Õigus ja Eetika 20.sajandil (0)

Õigus ja Eetika 20.saj
Ilmar Tammelo (1917-1982)

• Absoluutne õiglus on inimesele tunnetamatu ning kõik õiglushinnangud relatiivsed
  
• Iga riigi sotsiaalse korralduse aluseks teatud ajal saavad olla vaid üksikud arusaamad.
  
• Erinevad arusaamad õiglusest tekitavad pingeid.
  
• Lääne demokraatia aluseks on „hool“ mis välistab nii õiglusfanatismi kui ülitundlikkuse ebaõigluse suhtes.
  

Kas õiglus on olemas - ontoloogiline probleem?
Õiglust ei eksisteeri füüsilises maailmas - õiglust ei õnnestu käsitleda konkreetse, ajalis-ruumilisel faktidel põhineva nähtusena.
Õiglusel on erinevates kontekstides väga palju erinevaid tähendusi. → Õiglust on võimalik väga erinevalt ja vastuoluliselt defineerida.
Õigluse mõiste on seotud emotsioonidega ja subjektiivsusega.
Eelnevast tulenevalt on õiglus eelkõige abstraktsioon.
Õigluse mõiste kasutamine erinevates valdkondades tingib „õigluse“ kui uurimisobjekti esinemist neljas erinevas tähenduses:

• õiglus kui situatsioon – täpne tähendus „õiglus“
  
• õiglus kui loomus – õigluspärasus
  
• õiglus kui omadus – õiglane
  
• õiglus kui väärtusstandard – õiglusidee
  

Tammelo lähtub ontoloogilisest vaatenurgast ja leiab, et kõik neli võivad esineda objektidena: näiteks omadus õiglane võib olla filosoofilise uurimuse objektiks , õigluspärasus poliitilise tegevuse objektiks, õiglus hageja mõttetöö objektiks ning õiglusidee kultuuriajaloolise huvi objektiks.

• Õiglus – on liitmõiste, sest eeldab sotsiaalses suhtes vähemalt kahte isikut – sotsiaalne side.
  
• Õiglus – on üldmõiste , mis mahutab eneses piiramatult sotsiaalseid situatsioone.
  
• Õiguspärasus ja õiglane on liht- ja üksikmõisted – neid ei saa jagada omakorda üksikuteks elementideks.
  
• Õiglusidee on liit- ja üldmõiste
  

Õigluse epistemoloogiline probleem – kas ja kuidas on õiglus tunnetatav?
Kas saame kunagi kindlad olla, et see mida me peame õigluseks, ka tegelikult on seda?
Õigluse tunnetamiseks on vajalikud kõik tunnetuse liigid
Tunnetus jaguneb:
pretseptsiooniks – taju, meeled, ainelise maailma tunnetamine
reflektsioon – mõtlemistoimingud, mis opereerivad meeleliselt tajutavaga otseselt seotud mõtetega
intellektsioon – mõtlemistoimingud, mis opereerivad abstraktsete mõtetega
Õiglus selgub eelkõige läbi vastandite

• Teadlik olek õiglusest ilmneb esimesena just siis, kui intellekt satub vastamisi situatsiooniga, mida ta peab ebaõiglaseks – subjekt kogeb oma püüdlustes väärtuste poole mingeid takistusi
  
• tavasituatsioonis toimub õigluse tunnetamine eelkõige intuitiivselt ja empiiriliselt järjepidevuse kriteeriumi abil.
  
• Õigluspärasuse hindamisel saab kasutada formaalloogikat. Kõik kes on X, peaksid olema Y jne
  

Õiglus ja väärtusteooria
väärtust saab mõista kolmes erinevas tähenduses:
väärtus kui omadus – tõene, õiglane – subjektiivne aspekt
väärtus kui loomus – tõesus, õigluspärasus
väärtus kui vastava loomusega olukord – tõde, õiglus.
Väärtustel on skaala – positiivsed, negatiivsed ja neutraalsed väärtused

• õiglane on positiivne väärtus – ebaõiglane aga negatiivne
  
• õiglane on - lihtväärtus
  
• õiglane on eetiline väärtus. - subjektiivsete väärtuste puhul on eetilisteks väärtusteks need omadused, millele vastab vabatahtlik käitumine – käitumine on tahtlik .
  

Väärtuste skaalal asub õiglane kõrgel, positiivsel kohal, religioossest allpool ning samal tasandil heategeva, tõese, korrektse , iluse ja õigega.
Tammelo pakutud õigluse definitsioon:

• Õiglus on positiivne eetiline sotsiaalne väärtus, mille järgi normatiivselt kahepoolsetes olukordades antakse igaühele tema osa.
  

