Koolistress (1)

Stress on organismi üldine pingeseisund, kus sul on raske toime tulla kogu sind puudutava informatsiooniga.
Väike stress halba ei tee, see on loomulik ja aitab tihti end just kokku võtta. Halvem on lugu, kui tunned , et absoluutselt kõik on üle pea kasvanud. Oled ärritunud, väsinud ja ükskõikne. Sa ei usu enam eriti oma võimetesse ja õigeid otsuseid teha on üha raskem. Õppimise vastu puudub igasugune huvi ning kooli ei tahaks minna mitte ühelgi hommikul . Peale negatiivsete mõtete annab stressist teada ka keha. Peavalu, "liblikad" kõhus, seedehäired ja uneprobleemid võivad olla ohumärgiks.
Kui rohkem kui kahe nädala kestel on püsinud alanenud meeleolu, huvide ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine, siis võib olla tegemist depressiooniga.
Stress ja depressioon , mis olid vanemate inimeste haigused, juba ka noorte probleem. Uuriti, mis on selle põhjuseks. Ja kõige suurem põhjus on, et lapsed on üksinda.
Paljud täiskasvanud arvavad , et lapsepõlv ja noorukiiga on helge ja muredevaba aeg inimese elus. Tegelikult tuleb noorel inimesel toime tulla mitmekordse koormusega: kasvamisega ning organismi küpsemisega, iseseisvumisega, oma tee leidmisega elus, isiklike suhetega, väsitava ja stressirohke koolieluga ning vanemate esitatud nõudmistega. Selleks vajalikud oskused ja kogemused tal aga puuduvad.
 
MILLEST TEKIB STRESS?
Õpilastel on stress põhiliselt koolist - on liiga palju õppida, aega pole, pikad õppepäevad, halvad hinded jne. Koolitöödest on õpilaste jaoks olulisemateks stressoriteks kontrolltööd, arvestused, eksamid ja kodused tööd. On ka palju teisi katsumusi, mis võivad noort tabada, näiteks pettumine sõbras, võimetus toime tulla esitatavate nõudmistega, rahulolematus oma välimusega, haigused ja õnnetusjuhtumid, pidev kritiseerimine vanemate ja õpetajate poolt, elukoha vahetus, konflikt perekonna ja ühiskonna väärtuste vahel, pinged perekonnas, rahapuudus, soov olla üliedukas, vägivald, probleemid koolis, lähedase inimese kaotus, mure oma tuleviku pärast jne. Ka areng ise võib olla stressi allikaks… Tuleb ette, et pinged, mida noor peab taluma, on tema jaoks ülejõu käivad ning kergest meeleolulangusest kasvab välja depressioon - haigusliku sügavusega kurvameelsus.
Suhete osas on läbisaamine klassikaaslastega olulisem, kui suhted õpetajatega. Kõige tugevamad on siin stressi seosed tõrjutusega ning enda suhtes tuntud kaasõpilaste ja õpetajate vaimse vägivallaga.
Kui klassis on laps, kes teistest erineb ja neile alla jääb – olgu jõult, tarkuselt, suhtlemisoskuse või riietuse poolest, muutub tema elu põrguks. Teda narritakse, kiusatakse ja mis veel hullem - pekstakse. Selline laps on kahjuks olemas peaaegu igas klassis. Nüüd tekib küsimus - miks, miks peavad lapsed kedagi narrima ja kiusama ? Sellele küsimusele on raske vastust leida, seda teab iga laps ainult ise!
Õpetajatel on väga häirivad tegurid - pidev kiirustamine, üldine närvilisus ning müra-kära, arusaamatused ja tunnetatud vägivald õpilase-õpetaja suhetes viitavad eeskätt kahele asjaolule. Esiteks aja nappusele – asju on ju võimalik selgeks arutada, kui selleks sobiv hetk otsida ja rahulikult maha istuda, nagu õpetaja Laur Tootsiga toimis. Teiseks oluliseks teguriks on õpetajapoolne soov ja valmidus õpilasega probleeme läbi rääkida. Just läbirääkimised on see, mida koolielus järjest rohkem vaja läheb, et koolipinges vastu pidada. Õpetaja on sotsiaalse toetuse oluline lüli, edastades informatsiooni, mis aitab õpilasel kohaneda ning kooli (õppimise) kaoses korda luua. Stressis õpetaja, kes on oma probleemidega hõivatud, ei ole aga hea läbirääkija, tal ei pruugi jätkuda kannatust ja tolerantsust eriarvamustes kompromissi otsimiseks.
KUIDAS TEKIB STRESS?
 
