Paul - Erik Rummo (2)

Uurimustöö
Paul- Erik Rummo
Paul-Erik Rummo

• Sündinud: 19. jaanuar 1942, Tallinn
  
• Perekonnaseis : abielus näitleja ja kirjaniku Viiu Härmiga, neil on neli tütart.
  
• Haridus : Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis ja lõpetas Tartu Ülikooli 1965. aastal eesti filoloogina.
  
• Töökohad: kätkeb endas nii kirjandustegevust kui ka avalikku teenistust –.
  

Paul-Eerik Rummo on töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik . Aprillist 2003 kuni 5. aprillini 2007 oli ta Eesti Vabariigi rahvastikuminister. Ta valiti XI Riigikogusse. 16. aprillist 2007 on ta Eesti-Malta parlamendirühma ja 30. aprillist Soome- Ugri toetusrühma esimees.

• Huvialad: Rummo armastab lugeda, meres ujuda , vabas looduses ringi vaadata. Suviti püüab kogu pere kokku saada ja ära mahtuda väiksesse majja Hiiumaal.
  
• Võõrkeelteoskus: vene, inglise, soome ja saksa
  
• Autasud: * Rootsi Kuningriigi Põhjatähe ordeni I klassi komandörimärk 2007
  

* Valgetähe II klassi teenetemärk 2006
* Riigivapi IV klassi teenetemärk 2001

• Tunnustused: * 1966: Juhan Liivi luuleauhind
  

* 2005: Kultuurkapitali kirjanduspreemia
* 2007: Põhjatähe orden (Rootsi)’
Luule:

• Rummo alustas luulekatseid koolipõlves, avaldas esimesed värsid 1957. Rummo varane luule on nooruslik ja optimistlik. Nooruslikkuse rõhutamisena võib võtta sedagi , et Rummo kirjutab luuletajatee algul korduvalt just igasugustest algustest.
  

• 1962. a debüütvihik "Ankruhiivaja" - Selle kogu luulet kannab nooruslikult reibas elutunne ja lootusrikas kooskõlalisus.
  
• 1964. a. "Tule ikka mu rõõmude juurde". – Hakkab arenema rahvuslik hoiak, samal ajal tugevnesid traagilised motiivid. Kodutunne on see mis seob lähedastega ja kogu rahvaga.
  
• 1966. a. ilmus tema üks tuntumaid kogusid "Lumevalgus... lumepimedus" – Selles teoses kasvas seni varjundavalt esinenud traagiline tunne ja tusameel valdavaks, avaldudes indiviidi enesetunnetuses, suhetes lähema ja kaugema ümbrusega, isamaaga ning lõpuks kogu inimkonnaga.
  
• 1969. a. lüürilise põhikoestikuga filosoofiline draama "Tuhkatriinumäng“, - keskendub vabaduse ja paratamatuse analüüsile
  

See oli aeg, mil Rummo kirjutas suure osa oma tuntumatest tekstides. Rummo kirjutas traagilist kodu- ja isamaaluulet.

• Suurem muutus Rummo loomingus algas 1960. aastate teisel poolel. 1960-ndate aastate lõpul muutus Rummo luule päevakajalisemaks. Uuenenud poeetilises stiilis eelistab Rummo argielu seiku esitada ehedalt ning taotleb mõju pigem tehtud valiku kui metafoorika kaudu.
  

• 1972. a. luulekogu " Saatja aadress ja teised luuletused“ – Rummo loobus ootamatult traditsioonilisest luuletamistavast. Ta loobus kaunitest sümbolitest ja hakkas kirjutama vabavärsse, mis oma lihtsusega meenutavad proosat .
  
• Ta on kirjutanud ka laulutekste, millest eriti kuulsaks on saanud laulud filmist „Viimne reliikvia “, näiteks „Põgene, vaba laps“
  

