Juhan Smuul (0)

Juhan Smuul (1922-1971)
J.Smuul alustas NL tagalas luuletajana. Tema debüütkogu "Karm noorus" ilmus 1946. a. Smuul on hingelaadilt romantik, ta kasutas lihtsat värsitehnikat. Romantilisusele ja rahvuslikkusele lisandus siiras usk Nõukogude võimu ning Stalinisse. Tuntuks sai Smuul eelkõige poeemidega: "Järvesuu poiste brigaad" 1948, " Poeem Stalinile" 1949, "Mina- kommunistlik noor" 1953. 1950.aastate teisel poolel pettus Smuul Stalinis, tema luule hilisemates väljaannetes jääb üha rohkem kõlama see osa, kus esiplaanil on lihtsus, rahvuslikkus ja inimlikkus. Neis luuletustes on keskne romantiline suhe looduse, töö ja inimestega, sealhulgas oma perega .
Sellel perioodil oli väga raske kirjutada romaani "hundid söönud, lambad terved " põhimõttel. Hääbusid lühiproosa žanrid. Rohkem kirjutati jutustusi. 50- date aastate algul ilmus proosasse uus žanr, olu kirjeldus. See pidi sotsialistliku realismi viima täiuseni ja kujutama elu dokumentaalses laadis. Vastukaaluks proosale tõusis esile näitekirjandus. Näidendeid kirjutasid varem romaane kirjutanud kirjanikud (August Jakobson ). Hakkas hääbuma komöödia, asemele tuli lääne impearilismi ründav satiiriline draama. Näidendid muutusid jutustavateks.
Põhiteemad. Põhiteemad draamal ja proosal olid üsna sarnased. Teos pidi olema päevakohane, pidi kajastama lähiminevikku või kaasaega. Teemad olid: 1) sõjasündmused ja Saksa okupatsioon Eestis, 2) kolhooside rajamine, 3) läänemaailma pahelisus. 50-date aastate algupoole saabusid veidigi vabamad olud. Sotsialistliku realismi meetodiga määratud piire hakati laiemaks nihutama. Sel ajal hakkas proosat kirjutama Juhan Smuul. Tähelepanu äratas Smuuli novellikogu "Kirjad Sõgedate külast". Vaimukas ja ajakajaline on "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Autor pilkab maarahva käitumist pealinnas.
" Muhu monoloogid" (1968) Muhu murrakus kirjutatud monoloogide sari, mida ilmestab huumor ja hea rahvalik keel. Smuuli loomingu üheks tippsaavutuseks peeti reisikirja-päevikut Antarktikast "Jäine raamat". Teises reisiraamatus "Jaapani meri, detsember" (1963) on juttu teadlaste elust Jaapani merel. Smuul ei hooli klassikalistest draamareeglitest, ta on ennekõike jutustaja . Tema näidendid on usu vastane draama "Lea", "Kihnu jönn ehk Metskapten ", näidend jutustab kapteni ja tema kaaskonna suhetest merel. " Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi" Näidend kujutab tõusiklikkuse levikut ja ohtlikust. Peategelane on sõjakas ja rumal. Näidendis "Pingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased" on near muutunud veelgi õelamaks ja sapisemaks. Smuul parodeerib kultuurielu helli kohti ning ründab tolleaegseid noorkirjanikke. Tegemist on allegoorilise näidendiga.
Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942 Tallinnas) on Eesti kirjanik ja poliitik .Sisukord [ peida ]
Paul-Eerik Rummo on kirjanik Paul Rummo poeg. Ta õppis Tallinna 2. Keskkoolis ja lõpetas Tartu Ülikooli 1965. aastal eesti filoloogina.
Rummo on töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik.
[redigeeri]
Poliitiline tegevus
Aastal 1980 kirjutas Paul-Eerik Rummo alla 40 kirjale.
Ta on olnud loomeliitude kultuurinõukogu liige 1987–1990/1991, Riigikantselei kultuurikonsultant 1989–1992, Eesti Komitee liige 1990–1992, kultuuri- ja haridusminister 1992–1994, Tallinna linnavolikogu liige 1996–1999 ja 1999–2000.