Stress ei tulene enamasti mitte ränkrasketest pingutustest, vaid oskamatusest oma koormust reguleerida ning tasakaalustamata suhtumisest tehtud ja tegemata töödesse.
Pinge on edasikanduv. Kui räägime pinges inimesega, siis tunneme enamasti ka ennast ebamugavalt. Kui klassi siseneb kõrge stressiga õpetaja, siis tõuseb ka õpilaste stressi tase ja kui klassis annavad tooni kõrge stressiga õpilased, siis on igati mõistetav, et nii kaasõpilaste kui ka õpetaja pinge kasvab. Ilmselt ei ole lahenduseks kõrge stressiga õpilaste ja õpetajate koolitööst kõrvaldamine.
MÄRGID, MIS NÄITAVAD, ET NOOREL INIMESEL VÕIB OLLA DEPRESSIOON

• kõhnub või tüseneb märgatavalt
  
• sööb endisega võrreldes väga vähe või väga palju
  
• kaebab pea- või kõhuvalu
  
• kaebab pidevat väsimust
  
• on apaatne (osavõtmatu, ükskõikne)
  
• ei tunne huvi kooli ja õppimise vastu
  
• magab palju rohkem või vähem kui tavaliselt
  
• ei kohtu enam sõpradega, eelistab üksiolemist
  
• ei tunne enam huvi varem rõõmu pakkunud tegevuse vastu
  
• on kodus vaikne ja tagasitõmbunud
  
• on kergesti ärrituv, ilma põhjuseta solvav ja solvuv
  
• on sageli nutune
  
• ei suuda keskenduda
  
• ei suuda asju meelde jätta
  
• ei suuda otsustusi vastu võtta
  
• tarbib alkoholi või uimasteid
  
• muutub füüsiliselt või verbaalselt agressiivseks
  
• kaotab ohutunde või riskeerib meelega
  
• 
  
• kõneleb, tegutseb, reageerib aeglasemalt kui varem
  
• väljendab oma väärtusetust
  
• räägib oma tuleviku puudumisest
  
• räägib oma soovist surra
  
• jagab laiali oma asju
  
• omandab ohtlikke aineid (unerohi)
  