Õigluse kohta on Tammelo öelnud :

• „Õiglus on midagi haaramatut, midagi, mis nagu lummub udus, mis taandub, kui talle püüda ligineda ja mis võtab erinevaid ilmeid, kui tema poole sammuda erinevatest suundadest.
  

Õigluse materiaalne aspekt ehk kriteeriumid
Subjektiivsed kriteeriumid – kujunevad inimesel elu jooksul, olenevad inimese maailmavaatest.
Maailmavaateid on loendamatult aga üldjoontes jagab ta need kolmeks:
individualistlik – õiglane see mis teenib kõige paremini indiviidi huve.
Kollektivistlik – seab esikohale sotsiaalsed huvid
Transpersonaalne – mõõdupuuks indiviidide ja ühiskonna loodud entiteedid – kultuur
Objektiivsed kriteeriumid – tulenevad subjektiivsete kriteeriumite põimumisest ja leiduvad positiivse õiguse normides, kui viimased lähtuvad loomuõigusest. Ka terve õigussüsteem võib osutuda ebaõiglaseks.
Universaalsed õigluse kriteeriumid:

• Piibli kuldne reegel – „Kõik mida te tahate, et teised teile teevad, tehke ka neile.“ (Matteuse 7,12)
  
• kategooriline imperatiiv - „Käitu nii, et su tahte juhtmõte võiks olla üldise seadusandluse põhimõtteks .“ (I.Kant)
  
• erapooletu menetluse põhimõtted
  
• Igaühele tema teenete järgi, Igaühele tema vajaduste järgi, igaühele tema sotsiaalse rolli järgi, igaühele tema eelduste järgi
  

Neoliberaalsed ideed õiguses ja eetikas
John Rawls 1921 – 2002

• Sõnastab sotsiaal-liberalismi põhimõtted
  
• Seab eesmärgiks luua alternatiiv utilitarismile ja teistele teleoloogilistele teooriatele.
  
• Teleoloogilised teooriad eiravad inimese puutumatust, mida ka kogu ühiskonna heaolu ei saa üles kaaluda.
  
• Riigi ülesandeks ei saa olla ühiskonna kui terviku maksimaalne kasu.
  
• Õiglus ei saa piirduda enamuse heaoluga
  

Ühiskonna põhiprintsiibid , et olla õiglane
Ühiskonna põhistruktuur jaotab fundamentaalseid õigusi ja kohustusi - primaarseid sotsiaalsed hüvesid:

• vabadused
  
• võimalused
  
• sissetulek ja rikkus
  

Eneseväärikus- võib olla ka olulisim -iseenda ja oma eluplaani väärtustamine. Usk iseenda võimetesse, sellesse, et niipalju kui inimesest endast oleneb, suudab ta oma plaani täide viia.
Põhiõiguste kolm alaliiki
1. nn Põhiõigused - ja vabadused:

• õigus osaleda poliitikas,
  
• sõna- ja organiseerimisvabadus,
  
• südametunnistuse- ja mõttevabadus,
  
• õigus isikupuutumatusele,
  
• õigus puutumatule eraomandile
  

2. Võimalused saavutada erinevaid ametikohti, võimu ja vastutust
3. sissetulek ja rikkus
Algsituatsioon ja ühiskondlik leping
Algselt puuduvad inimestel kokkulepped ja seetõttu ka printsiibid , millest lähtuda. Ühiskonna tekkides peavad inimesed kokkuleppima printsiipides, mille alusel toimub sotsiaalsete hüvede jagamine.

• Kokkuleppimiseks ei sobi „inimesed tänavalt“ - välistada tuleb tingimisvõime ja sellega seoses omakasu ja erapoolikus.
  
• Abiks tulevad n.ö hüpoteetilised inimesed, kellel puuduvad seisukohad- neil peab olema „teadmatuse loor “ - kõik valikud tulenevalt puhtalt teaduslikest faktidest.
  
• Valijad on ratsionaalsed majanduslikus tähenduses.
  

Õigluse printsiibid peavad olema:

• Üldised ja universaalsed reeglid – hästi korraldatud ja kohalduvad kõigile moraalsetele inimestele
  
• avalikud
  
• rakendatavad – peavad tõhusalt lahendama konfliktsete huvide kokkupõrkeid
  
• ülimuslikud – neist fundamentaalsemat alust ei ole olemas.
  

