Osteoporoos, Rahhiit, Osteoartroos (0)

Ülevaade järgmistest skeletisüsteemi haigustest :
Osteoporoos :
Osteoporoos e. luuhõrenemine on skeleti haigus, mille puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Selliste muutuste tagajärjel muutuvad luud hapraks ja hõredaks ning murduvad kergesti. Tänapäeval räägitakse osteoporoosist kui haigusest, mille puhul on häiritud luude tugevus. Osteoporoosi jagatakse primaarseks ja sekundaarseks osteoporoosiks. Primaarne e. esmane osteoporoos on menopausijärgne või vanusega kaasnev osteoporoos. Sekundaarne e. teisene osteoporoos on tingitud teistest haigustest või ravimitest. Osteoporoos ei põhjusta enamasti kaebusi, kuid tema kõige ohtlikumateks tüsistusteks on luumurrud . Luuhõrenemisest tingitud luumurde kutsutakse haprusmurdudeks, nende sagedus suureneb vanusega. Üle 50-aastase naise eluaegne risk osteoporoosist tingitud luumurruks on 50%, sama vana mehe eluaegne risk osteoporoosist tingitud luumurruks on 20%. Kõige sagedasemad on reieluukaela -, randme-, selgroolülide murrud. Reieluukaelamurrud põhjustavad kõrge suremuse (15-30% esimese aasta jooksul) ning vähendavad inimese toimetulekuvõimet. Lülimurdude tagajärjeks on kehapikkuse lühenemine, seljavalud ning selja deformatsioonid (nt küüru teke). Osteoporoos on kõige sagedasem luukoe ainevahetuslik haigus: hinnanguliselt on Eestis kolmandikul üle 60-aastastest naistest ja pooltel üle 70-aastastest naistest osteoporoos. Kuna kogu maailmas on prognoositud keskmise eluea tõusu, siis on oodata ka haprusmurdude arvu kasvu. Kui 1990. aastal registreeriti maailmas 1,66 mln reieluukaela murdu, siis aastaks 2050 oodatakse selle arvu suurenemist 6,26 miljonini aastas. Osteoporoos on haigus, mida on võimalik ennetada ja ravida. Paljud haprusmurrud on samuti välditavad, kui õigel ajal osteoporoosi ravida ja muuta oma elustiili.
Diagnoos :
Osteoporoosi diagnoosimiseks määratakse luutihedus densitomeetriga. Densitomeeter on aparaat , mis mõõdab luutihedust reieluukaelas või selgroo nimmepiirkonnas madala kiirgustasemega röntgenkiirte abil. Luu mineraalse tiheduse määramine on oluline, sest see aitab diagnoosida osteoporoosi enne luumurdude teket. Luutihedust on võimalik mõõta ka randmepiirkonna densitomeetriga ja ultrahelil põhineva luutiheduse mõõtmise aparaadiga. Ultraheli aparaadi tulemuste alusel ei saa osteoporoosi diagnoosida ega ravi määrata. Luutiheduse uuring on ohutu ja valutu. Tulemused esitatakse kõrvalekaldena e. standarddeviatsioonina (SD), mida väljendatakse Z- ja T-skoorina. Z- skoor on uuritava tulemus võrreldes samaealiste ja samast soost inimeste luutihedusega. T-skoor on uuritava tulemus võrrelduna noorte tervete täiskasvanute luude maksimaalse tihedusega. Osteoporoosi diagnoosimise kriteeriumiks on T-skoor alates -2,5 SD, mõõdetuna selgroo nimmeosast või reieluukaela piirkonnast .
Ennetamine:
Osteoporoosi ennetamine algab optimaalse luu kasvu ja arengu tagamisega noores eas. Eesmärgiks on saavutada luude maksimaalne tippmass. Lapse- ja noorukieas tuleks osteoporoosi ennetamiseks vältida alatoitumist. Laste dieet peaks sisaldama küllaldaselt kaltsiumi, valke, D-vitamiini. Lapsed ja noorukid peaksid tegelema regulaarse füüsilise treeninguga, vältima suitsetamist . Noorukid peaksid olema teadlikud alkoholitarbimise riskidest. Täiskasvanueas on võimalikult suur luude tippmass parimaks kaitseks osteoporoosi eest. Osteoporoosi ennetuseks on olulised samad põhimõtted, mis lapse- ja noorukieas. Toitumises on oluline piisav kaltsiumi-, D-vitamiini- ja valgusisaldus. Ka täiskasvanud peaksid luude tervise tagamiseks tegelema regulaarselt kehalise treeninguga, vältima suitsetamist ja alkoholi liigtarbimist. Täiskasvanud võiksid hinnata oma osteoporoosi riski (vt riskifaktoreid) ning vajadusel konsulteerima oma arstiga, kes patsiendi vajadusel reumatoloogi juurde suunab. Hea dieet sisaldab piisavalt kaloreid, adekvaatselt valke, süsivesikuid, rasvu ja vitamiine ning mineraale , eelkõige kaltsiumi ja D-vitamiini.