Koolistress väljendub õpetajaile ja enamikule lapsevanemaile tuntud viisil: lapsed on ärrituvad, kurnatud , huvi õppimise vastu kahaneb, usk oma võimetesse nõrgeneb, sageneb haigestumine nakkushaigustesse, tekib koolihirm, halvemal juhul viib popitegemine ja õppimisele käega löömine koolist lahkumiseni (ligi 12% põhikoolide õpilastest langeb koolist välja!) ja kriminaalsete tegudeni (lõviosa pisivargustest ja autoärandamistest langeb teismeliste arvele!).
Mis võiks koolistressi vähendada?
Paljugi oleks siin ära teha õpetajatel, kes nooremas koolieas laste jaoks võiksid olla mõistva vanema, keskastme õpilastele abistava sõbra ja lõpuklasside noortele targa nõuandja rollis.
Õpilastele tuleks maast-madalast jagada endaga toimetuleku alaseid teadmisi, näiteks sellest, kuidas ise koolivägivalla vastu abi leida.
Psühhohuligaanide, tagakiusajate ohjeldamiseks, samuti koolihirmu raviks tuleks koolipsühholoogidel või terviseõpetajatel leida probleemsele lapsele koolis usaldusisik (koolikaaslane, vanem sõber, mõni õpetaja, võimaluse korral teha koostööd õpilase vanematega).
Sagedasemad arutelud tundides kahandaksid õpilaste rahulolematust põhjusel, et neid ei võeta kuulda ja neil ei lasta oma arvamust avaldada.
Sageli alandavad vanemad koolistressist niigi piinatud laste eneseusaldust sellega, et loevad neile lõputult moraali ja näägutavad pisiasjade pärast. Selleks, et koolilaps püüaks tublim olla, peab tema usku endasse ja oma võimetesse mitte kõigutama vaid tugevdama. Selle nimel tuleb ilmutada oma kasvandiku suhtes mõnikord lausa rõhutatud mõistvust ning olla lapse probleemide ja vajaduste suhtes tähelepanelik ning osavõtlik.
Eriti teismeliseeale iseloomulik trotslikkus kahaneb tublisti, kui vanem soovib oma last mõista ja suudab ta katkestamata ja õpetamata ära kuulata. Usalduse võitmiseks tuleks vanemal ka iseenda tundeväljendustes ehe ja siiras olla. Sel kombel – ise tundesiiraks jäädes – võib vanem vältida ka vimma ja viha kogunemist iseendasse.
Koolistressi üheks kaasnähtuseks võib olla kehv õppeedukus või halb käitumine. Selleks, et suurendada õpilase vastutust ja aidata tal koolis paremini toime tulla, võiks õpetaja või vanem käskude-keeldude asemel esitada lapsele heasoovlikke, leebes toonis küsimusi. Mõned näited sellest, mida võiks küsida õpilase ebasoovitava käitumise korral.
Mida sa tegelikult tahtsid saavutada ja kuidas see sul korda läks?
Millele sa mõtlesid?
Mida sa püüdsid tõestada?
Mil viisil antud juhul veel oleks võinud toimida?
Kas sa mõtlesid läbi, mida selline tegu võib kaasa tuua?
Mis sa arvad , kuidas sinu asemel oleks toiminud... (keegi teine õpilane, isa, ema...)
 Koolilapse lõõgastumine
Kui väsimus muutub patoloogiliseks, siis õpimotivatsiooni pärssiv stress viib nii mõnegi õpilase depressiooni ja/või frustratsiooni. Tulemus: milleks pingutada, kui niikuinii ei jõua; apaatsus, käega löömise tunne. Kuidas osa noori sellist patoloogiat ravivad: õpetajale öelda ei julge, vanematel pole aega kuulata — siis jäävad paremad või halvemad sõbrad.
Halvad sõbrad, halb nõu — lähme jooma, kuniks elu- ja koolimured ununenud; tõmbame rahupiipu ehk narkotsi. Olen kuulnud õpilastelt, et vahest klaasike veini võtab lapsevanem lapsega koos, et stressi maandada — peaasi, et küla peale “kummutama” ei lähe.
