Õpperaja kirjeldus: Vapramäe loodusrada (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Metsandus - ja maaehitusinstituut
Metsakasvatuse osakond
Vapramäe loodusrada
Praktikatöö õppeaines Metsahoid ja puhkemetsandus
Juhendaja Kalektor Eino Laas
Tartu 2014

Looduse õpperaja kirjeldus

Raja asukoht, maa-alade kaitstus ja maastikutüübid .
Kirjeldatavaks rajaks sai valitud Vapramäe õpperada kuna see on üks minu lemmikradasid minu kodukoha lähedal. Vapramägi asub Tartumaal enamus Vapramäest jääb Nõo valda väike serv jääb Elva linna maale. Vapramäe rada algab Tartu-Valga maantee äärest, kus maantee ületab Elva jõge.
Rada asub kaitstaval maal (kaitse all 1959 aastatst alates). Tegemist on liigestatud pinnaga kõrgendikuga, kohati väga järskude nõlvadega maastik . Vapramäe lael on sügav sulglohk.
Millise loodusvaldkonna tundmaõppimisele on suunatud, eesmärk, mida tahetakse näidata ja pakkuda.
Vapramäe loodusrajaga tahetakse tutvustada põhiliselt paikkonna ajalugu, kuid ka loodust ja reljeefi.
Raja külastajate sihtgrupp, vanusediapasoon, külastamise võimalik sagedus, saabumispunktid ja parkimine.
Raja külastajaid on igas vanuses. Rajal käivad nii lasteaialaste rühmad, koolilapsed , perekonnad, tervisesportlased igas vanuses ja niisama jalutajad. Võimalik valida eri pikkuste radade vahel.
Vapramäe metsas on korraldatud orienteerumis neljapäevakuid ja ka Elva kooli spordi ja matkapäevi. Samuti korraldab Vapramäe rajal matkapäevi VVV sihtasutus . VVV matkad võivad olla nii jalgsi , ratta kui suuskadega ning nii öösel kui ka päeval.
Rada on kasutuses aasta läbi, kevadel-suvel-sügisel saab matkata ja jooksmas käia. Talvel kui lumeolud on sobivad siis tehakse sinna suusarajad, mis on ka aktiivselt kasutuses. Rattaga on lubatud sõita ainult osast rajal.
Rajale pääseb mugavalt kahest eri suunast . Tartu maantee äärest, kus on avar parkla. Teine mugav rajale pääsu võimalus on Peedu külje alt, kus on metsa all pinnaskattega parkla.
Raja pikkus ja kuju, vaatluspunktide arv.
Rada on ovaalja kujuga. Looduse-õpperaja täispikkus on 10 km, lasterada on pikkusega 1,6 km, maastikukaitsealale jääv õpperada 3,5 km ning rattarada 6,5 km. Läbitud sai maastikukaitsealale jääv 3,5km pikkune rada.
Vaatluspunkte oli kokku 16.
Raja laius, rajakate, liikumise ja vaadete mugavus.
Raja laius on suuresti varjeeruv. Põhiosa rajast oleks läbitav ka näiteks autoga (parklates on siiski tõkked, ees selle takistamiseks), kitsamates kohtades ja haruteedel tuleb inimestel kõndides võtta end ühte ritta. Rajale pole lisakatteks midagi juurde toodud, tegemist on metsateega, kohati mullane või liivane. Teede kinnikasvamise ohtu ei ole kuna rada on pidevalt kasutuses.
Raja raskusaste , läbitavus, huvitavus, liigendatus.
Raja raskusaste sõltub täpselt trajektoorist. Eelppol sai mainitud , et on eri pikkusega rajad lastele, täiskasvanutele, ratastega liiklejatele. Rajal on ka lõike mis on üles/alla väga järskudest nõlvadest, või kus tuleb turnida üle puujuurikate. Sellised lõigud on seikluslikud ja läbitavad ka põhikooliealistel. Raskematele lõikudele on alati olemas alternatiivne kergem tee. Enamus rajast kulgeb metsas, kuid mets on vaheldusrikas , on ilma aluspõõsastete metsa kus nähtavus on küllalt hea, on võsast metsa. Kohati avaneb rajalt vaade Elva jõele ja jõeluhale. Maastik jõe lähedal on suhteliselt tasane, kuid jõest eemaldudes on maastik küllaltki künklik, on suuri tõuse ja laskumisi. Rada on hästi liigendatud vaheldusrikas ja huvitav, kuna on võimalik valida alternatiivseid trajektoore siis ei muutu rada igavaks ka pärast mitmekordseid külastusi.
Suvel on rada läbitav kasvõi tavaliste sandaalide või plätudega. Sügisel-talvel-kevadel võib rada olla kohati porine ja peab jälgima kuhu astuda kui ei soovi jalgu märjaks teha.
Raja tähistus, teeviidad, teabetahvlid, taristu .
Raja punktides on puutulbad tekstidega . Rajal on kaks piknikukohta, koos tuletegemisasemetega, prügikastidega, varjualustega, pinkide ja laudadega ning välikäimlatega. Mõlemas rajale ligipääsu punktis on infotahvel raja skeemiga samuti prügikastid.
Raja ja selle taristu seisund ja korrashoid.
Piknikulauad, varjualused, kuivkäimlad ja lõkkekohad on korras. Kohati võib piknikukohtade ümber olla prügi. Tulbad kuhu külge on kinnitatud teabetekstid on kohati jalalt mädanema hakanud, kuid need püsivad kindlalt. Osasid tulpi on ka uuendatud. Raja Tartu maantee poolsesse külge on pandud uued viidad ja uus rajaskeemiga infotahvel.
Kuidas on näha vaatluspunktides nimetatud objektid ja liigid. Teabe sisu ja selle tase.
Enamus vaatluspunktides olid kirjeldatud liigid või objektid kohe näha. Teabepunktid mis räägivad ajaloost olid kohati lihtsalt informatiivsed, kuna objekti enam pole. Näiteks „kuninga pärn“ ja „Kerikmägi“ Tebaepunktide tekst on lühike ja sisutihe, kuid lihtsalt loetav . Teabetekstid on kinnitatud tulpadele nagu näha allpool asuval joonisel 1 ja teksti näide on toodud joonisel 2. Pildid ei ole tehtud samast punktist.
Joonis 1. Hiinlaste haua rajapunkt, koos seda märgistava tulbaga
Joonis 2. Põlismänni rajapunkti tekst
Loodusrajal olevate objektide, liikide, loodusväärtuste kirjeldused ja autori kommentaarid.
1. Looduse õpperada algab. Sellest, kust sai Vapramäe oma nime on mitmeid legende.

