Osteoporoos - referaat (0)

******
*****
Osteoporoos
Referaat
Juhendaja : *****
***** 2010

Sisukord

1. Sissejuhatus

Iga 30 sekundi järel saab Euroopas keegi osteoporoosist tingitud luumurru . Tänapäeval haigestub iga kolmas naine ja iga viies mees, kel vanust üle 50 eluaasta.
Luu on elav kude, millel on väga tähtis ülesanne – anda tugi kogu inimese organismile, kaitsta siseorganeid väliste mõjude eest ja vajadusel varustada organismi mineraalaine kaltsiumiga. Osteoporoos ehk luuhõresus on skeleti haigus, mille puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Osteoporootilisi luumurde on võimalik ennetada ja seda ravida muutes toitumis- ja liikumisharjumusi ning vajadusel kasutades osteoporoosivastaseid ravimeid. Järgnevas referaadis käsitleme osteoporoosi põhjalikumalt ning uurime kuidas ta jaguneb. Uurime, millised on osteoporoosi ohud, kuidas neid ennetada ja kuidas saab seda haigust ravida ning uurime täpsemalt, kes haigestuvad sellesse haigusesse rohkem.

2. Mis on osteoporoos?
Luuhõrenemine ehk osteoporoos on haigus, mis kulgeb hiilivalt, ilma kaebuseid tekitamata kuni tüsistuseni ehk luumurruni. Selle haiguse puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Selliste muutuste tagajärjel muutuvad luud hapraks ja hõredaks ning murduvad kergesti. Tänapäeval räägitakse sellest kui haigusest, mille puhul on häiritud luude tugevus. Osteoporootilistest murdudest kõige sagedasem on selgroo lülikehamurrud ja kõige ohtlikumad reieluukaelamurrud. Mõlemad põhjustavad inimese elukvaliteedi olulist langust. Reieiluukaelamurru korral võib inimene jääda voodihaigeks. Osteoporoos oma algstaadiumis praktiliselt mingeid kaebusi ei anna ja kui inimesel kuskilt ei valuta , ei muretse ta oma tervise pärast. Hiljem, kui osteoporoos on kaugele arenenud, tekivad valud lülisambas, selgroolülide kokkuvajumine ja ohtlikud luumurrud . Tüüpilised osteoporoosist tingitud luumurrud on: kodarluu distaalse otsa murd , reieluu proksimaalse osa murd, lülisamba kompressioonmurd. Osteoporoosile eelneb osteopeenia ehk luuvähesuse staadium. Osteoporoosi jagatakse primaarseks ja sekundaarseks osteoporoosiks.

2.1 Primaarne osteoporoos

Primaarne ehk esmane osteoporoos on menopausijärgne või vanusega kaasnev osteoporoos. Lisaks sellele läheb seniilsus ka esmase osteoporoosi alla.

2.2 Sekundaarne osteoporoos

Sekundaarne ehk teisene osteoporoos on tingitud haigustest või ravimitest.

3. Osteoporoosi riskifaktorid ja sümptomid
Üle 60- aastastel inimestel on suurem risk osteoporoosiks. Riskifaktorid jagunevad kaheks: mittemuudetavateks riskifaktoriteks ning muudetavateks riskifaktoriteks.

3.1 Mittemuudetavad riskifaktorid

• Vanus: osteoporoosi risk suureneb, eriti pärast 55 eluaastat.
  
• Naissugu
  
• Osteoporoos perekonnas
  
• Eelnev luumurd
  
• Rass
  
• Menopaus
  
• Pikaajaline glükokortikosteroidravi
  
• Kroonilised haigused
  
• Hüpogonadism meestel
  

3.2 Muudetavad riskifaktorid

• Alkoholi tarbimine
  
• Suitsetamine
  
• Madal kehakaal
  
• Halb toitumine
  
• Söömishäired
  
• Östrogeenide defitsiit
  
• Kehaline inaktiivsus
  
• Sage kukkumine
  

4. Osteoporoosi ennetamine ja ravi

4.1 Osteoporoosi ennetamine

Osteoporoosi ennetamine algab noores eas. Eesmärgiks on saavutada luude maksimaalne tippmass. Lapse- ja noorukieas tuleks ennetamiseks vältida alatoitumist. Dieet peaks sisaldama küllaldaselt kaltsiumi, D-vitamiine ja valke. Lapsed ja noorukid peaksid tegelema regulaarselt füüsilise treeninguga ja vältima suitsetamist ning peaksid olema teadlikud alkoholitarimise riskidest. Täiskasvanueas kehtivad samad võtted, mis noorukitel. Eesti Osteoporoosi Seltsi soovituslikud päevased kaltsiumikogused osteoporoosi ennetuseks on:

kuni 10-aastastel lastel 600-900mg

üle 10-astastel lastel ja noorukitel 1000-1200mg

25-50 aastastel naistel 1000mg

rasedatel ja rinnaga toitvatel naistel 1300-1400mg

postmenopausieas naistel 1200-1500mg

meestel 1200-1500mg
Osteoporoosi ennetuses on oluline ka kehaline koormus. Teening aitab noorukieas saavutada kõrgemat luu tippmassi. Füüsilise tegevuse käigus saavad luud signaali, et nad peavad olema tugevad.

4.2 Osteoporoosi ravi

Osteoporoosi ravi eesmärgiks on vähendada luumurru riski ja säilitada luude mineraalne tihedus. Ravi on individuaalne ning koosneb nii ravimitest kui ka elustriili muutustest. Ravivõimalusteks on kaltsiumi ja vitamiin D lisamine toiduga; hormoonasendusravi; bifosfonaadid, hormoonid ja teised ravimid ; selektiivsed östrogeeni retseptorite modulaatorid, raloksifeen. Ravimite toime on aeglane ja seetõttu kestab ravi aastaid.

5. Terve luukude- osteoporoos

Joonis 1

6. Kokkuvõte

Saime siis teada, osteoporoos on haigus, mis kulgeb hiilivalt, ilma kaebuseid tekitamata kuni tüsistuseni ehk luumurruni. Selle haiguse puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Lisaks uurisime kuidas jagunes osteoporoos – primaarskes ehk esmaseks ning sekundaarseks osteoporoosiks. Saime teada, et riskifaktoreid on palju ja ka need jagunevad kaheks. Osteoporoos esineb enamasti naistel peale menopausi kuid ka mehed pole selle eest kaitstud. Haiguse ennetamisks on eelkõige vajalik kaltsium ja füüsiline liikumine. Lisaks ei tohi suitsetada ja tarbida alkoholi. Haiguse ravi kestab kaua, enamasti aastaid. Ravida saab mitmel viisil, nii ravimitega, kui ka süües vajalike toitaineid ja teha füüsilist trenni . Mainisime ka pilti osteoporoosist ja tavalisest luukoest. Osteoporoosi vältimiseks tuleks lisada kidnlasti toidu sisse kaltsiumi.

7. Kasutatud allikad

Eesti Osteoporoosi Selts. [WWW] http://www.osteoporoos.ee/index.html

Katre Maasalu, Aare Märtson, Ingrid Kull , Riina Kallikorm, Agu Tamm, Terje Raud, Ivo Valter . 2006. „Osteoporoosi ravijuhend“

Erika Kruup. Powerpoint „Osteoporoos – ohud ja ennetamine.“