Väsimuse vastu ei aita ka kahepäevane tantsu vihtumine ja tantsusaalist intiimsfääri nihkumine. Lohutatakse end sellega, et selleks korraks sai “puhatud”, et mittepuhanuna esmaspäeva hommikul kooli tulla. Kaaspedagoogid, haridustöötajad, pedagoogikateadlased, koolijuhid — kas me märkame väsinud lapsi — väiksematel lastel on iga teine sõna “suva” või “savi”.
Muidugi, suuremad poisid — tüdrukud käituvad „täiskasvanulikumalt“ lõõgastudes veini- või konjakiklaasi taga, otsides või ise leiutades erinevaid väljundeid. Mõned õpilased tunnevad , et kolmapäeva õhtuks on nad juba “kustunud.”
Kas see on tõepoolest probleem, mis siililegi selge? Kas tõesti kõik päevalehed ja pedagoogilised väljaanded käsitlevad neid probleeme üleliia sagedasti, ja tüdimuseni? Kui keegi tegevõpetajatest ei märka või ei taha märgata ja kui mõni pressiväljaanne on seisukohal, et taas on tegemist kibestunud inimese veel kibedama ja sapisema jutuga , siis oleks tegemist küll äärmise silmakirjalikkusega ning halva mängu juures hea näo tegemisega.
Pidu pidada katku ajal on ebapedagoogiline. Otsin mõtte- ja teokaaslasi, kellele antud juhul väsimuse patoloogia korda läheb, probleemi metodoloogilise käsitluseni pole jõutud. Ka siinkirjutaja ei ole maailmaparandaja , kes lahendused kandikul kätte tooks, kuid siiski juhiksin patoloogiliseks muutunud väsimuse mõningatele põhjustele tähelepanu.
Aitame koolilastel puhata
Väidan, et probleemi üks tekkepõhjustest on kodu ja perekonna vähene tähelepanu ja huvitatus lapse käekäigu vastu. Vanemad kannatavad ise samasuguse patoloogilise väsimuse all — kes kuhu siis oma väsimust uputada üritab. Lapsed oleks üksjagu rohkem puhanud, kui nad saaksid oma vanematega rohkem koos olla, midagi nädalavahetusel ühiselt ette võtta — matkata, reisida, mängida, mõttetalgud kamina ääres jne.
Laps saab aga sageli head palka teenivalt isalt viiesajase ning kaasa sõnad: “ Puhka siis hästi”, sest ise tuleb jälle rekkarooli ronida või soome laevale kiirustada. Üks, kõigile teada-tuntud ning peenjahuks jahvatatud põhjus on kindlasti akadeemiline ja siiski veel suhteliselt faktikeskne riiklik õppekava, mille faktoloogilises osas võime jänkidele silmad ette teha, kui meil silmad väsimusest parasjagu looja ei kipu minema.
Riiklik Õppekava — õigemini selle koostajad suure raha eest — ei väärtusta prioriteetidena toimetulekuks vajaminevaid oskusi käsitlevaid õppeaineid, nagu: eetika , filosoofia, sotsioloogia, usuõpetus, loogika, sotsiaalpsühholoogia jne. Kooli pedagoogilis-didaktiline mänguruum ei ole küll ülearu suur. Üht-teist saaks aga kooli õppekavas ümber tõsta valik- ja vabaainete raames või lausa ümber nimetada — alles siis saab rääkida poiste ja tüdrukute kesksest aine- ja töökavast. Üks põhjusi on kindlasti ka laste mitteprofessionaalne ajajaotus ja puudulik õppida õppimise oskus — ehk kuidas väärtustada teadmist, oskust ja arusaamist ning õppimist kui üht paljudest seda kolmnurka koos hoidvatest teguritest.
Tore, et paljud koolid pakuvad võimalusi huvitegevusteks ja sportimiseks. Et nimetatud põhjusi vähendada, leevendada või isegi kõrvaldada, on vaja asju nimetada õigete nimedega — kaasata ühe laua taha füüsikud ja lüürikud; vaimu- ja võimuesindajad eesmärgiga vähendada süvenevat väsimuse patoloogiat. Märksõnaks oleks siinjuures tasakaalustatud õppe-, aine- ja töökavad, kus saab väsitada nii pead, kui ka käsi- jalgu ning osata seejärel konstruktiivselt puhata