Ravi:
Osteoporoosi ravi eesmärgiks on vähendada luumurru riski ja säilitada luude mineraalne tihedus. Iga patsiendi ravi on individuaalne, ravi koosneb nii ravimitest kui ka elustiili muutustest. Elustiili muutuste hulka kuuluvad sobilik kehaline treening , adekvaatne toitumine, vajadusel kaltsiumi ja D-vitamiini sisaldavate preparaatide tarvitamine. Kui patsiendil on esinenud osteoporootiline luumurd ja/või on densitomeetrial leitud luutihedus väiksem kui -2.5 SD ning esineb muid riskifaktoreid, siis tuleb alustada ravi. Osteoporoosi ravimite toime on aeglane ja seetõttu kestab ravi aastaid. Ravi kestus on individuaalne ning sõltub luumurruriski suurusest .
Rahhiit :
Rahhiit on luu ainevahetushaigus, mille põhjuseks on kas D-vitamiini puudus, D-vitamiini ainevahetushäire või kaltsiumi ja fosfori puudus. Rahhiit kujutab endast luude kasvupiirkondade ja areneva kõhre mineralisatsiooni ehk mineraalainetega, eeskätt kaltsiumi ja fosforiga küllastamise häiret. D-vitamiini puudusest tingitud rahhiiti esineb kõige sagedamini kevadel, 6-10 kuu vanustel imikutel. Kuna rahhiit on raske haigus, aga õige toitumise ja õigete eluviisidega ennetatav, alustataksegi D-vitamiini profülaktikat juba imikueas. D- vitamiin on oluline kaltsiumi ja fosfori imendumisel. D-vitamiini puudus põhjustabki rahhiiti. Nende mineraalide ja D-vitamiini puudusel ei saa luu normaalselt areneda ehk luustik jääb hõredaks, luumassi jääb väheks, luu muutub pehmeks. Harvem on rahhiidi tekkepõhjusteks imendumishäiretega haigused, maksahaigused ja epilepsiaravimid, mis takistavad kaltsiumi imendumist.
Sümptomid:
Rahhiidi sümptomid avalduvad alles haiguse kolmandas staadiumis , mil on juba välja kujunenud luumuutused. Esimene sümptom imikul võib olla krambihoog varakevadel. Tüüpiliseks on randmel ja roietel tuntavad luumügarikud, mida randmetel nimetatakse rahhiitiline käevõru ning roietel rahhiitiline roosikrants. Pehmestuvad ka koljuluud , mis väljendub luule vajutades iseloomuliku plõksuna, s.o. kraniotaabes. Lõgemed pealael sulguvad normaalsest hiljem. Kõndival lapsel võivad kõverduda jalad, sagedamini tekib niinimetatud O-jalgsus, aga ka X-jalgsus. D-vitamiini defitsiidiga võib kaasneda hammaste arengu häirumine. Aeglustub pikkuskasv ja mõnikord ka üldine areng. Võib tekkida lihasnõrkus, luumurrud.
Diagnoos:
Kui on rahhiidi kahtlus, tuleb kõigepealt selgitada, kas laps saab piisavalt D-vitamiini. Verest ja uriinist määratakse kaltsiumi ja fosfori sisaldus ja nende ainevahetuse näitajad, mille põhjal saab hinnata kaltsiumi ja D-vitamiini vajadust.Võidakse teha ka röntgenülesvõtted randmest ja rindkerest, mis näitavad luude kahjustust.
Ravi:
Raviks kasutatakse D-vitamiini ja algul ka kaltsiumit ja fosforit lisaks toitmise korrigeerimisele ja õues, päikese käes, viibimise suurendamisele. Kui laps hakkab saama talle vajalikus koguses D-vitamiini, algab aeglane paranemine, kuni luude normaalne ehitus taastub . See võib aega võtta mõnest kuust mõne aastani. Raskematel juhtudel võivad luude kahjustused jääda püsima, aga tänapäeval juhtub seda üliharva.
Ennetamine:
Tagamaks D-vitamiini saamist, vajavad lapsed alates 5. elupäevast lisaks D-vitamiini vähemalt esimese eluaasta jooksul. Sügisel sündinud lastele soovitatakse D-vitamiini isegi 1,5 aasta vanuseni, kuna talveperioodil on vähe päikest. Vanematele lastele on D-vitamiini allikateks kalatooted , sealhulgas kalamaksaõli. Piim ja piimatooted on kindlalt tähtsaimaks kaltsiumiallikaks toidus. Luustiku tugevust mõjutavad ka liikumine, perekondlikud eripärad ehk geneetilised faktorid. Eelistama peaks ka magedamat toitu ja vältima kohvi, sest nii sool kui kofeiin viivad kaltsiumi organismist välja. Kuna luustiku formeerumine kestab umbes 20. eluaastani, on oluline piisavalt kaltsiumi-ja D-vitamiinirikast toitu tarbida kogu lapsepõlve vältel.
