ORIENTEERUMISPÄEV II KOOLIASTMELE (0)

Häädemeeste Keskkool
ORIENTEERUMISPÄEV II KOOLIASTMELE
Loovtöö
Kalev Seilmaa ja Rando Klein
8B. klass
Juhendaja : Epp Lorents
Lubatud kaitsmisele
Õppealajuhataja ......................................... "....."..................2013
Häädemeeste
2013
Sisukord
Sissejuhatus...............................................................................................................................3
Sisupeatükid..............................................................................................................................4
Meie orienteerumispäev............................................................................................................11
Kokkuvõte.................................................................................................................................12
Allikmaterjalid..........................................................................................................................13
Lisad..........................................................................................................................................14
Sissejuhatus
Meie loovtöö eesmärgiks oli korraldada orienteerumispäev Häädemeeste Keskkooli teisele kooliastmele. Kuna orienteerumine on igapäevaselt tähtis ja kasulik oskus, ole sa linnas või metsas, otsustasime selle kohta lähemalt uurida ning tutvustada seda ka teistele. Orienteerumispäeval õpetasime õpilastele, kuidas lugeda kaarti ja sellest aru saada ning kontrollisime nende teadmisi Häädemeeste Keskkooli staadioni ümbruses metsas, korraldades orienteerumise. Esialgu seletasime õpilastele orienteerumise põhitavasid ning näitasime ka praktikas ette. Suureks abiks oli A.Kivistiku ja T.Raidi „Orienteeruja käsiraamat“, kus leidsime palju informatsiooni orienteerumise ajaloost ning selle õpetamise metoodikast. Üheks kasulikumaks informatsiooniallikaks oli ka J.Künnapi „Matkaspordi käsiraamat“. Loovtöö koostamisel oli kõige rohkem abiks meie juhendaja Epp Lorents, kasutatud kirjandusega aitasid kaasa ka Häädemeeste raamatukogupidajad.
Sisupeatükid

Orienteerumisspordi algus
Millal, kus ja kellel tekkis mõte kaart, kompass ja sportliku võistlemise põhimõte seostada , seda ei pruugi me kunagi teada saada. Esimese praegustele arusaamadele vastava orienteerumisvõistluse korraldas Rootsi ohvitser Ernst Killander 1895 . a. sõjaväelastele nende parema kutseettevalmistuse eesmärgil. Esimese kaardi ja kompassiga peetud ning spordiseltsi poolt korraldatud orienteerumisvõistlus, korraldati 20.08.1897.a. Norras, Bergenis spordiseltsi „Turnförening“ poolt. Orienteerumiselementidega, kuid kaardi ja kompassita maastikujookse hakati Eestis korraldama mitte hiljem kui 10. Oktoobril 1920.a. Sel päeval anti start Vasula järve äärest, finiš oli jooksu korraldanud Tartu „Kalevi“ staadionil. Liikumistee oli vabalt valitab, võitja aeg 23.45.3. Selliste võistluste korraldamine levis mitmetesse spordiseltsidesse üle Eesti.
1.2 Orienteerumisspordi ajalugu
Esimene o-võistlus Eestis korraldati 19. juunil 1926 Pirital. Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud kaitseliidupäevade o-jooksu (meistrivõistlused) 4,9 km 5 KP-ga rajal võitis ajaga 29.18,8 (üks kilomeeter 6 minutiga) Tartu ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, tol ajal tuntud kerge-jõustiklane (Varssavi 1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus). Kuni II maailmasõjani võistlesid orienteerumises kaitseliitlased, piirivalvurid, sõjaväelased, koolinoored, korraldati meistrivõistlusi. Naiste osalemisest o-jooksus pole andmeid.Pärast sõda hakkasid matkajad orienteerumisvõistlusi uuesti korraldama 1950-ndatel aastatel. Esimene individuaalne o- jooks toimus 15. juunil 1958 Viljandi lähedal Viiratsis, kui Kalevi MV-l valikorienteerumises võitsid esikoha Heino Mardiste ja Illi Uuetoa ( Vill ).
Organisatoorne areng: 8. juunil 1959 loodi Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orien-teerumisspordi komitee, mille esimeheks valiti Aleks Kaskneem, abiesimeheks Endel Jõgioja, koh-tunike kolleegiumi esimeheks Anto Raukas . Seda on tähistatud aastaid kui Eesti Orienteerumisspor-di Föderatsiooni asutamist, peetud nn juubeleid (1969, 1974, 1979, 1984). Nii matkajaid kui orien-teerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon reorganiseeriti 1960 Eesti NSV Matka - ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks: 15. mail 1960 peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koos-olek, kus presiidiumi esimeheks valiti Armult Reinsalu ja tema asetäitjaks Aleks Kaskneem. Esime -ne iseseisev orienteerumissektsioon tollases NLiidus moodustati 4. novembril 1960 Tartus (esi-mees Ilmar Kask ), järgmised TRÜ-s ja Hiiumaal.