Viimasel ajal on ajakirjandus kohutava entusiasmiga laterdanud koolistressist ja noorte koolielust. Räägitakse sellest, kuidas noored muutuvad koolis nukraks ja iseendassetõmbunuks ning ei saa enam oma ülesannetega adekvaatselt hakkama. Miskipärast on mulle jäänud mulje, et koolistress on lihtsalt koolinoorte loosung selleks, et samastada enda koolielu täiskasvanute karjäärimaailmaga.
Millest tekib õpilasel väidetav stress koolist? Enamikel juhtudel on tegemist õpetaja mõnitamisega või klassikaaslaste üleoleva maneeriga. Mis võib olla alandavam kui õpetaja avalik mõnitamine klassi ees, kus inimesele on suunatud kümnete inimeste kiivad pilgud? Olgugi, et õpilane proovib kõigest väest, on olnud juhtumeid, kus õpetaja lihtsalt naerab ta ponnistuste üle ning küsib kõlava häälega: “Kas tõesti on võimalik nii loll olla?” Kõlab päris tõsisena, mis?
Tegelikult on asi nõnda, et mitmetel juhtudel on tegemist kontekstist jõhkralt väljarebitud sündmusega. Kerge on ju kellelegi halba varjundit manada, kui noppida tema tekstist välja mõned diskrimineerivad fraasid, kontekstile tervikuna tähelepanu pööramata. Kui asja lähemalt uurida, ongi teinekord tegu pigem õpetaja sõbraliku lõõpimisega, kui tõsiselt mõeldud diskriminatsiooniga.
Sõpradega on lugu teistsugune. Lapsed võivad teinekord olla õelad ja solvata oma eakaaslasi tahtlikult üsna julmalt. Olenevalt isiksusest, võib solvunu sellest ühest märkusest saada trauma päris mitmeks heaks aastaks, halvemal juhul kuni kooli lõppemiseni. Sellistel juhtudel on tõesti tegemist tõsise probleemiga, mida ei saa eirata ega ajakirjanduse poolt ülespuhutuks pidada.
Koolistressiga seonduvad veel lapsevanemad ja seda kahel kombel. Nagu ma enne mainisin, võib “koolistress” olla lihtsalt tabav lööklause oma isiksuse tähtsustamiseks. Kuna lapsed ja noored võtavad väga palju oma vanematest eeskuju (olgugi, et mõni seda kasvõi püssitoru ees tunnistada ei suuda), proovitakse nende probleeme ka enda ellu integreerida. Ja mis on esimene sõna, mis tuleb tänapäeval meelde, kui rääkida karjääri edendamisest või edukatest inimestest. STRESS! Selle üle kurdavad palju firmajuhte ja ka madalamal postil töötavaid inimesi. Kui neil on lapsed, siis on ju paratamatu, et ka nemad, tahtes oma vanematega sarnaned, riputavad endale külge “suurte” probleeme iseloomustavaid sildikesi.
Tulgem tagasi kooli juurde. Ajakirjandus on mõnest koolist maalinud vägagi tumeda pildi, toetudes tunnistustele, et toimub füüsiline karistamine õpetajate poolt jne. Need on kinnitatud faktid. Seega tuleb tõdeda, et kohati on koolistressiteema vägagi kohane. Osa inimloomust paremini tundvaid õpetajaid on isegi sosistanud, et õpetavad lapsi, kellest võib mingil hetkel saada kindel suitsiidik.
Kuidas siis ikkagi on? Ühest vastust teemas püstitatud küsimusele ju pole? Koolistressist räägitakse igal pool. Aga kui tõsiselt siiski seda võtta? Ja kui uskuda õpilaste kaebusi valikuliselt, siis kuidas kindlaks teha, kes väänab tõde ja kes räägib puhast tõtt?
Mida kindlasti ei tohi teha !
 