Osteoartroos :
Osteoartroos ( artroos , lad k. osteoarthrosis; inglise k. osteoarthritis) on grupp kattuvaid liigesehaigusi, millel on erinevad põhjused, kuid sarnane tagajärg – liigeste jäigastumine. Artroosi nimetatakse liigeste kulumise haiguseks, ka liigesekulumuseks. Osteoartroos on kõige levinum liigesehaigus. Sageli nimetatakse seda liigeste kulumiseks, kuna haigust iseloomustab luude liigespindasid katva kõhre kulumine , mis põhjustab luupindade kokkupuudet ja hõõrdumist. Artroos põhjustab valu ja jäikust, peamiselt kahjustuvad põlve-, puusa - ja kämblaliigesed ning lülisammas . Valu võib olla ka väga tugev. Artroos võib põhjustada invaliidistumist. Mehed ja naised haigestuvad ühepalju, kuid näiteks põlveliigeste artroosi esineb naistel kaks korda sagedamini kui meestel.
Diagnoos:
Artroosi diagnoosimiseks küsib arst Sinu varasemate haiguste ning praeguste vaevuste kohta. Siis vaatab ta Su läbi, pöörates erilist tähelepanu liigestele ja nende liikuvusele. Tavaliselt diagnoositakse artroosi alles siis, kui liigesevalu ja kangus muutuvad püsivateks ning röntgenülesvõttel on näha kõhrekahjustuse tagajärjel tekkinud luukahjustus. Kaasajal püütakse leida meetodeid artroosi varasemaks avastamiseks.
Ennetamine:
Oluline on valulike liigeste koormuse vähendamine. Seda saab teha mitmel viisil:
•Püsi oma ideaalkaalus. Ideaalkaalu säilitamine tervisliku dieedi ja liikumise abil on väga tähtis. Kui oled ülekaaluline, proovi lisakilodest lahti saada. Liigne kehakaal annab selja-, puusa- ja põlveliigestele lisakoormuse ning võib vaevusi süvendada. Ka vähene kaalulangus võib anda arvestatava tulemuse.
•Jaota oma tegevused ühtlaselt kogu päeva peale ja ära püüa kõiki asju korraga ära teha.
•Kanna paksu ja pehme tallaga jalanõusid. Selline jalats toimib amortisaatorina ja vähendab liigeste põrutamist.
•Kasuta jalutuskeppi. See aitab vähendada haigele liigesele langevat koormust. Hoia keppi kahjustatud liigesele vastaspoolses käes.
•Tee asju erineval moel. See aitab kaitsta liigeseid koormuse eest. Kui Sul on randme- või labakäeliigeste artroos, kasuta asjade tõstmiseks ja hoidmiseks mõlemat kätt. Ukse lahtilükkamiseks võid kasutada õlga või puusa. Kui Sul on põlve-, puusa- või seljaliigeste artroos, ära istu liiga pikalt samas asendis. Muuda poole tunni tagant asendit või tee venitusharjutusi. Väldi lõtva kehahoiakut, kuna see lisab liigeste ja lihaste pinget.
•Muuda oma keskkonda. Otsi võimalusi oma kodu- ja töökeskkonna ning auto muutmiseks, et liigset koormust vähendada. Füsioterapeut võib aidata sind artroosi patsientide tarbeks loodud abivahendite leidmisel.
Ravi:
Kerget või keskmise raskusega artroosi võib ravida ühe või mitme ravimiga alljärgnevatest : Analgeetikumid on valu leevendavad ravimid . Selline ravim on näiteks paratsetamool , mis võib aidata vähendada valu ja liigesejäikust. Paljud analgeetikumid, sealhulgas valuvastased geelid ja salvid , on apteegis saadaval retseptivabalt. Mõned analgeetikumid on ka retseptiravimid. Mittesteroidsed põletikuvastased ained ( MSPVA -d, ingl. k NSAID – nonsteroid antiinflammatory drugs) MSPVA-del on ka valuvaigistav toime, nad vähendavad valu ja jäikustunnet. Nende hulka kuuluvad näiteks ibuprofeen, diklofenak , naprokseen ja meloksikaam, kuid on veel mitmeid teisi samasse klassi kuuluvaid preparaate. Ägedas faasis on põletikuravi väga oluline ning see peaks olema piisavalt pikk, et saavutada püsiv vaevustevaba periood. Kui MSPVA-sid võtta pikaajaliselt, võivad need tekitada seedetraktivaevusi ning muid kõrvaltoimeid . On oluline, et võtaksid tablette arsti ettekirjutuse kohaselt, ning kõrvaltoimete tekkeriski vähendamiseks kasutaksid ravi ajal ainult mõõdukalt alkoholi, ei suitsetaks ning küsiksid arstilt võimalusi mao ja peensoole kaitsmiseks ravimite kõrvaltoimete eest.