Referaat - õigus ja õiglus (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Tallinna Kolledž
ÕIGUS JA ÕIGLUS
Referaat
Õppeaine: Õiguse alused
Õppejõud: Uno Feldschmidt
Tallinn 2015

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
1.Õigus 3
1.1. Õigusperekonnad 4
1.2. Õiguse süsteem 5
1.3Õigusnormid kui sotsiaalsed normid 5
2. Õiglus 6
3.Õigus ja õiglus 7
KOKKUVÕTE 8
LISAD 9
KASUTATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Tihti tuleb ette olukordi , kus ütleme: „Mul on ju õigus“. Kuid siin ei pea me silmas õigusnormist tulenevat õigustust, vaid õiglust.
Kuidas saab riik kindlaks teha, kas vastav seadus on õiglase sisuga või mitte? Kui õigus (seadused) on kooskõlas õiglusega, siis peaks see tähendama ka seda, et valdav osa inimesi järgib neid seadusi (allutab oma käitumise õigusnormile). Indiviidid mõistavad, et õiguspärane käitumine on neile kasulikum kui õigusvastane ja inimesed teadvustavad endale, et see, mis on kasulik üldistes huvides (mis on õiglane ühiskonna jaoks), on kokkuvõttes kasulik ka temale (õiglane ka tema jaoks).
Eesti keeles on sõnal „õigus“ mitmeid erinevaid tähendusi ja juristi ning tavakodaniku arusaamad õigusest ei ole sageli kattuvad.
Eristatakse õigust objektiivses mõttes – kehtivate õigusnormide kogumit (õiguskorda tema staatikas) – ja õigust subjektiivses mõttes – õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust.
Töö eesmärgiks on välja selgitada kuidas suhtuvad teineteisesse õigus ja õiglus.

Õigus

Õigus on riigi kehtestatud või sanktsioneeritud üldkohustuslike käitumisreeglite kogum, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega. See on sotsiaalne kord, mis reguleerib inimeste omavahelisi suhteid; ühe riigi sunninormide kogumik.
Tänapäevane arusaam õigusest tähendab eelkõige õiguse käsitlemist normatiivse (siduva) kommunikatsiooni- ja sotsiaalstruktuurina, mida pole võimalik funktsionaalselt ja sotsiaalselt adekvaatselt kirjeldada ja seletada, kui lähtuda vaid printsiibis vabadest a priori mitteseotud indiviididest (õiguse subjektidest). Õigus haarab endasse kõik selle, mis on seotud inimkäitumise õiguslikult relevantse osaga.
Õigus on terviklik nähtus ning seega ei saa alahinanta ühtki tema järgnevat osist, kuigi just normid kujutavad endast õiguse tuuma. Lääneliku õiguse struktuuri kindlad elemendid on:

• Normid ehk kindlad ettekirjutused käitumiseks
  
• Normide autoriteetne allikas
  
• Normide kajastumine inimeste käitumises
  
• Norme tagavad organid ja nende töö
  
• Tihe seos kõigi eelnevate osade vahel
  

Õiguse olulisemate funktsioonidena võib esile tuua:

Inimeste vastastikuse kaitse ja heaolu tagamise

Sotsiaalse koostöö organiseerimise

Koordinatsiooniküsimuste lahendamise
Õigus kogu oma mitmekesisuses ja mitmetähendlikkuses on ise uurimisobjektiks õigusteadusele.