Esimesed reeglid (tolleaegses keelepruugis võistlusmäärused) kinnitati 8. aprillil 1960 (koostajad Endel Isop, Aleks Kaskneem, Anto Raukas, Armult Reinsalu) ning noil aegadel kõigi spordialade sportlaste jõuvahekordi näitavad järgunormid 29. juunil 1960 (need töötas välja Endel Jõgioja). Iseseisev Eesti NSV Orienteerumisspordi Föderatsioon (EOF) moodustati Eesti NSV Spordiühin- gute ja -organisatsioonide Liidu presiidiumi otsusega 16. oktoobril 1962 ning selle esimesel plee -numil 16. detsembril 1962 valiti presiidiumi esimeheks (presidendiks) Anto Raukas, aseesimeheks Aleks Kaskneem. EOF reorganiseeriti 6. detsembril 1987 Eesti NSV Orienteerumisliiduks (EOL); otsuse kinnitas Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee 29. aprillil 1988. EOF/EOLi pre- sidendid : Anto Raukas (1962-1964), Uno Semper (1964-1969), Vello Rootsi (1969- 1971 ), Heino Kask (1971-1984), Kalju Vaikjärv (1984-1993) ja Leho Haldna (alates 1993). Rahvusvahelisesse Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eesti vastu 10. juulil 1992, kuigi positiivne telefoni-hääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991.
Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused o-jooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, individuaalsed Eesti meistrimedalid võitsid Riola Koppel ja Ülle Rooba ( Kerem -Mõistlik), võistkonnavõidud said Tartu orienteerujad. Esimene Eesti o- suusatamise MV toimus 14. veebruaril 1960 Elvas märkesuusatamises, meistriteks tulid Madis Aruja ja Leili Ruto (Saarse).
Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala kannasel Orehhovos (parim meesvõistleja oli Ago Vilo). Aastatel 1960-1999 võistles Eesti koondis tiitli - ja maa-võistlustel kokku 196 korda, MK osavõistlustele on Eesti saatnud oma orienteerujaid 71 korda.
Esimesed üleliidulised esivõistlused olid 12.-14. oktoobril 1963 Karpaatides Uþgorodi lähedal, Eesti võitis kolm esikohta neljast. Esimesed ametlikud NLiidu meistrivõistlused peeti 4.-6. augus-til 1981 Karjala kannasel Viiburis, kus teatemeeskondadest oli parim Eesti kolmik . Võistkondliku esikoha on Eesti koondis võitnud 1965 ja 1982, aga 1968. aastal sai esikoha Kalev.
Üleliidulised võistlused Eestis: esivõistlused peeti 1969 (o-suusatamine Otepääl) ja 1973 (o-jooks Võrus); meistrivõistlused 1984 (o-jooks Tartus); karikavõistlused 1978 (o-jooks Tammeveskil) ja 1988 (o-suusatamine Võrus).
MK osavõistlusi on Eestis peetud kolmel korral: o-suusatamises 1995 Haanjas ja 1999 Käärikul ning o-jooksus 1998 Otepääl ja 2006 Otepääl koos Euroopa Meistrivõistlustega.
Esimene mitmepäevajooks NLiidus joosti 22.-27. oktoobril 1967 Valgast Käärikule, startis 56 meest ja 1 naine ning 12 meeskonda; üldvõidu said Olavi Kärner ja Eesti. Harju mitmepäevajook-sul 1972. a sügisel korraldas Tõnu Raid esimesed sprindivõistlused maailmas (18. oktoobril 1972 Samblapõllul, võitis Johannes Tasa).
Võistlused. Peale Eesti meistrivõistluste (mehed ja naised H/D21 võistlevad kaheksale medali-komplektile, omaette meistrivõistlused on noortele ja veteranidele) peetakse hulgaliselt pikkade traditsioonidega rahvavõistlusi: põnev öine teade Jüriööjooks (alates 1960, võistkonnas 3 meest ja 2 naist), kahepäevased Suvejooks ja Suunto games, mitmepäevajooksud 4EST, Ilves-3 ja Kobrase karikas, rahvusvahelise mainega teate-mitmepäevajooks Ilvesteade. Populaarseid igamehe-võist- lusi neljapäevakute nime all korraldatakse aastal 2000 Eestis 11-s keskuses , esimene taoline toi-mus Kloostrimetsas 11. juunil 1964 (idee Rain Lahtmetsalt, käivitaja Toomas Kerem).