                                 Käskida tal ennast kokku võtta (ta teeks seda isegi, kui suudaks).
                                 Anda talle nõuandeid, mida ta ei suuda järgida.
                                 Jätta teda sellises olukorras üksinda.
                                 Süüdistada (ta süüdistab end niigi ise).
                                 Kritiseerida.
                                 Muretseda liialt ja jätta enda elu hooletusse.
Sümptomid, mis võivad viidata koolistressile :
                                 Laps on kurnatud ja ärrituv
                                 Huvi õppimise vastu kahaneb
                                 Sageneb haigestumine
                                 Uskumine oma võimetesse väheneb
                                 Koolist tihe puudumine
                                 Järsk kaalutõus või - langus
                                 Keskendumisvõime kahanemine
                                 Kurbus
                                 Enda väärtusetuse väljendamine
                                 Otsustusvõimetus
                                 Alkoholi, uimastite tarbimine
 
Kuidas aidata koolistressis noort ?
Räägi ausalt oma murest tema pärast ja küsi, kuidas saaksid teda toetada. Nii näitad, et oled märganud temas toimunud muutust. Ära kohku tõrjuvast vastusest!
                                 Julgusta teda abi otsima arstidelt ja psühholoogidelt. Kui ta ei nõustu, austa tema otsust, aga jätka diskreetselt tema julgustamist.
                                 Ole alati valmis teda ära kuulama ja temaga vestlema. See võib osutuda raskeks, kui ta ei soovi suhelda. Ole kannatlik ja ära anna alla. Ole olemas, kui sind on vaja, sest ka siis, kui ta seda välja ei näita, vajab ta mõistvat vanemat või sõpra.
                                 Aita tal kinni pidada päevakavast: kindel ärkamisaeg, hügieen, korrapärane ühine einestamine, kindlad kohustused ning vaba aega koos pere või sõpradega.
                                 Jälgi, et ta söök oleks täisväärtuslik.
                                 Julgusta teda tegema asju, mida ta varem nautis.
                                 Tee endale selgeks ja teavita teda erinevatest ravivõimalustest.
                                 Kui on märke enesetapumõtetest, konsulteeri kohe arstidega.
 
