Paul-Eerik Rummo Cristian Villem Elulugu Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik. Paul-Eerik Rummo on kirjanik Paul Rummo poeg. Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis ja lõpetas Tartu Ülikooli 1965. aastal eesti filoloogina. Rummo on töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik. Poliitiline tegevus Rummo oli Eesti Kongressi liige ning riigikogu liige. Ta kuulus 1990–1994 Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteisse ja alates 1994 Eesti Reformierakonda. 1992. aasta septembrist 1994
......................................................6 4. MINU ISIKLIK ARVAMUS PAUL-EERIK RUMMOST............................16 KOKKUVÕTE.................................................................................................... 17 KASUTATUD ALLIKAD...................................................................................18 Lisa 1...................................................................................................................19 SISSEJUHATUS Paul-Eerik Rummo,kelle pilti võib näha Lisa1.1.1- tuntud Eesti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija, ka arvustaja, esseist ning poliitik. Tavainimesed teavad tema loomingut ilmselt tänu filmi ,,Viimne reliikvia" laulutekstidele, mille autor Rummo on. Ta on saavutanud ka mitmeid preemiaid: Juhan Liivi luuleauhinna, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ning Põhjatähe ordeni. Eesti taasiseseisvuse ajal läks Rummo oma isa Paul Rummo jälgedes, teostades end peamiselt poliitikuna jättes kirjanikuameti tahaplaanile
tema kaaskonna suhetest merel. "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi" Näidend kujutab tõusiklikkuse levikut ja ohtlikust. Peategelane on sõjakas ja rumal. Näidendis "Pingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased" on near muutunud veelgi õelamaks ja sapisemaks. Smuul parodeerib kultuurielu helli kohti ning ründab tolleaegseid noorkirjanikke. Tegemist on allegoorilise näidendiga. Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik.Sisukord [peida] Paul-Eerik Rummo on kirjanik Paul Rummo poeg. Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis ja lõpetas Tartu Ülikooli 1965. aastal eesti filoloogina. Rummo on töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik. [redigeeri] Poliitiline tegevus Aastal 1980 kirjutas Paul-Eerik Rummo alla 40 kirjale.
Paul-Eerik Rummo Luulekogud: 1) ,,Ankruhiivaja" 2) ,,Tule ikka mu rõõmude juurde" 3) ,,Lumevalgus ... lumepimedus" Peamine teema on ahistus, mis on tekkinud sisepingetest. Näiteks ema surm ja eesti rahva pingeseisundist. Kaks peamist motiivi on ema ja lumi. ,,Läbi talve luulet ema mälestuseks" ,,KÕIK ÜKSAINUS SUUR PERE" kõik üksainus suur pere mööda ilma emast ilma emast ilma. ,,TÜHJAD VETTIND PESAKASTID" Langeb, langeb lumekardin rääkijate vahele. Lumemündid laugudele mõlemale kahele. ,,PÄEVAD TULID NEED TALITSED" Talv lõi aastasse talva Kuidas teel ennast talitsed läbi külma ja halva. ,,IKKA LIIVIST MÕTELDES" Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves. Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks. ,,VIHMAD MIND ON ARMASTANUD JÄRJEST" Vihmad, kes mind armastanud järjest, kaela mulle langend kõrgest kärjest, utnud mind kui rädirohket maaki, taanduvad nüüd silmitsem
noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule saamist. Noor peategelane selle aja kirjanduses). 1960ndate I poolel proosa keskmes realistlik sotsiaalpsühholoogiline või -psühholoogiline romaan. Lugemisväärseid raamatuid vähe, proosa toibumine võtab stalinismist väljuminesel aega. Kirjutatakse reisikirju. Realistlik ilukirjanduslik proosa autorid: Paul Kuusberg (toob kirjandusse tabuteemasid, ,,Enn Kalmu kaks mina", ,,Südasuvel" oma ajastu märgid) ja Lilli Promet (,,Primavera" (1971). Üleminek päris ilmega realismi juurde: Raimond Kaugver (kirjutas sahtlisse, sest neid polnud Nõukogude Eestis võimalik avaldada. Püüab siseneda ametlikku kirjandusse sulaajal. Kõige tuntum romaan ,,Nelikümmend küünalt" (1966) ei saanud alguses ilmuda, pidi seda ümber tegema). Aimée Beekman (realistlik
Kassetipõlvkond Ajavahemikus 1962-1967 ilmus igal aastal luulekassett: pappkarp sisaldas 3-5 noore luuletaja debüütkogusid. Alates esimese kasseti ilmumisest sai sellest tõeline luulesündmus. Kassetipõlvkonda ühendasid järgmised põhimõtted : elujaatav hoiak; maailma avastamine; uuenduste toetamine; ränga minevikuga arvete õiendamine Kassetipõlvkonda kuulusid järgmised suurkujud: Artur Alliksaar;Paul-Eerik Rummo;Mats Traat ;Jaan Kaplinski ;Hando Runnel;Viivi Luik Paul-Eerik Rummo on eesti luuleuuenduse säravaim nimi. Ta on sündinud ja üles kasvanud Tallinnas. Rummo õppis Tallinna 2. keskkoolis ja Tartu ülikoolis, mille lõpetas 1965. aastal. Seejärel töötas Rummo Vanemuise teatri dramaturgina. Selleks ajaks oli ta juba kahe luulekogu autor ja Kirjanike Liidu liige. Aastatel 1966-1976 elas Rummo vabakutselise kirjanikuna Tallinnas, töötas siis kümme aastat (1977-1988 ) Eesti Draamateatris ja pöördus
ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja pääseb, pääseb ta ka trükki nt Tuglase teosed, Kesti Merilaas, Paul Viiding, August Sang jt). 1957-58 nn Pasternaki juhtum – Pasternak oli oma teose avaldanud läänes, mitte Nõukogude liidus ja oli saanud Nobeli preemia. See mudiugi oli väga paha. Sisuliselt teda sunniti Nobeli preemiast loobuma, algatati ka hukkamõistude seeria, see tähendab seda, et kui Pasternak on Venemaal, siis selline on ka näiteks Eestis ja ta tuleb üles otsida ja paljastada. Need juhtumid üldiselt ei
Kirjutas väga julgete kujunditega erootilist luulet. Ideaalide kättesaamatus, surm ja kaduvus tsükkel "Spliin ja ideaal" (spliin maailmavalu). Alalhoidlikud süüdistasid teda a moraalsuses, algatati kohtuasi ja ta pidi maksma rahatrahvi. Edaspidi muutus ühiskonnakriitilisemaks, eemaldus teistest prantsuse sümbolistidest, muutudes isiklikumaks ja hakates kasutama luuletustes kõnekeelt. Viimane tähtsam teos oli "Luuletusi proosas" (1869 postuumselt). Euroopa luulet mõjutasid enim Paul Verlaine (1844-1896), Arthur Rimbaud (1854-1891) ja Stéphane Mallarme (1842- 1898). Verlaine ja Rimbaud olid seotud Pariisi Kommuuniga, lahkusid seetõttu riigist, elasid boheemlaseelu, pruukisid uimasteid, neil olid homoseksuaalsed suhted. Ometi lõid nad sel ajal oma parimad teosed, nt Verlaine'i lüürilis-melanhoolne luulekogu "Sõnadeta romansid" (1874), kus on eriti rõhutatud kõla- ja helivarjundeid, ja Rimbaud' "Illuminatsioonid".
Kõik kommentaarid