Orienteerumiskaarte hakkas Rein Välba osaliselt täpsustama 1962, kõiki maastikuelemente hakati kaartidel parandama 1969 (nn kaardirevolutsioon). Esimesed o-värvikaardid trükiti 1966 (autorid Arne Kivistik , Tõnu Raid), massiliselt mindi värvikaartidele üle 1973.
O-klubid. Esimene o-klubi NLiidus OK Ilves loodi 3. oktoobril 1978 Tartus ( algataja Arvo Kivikas ), järgnesid Orion (1979) ja Kape (1981). 1. jaanuaril 2000 oli Eestis 38 o-klubi.
Orienteerumisalseid väitekirju on kaitstud kaks: Endel Isop (1967) ja Arne Kivistik (1973).
1.3 Orienteerumisvahendid
Orienteerumisvahendeist on tähtsaim kaart. Ilma kaardita ei saa orienteerumisest spordina juttugi olla. Kaardi järel on kompass orienteerujale tähtsuselt teine võistlusvahend. Inimkond on kompassi või õigemini kompassitaolisi abivahendeid tundnud juba mitu tuhat aastat. Orienteerumiseks kasutatakse olenevalt reeglitest mitmeid abivahendeid, talvel näiteks suuski ning soojemal ajal jalgratast.
1.4 Orienteerumisalad
Suundorienteerumine - tähtsaim võistlusala, kus osavõtjal tuleb rada läbida kindlas kontrollpunktide järjestuses. Erinevad vormid on : lühirada, tavarada, pikendatud tavarada, maraton , teaterada. Joostakse nii päeval kui ka öösel.
Valikorienteerumine - võistlusala, kus osavõtjail tuleb kaardistatud kontrollpunktidest läbida kindel arve kontrollpunkte. Läbitavad kontrollpunktid ja nende järjestuse valib osavõtja ise.
Märkesuusatamine - võistlusala, kus võistlejail tuleb läbida maastikul tähistatud rada ja kanda sellel asuvad kontrollpunktid puhtale kaardile. Tulemuseks on  raja läbimise aeg, millele lisatakse kontrollpunktide märkimise ebatäpsuse eest saadud karistusaeg.
Rattaorienteerumine - Rada läbitakse rattaga .
Pargiorienteerumine - Joostakse lühikesel rajal (võitja aeg 10-15 minutit).
Trimmi- e. terviseorienteerumine - orienteerumise harrastamine trimmi jõudmiseks ja seal püsimiseks. Levivormid - püsiradade läbimine, päevakutest osavõtt.
Päevak - kindlal nädalapäeval toimuv üritus, näiteks orienteerumisneljapäevak.
Mitmepäevak - järjest mitmel päeval toimuv üritus, tuntud 3-, 4- ja 5-päeva-orienteerumised.
Rogain - Rogaining on orienteerumismatkamine kestusega 6…24 tundi.
1.5 Kaardi tingmärgid
Selleks, et neid oleks lihtsam meelde jätta on iga objekti grupp esindatud kindla värviga. Musta värviga on märgitud kaljud kividega ning kõik mitte looduse poolt tekitatud - alates teekestest, lõpetades majadega. Pruuniga on märgitud igasugused reljeefi vormid - künkad, lohud ja orvandid. Sinise värviga on märgitud kõik, mis puudutab vett - alates ojakesest, lõpetades sooga. Kollase ja rohelisega on märgitud taimestik - kollasega lagedad alad(põllud), rohelisega vastupidi-raskesti läbitavad alad(tihnik) Valgega märgitakse tavalist metsa, mida on lihtne läbida.