Võimalikud printsiibid:

• Suurim võrdne vabadus – Igal inimesel on võrdne õigus kõige laialdasemale võrdsete põhiõiguste ja vabaduste süsteemile, mis on ühitatav kõigi teiste samasuguse õigusega. „Vabadust võib piirata vaid vabaduse enda nimel“. - teatud paternalistlik lähenemine .
  

Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus on õigustatud vaid juhul, kui see on seotud.
a – erisuse printsiibiga, mille eesmärgiks on parandada kõige vähem kindlustatud elanike olukorda.
b- võrdsete võimaluste printsiibiga, mille järgi kõikidele ametitele saab kandideerida ausal ja avalikul konkursil

• Võrdsete võimaluste printsiip
  

Printsiipide vastuolu korral tuleb rakendada prioriteedireegleid – vabadus on ülim .
Friedrich Hayek (1899-1992)

• Lähtub spontaansest korrast, mis väljendub loomuõiguses.
  
• Loomuõigus ei tulene universaalsetest väärtustest, vaid kujuneb aja jookusl ühiskonna siseselt suhtluse kaudu.
  
• Positiivne õigus on eelkõige valitseva võimu tahte pealesurumine, mistõttu tuleb positiivset õigust vältida - tegemist võib olla vaid raamistikuga, milles ei tohi väljenduda konkreetseid eesmärke.
  
• Õige käitumise aluseks saab olla loomuõigus – negatiivne õigus.
  
• Ei tunnnista avalikku huvi kui sellist või ühiskondlikku lepet – need piiravad indiviidi vabadust ja sisaldavad eneses konkreetseid eesmärke.
  
• avalik huvi kui enamuse tahe ei ole tegelikult üksikisikute tahte summa, vaid kõigest ülemvõim vähemuse üle.
  
• Ülimaks väärtuseks saab olla vaid abstraktne kord – selline väärtuste ja reeglite süsteem vastab igaühe vabadusele.
  
• Ühelgi kehtestatud reeglil ei tohi olla konkreetseid eesmärke, sest kõigi inimeste eesmärgid on erinevad.
  

Robert Nozick 1938 -

• 1974 – “ Anarhia , riik ja utoopia”
  
• Üksikisiku vabadus on ülim sotsiaalne väärtus – Iga inimene peab säilitama teatud kindla sfääri, millesse tungimist nii teiste inimeste kui riigi poolt käsitletakse kuriteona.
  
• Sellisesse kaitstud sfääri kuulub vääramatu õigus omandile – selle hankimisele ja vabale lepingute sõlmimisele, õigus osta ja müüa tööjõudu.
  
• Vastavalt oma võimetele, ettevõtlikkusele ja õnnele võib inimene sellises süsteemis koguda suure varanduse või vireleda vaesuses .
  

Väärtused tegevus, kogu inimtegevuse mõõde tuleneb inimesest enesest – individualism
Riik ei tohi indiviidi tegemistesse sekkuda ja peab hoiduma mistahes paternalismist.
Indiviid ja tema õigused -

• Õigused isiklikule vabadusele ja eraomandile on absoluutsed ja ülimuslikud. Need õigused eksisteerivad riigist sõltumatult ning neid ei tohi piirata ühegi sotsiaalse hüve – heaolu, turvatunde, õnne vm saavutamiseks. Ei saa toimuda mingit moraalset kaalumist, mille tulemusena keegi ohverdatakse ühiskondliku heaolu nimel.
  
• Õigusi saab piirata vaid äärmuslikes oludes, kui see võib teistele väga tõsist kahju tekitada.
  

Riigi lähtepunktiks on – Anarhia mistõttu riik peab alati jääma minimaalseks - „õhuke riik“, mis ei riku kellegi õigusi.

• riigi teke ei vaja lepingut ja võib tekkida spontaanselt, vabatahtlike tehingute alusel.
  
• Ratsionaalsed ja kasuahned inimesed jõuavad läbi tehingute poolkogemata minimaalriigini.
  
• Minimaalriik ongi ainus õigluse alternatiiv
  

Minimaalriigile jääb kaks funktsiooni:

• kaitse vägivalla, varguse ja pettuse eest
  
• lepingute täitmise garanteerimine.
  