• Ühe legendi järgi on Vapramägi endine linnamägi. Linnamäe vanema Vapra nime järgi, mille andnud rahvas talle tema vapruse eest, ongi Vapramägi oma nime saanud.
  
• Teise legendi järgi hakati Vapramäeks kutsuma mäge, kus Kalevipoeg Tõra ( koletis , kes elas vees ja kuival , hävitas kalu ja veeloomi) tappis. Mäe keskel on lohk, kus Kalevipoeg pärast võitu puhanud.
  
• Tõenäoliselt on nimi tulnud Vapra talu järgi. Talupoja lisanimi oli Vapper , mis andis hiljem ka Vapramäele nime.
  

Tegemist on informatiivse teabetulbaga.

2. Hong ehk põlismänd - sellise austusväärse nime on andnud meie esivanemad , kes metsast lugu pidasid ja tema sisse näha oskasid, suurtele mändidele, mis võisid olla "metsaisaks" või "metsaemaks". Põlisuse tunnistajaks on seegi, et koos saare, pärna , remmelga ja paakspuu nimetusega on " mänd " säilinud peaaegu kõigis läänemeresoome keeltes. Ajaratas on teinud oma töö ja praegu on nooremate puude vahel esialgsest neljast põlispuust alles viimane 18 meetri kõrgune ja 2,5 meetrise ümbermõõduga põlispuu.
Teabepunkti vahetus läheduses on näha ka kõnealust mändi. Kuna tegemist on ümbritsevast metsast eriliselt silma hakkava puuga siis on hea, et see on ka tähistatud.