1.5 Reljeef
Horisontaalid ehk samakõrgusjooned ehk kõrgusjooned kulgevad kaardil mööda kujutletavate horisontaalpindade ja maapinna lõikejooni. Horisontaalide vahekauguseks vertikaalsuunas võetakse, olenevalt kaardi mõõtkavast, kas 0,5, 1, 2, 2,5, 5 või 10m. Horisontaalikülge tõmmatud lühikesed ristjooned, nn. nõlvajooned, osutavad veevoolu suunda ja võimaldavad eristada küngast lohust. Mida tihedamini on horisontaalid, seda järsem on nõlv. Horisontaalid juurde kirjutatakse kaardil nende kõrgus meetrites üle merepinna. Põhi on kaardil harilikult ülal, lõuna all, erandjuhul märgitakse põhjasuund noolega. Veevoolu suund märgitakse samuti noolega. Kõrgusjoonte abil kujutatakse erinevaid maapinnavorme ja näidatakse nende suhtelist kõrgust. Kõrgusjoonte tähendust on lihtne selgitada kihilise tordiga. Kui nt. 3-kihilise pulmatordi ühepaksused rattad asetada üksteise peale, siis sünnib kolme joonega mägi. Kaardil kujutatakse maapinnavorme ja nende kõrgust täpselt samal põhimõttel, kuigi nii sümmeetrilisi mägesid metsast ei leia, tegelikud vormid on märksa keerulisemad. Tavaliselt tähendab joonte vahe orienteerumiskaardil 5 või 2,5 meetrist kõrgust. Kõrgusjoonte vahe kirjutatakse kaardi mõõtkava kõrvale, nt. h=2,5 m.
1.6 Mõõtkava
Maastiku kujutamise üksikasjalikkus ja täpsus sõltub kaardi mõõtkavast.
Mõõtkava on arv, mis näitab, kui palju kordi kaardil esitatud maastikuala on väiksem samast maastikualast tegelikkuses.
Tavaliselt esitatakse mõõtkava kaardil kahel viisil:
1. Arvmõõtkavana.
2. Joonmõõtkavana.
Arvmõõtkava võib esitada suhtarvuna, murdarvuna ja/või selgitava tekstina.
Joonmõõtkava e võrdlusmõõtkava konstrueeritakse sirgjoonele vastavalt kasutatava kaardi mõõtkavale. Selle jaotused näitavad lõikude pikkusi maastikul.
1. Suhtarvuna
1:50 000
2. Murdarvuna
1/50 000
3.Selgitava tekstina
1cm kaardil vastab 500 m maastikul
Mitme mõõtkava võrdlemisel on suurem see, mille suhtes parempoolne arv on väiksem. Näiteks mõõtkava 1:20 000 on suurem kui 1:50 000. Mida suurem mõõtkava, seda üksikasjalikumalt on sellel kujutatud maastikku .
1.7 Olulisemaid medalivõite
MM medaleid on Eestisse toodud kaks: 1991 võitis o-jooksus Sixten Sild pronksi ja 1994 o-suusa-tamises Maret Vaher pronksi.
MK osavõistlustel kolme sekka on tulnud: Sixten Sild võitis o-jooksu 1996 ja 1998; Inno Ling oli o-jooksus kolmas 1992; Külli Kaljus o-jooksus teine 1994 ja kaks korda kolmas (1996 ja 1998); Mall Alev o-suusatamises korra teine ja kolmas 1997; teatejooksu meeskond (Rene Ottesson, Alar Viitmaa ja Armo Hiie) teine 1998.
Üliõpilaste o-jooksu MM: Ede Ümarik võitis kulla (1988) ja hõbeda (1990) ning teatepronksi (1988); Maret Vaher kulla (1998); Külli Kaljus hõbeda (1996) ja pronksi (1994); Sixten Sild võitis teatepronksi (1990); Sander Vaher kulla (2008)
Rahvusvahelisi võite on Eesti orienteerujad saavutanud ridamisi. Sotsmaade karikavõitjaks nii individuaalselt kui teates tuli 1990 Ede Ümarik; teatejooksus Johannes Tasa (1976), Tiina-Mai Pärnik /Arund/ (1979), Nikolai Järveoja (1982), Leho Haldna (1985 ja 1989). NLiidu koondises on individuaalvõite saanud Uku Annus (1971), Johannes Tasa (1971), Arvo Kivikas (1975 ja 1976); teatevõite Maire Raid (1967 ja 1969), Ira Saar (1969 ja 1974), Johannes Tasa (1971 ja 1975), Jaan Miljan (1975), Arvo Kivikas (1975), Tiina-Mai Pärnik (1975), Marje Viirmann /Idavain/ (1981). Riikidevahelise Baltic Cup'i võitsid 1989 Ede Ümarik ja Leho Haldna.