Rummo oli Eesti Kongressi liige ning riigikogu liige 1992–1995, 1995–1999 ja alates 1999. Ta kuulus 1990–1994 Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteisse ja alates 1994 Eesti Reformierakonda. Ta valiti Riigikogu VII–XI koosseisu liikmeks.
1992. aasta septembrist 1994. aasta juunini oli ta Eesti kultuuri- ja haridusminister. 2003. aasta aprillist kuni 5. aprillini 2007 oli ta Eesti rahvastikuminister. Formaalselt oli ta Andrus Ansipi valitsuses portfellita minister, rahvastikuministriks kutsuti teda mitteametlikult[1].
Alates 16. aprillist 2007 oli ta Eesti-Malta parlamendirühma ja 30. aprillist Soome- Ugri toetusrühma esimees.
Rummo sai 2011. aasta Riigikogu valimistel 833 häält, kuid valituks ei osutunud. Pärast Andrus Ansipi kolmandas valitsuses sotsiaalministriks Hanno Pevkuri asendusliikme Einar Vallbaumi tagasiastumist Riigikogu liikme kohalt sai Riigikogu juhatuse otsusega Paul-Eerik Rummo asendusliikmena XII Riigikogu liikmeks alates 7. aprillist 2011.
Paul-Eerik Rummo on olnud Eesti Rahvusringhäälingu Nõukogu esimees, Integratsiooni Sihtasutuse Nõukogu esimees. 2007 sai ta Eesti Migratsioonifondi nõukogu esimeheks.
Looming Paul-Eerik Rummo 2006. aastal.
"Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset," on kirjutanud kirjandusteadlane Rein Veidemann.[2]
"Ankruhiivaja" (1962)
"Tule ikka mu rõõmude juurde" (1964)
"Lumevalgus...lumepimedus" (1966; Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud kaksikkogu teise poole autor oli Enn Vetemaa )
"Luulet 1960–1967" (valikkogu, 1968)
"Tuhkatriinumäng" (näidend, 1969)
" Saatja aadress" (1972, levis omakirjastuslikult)
" Lugemik -lugemiki" ( lasteraamat , 1974)
"Kokku kolm juttu" (lasteraamat, 1974)
" Kass ! Kass! Kass!" (näidend, 1981)
"Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972" (1989)
"Ajapinde ajab" (1985)
"Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (valikkogu, 1985)
Kaplinski esimene luulekogu „Jäljed allikal” ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule.
Aastal 1967 avaldatud luulekogu „Tolmust ja värvidest” on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi („Vercingetorix ütles”, „Me peame ju väga tasa käima”, „Üks kuningas oli kord maata”). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik . Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb lühikesi kirkaid vormeleid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: „Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda . Kui see viivuks õnnestub, on mina „minata”, osaledes kõigis kujudes , värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla.”[3]
Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud „Ma vaatasin päikese aknasse ”, kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958).
Seitsmekümnendate aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba „Valge joon Võrumaa kohale” (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967-68. Eriti sõnasäästlik on 1970-72 valminud „Seesama meri meis kõigis” (avaldatud kogus „Uute kivide kasvamine”, 1977), kus Kaplinski näib olevat värsi mõistest loobunud ja koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973-75 kirjutatud poeem „Hinge tagasitulek ” (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: „kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama”. Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: „See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon , millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks”.[4]
Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982 ilmunud „Raske on kergeks saada”, aga metafoorsus on siin taandunud.
Aastal 1985 avaldab Kaplinski luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik”, mis lööb tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta.
„Tükk elatud elu” (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus „Läbi metsa”.
Luulekogu „Mitu suve ja kevadet ” sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga „kiindumus chan -buddhismisse”.
Raamatus „Öölinnud. Öömõtted” (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, „Sõnad sõnatusse” (2005) sisaldab venekeelseid. 2001 on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi ”Daodejing”.
Aastal 2000 ilmunud „Kirjutatud” on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri „Valitud luuletused” on eksitav).