1.1. Õigusperekonnad

Võrdlev õigusteadus , mida me võime määratleda kui kahe või enama maa ja kultuuri õiguse analüütilist tundmaõppimist õiguse üksikute aspektide võrdlemise teel eesmärgiga välja selgitada nende ühiseid või erinevaid omadusi, kasutab eesti keeles terminit „õigussüsteem“ õigusperekonna sünonüümina. Sel juhul kõneleme suurtest õigussüsteemidest ehk õigusperekondadest.
Õigussüsteeme võib perekondadesse liigitada mitmeti, sõltuvalt valitud kriteeriumidest. Suurtest õigusperekondadest rääkides peetakse võrdlevaks õigusteaduseks silmas eelkõige 18.-20. sajandil riigi, õiguse ja õigusteaduse arengu käigus järk-järgult väljakujunenud õigussüsteeme. Kaasaja suuremaid õigussüsteeme iseloomustavad erinevad õigusfilosoofilised käsitlused riigist ja õigusest, vägagi erinevad on arusaamad õiguse reguleerivast rollist ühiskonnas, õiguse allikatest ning õigusnormist, õiguse loomisest ning realiseerimisest. Erinevustele vaatamata võib siiski väita, et läänelikku õigustraditsiooni kuuluvate õigussüsteemide teoreetiliste kooldkondade põhiliseks probleemiks on üksikisiku ja ühiskonna, erahuvi ja avaliku huvi vahekord . Õiguseperekonnad leiad jooniselt 1.

1.2. Õiguse süsteem

Õigust võib struktueerida mitmel erineval moel. Me võime diferentseerida avalikku õigust ja eraõigust, materiaal- ja formaalõigust, samuti võib eristamise aluseks olla kehtivuspiirkond või kehtivusjõud, õigusallikate erinevad liigid (nt seadusõigus, tavaõigus ja kohtuniku õigus).
Romaani-Germaani õigusperekonnas on esmaseks siiski diferentseerimine, kus eristatakse õiguse pea- e põhivaldkonda – avalik õigus ja eraõigus , mis jagunevad omakorda mitmeks alavaldkonnaks. Seevastu Anglo-Ameerika õigusperekonnas kulgeb peamine veelahe üldise õiguse ja õiglase õiguse vahel. Rääkides küll avaliku õiguse ja eraõiguse eristamisest, peab alati silmas pidama , et nad ei ole teineteisest absoluutselt isoleeritud, vaid mõjutavad teineteist vastastikku.
Eesti Vabariigi õigussüsteemi põhiliste õigusharude kaupa leiad jooniselt 2.

Õigusnormid kui sotsiaalsed normid

Meie õiguskultuuris omavad õigusnormid erilist rolli. See avaldub õigusnormide spetsiifiliste tunnuste võrdlemisel teiste sotsiaalsete normidega. Nii on ainult õigusnormidele omane: 1) koondatus spetsiifilistel süstemaatilistel alustel õigusaktidesse, õigusharudesse ja õiguse instituutidesse; 2) lähetumine riigist ( õigusnorm on riigi tahteline akt); 3) tagatus riigi sunnijõuga; 4) kehtivuse alguse ja lõpu täpne fikseeritus.
Kuigi ühiskonnaelu regulaatoriteks on kõik sotsiaalsed normid oma kogumis, on õigusel ja õigusnormil täita eriline roll. Asi on selles, et kui iga institutsiooni ülesandeks on reguleeriga inimtegevuse eri valdkondi, oragniseerida inimesi teatd rollidesse ja staatustesse, siis õiguse kui sotsiaalse institutsiooni puhul lisandub veel ülesanne reguleerida kõigi institutsioonide liikmete käitumist seadusandja loodud õigusnormidega. Öeldust järeldub, et õigus on seotud suuremal või vähemal määral kõigi teiste sotsiaalsete nähtustega, püüdes mitmesuguste valdkondade ja institutsioonisiseste käitumisreeglite rohkusele vaatamata ühiskonna eri sfääre üksteisele lähendada, seda just ühiskonnas üldkehtivate õigusnormide abiga.
Normi sotsioloogilise käsitluse juures tuleks arvestada järgmisi olulisi aspekte : 1) kuna normid ei ole äratuntavad pelgalt inimkäitumise välise vaatlemise teel, siis sõltuvad ühiskondlike asjaolude tunnetamine ja selgitamine alati väärtusarusaamadest ning 2) normide ja väärtuste süsteemi tuleb vaadelda koos inimese individuaalse käitumisega. Normid, õigemini normisüsteemide pluraliteet(s.o õigus- ja õigusvälised normid) kutsuvad isikus või kollektiivis esile kindlaid tegutsemisotsustusi ja käitumisakte.