Üleliiduliste esivõistluste võidud: individuaalvõitjad Madis Aruja (1963), Olavi Kärner (1965, 1970), Uku Annus (1968, 1971), Jaan Miljan (1971, 1973), Maire Raid (1972), Toivo Kotov (1973), Tiina-Mai Pärnik (1974), Johannes Tasa (1976, 1979), Arvo Kivikas (1977); paarisjooksus 1963 (Arne Kivistik ja Rein Tõnuri; Maire Jaanre /Lahtmets/ ja Maire Miljan /Raid/); o-suusatamises Arne Kivistik (1969), Mati Ojandu (1975), Nikolai Järveoja (1976); teatejooksus 1965 (Olavi Kärner, Rein Tõ-nuri, Tõnu Raid); 1968 (meeskond Jaan Miljan, Arne Kivistik, Uku Annus, Olavi Kärner; naiskond Sirje Kallasma /Ilver/, Tiiu Nittim, Tiiu Vene, Maire Raid); 1971 (Uku Annus, Johannes Tasa, Jaan Miljan); 1973 ja 1975 (Jaan Miljan, Arvo Kivikas, Johannes Tasa); 1978 ( Koit Paasma, Johannes Tasa, Nikolai Järveoja); teatesuusatamises 1969 (Uku Annus, Arne Kivistik, Olavi Kärner), 1974 (Nikolai Järveoja, Toivo Saue, Johannes Tasa). NLiidu meistrid: individuaalmeister Marje Ida- vain /Viirmann/ (1986); teatejooksus 1981 (Arvo Kivikas, Nikolai Järveoja, Johannes Tasa), 1982 (Kalle Luuk, Arvo Kivikas, Nikolai Järveoja, Johannes Tasa), 1984 (Trudi naiskonnas Anne Kiudorv /Keerberg/), 1989 (Sixten Sild, Are Leesik, Leho Haldna, Inno Ling), 1990 (Viivi-Anne Soots , Külli Kaljus, Marje Idavain, Ede Ümarik). NLiidu karikavõitja o-suusatamises Riju Johanson (1988).
Juunioride o-suusatamise MM pronksi võitsid teates Margus Hallik , Taavi Nurm ja Canter Värton (1999). Veteranide o-jooksu MK (VWC): kuldmedalid Mare Beilmann /Ojaste/ (1990), Leida Sevruk (1995, 1996, 1998 ja 1999), Tõnu Savi (1995); hõbe Marje Viirmann (1997).
Eesti meistrivõistluste medaleid on kõige rohkem Viiu Rebasel - kokku 60 (võidetud aastatel 1966-1986), neist 21 kulda; kõige rohkem on Eesti meistriks tulnud Sixten Sild - 34 korda (medaleid aastatel 1985-1999 võitnud kokku 49).
Meie orienteerumispäev
Orienteerumispäeva jaoks kõige vajalikum element kaart sai muretsetud Maaameti veebipõhisest kaartide kogumist. Kaardile jääb peale Häädemeeste Keskkooli staadium ning selle ümbrune mets ning natukene ka asulat. Vahendite puudumisel on kaart tavaline ning ilma reljeefita. Kaardi peale märkisime vahepunktide asukohad, alguse ning lõpu. Kaardil oli kokku 9 vahepunkti, kus õpilased pidid oma kohaloleku punktis ära märkima. Kuna kompasse koolil ei ole, pidime ürituse kahjuks ilma nendeta läbi viima. See aga ei seganud toredat päeva, ning kõigil oli tore ja sportlik päev.
Kokkuvõte
Orienteerumine nõuab mõningaid teadmisi topograafias, oskust lugeda spordikaarti ja maastikku ning neid teadmisi omavahel siduda. On vaja osata valida ratsionaalne teekond , mis nõuab sportlaselt kiiret ja täpset olukorra analüüsi suure füüsilise pinge all. Orienteerujal kujunevad sellised vajalikud omadused nagu tähelepanelikkus, vastupidamine, tahtejõud ja oskus orienteeruda halbades tingimustes. Sportlik orienteerumine maastikul - see on intellektuaalne spordiala , mis vajab optimaalse tee valikut punkti leidmiseks ja selle võtmiseks.
Orienteerumine - see on aktiivse puhkuse suurepärane vorm. Sellega võivad tegeleda inimesed igas vanuses ning erineva füüsilise ettevalmistusega. See spordiala ei pane üksnes lihased liikuma, vaid ka aju tööle.
Allikmaterjalid
http://www.orienteerumine.ee/ajakiri/index.php
http://www.orienteerumine.ee/
http://www.srd.ee/srdsk/est/orientir/orientir.html 
http://sakala.kaitseliit.ee/files/sakala/img/files/Orienteerumine.pdf
A.Kivistiku ja T.Raidi „Orienteeruja käsiraamat“,
J.Künnapi „Matkaspordi käsiraamat“.
Lisad