Riigil on välistatud mistahes distributiivne roll
Nozick eitab kategooriliselt Rawlsi erisuse printsiipi - Riik ei tohi mingil juhul jõudu kasutada ning sundida ühtesid kodanikke teisi aitama .
Riigil ei ole mingit õigust teatud asju inimestele keelata nende heaolu või kaitsmise motiivil, muutes inimese vahendiks tema enda soovimatu heaolu taotlemisel.
riigi ülesandeks ei ole ressursse ümber jaotada, vaid kaitsta indiviidide õigusi sellele, mida nad juba omavad.
Milton Friedman (1912-2006)
– noppeid Eesti poliitika ja õiguse aluseks olevast maailmavaatest

• Vabale mehele on riik indiviidide kogum, kellest see koosneb, mitte neist kõrgemal pool asuv organ.
  
• Suurim küsimus on see, kuidas hoida ära riigi monstrumiks muutumist, mis hävitab vabaduse, mida see algselt pidi kaitsma.
  
• Valitsus on vajalik selleks, et säilitada meie vabadust ning samuti mille kaudu me saame vabadust kasutada, samas kontsentreerides võimu poliitilistesse kätesse, võib valitsus ka vabadust ohustada .
  
• Sotsiaalne ühiskond ei saa olla demokraatlik selles mõttes, et tagada indiviidide vabadust.
  
• Ühiskonna vabadusel ei ole mingit pistmist indiviidi vabadusega , tegemist ei ole kõiki hõlmava eetikaga. Liberaali eesmärgiks on jätta eetika probleemid iga indiviidi enda hooleks.
  
• Vabaduse põhiliseks komponendiks ja eelduseks on vaba turg – inimeste spontaanne suhtlus.
  
• Sotsiaalse organisatsiooni ülesandeks ei ole hoida ära halbade inimeste halva tegemine ja heade inimeste hea tegemine; põhiprobleemiks on see kuidas koordineerida suure hulga inimeste majanduslik tegevus.
  
• Turu toimimise eelduseks on individuaalsus ja vabatahtlikkus, kus tehingu poolteks on eraettevõtted ning indiviidid on tehingusse astumisel täiesti vaba valikuvõimalusega.
  
• Vaid eraomand saab tagada võrdse ja vabatahtliku tehingu.
  
• Tarbija on kaitstud sunni eest kuna tal on võimalus valida mitme müüja vahel.
  
• Müüja on kaitstud sunni eest kuna tal on võimalus valida erinevate tarbijate vahel, kellele müüa.
  
• Töötaja on kaitstud sunnist kuna tal on võimalus valida erinevate tööandjate vahel.
  

Need põhimõtted annavad indiviididele seda mida nad soovivad, selle asemel, mis teised arvavad neile sobivat .
Valitsus on oluline foorumina, kus otsustatakse mängu reeglid ning samuti kokkulepitud reeglitest kinni pidamise tagajana.
Vabaduse suurimaks ohuks on võime sundida, olgu see monarhi, diktaatori, oligarhi või hetkelise enamuse käes.
Anonüümne turg eraldab majandusliku tegevuse poliitilistest huvidest, sest oluline on kasum.
Liberaalse majanduse printsiipidest lähtuvalt ei ole õigustatud näiteks:

• Põllumajanduse subsideerimine.
  
• Impordi ja ekspordi tariifid
  
• üüripiirmäärad.
  
• Miinimum palk
  
• Lubatult kõrgeimad hinnad.
  
• sotsiaalkindlustusprogrammid
  
• litsenseerimine
  
• sotsiaalmajad
  
• rahvuspargid
  

Kapitalism ja diskrimineerimine
Kapitalism on olnud neegrite suurim võimalus ning võimaldanud neile seda, mida nad ise pooleks iial saavutanud.
Riik ei tohiks keelata rassilist või muud diskrimineerimist, kuna see on vastuolus indiviidide vabadusega astuda tehingutesse vabatahtlikkuse alusel.
Ei ole ka õigustatud „õigus tööle“ seadused kuna see piirab tööandja õigusi vabale valikule.
Kuna eksisteerib tööandjate konkurents , siis ei tohiks piirata nende õigust määrata mistahes tingimusi töötajaga, sest töötaja võib vaba tahte kohaselt sellest tööandjast hoiduda ja minna teise juurde.
Kui ametiühingud tõstavad palku teatud sektoris, siis paratamatult vähendavad nad võimalike töökohtade arvu, sest kõrgemad hinnad vähendavad tarbimist ja tulu. Samas tekib juurde tööotsijaid teistes sektorites, viies seal palgad alla. Tulemuseks on kõrgemalt tasustatud töötajate veel kõrgem tasustamine madalamalt tasustatud tööliste arvelt. Ametiühingud seega moonutavad oluliselt vaba turgu ja teevad suurt kahju avalikele huvidele.
Riiklik monopol on tihti seotud suurte tehniliste majandussektoritega nagu näiteks elekter , kütus , raudteed , munitsipaalteenused, kaevandused . Samuti oma suurte kaitsekulutustega, kus tarbitakse suures koguses väga spetsiifilist kaupa. Olulist rolli mängib ka riiklik litsentside süsteem, mis põhjustab monopole . Kõik riiklikud monopolid põhjustavad samuti vabaduse vähenemist turul.