3. Vapramäe lael avaneb vaade metsalagendikule, mille keskseks paigaks on sulglohk e. söll - termokarstiline pinnavorm viimasest mandrijäätumisest, mille tekke põhjustas taanduva jääserva küljest lahti murdunud pangas, mis sulamisel setetesse lohu jättis. Oleme kohas, millel on Vapramäel kõige suurem ajalooline taust.
Siinsel Vapramäe lael on vanasti peetud rahvapidusid, korraldatud laulupidusid ja suvelaagreid. 1924 aastal peeti siin Nõo kihelkonna esimene laulupäev audirigendi Aleksander Läte juhatusel ja 1926 aasta 16. juunil toimus siin Nõo esimene laulupidu .
Möödunud sajandi lõpuosas oli mäe lagi suuremas osas lage ja siin asus moonakamaja, kus elas kaks Timuski peret, kelle kasutada oli Vapramäe lael 25 ha põllu- ja metsamaad. Talu piir on praegugi äratuntavalt olemas. IX sajandi lõpul kultiveeriti see maa männikülviga, mistõttu on see osa metsast ligi 100 aastane.
Ilus koht pikniku pidamiseks. Infopunkti selgitus on asjakohane ja piisav.
4. Kuninga pärna nimesaamisest ja istutamisest on mitmeid legende. Ühe rahvapärimuse järgi olevat see Rootsi kuninga Karl XII istutatud. Teise legendi järgi istutas rahvas pärna Vapramäe linnuse vanema, kelle nimi oli Vapper, hauale. Kes pärna tegelikult istutas, pole teada. Rahvas on ristinud ta oma tahte järgi kuninga pärnaks.
1967 aasta augustitorm jättis kolmest harust järele ühe ja 1980 aastaks oli seegi murdunud. Täna on näha ainult pärna võimas tormis murdunud känd, kuid tähelepanelik vaatleja näeb, et ümbruskonnas on hulk pärnasid - kõik need on võimsa pärna järglased . Puu vanust hinnati umbes paarisajale aastale.
Mets käesoleva punkti lähedal ei ole eriti märkimisväärne ja jutuksolevat pärna ei ole ka enam. Punkt on ajaloolisuse koha pealt informatiivne, aga raja esmakordne külastaja pettub sest tegelikku märkimisväärset puud ju pole.

5. Vapramäe reljeef. Vapramäe kõrgeima koha absoluutne kõrgus on 77,7 meetrit ja suhteline kõrgus Elva jõe veepinnast 40 meetrit. Vapramäe nõlvad on üsna järsud, suuremad kalded isegi 25 - 30 kraadi.
Tekkelt kuulub Vapramägi moreenkuhjatisena vallseljakute hulka, koosnedes peamiselt kruusast ja liivast ja on üks osa siinsest kõrgendike süsteemist . Vahelduvad kõrgendikud paiknevad kirde-edela suunalise ahelikuna paralleelselt Elva jõe oruga Tõravere ning Elva vahel ja kujutavad endast viimase jääaja lõpul (umbes 10000 aastat tagasi) jää sulamisel jääserva ette kuhjunud otsmoreenkõrgendikke. Enne viimast jääaega paiknes selles vahemikus lai põhja-lõuna suunalise kujuga Elva ürgorund, millesse jääaja lõpul kõnesoleva kõrgendike ahela keskne osa kuhjus. Kõrgendikud ei täida orgu tema ristlõike ulatuses täielikult, vaid nende vahele jäävad suhteliselt kitsad nüüdisaja orud.
Ahelikus kõige kirdepoolsem on Tõravere kõrgendik. See on lage põldude all olev ala, mille kõrgemas osas paikneb Tartu observatoorium. Metsane on vaid Tõravere kõrgendiku läänenõlv vastu Elva jõe orgu, mida kutsutakse Tepripaluks. Tepripalu on üks väheseid võsu-mägisibula looduslikke kasvukohti. Ahelikus järgmine ongi Vapramägi. Kolmest küljest - põhjast, idast ja lõunast piirab teda tihedalt Elva jõe kitsas sügav org. Vapramägi ulatub edelas kuni Tõravere - Peedu maanteeni, siit edasi jätkub Peedu kõrgendik. Peedu kõrgendik piirneb edelas sooribaga, mis on üks osa ennejääaegsest Elva orundist. Vapramäest ja Peedu kõrgendikust põhja poole Elva orund laieneb nii, et selle lammil paiknevad isegi suured järved - Viisjaagu ja Vissi järv, neist põhja poole jäävad Keeri ja Karujärv.
Vapramäe seljandik kujunes hilisjääajal liustiku taganedes ning ta tähistab ühte (neljast) Elva ümbrusest taanduva mandrijää serva asendit. Vapramägi on osa Tõravere ja Elva vahelisest otsmoreenkõrgustikust. See ahel märgib mannerjää taanduva serva peatust Elva liiviku ümbruses. Keskse kõrgema osa äärealadel on sulglohk ning sügavaid orvandeid. Vapramäel on kolm kõrgemat tippu. Väike metsalagendik koos sügava sulglohuga (termokast) asub mäe lael.

