Perekonna ajalugu (0)

Muistsest perest tänapäeva perekonnani
Perekonna ajalugu ulatub väga kaugesse minevikku ning teadmised selle algvormidest on üsna ebamäärased. Kuidas ja mille kaudu muutus ürgaja inimühendused tänapäevasteks perekondadeks? Selle mõistmiseks tuleb vastuseid otsida minevikust aga mida kaugemale minevikku me vaatame, seda hägusemaks muutuvad meie teadmised. Rohkem teame sellest, mis on üles kirjutatud.
Vanaaeg
Perekonna arengu algetapiks peetakse mehe ja naise ajutise kooselu sagenemist suuremas rühmas, kus vaheldusid partnerid ja lapsi kasvatati ühiselt, püüdes edasi anda eluks vajaminevaid oskusi nagu oskust toitu leida ja looduses ellu jääda. Aja möödudes kujunes välja meeste ja naiste vaheline pikemajaline kooselu. Hakati aru saama, et seksuaalelu ja lapse sünni vahel on seos. Üleminek matriarhaalselt eluviisilt patriarhaalsele kulges aeglaselt. Mehed olid üha rohkem huvitatud isiklikke laste olemasolust, et pärandada omandit järglastele aga see ei olnud ainus siduv tegur.
Naise ja mehe rolli perekonnas on eri piirkondades ja aegadel mõistetud erinevalt. Kuigi rohkem on olnud maid ja aega, kus naisel puuduvad õigused kodust väljaspool tegutsemiseks. Kodus on naine küll vastutaja ja korraldaja aga ta pidi siiski mehele täielikult alluma .
Heebrea tsivilisatsioonis toetuti perekonnale kui algüksusele, perekonda ja perekonnaelu nähti jumaliku teenena isikliku rahu ja õnne poole pürgimisel. Kuigi perekond oli patriarhaalne , austati naisi rohkem kui enamikes kultuurides. Seksuaalelu kuulus küll abiellu, kuid sellega liialdamist ei peetud õigeks. Samas ei lasknud ranged „abielulised kohustused“ mehel ja naisel üksteisest võõrduda. Üksikuid inimesi oli vähe, sest abielluti napilt enne suguküpsuse saavutamist ja leskede uuesti abiellumist peeti igati õigeks.
Inimkeha ei peetud patuseks ega halvaks vaid oli hoopis ihaltatava ja imetletav.
Armastust küll ülistati aga seda seostati abieluga.
Olulisel kohal perekonnas olid muidugi lapsed, rõhutati vanemate kohustust neid kasvatada ja õpetada ning sisendada neile sõnakuulelikkust ja austust endas vanemate suhtes.
Juudi ühiskonna rangelt reguleeritud perekonnaeluga võrreldes pakub antiikmaailm hoopis teistsugust pilti. Antiikajast leiame seisukoha, et mehe roll peres on olla toitja, hankija , distsiplineerija ja pere üldine juhtija . Naist aga nähti emotsionaalsena. Kaua kestis ühiskonnas arusaam, et mehe seksuaalelu on vaba ja naise suhtes kehtivad kindlad reeglid, millest üle astumine oli karistatav .
Antiik-Kreekas austati ja hinnati naist eelkõige emana , abielunaisele anti kasvatust ja õpetust ainult selleks, et majapidamine korras hoida ning, et tagada mehele nii füüsilisi ja vaimset rahuldust.
Roomas oli naine kogu elu mehe – lapsepõlves isa, hiljem abikaasa võimu all, tal ei olnud poliitilisi õigusi ega õigust otsustada oma elu üle. Aga kodu piires oli abielunaine auväärne isik.
Laps oli Roomas vanemate vara, kes võisid vabalt otsustada tema elu üle.
Keskaeg
See oli aeg, mil levis Rooma impeeriumis prostitutsioon aga vastukaaluks vabadusele seksuaalelus hakati üha enam rõhutama abielu väärtust. Varakristlased toetasid alandlikkust, halastust, üksteise aitamist ning rõhutasid lõbule pühendumise kahjulikkust. Väideti, et seksuaalsuhe on saatana leiutis ja pattu langenud Aadama väljamõeldis.
Kuna Lääne-Euroopas peeti sageli sõdu, oli au sees mehelik võitlusvõime, jõud ja julgus . Aga naise saatuse määras suguvõsa.
Varakeskaegses ühiskonnas oli sündimus küll suur aga 45% lastest suri, ning nende vanemad olid napilt täisealised. Laste suremus oli suur sagedaste sünnituste ja arstiabi puudumise tõttu, see oma korda tegi last ootava naise väga väärtuslikuks.