Õiglus

Õiglus on sotsiaalne vahekord, mida peetakse õigeks. Küsimus õiglusest kerkib kahtlemata mitmetes valdkondades -  eetikas , poliitikas, õiguses ning ka igapäevaelus. Ent igaühes neist otsitakse vastust pisut erinevast vaatenurgast.

• Nii uurib  eetika , millistest printsiipidest peab oma käitumises ja otsustes lähtuma  üksikisik ;
  
• poliitika - millistest printsiipidest tuleb lähtuda riigielu korraldamisel;
  
• argitasand aga - kuidas leida õiglane lahendus mõnes konkreetses situatsioonis.
  

Antiigist pärit klassikaline lähenemine seostab õiglust inimese õiguste ja kohustustega. Sealt ka nõue suum cuiqe - õiglaselt toimima tähendab anda igale inimesele "oma" ehk millele tal õigus. Sel ajal ei seostatud õiglust inimese (või ühiskonna)  heaoluga . Õiglus kujutas endast eelkõige negatiivset väärtust, mis ei lubanud ligimesele kurja teha s.o. "tema osa" ehk tema sotsiaalsest staatusest tulenevaid õigusi keelata. Selle üle, kas need staatused ja õigused ka ise õiglased on, ei vaieldud aga pea kunagi, see jaotus oli lihtsalt "antud".
Õigusfilosoofias ja poliitilises filosoofias määratletakse pöördemomendina siiski  1971 . aastat, mil John Rawls avaldas oma "Õigluse teooria" (A Theory of Justice) esitades süsteemse õiglusteooria. Nimelt võib tema arvates õigluse jälile jõuda küsides, millised printsiibid valiksid sotsiaalse elu juhtimiseks inimesed täieliku erapooletuse tingimustes. J. Rawls seadis omale eesmärgiks luua süsteemne alternatiiv utilitarismile ja teistele teleoloogilistele teooriatele, mis allutavad "õige" (right) mõiste "hea" ( good ) mõistele, kusjuures viimane võrdsustatakse "hea tagajärje põhjusega" (the cause of a good result ). Seega utilitaristlikust vaatenurgast on mingi tegu õige, kui see aitab kaasa "hea" (nt õnne) suurendamisele. Rawlsi arvates muudab aga selline käsitlus adekvaatse õigluse teooria võimatuks.