Punktist avaneb väike piiratud vaade lagedale jõele ja üle jõe asuvatele metsastele küngastele. Punkti tekst on õpetlik , aga võibolla liiga pikk et hoida näiteks laste tähelepanu.

6. Soolapid. Kohates ootamatult kuiva pinnasega mõhnade ja vallseljakute vahele jäävas suletud lohus soolappe, on üllatus suur. Lohu põhjas oleks tegu justkui väikese madalsooga, kus esineb rohkesti turbasammalt ja teisi samblaid. Siia lohku koguneb kevadine lumesulavesi, mille tulemusena on tekkinud nii omapärane ja ootamatu kooslus turbasambla ja kattekolla padjanditega.
Soolapid on punktist näha. Tekst on lihtne ja selgitav.

7. Ristikuused asusid varem Tõravere - Peedu maantee ääres ja olid meie esivanemate puukultuse märkideks. Matuserongi möödumisel lõigati kuuse sisse kadunu mälestuseks, mõnel pool ka selleks, et kadunu ei pääseks koju käima, rist . Kahjuks on ristikuused tänaseks hävinud ja meenutada võib vaid kohta, kus nad kunagi tunnistasid meie kaugete esiisade puukultuse ja pühade puude traditsiooni edasikandmist.
Taimestikus domineerivad kuused. Rohkesti on laanelille, maikellukest ja kuutõverohtu.

Jällegi võib matkajat tabada pettumus kuna punktis räägitud kuuski tegelikult enam ei ole.
8. Kerikmägi. Tegemist on suurema infotulbaga.
Olemegi jõudnud Kerikmäe, Eesti ühe väiksema linnuse tippu. Mälestusmärkidest, mis meile on jätnud kauge minevik, on muinaslinnad kõige võimsamad, nad kõnelevad kõik ühest ja samast – esiisade hiiglaslikust tööst.
Väliste tunnuste järgi on muinaslinnad jagatud kahte põhilisse rühma: linnamäed ja maalinnad . Linnamäed on looduslikud mäekünkad, kus kunagi seisis linnus. Maalinnad asuvad tasasel maal ja nende peamiseks tunnuseks on inimkätega kokku kantud ringvall.
Linnuste peamine väärtus ajalooallikana on selles, et nad annavad infot muistse majanduse ja ühiskonna kohta. Linnused on järjekordseks tunnistuseks sellest, et isegi Eesti eri osades kulges ajalooline areng konkreetsete erijoontega.
Kerikmägi on väike järsunõlvaline VI - XI sajandist pärinev linnamägi, mis on mõlemast otsast eraldatud kraaviga.
Peedu Kerikmägi on Eestis üks väiksemaid linnuseid, õuepindala on vaid 650 ruutmeetrit, õuepinna pikkus on 48 meetrit, suurim laius 17 meetrit, loodenõlva kõrgus on 11-12 meetrit, kagunõlva kõrgus 15-16 meetrit. Nõlvade kaldenurk on üsna suur, kõigub 25 kraadi ümber.
Linnuse ajaloos võib eraldada kahte ehitusjärku. Varasematest mahapõlemistest järelejäänud tukke katab liivakiht seetõttu on nad päris hästi säilinud. Arvatavasti on õue pinda liivaga tõstetud ja laiendatud.
Teise, hilisema ehitusjärgu puukindlustest ei ole midagi säilinud. Varasem linnuse õu oli otstest ja mäe madalama külje poolt kaitstud äärtpidi kulgevate nelinurksete palkehituste, nn. tarandite reaga. Tõenäoliselt oli neil lame, kasetohu ja mätastega kaitstud katus, seda tõendavad palkide juurest leitud poolpõlenud kasetohu tükid, mis olid ilmselt pärit puukindlustusel olnud katusest. Katusele oli valmis kogutud hulk heitekive, mis tarandite põlemisel on varisenud nende kohale. Väljakaevamistel tuli välja ehituse alus, mille nurkades olid üsna selged sisseraiutud hambad ja nii sai kindlaks teha tarandi mõõtmed – 3 meetrit korda 1,4 meetrit.
Nähtavale tuli ka teisi ehitusi . Ilmselt oli siin terve ehituste süsteem, mis koosnes rõhtpalkidest ehitatud tarandite taolistest üksteisega liituvatest nelinurksetest ehitustest. Need asetsesid linnuse äärel ja arvatavasti olid ehitatud selle kaitseks. Nähtavasti kasutati tarandeid ka peavarjuna ja vara ulualusena, viimast tõendavad neilt kohtadelt rohkelt leitud savinõude killud.
Peedu Kerikmägi oli esimene linnus Eestis, kus teostati ulatuslikumaid arheoloogilisi kaevamisi (1936 aastal H. Moora , A. Vassara ja E. Ariste juhatusel).
Linnuse põhiliseks kasutusajaks on olnud I aastatuhande lõpusajandid. Linnus on maha jäetud XI sajandi paiku. Arvatavasti jäeti väike, kohaliku tähtsusega linnus maha, sest viimseil iseseisvusaja sajandeil kasutati ainult suuremaid ja tugevamaid kantse.
Tahvel on informatiivne, ilusti kujundatud.