• Võmalus on valida vaid kolme kurja vahel: reguleerimata eramonopol, riigi poolt reguleeritud eramonopol ja riigi tegevus.
  

Riik peaks kaotama tegurid, mis põhjustavad monopole.
Kõige olulisem on võrdselt kohaldada seaduseid ametiühingutele ja ettevõtetele.
Edasi tuleks läbi viia maksureform, kus esimesena kaotatakse ettevõtluse tulumaks . Omanikel peab olema võimalik ettevõttest kätte saada tulumaksuga maksustamata dividendid , et seda mõistlikult, oma äranägemisel reinvesteerida.
Kaotada tuleb proportsionaalne tulumaks – kõiki tuleb maksustada ühe maksumääraga.
Vabaturumajandusega on täeilikult vastuolus arusaam, et ettevõtjal peaks olema sotsiaalne vastutus.
Ainsakt tõeliseks sotsiaalseks vastutuseks on tulude suurendamine .
Kui ettevõtja hakkab tundma muud vastutust, siis see on suurimaks ohuks vabale turumajandusele, sest ettevõtja ei saa teada, mis on ühiskondlik huvi ning manipuleerida omanike rahadega. Omanik teab ise, mis ta enda maksimaalselt teenitud rahadega teeb.
Progresseeruv tulumaks ei ole vähendanud ebavõrdsust.
Progresseeruvate maksude tagajärjeks on ka see, et jõukaks saada tahtvaid isikuid pannakse ebavõrdsesse seisu nendega, kes juba on jõukad ning eesmärgiks on pigem uute tulijate eemale hoidmine jõukusest.
Eesmärgiks peab olema ettevõtluse tulumaksu kaotamine ning võrdne ja võimalikult väike üksikisiku tulumaks.
Sotsiaalne heaolu

• Olulistemaks sotsiaalse heolu tagamise abinõudeks on eksitava nimega „sotsiaalkindlustus“, sotsiaalmajad, miinimumpalk, põllumajanduse subsideerimine, teatud gruppide arstiabi , erilised abistamisprogrammid jne.
  
• Riiklikpensionikindlustus ei ole õigustatud kuna tegemist on ebaõiglase tulude jagamisega.
  
• Vale on nõuda ka seda, et inimene kindlustab oma pensioni riigiga. Peab olema võimalus seda teha eraettevõtluses, kus turg paneb kõik paika olenevalt lepingutest.
  

Vaesuse vähendamine
Vaesuse leevendamiseks on parimaks mooduseks era- heategevus .
Riigi sekkumine heategevusse kahandab oluliselt era-heategevust.
Põhieesmärk oleks aidata neid inimesi, kes on vaesed, mitte aga neid kes kuuluvad teatud ühiskonnagruppi nagu vanurid , põllumehed jne.
Arusaam, et riik peab isikut kaitsma kapitalismi „pahede“ eest on iganenud.
On selge et turu toimimine oma ideaali lähedaselt on palju veenvam, kui riigi toimimine ideaali lähedaselt.
Tulumaks suurendab ebavõrdsust ja pärsib ettevõtlust.
Rahanduspoliitika tendentsiks on majanduslike mõõnade muutmine katastroofideks.
Põllumajanduslikud abiprogrammid moonutavad väga oluliselt vaba turgu.
Sotsiaalmajad halvendavad vaeste elutingimusi ning põhjustavad seal elavate noorte sotsiaalset allakäiku.
Riigi sekkumine ei suuda tavaliselt midagi eesmärgipärast korda saata, samas kui vabaturumajandus on andnud ühiskonnale hüved igal elualal.
Keskne viga riigi poolsetes abivahendites on see, et riik paneb inimesi tegutsema vastuolus indiviidide enda tahtega.
Vastuvaieldamatu on see, et riigi abi tapab enda-abi.
Kontsentreeritud riigivõim ei ole ohutu isegi siis kui eesmärgid on õilsad.
Vaba ettevõtlus tagab paremad ja kindlamad tulemused kui riiklik sund seda eales suudaks.