• 1970. aastate alguses põrkas Rummo looming tsensuuritõkete vastu. Üsna varsti pärast seda loobus ta aktiivsest kirjanikurollist, ehkki jätkas luuletõlkijana ja kirjutas ka mõne näidendi, lasteluulet ja –proosat ning üksikuid luuletusi täiskasvanutele. Uutes värssides jätkas Rummo leitud proosapärases vormis, kuid mingis mõttes lihtsustas seda veelgi – tema hilisemast
  

loomingust võib leida tekste , mis peegeldavad nappide vahenditega seisundeid, filosoofilisi tõdemusi, lähemat ümbrust või ka kõnelejat ennast.
Looming:
* "Ankruhiivaja" (1962)
* "Tule ikka mu rõõmude juurde" (1964)
* "Lumevalgus...lumepimedus" (1966)
* "Luulet 1960–1967" (valikkogu, 1968)
* "Tuhkatriinumäng" (näidend, 1969)
* "Saatja aadress" (1972, levis omakirjastuslikult)
* " Lugemik -lugemiki" ( lasteraamat , 1974)
* "Kokku kolm juttu " (lasteraamat, 1974)
* " Kass ! Kass! Kass!" (näidend, 1981)
* "Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972" (1989)
* "Ajapinde ajab" (1985)
* "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (valikkogu, 1985)
* "Kõrgemad kõrvad" (1985)
* "Luuletused" (1999)
* "Kohvikumuusikat" (2001)
* " Vannituba " (2004)
* "Kogutud luule" (2005)
Tõlked:
* "Antillide luulet" (1966)
* "Piimmetsa vilus" ( Dylan Thomas , 1970)
* " Surmad ja sisenemised" (Dylan Thomas, 1972)
* "Me pommitasime New Havenit" (Joseph Heller , 1973)
* " Charlotte koob võrku" (Elwyn Brooks White, 1979)
* "Luuletusi ja poeeme" (Aleksandr Puškin, 1977)
* "Näidendid ja lühiproosa" (Aleksandr Vampilov, 1978)
* "Omadega puntras" ( Ronald David Laing, 1978)
* "Aastad" (Tuomas Anhava, 1981)
* värsside tõlge Lennart Meri raamatus "Hõbevalgem" (1984)
* "Ajalaevad" ( Stephen Baxter, 1997)
* "Ahermaa ja teisi luuletusi" (Thomas Stearns Eliot , 1999)
* "Puškin armastusest" (Aleksandr Puškin, 2001)
* "Valitud luuletused" (Aleksandr Puškin, 2003)
Pual-Erik Rummo koos abikaasaga Eesti Vabariigi 90. aastapäeval.
Poolüminal (1963)
Ma olen nii mööduv
kurtis tüdruk merele
oi mis ma teen
sa oled igavene
ma paistan läbi kui sina
kurtis tüdruk aknale
oi mis ma teen
kõik näevad mu südant
ma avanen kui sina
kurtis tüdruk uksele
oi mis ma teen
päike astub sisse
ma olen nii väike
kurtis tüdruk päiksele
oi mis ma teen
sa oled nii suur
ma olen nii rumal
kurtis tüdruk targale
oi mis ma teen
kõik on nii targad.
Esimen vasikas
Ma seisan harkisjalu
ja uudistan maailma.
Mul on naljakas saba
ja kaks suurt silma.
Ja ma ei taha
minna aia taha.
Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
me hoiame nõnda ühte
ja läheme läbi mere
ja läheme läbi mere
mis tõuseb me vastu tige
ja läheme läbi mere
ja muud me ei vaja tuge
ja muud me ei vaja tuge
kui üksteise selged õlad
ja muud me ei vaja tuge
kui ühised rõõmsad võlad
kui ühised rõõmsad võlad
mis üheskoos tuleb meil
kesta
need ühised rõõmsad võlad
neid meri ei saa meilt pesta
Tavaline hull
Vaata peeglisse, kui habet ajad
või huuli värvid. Heida pilk
ka lihtsalt mööda minnes vahel.
Sina, sina ise
see oledki, kas tahad või ei taha,
tead või ei tea: hull. Tavaline hull.
Kõige tavalisem . Selliseid on palju.
Peaaegu kõik. Ja sellel püsib maailm
ja üldse teatud osa elust. Hull maailm
ja hullem osa hullust elust: inimelu . Enam ammu
ei väärata su käsi põske kaapides,
ei väärata sa ennast, ja su huulepulk
ei hälbi kavandatud teelt. Ja mööda minnes
su pilk ei võpata. Sa oled pöördumatult
hull. Tavaline hull. Ja nii peaaegu kõik -
kõik need, kes pole seda ebatavaliselt
või keda juba – alles – veel
ei ole tabanud hullumeelsus.
Lasteluule
VANNITUBA
PINNI JA PANNI
MEIE LÄHEME VANNI
MIS ME SEAL TEEME
SEEBIVAHTU SÖÖME
TA JU PUHTA SEEBINE
OLGU SIIS PÄÄLE
LAS JÄÄB JÄRELE