9. Elva jõe luhaniit. Niidud on puudeta või väheste puudega rohttaimedega kaetud alad. Algselt on sõna niit tulenenud tegusõnast "niitma" - seega on niidud niidetavad alad. Veel kolmekümnendatel aastatel olid luhaniidud aktiivses kasutuses. Suvel niidetud ja kuivatatud hein pandi kuhjadesse, mis taliteega ära viidi.
Tekkelt jagunevad niidud algseteks ehk primaarseteks ja inimtekkelisteks ehk sekundaarseteks niitudeks.
Algsed niidud on tekkinud:

• maatõusu tõttu merest kerkivatel laidudel ja rannikuil (rannaniidud).
  
• jõelammidel regulaarse üleujutusega aladel, kus jää ja vee toimel ei ole puudel võimalik kasvada (luhaniidud).
  

Punkt on ilus kindlasti suvel kui taimed vohavad ja õitsevad. Kevadel ei pruugi olla ligipääsetav kuna võib olla üleujutatud, kuid siis avaneb teistsugune kaunis vaade.
10. Elva jõgi saab alguse Otepää kõrgustikult Valgjärvest ja voolab 200 meetri laiuses orus. Jõesäng on kogu ulatuses ühtlase laiuse ning sügavusega: 10 - 15 meetrit lai ja kuni 5 meetrit sügav.
Elva jõgi läbib alamjooksul Keeri järve ja Ulila Laugesoo. Kraavide kaudu on Elva jõega ühendatud nii Vissi kui ka Viisjaagu järv. Läbinud 72 kilomeetrit, suubub ta parempoolse lisajõena Suurde Emajõkke. Jõe veevarusid täiendavad mitmed ojad, millest Voika ja Tõravere ojad on vahetult Vapramäe jalamil. Vapramäe juures on jõe sügavust mõõdetud 3,5 meetrit. Rahva arvates on voolav vesi Vapramäge kunagi igalt poolt piiranud. Selle oletuse aluseks võib pidada praegu veest piiramata küljel jõesängi meenutavat nõgu, mida looduslikud jõud ja inimkäed on aastate jooksul muutnud.
Punkt tundub olevat lihtsalt pandud siia paika, et matkajad ei peaks liiga pikka teed ilma infopunkti kohtamata läbima, kuna tegelikult puudub korralik vaade jõele. Punkt võiks olla paigutatud selliselt et jõge oleks ikka näha.

11. Kalevipoja tool paistab teisel pool Elva jõge oleval kõrgendikul.
Muistendi järgi läinud Kalevipoeg kord Tõravere jõe äärde, et maha istuda ja jões jalgu ning nägu pesta. Ta oli nii suur, et ühel jõekaldal istudes võis jalad panna teisele kaldale. Tema raskuse tõttu jäänud ühele kaldale istumise ase, teisele poole jõge, Vapramäe metsa, kaks jalajälje lohku. Kahjuks on raudtee ehitamisega Kalevipoja istet küll rikutud, kuid istekoha vormid on tajutavad .
Tegelikkuses ei paista see objekt välja või ei suuda autor seda tuvastada. Legendi koha pealt on huitav lugeda.