Inimene, kes kannatab stressi all, vastab tavaliselt kas paljudele või vähemalt mõnele järgnevaist punktidest jaatavalt:

• kõhnub või tüseneb märgatavalt
  
• sööb endisega võrreldes väga vähe või väga palju
  
• kaebab pea- või kõhuvalu
  
• kaebab pidevat väsimust
  
• on apaatne (osavõtmatu, ükskõikne)
  
• ei tunne huvi kooli ja õppimise vastu
  
• magab palju rohkem või vähem kui tavaliselt
  
• ei kohtu enam sõpradega, eelistab üksiolemist
  
• ei tunne enam huvi varem rõõmu pakkunud tegevuse vastu
  
• on kodus vaikne ja tagasitõmbunud
  
• on kergesti ärrituv, ilma põhjuseta solvav ja solvuv
  
• on sageli nutune
  
• ei suuda keskenduda
  
• ei suuda asju meelde jätta
  
• ei suuda otsuseid teha vastu võtta
  
• tarbib alkoholi või uimasteid
  
• muutub füüsiliselt või verbaalselt agressiivseks
  
• kaotab ohutunde või riskeerib meelega
  
• kõneleb, tegutseb, reageerib aeglasemalt kui varem
  
• väljendab oma väärtusetust
  
• räägib oma tuleviku puudumisest
  
• räägib oma soovist surra
  

Mida stressi vastu teha?
Kui sina ise tunned, et hakkad stressi langema, või juhtub see mõne su sõbraga, siis pea meeles, et kõige kurjem tegu stressis inimese vastu on jätta ta üksi, abita , iseenda ja oma murega tõtt vaatama. Kui aga mure on nii suur, et sõbra lohutamine ei aita, peaks probleemist rääkima vanemate, vanema õe või venna, mõne sugulasega ning üheskoos otsustama, kui tõsine probleem on. Sageli piisab koolistressi maandamiseks - mis tuleneb halvast läbisaamisest õpetajaga - olukorra selgeks rääkimine ning kui õpetaja ja õpilase suhted on läinud talumatuks, peaksid loomulikult sekkuma ka õpilase vanemad. Kui mureks on aga halb läbisaamine kaaslastega, peaksid appi tulema samuti kas vanemad, või kui vanematel pole huvi, jõudu või soovi asjaga tegelda, mõni täiskasvanud sugulane, õpetaja või koolipsühholoog. Ühelgi juhul ei tohi murele alla vanduda ja murega üksi jääda!
Koolistressi põhjused õpetaja poolt nähtuna
Veerandi kuni poolte õpilaste jaoks peab õpetaja koolistressi
põhjuseks:
• ülekoormatud ainekavad - 66,1%
• hirm tasemetööde ja eksamite ees - 60,8%
• hirm halva hinde ees - 59,4%
• õppetöö üksluisus - 43,1%
• lärmakad vahetunnid - 41,7%
• õpilastevahelised halvad suhted - 39,1%
• pidev ebaedu - 38, 6%
• korralagedus tundides - 35,0%
• tervisehäired - 28,8%
• kooli kehv materiaalne baas - 29,8%
• ebamugav koolimööbel - 27,7%
• ebasobivad õppemeetodid - 25,9%
Mis võib olla koolistressi põhjuseks?
Koolipingetel on palju põhjusi. Koolistress on ühelt poolt seotud koolitöö kui üksjagu pingutava vaimse tegevusega, teisalt aga laste vanusega. Algklassilastele on tähtsad suhted eakaaslastega. Kui sõpru on raske leida või kui laps satub kiusamise ohvriks, siis reageerib ta sageli meeleolulanguse, ärevuse või ärrituvusega.
Põhikooli aega jääb murdeiga , suurte muutuste periood. Murdeea areng pole paljudel noortel sujuv, pigem heitlik ja noort ennastki segadusse ajav. Energiat on tohutult, selle suunamine aga ei pruugi alati õnnestuda. Kui hinges möllab torm , on vahel väga raske selle kõrvalt tundides paigal istuda ja tähtaegadeks referaate valmis kirjutada.
Kuidas aidata lapsel koolistressiga toime tulla? Mida vanem saab omalt poolt teha?
Koolistressi üks kindel põhjus on see, kui päevakava pole lapse vajadustele vastavalt korraldatud. Mitte ainult algkoolis, vaid ka põhikoolis käiv laps vajab, et ema või isa ta igal hommikul kooli saadaks. Suurem laps kuuleb küll ise äratuskella ja tõuseb, kuid vanema osalemist tema elus väljendab kaetud hommikusöögilaud ning sõbralikud sõnad last teele saates. Vanema ülesanne on õpetada lapsele, kuidas piisavalt vara üles tõusta, et poleks vaja rabistades, hilinemist kartes kodust välja tormata. Muidu võib koolistress alata enne, kui laps kooli jõuab. Sama jätkub ka kooliväliseid tegevusi planeerides: kui palju trenne ja ringe on optimaalne, et neist saaks rõõmu tunda. Samuti ei pruugi laps ja noor suuta reguleerida, kui palju aega ta arvuti taga veedab. Vanema seatud piirangud arvutis veedetava aja suhtes toimivad muidugi ainult siis, kui ka emal-isal endal pole kombeks arvutisse mängima või MSN-ima sukelduda. Hädavajalik on piisav uneaeg. Kui päev algab vara, siis tuleb ka varem magama minna. Kui laps või noor magab kaheksa-üheksa tunni asemel pidevalt vaid kuus, siis koguneb väsimus ning tekivad kehalised vaevused . Näib, nagu oleks tegemist koolistressiga, kuid lähemalt uurides selgub , et hädade põhjuseks on krooniline magamatus .
Praegu kummitab paljusid töötus või hirm töötuks jääda. Loomulikult reageerivad ka lapsed, kui peres on rasked ajad. Väga oluline on, et täiskasvanud oskaksid keerulisel eluperioodil tugevaks jääda, vajadusel abi küsida, et lapsed ei peaks oma vanemate muresid muretsema.
Eri põhjustajad