Eestis polnud talupoja elu kuigi lihtne, soodsa geograafilise asendi tõttu himustasid seda maad tugevamad riigid, mis muutis põlisrahva võimalused oma peret kaitsta minimaalseks. Ka siin, Eestimaal, kumab läbi soolist ebavõrdsust nagu mujal Euroopas. Peres hinnati meesteravaid – isa kõrval ka poega , kui väärtusliku tööjõuna, sest tütardest majapidamises kasu ei loodetud .
Seksuaalsusesse suhtuti kaseselt, kirik hindas askeesi , mille kõrval aga eksisteeris nn karnevalikultuur, mis lubas seoses pühadega alasti keha näitamist ja avalikult tunnete väljendamist.
Kahe vastandliku kultuuri segu võis tajuda igapäevaelus: elati tihedalt koos väikestes ruumides, privaatsust polnud, ei varjatud keha funktsioone. Lapsed viibisid pidevalt vanematega koos ja jälgisid kõike. Meeste ja naiste elu kulges osaliselt lahutamatult, kuigi rikkamates peredes võisid olla eraldi mehe ja naise tuba.
Tekkis arvamus, et naise seksuaalsus on mehe omast suurem ja ei suuda kiusatusele vastu seista, selleks pidid mehed naist hoolega valvama. Aga mehe seksuaalsust ei eitatud ega pandud pahaks, sest seda peeti kuuluvat mehe loomusesse.
Peeti ka loomulikuks, et noored näitasid välja seksuaalseid huve.
Lapsed kuulusid argiellu, neid vajati tulevaste töötegijatena ning pandi tööle kohe, kui nad selleks võimelised olid. Teismelised pidid sageli täiskasvanute eest väljas olema, see tähendas, et eluks vajaliku pidi kiirest omandama, sest sellest sõltus sageli toimetulek . Kodus peeti karmi kasvatust ja füüsilisi karistusi lapse arengus sobivaks, vahel isegi liiga leebeks viisiks.
Haridust anti kloostrites ja kloostrikoolides, kus rüütlitele õpetati võitluskunste, lugemist ja kirjutamist. Rüütlidaami kohustusliku hariduse hulka kuulus käsitöö, ladina keel, usuõpetus ja laulu ja tantsu oskust. Nii tüdrukutele, kui ka poistele, õpetati kõlblust ja tagasihoidlikust.
Uusaeg
Sellel ajal kasvas inimese tahe teostada end töös ja jõuda edasi ametis. Selle ajastu inimese kohta on kasutatud nimetust – majandusinimene. Hakati väärtustama aega ja muutusid tugevasti eelmistel sajanditel kujunenud veendumused ja tõekspidamised.
Tõusis perekonna ja kodu roll ühiskonnas, tähtsustati rohkem pere loomise rituaale. Abielus nähti jumala kingitust,kui taevaliku armastuse kooli ja pelgupaika kõlvatuse eest. Kuna abielu tähtsus tõusis, hakati vallalisust pidama vääraks. Perekonnamoraali tugevnemisega kadusid sellisest elust seksuaalsed ihad ja naist nähti sootu olendina. Muutus ka suhtumine lastesse, kõrgkihis hakati lapsi eraldama täiskasvanute elusfäärist lastetuppa, kuigi distsipliin püsis endiselt range.
Eestiski eraldati lapsed argielust, mõisnike lapsed eraldati lastetuppa koos õpetajannaga, et laps lihtrahvalt halbu kombeid ei omandaks. Siiski ei põlatud ära Eestlastest amme . Eesti laps kasvas endist viisi vanemate keskel, nii oli see ka mujal talurahva ja linnakodanike hulgas.
Järk-järgult hakkas inimene oma keha häbenema ja pidama piinlikuks alasti olekut ükskõik kus olles. Ka kümblemist, pesemist ja muid veeprotseduure ei peetud vajalikuks. Mitmel pool Euroopas suleti isegi avalikud saunad arvamusega, et see kahjustab kõlblust. Arvati, et pesemine (eriti laste pesemine) on kahjulik. Seevastu säilisid saunad Põhjamaades ja ka Eestis.
Hakati ka jälgima ja kontrollima kõne pruuki ja väljendusviisi. Leiti, et on sõnu ja väljendeid, mida kasutada ei sobi. Kuid seegi oli pigem seltskonna salongiviisakus, mida saavutati kergelt rangelt kasvatatud lastega. Kahjuks on raske öelda kuidas see eesti talurahvast puudutas.