti ja lõunaeesti kirjakeel .
Esimene ajakiri arvatakse olevat „Lühhike öpetus“ (ilmunud 1766-1767, täispikk pealkiri on „Lühhike öppetus mis sees moned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka veiste haigusse ning viggaduste vasto“) ja esimeseks ajaleheks loetakse „ Tarto maa rahva Näddali-Leht“ (1807).
Nagu on paista, siis keskajal polnud haridus kõigile võrreldes uusajaga niivõrd kättesaadav. Liiatigi keskenduti sellele, et just vaimulikud inimesed oleksid iseäranis haritud.
Uusajal tekkis ka kõrgemaid koole, kuhu saadi vajadusel õppima minna.
Kui keskajal väga suuri ja dünaamilisi muutusi kirjakeeles polnud, siis uusajast on meil tänu trükikunsti tekkele nii mõnedki säilinud ajaloolised allikad kaasa võtta.
Kasutatud kirjandus:

• Laar, M. ja Vahtre , L. Eesti Ajalugu I Gümnaasiumile. Tln.: Maurus Kirjastus OÜ, 2013.
  
• Mäesalu , A. , Lukas , T. , Laur , M. , Tannberg , T. Eesti Ajalugu I. Tln.: Avita Kirjastus, 1997.
  
• Vahtre , L. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile. Tln.: Ilo Kirjastus, 2004
  
• www. estonica .org
  
• http://www.miksike.ee/docs/lisakogud/karilatsi/kool_i2.ht m
  

4