Koolistressi põhjuseid on mitu ja enamik neist on seotud kooliga. Ilmselt pole ühtegi õpilast, kes ei kurdaks liigsete koduülesannete ja pikkade päevade üle. Veelgi suuremaks stressiallikaks on aga suhted kaaslaste ja õpetajatega – konflikte tuleb ette iga päev. Tülid, mis ei jõua hea lahenduseni või pole kedagi, kellele sellest rääkida, on tugevaks stressiallikaks.
Tänapäeva elu on karm ja tarbimiskeskne. Nii saab näiteks asjade mitteomamine samuti pingete allikaks. Kuidas sa lähed kooli, kui sul on teist hooaega sama mobiil või pole sul ägedat iPod’i?!
Nii põhikooli kui ka keskkooli lõpetajatele teeb tõsist muret edasine elukäik – mida ja kus edasi õppida, kas saan sisse, kas valmistan vanematele pettumuse jne. Koolistressi suureks allikaks on kindlasti ka lagunenud ja räämas koolimajad .
Kodu võib samuti tugevat koolistressi põhjustada. Järjest enam on lapsi, kes tulevad kooli tühja kõhuga ning magamata, sest kodus ei pöörata sellele nii palju tähelepanu.
Täiskasvanu võib ehk vähese unega ja söömata pikemalt hakkama saada, kuid laps saab kannatada kohe. Unine pea või tühi kõht ei lase keskenduda, tuju on halb. Nii tulevad kehvemad hinded, õpetaja märkused ja õige pea kaob igasugune koolirõõm.
Väljendub mitmeti
Eriti põhikooli nooremas astmes on probleemiks arvutimängud, mida mängides lapsed tunde arvuti taga veedavad. Koolis on lapsel raske õppimisele keskenduda ja mitte mõelda võluritele või vaenlastele, kellega ta eelmisel päeval arvuti taga sõdinud oli. Loomulikult kannatavad teadmised ja hinded ning jällegi võib kiirelt kaduda isu kooli minna.
Koolistressi juured on ka vanemate ülisuurtes nõudmistes ja ootustes oma lapsele. Lapsed tunnevad, et neilt oodatakse hiilgavat tulevikku ja sellest tundest piisab, et tekiks koolistress. Vähene tunnustus ja vanemate kiire elutempo on samuti soodne pinnas kooliprobleemide tekkimisele.
Nii nagu vanemate heaolu mõjutab lapsi kodus, suurendab õpetajaskonna rahulolu oma tööga ka laste õpiedukust.
Kibestunud, koormatud ja üleväsinud õpetaja ei jaksa leida aega lapse kuulamiseks ega suuda pakkuda toetust isegi siis, kui ta seda südamest sooviks. Kui kool tunnustab oma õpetajaid ja pakub võimalikult häid töötingimusi, siis võib loota , et ka laste seas on koolistressi vähem ning õppeedukus kõrgem.
Koolistress väljendub lastel üsna mitmel moel. Osa lapsi muutub järjest kinnisemaks, teistel võib tekkida käitumisprobleeme. Kõigil aga on raskusi keskendumisel ja õpitu meeldejätmisel. Kannatada saab loovus ja langeb soov tegutseda.
Täiskasvanu arvab ehk sel puhul, et laps on laisk . Tegelikult võib tegu olla aga hoopis koolistressiga ning igasugune pahandamine ja karistuste määramine vaid suurendavad seda. Sagedased on pea-, kõhuvalud ja salapärased palavikud, mille füüsilisi põhjuseid ei leita. Pikaaegse koolistressi tagajärjed on veelgi hullemad – tekkida võivad mitmed psüühikahäired, kuid ka kehalised haigused on kiired tulema.
Teismeliste ja noorte seas on levinud nii alkoholi kui narkootikumide kasutamine, suitsetamisest rääkimata. Noored ise toovad põhjenduseks koolistressi, mida meelemürgid vähendada aitavad. Paraku on efekt vastupidine , kuid alkoholi suhtes nii tolerantses ühiskonnas on keeruline seda neile selgeks teha.
Üldiselt tasuks täiskasvanutel (nii vanematel kui ka õpetajatel) valvsaks muutuda lapse või teismelise muutunud käitumise ja oleku korral ning leida aega kuulamiseks. Moraalilugemine, näägutamine, küsitlemine, lahenduste pakkumine või lohutamine ei ole kuulamine , kuigi täiskasvanud seda sageli nii nimetavad. Kõige enam vajavad lapsed ja noored mõistmist ja enda sees selguse saamist.
Laps ei oska sõnastada, mis temas kooli suhtes ebameeldivust tekitab. Kui on näha, et ta on morn või ärritunud, tuleks seda talle tagasi peegeldada («Sa oled kuidagi murelik. Ma hea meelega kuulaksin, mis juhtunud on»).
Kui laps ütleb, et kool on nõme või õpetaja on vastik, siis ei maksa kohe hakata kaasa kiruma, vaid mõelda, mis paneb last nii rääkima (Näiteks: «Sa oled koolist tüdinenud?»). Isegi kui tagasipeegeldus ei lähe täppi, ärgitab see last ennast rohkem avama. Kui laps tunneb, et teda on mõistetud, siis stress väheneb.
Mida teha?
Tõsisemate probleemide korral ei maksa aga loota, et küllap asjad ise lahenevad. Rääkida tuleks õpetaja või koolipsühholoogiga ja koos leida võimalusi, et lapse koolistressi maandada. Abiks ei ole kaasõpilaste, õppeaine või õpetaja kirumine lapse kuuldes. See vaid suurendab probleemi ja lapse abistamine muutub järjest raskemaks.
Parim viis koolistressiga toimetulekuks on seda ennetada. Esmalt võiks iga lapsevanem ise vaadata, milline on tema enda stressitase. Kui on palju rahulolematust, pahameelt ja närvilisust, on seda ilmselt ka lastes . Teisisõnu peaks lapsevanem kõigepealt enda eest hoolitsema.