Õigus ja õiglus

Vabadus, õigus ja õiglus – need on alusprintsiibid. Meil on õigus vabadusele, see on kõige karmim asi. See on omamoodi paradoks , et sul on õigus vabadusele ja sealsamas on printsiibina juures õiglus. Õigus ja õiglus on algprintsiibina koos ning siiski väga erinevad. Õiglus eeldab, et  kõik inimesed oleksid võrdsed, võrdselt vabad ja teadlikud oma võrdsusest. Ja see alusprintsiip tähendab, et me oleme kõik samasugused inimesed, et meil peavad olema ühesugused võimalused eluks, eneseteostuseks (majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised, hariduslikud jne). Õigus on konkreetne alusprintsiip, tema kõrval teist alusprintsiipi, õiglust, on raskem määratleda, sest õiglus on subjektiivne kategooria. Õigus on kitsam, õiglus laiem printsiip. Toon näiteks teema, millest on palju ajakirjanduses räägitud: meie parlamendisaadikud saavad liiga suurt palka. Inimene ütleb selle juures, et ma teen rasket tööd, aga palka saan väga vähe, palju vähem. Inimene mõtleb, et see pole õiglane, ning see on tema subjektiivne tunne. Õiglustunne on paljus seotud ka inimese majandusliku ja sotsiaalse toimetulekuga.
Õigus ja õiglus juhivad alusprintsiipidena inimese, riikide käitumist, tegutsemisi.  Inimene peaks omama eetilisi, maailmaga korrelatsioonis olevaid printsiipe , mille üks kuju on Piiblis, nn. kümme käsku. Need on laiemad eetilised printsiibid, mis on inimesel loomupäraselt sees või peaksid olema, mis kutsuvad, mitte ei kohusta, vaid just kutsuvad inimest käituma õigesti, tegema õigeid eluvalikuid. Kuidas me õiglust, õiglustunnet inimeses määratleme? Inimesele on antud teada, et ta ei tohi varastada, aga inimene mõtleb, ma tahan, sest sel teisel on nii palju, mul pole midagi, ja õiglustunde õigustusel võib ta käsku murda.
Natukene meelevaldselt võiks öelda nii, et õigus toimib teadvuse, mõistuse vallas, on selle poolt hallatud ja vallatud, kontrollitud, käsutatud ja kasutatud. Aga õiglus  tunnetusprintsiibina liigub rohkem inimese mitteteadvuse sügavustes, tungitasandil. Kui õigus tegeleb laiemate eri tasandite nähtuste, igasuguste regulatsioonide ja määramistega, siis õiglus tegeleb tihti suhteliselt lihtsakoeliste, aga suure mahujõuga nähtuste vallas, nagu näiteks omamiskirg ja surmahirm . Sõltumata nähtuse vallast , milles õiglustunne ilmneb, on see ürgne tunne, mille kohta öeldakse, et süda ütleb nii. Seda võiks nimetada ka isiklikuks tõetundeks. Õiguse struktuur on lihtsakoeliselt diferentseeritud , samas kui õigluse struktuur on ülikõrgelt diferentseeritud, kuni sinnamaale, et ta hakkab moodustama suuremahulisi, lihtsalt eristatavaid üksusi, näiteks tundeid, kirge.

KOKKUVÕTE

Õigus ja õiglus ei ole samased mõisted.
Õigus on riigi kehtestatud või sanktsioneeritud üldkohustuslike käitumisreeglite kogum, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega. See on sotsiaalne kord, mis reguleerib inimeste omavahelisi suhteid; ühe riigi sunninormide kogumik. Õiglus on aga sotsiaalne vahekord, mida peetakse õigeks. Küsimus õiglusest kerkib kahtlemata mitmetes valdkondades - eetikas, poliitikas, õiguses ning ka igapäevaelus. Ent igaühes neist otsitakse vastust pisut erinevast vaatenurgast.
Samas on need kaks mõistet olema omavahel seotud ning täiendavad teineteist. Õigus peaks alati olema õiglane.
Õigus toimib teadvuse, mõistuse vallas, on selle poolt hallatud ja vallatud, kontrollitud, käsutatud ja kasutatud. Õiglus see eest aga  tunnetusprintsiibina liigub rohkem inimese mitteteadvuse sügavustes, tungitasandil.

LISAD

Joonis 1. Õigusperekonnad
Joonis 2. Eesti Vabariigi õigussüsteemi põhiharud

KASUTATUD KIRJANDUS

Anepaio , T., Hussar, A., Jaanimägi, K., Kangla, S., Land , K., Olle, V., Roosma , P. (2004) Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn: Juura.
Tammelo , I. (2001/2006) Õiglus ja hool . Tartu: Ilmamaa .
Aaslav- Tepandi , K., Tepandi, T. (2014) Eestist, õigusest ja õiglusest. Dialoog õiguskantsleriga. Kättesaadav: http://kjt.ee/2014/02/eestist-oigusest-ja-oiglusest-dialoog-oiguskantsleriga/
Kuidas suhtuvad üksteisesse "seadus", "õigus" ja "õiglus"? (2010) Kättesaadav: https://www.eesti.ee/est/kuidas_suhtuvad_uksteisesse_seadus_oigus_ja_oiglus
Õiglus (2013) Kättesaadav: https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95iglus
Raska, E. Mis ja milleks õigus? (2004) Kättesaadav: http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel526_520.html