12. Hundikuristik . Millegipärast on rahvas sellisena hakanud kutsuma kohta, kus loodus näitab selgelt oma jõudu ja vastupidavust. Jõevool on uuristanud kallast ja puu on enda elushoidmiseks toetanud end juurtele , seistes seal kui vaatamisväärsus - kindlalt ja kõikumatult. Eriti huvitav peaks see koht olema lastele.
Punkt on informatiivne ja ei jaga mingeid teadmisi, kuid see koht on huvitav vaadata isegi täiskasvanule.
Joonis 3. Hundikuristik (allikas: VVVS kodulehekülg )
13. Vapramäe talutares asus viiskümmend aastat tagasi Sohi metsavahikoht, mida tema maa ja elumaja väikeste mõõtmete tõttu ka Sohisaunaks kutsuti. Nüüdseks kutsutakse kohta Vapramäe perekohaks. Jõe kaldal näeb matkaja kooguga kaevu .
Jällegi ajalooline pool, rada kulgeb põhimõtteliselt talu hoovist läbi, kuigi majast siiski piisavalt kaugelt.
14. Hiinlaste haua tekkimislugu on rahvasuus mitmeti levinud, kuid tegelikult maeti Vapramäe jalamile kaks hiina rahvusest punaarmeelast, kes ründasid Eesti Vabadusvõitlejate soomusrongi Voika raudteesilla juures ja langesid 16. jaanuaril 1919 aastal.
See on huvitav punkt ja veidi kummastav on sellist hauda niimoodi metsa seest leida (Joonis 1 eespool ).
15. Imepisikesel lagendikul võib teha väikese peatuse, et vaadata alla jõele, nautida vaikust , kuulata veevulinat ja tutvuda veetaimestikuga, millest enimtuntavad on varsakabi ja kollane vesikupp. Ümbruskonnas ringi vaadates näeb võimsat vaatepilti puutüvedele keerduvatest humalatest ja kopra valitsevat jõudu puude üle. Puukännud on kui teritatud pliiatsid, tunnistades tummalt kobraste ülemvõimu.
Punkt tundub olevat pandud selleks, et tühja kohta täita. Pole näha humalat, kuigi on sügis peaksid humala surnud kasvud siiski näha olema. Siia on asetatud väike pink, kus saab istuda ja jõge vaadelda.
16. üks vanemaid ühendusteid Eestis. Siinsamas, üle tee asuva Tõravere veski ja kunagise kõrtsi vahel toimus 8. novembril 1558 aastal Liivi sõja üks lahingutest. Liivi ordu valikväed, keda juhtis ordumeister Gottard Kettler, saavutasid Vene vägede üle võidu. Võit oli siiski väikesekaaluline, sest talve saabudes oli enamus vene vägedest juba Eestimaalt lahkunud. Vana maanteesild on ehitatud 1956-57 aastal. Uue maanteesilla taha jääb Tõravere veskikoht, millest vanim teade on aastast 1582.
Antud punkti asukohast pole Tõravere veskit näha. Näha on vana Tartu maantee sild, mida enam autodega ületada ei saa/ei või, kuid kust jalakäiad saavad soovi korral üle jõe, ning avaneb vaade praegu kasutuses olevale sillale.
Rajalt avanevad vaated.
Rajalt avanevad kohati vaated Elva jõele ja jõeluhale. Kohati on ka näha rejeefset lõuna-Eesti maastikku.
Mis aastaajal oleks rada kõige atraktiivsem.
Kõige mõnusam on rada läbida suvel või ka kevadel kui maapind pole enam porine.
Milliseid emotsioone rada tekitab ja mis teadmisi pakub.
Rada on huvitav oma vahelduva reljeefi ja metsaga. Väga meeldiv ja rajalt tulles on mõnus olla. Samuti meeldib, et mõningad rajalõigud pakuvad kerget turnimisvõimalust.
Tutvustatakse palju antud paikkonna ajalugu ja on ka mida tutvustada.
Raja taristu ja loodusväärtuste kahjustamine või ohustamine külastajate poolt.
Tundus, et loodusväärtusi rajal ei ohustata. Piknikukohtades on mõningad külastajad laudadel ja toolidel nuga katsetanud, aga ei midagi väga hullu .
Raja hooldatus ja hooldamisvajadus.
Rada pole otseselt vaja hooldada kuna see on ilusti läbitav.
Raja edasised arendamisevõimalused, pikendamine , sulgemine.
Rajale võiks lisada näiteks rohkem infotahvleid taimestikku tutvustavate kirjadega. Muid soovitusi ei oska välja tuua. Kindlasti ei tohiks rada sulgeda, kuna see on nii populaarne ja ilus.
Skeem ja fotod.
Joonis 4. Matkaraja skeem
Joonis 5. Matkarajale suundumine
Joonis 6. Metsa viiv rada
Joonis 7. Välikäimla piknikukoha juures
Joonis 8. Kitsam lõik rajast