Nimetu (0)

Pärnu Ülejõe Gümnaasium
12.a klass
Marit Reier
TÜDRUKUTE PROBLEEMID KIRJANDUSES JA REAALELUS
Uurimistöö
Juhendaja : Kertu Soodla
Pärnu 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Üldiseloomustus 4
1.1.Väärtushinnangud 4
1.2.Välimus 6
2.Suhted 7
2.1.Suhted perega 7
2.2.Suhted sõprade ja klassikaaslastega 8
2.3.Suhted vastassugupoolega 9
3.Probleemid 12
3.1.Meelemürgid 12
3.2.HIV 13
3.3. Rasedus alaealisena 14
3.4.Söömishäired 15
Kokkuvõte 17
Kasutatud kirjandus 18

Sissejuhatus

Uurimistöö autor valis "Tüdrukute probleemid kirjanduses ja reaalelus" oma uurimistöö teemaks, kuna noorsookirjanduses kajastatakse noorte elusid ja probleeme, mis paneks lugejad mõtlema. Läbi raamatute saab lugeja samastuda tegelaste eludega ning näha lahendusi või tagajärgi, mis tehtud otsustega kaasnevad. Kuna valdav enamus noorsookirjandusest kajastab tüdrukute probleeme, siis töö eesmärgiks oli uurida, milliseid probleeme käsitletakse, kuidas naistegelasi kujutatakse ning milliseid lahendusi noored oma probleemidele leiavad. Käesoleva töö eesmärgiks on selgitada välja, kas teostes kajastatavad probleemid on ka tänapäeva tegelikkusega seotud, kui realistlikult on probleeme käsitletud ning kas teostes kujutatavad tüdrukud võiksid olla sarnased ka reaalse elu tüdrukutega.
Uurimiseks luges uurimistöö autor läbi kolm uuema aja noorsooromaani, mis kõik on ilmunud peale 2000. aastat: Aidi Valliku "Kuidas elad Ann?", Mare Sabolotny "Kirjaklambritest vöö" ja Ene Sepa " Medaljon " ning tegi nende raamatute peategelaste põhjal järeldusi tüdrukute kujutamisest kirjanduses. Võrdluseks reaalsusega, otsis uurimistöö autor artikleid, mis kajastaksid samasuguseid probleeme, nagu on kujutatud teostes.
Uurimistöö autor valis just need raamatud, kuna need on saanud väga positiivset vastukaja ja on võitnud kirjandusvõistlusi:
"Kirjaklambritest vöö" saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel 2. koha. Võistluse korraldamist toetas ka Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium .
"Kuidas elad, Ann?" võitis Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2000. aasta noorsooromaanivõistlusel peapreemia .
Ene Sepa "Medaljon" saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel 3. koha.

Üldiseloomustus

Väärtushinnangud

Peategelased teostes on teismeeas tüdrukud, kes veel otsivad ennast ning läbivad katsumusi, mis muudavad nende tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Teismelistele omaselt on noored keskendunud rohkem suhetele vanematega ja eakaaslastega. Kuigi nad pole veel täiskasvanud, soovivad nad iseseisvust ning on mässumeelsed, võideldes piirangutega, mis nendeealistele on pandud. Kõik raamatute kolm peategelast hakkavad oma probleemide eest põgenema, käies pidudel, juues, proovides narkootikume ning suitsetades. Noored tunnevad , et vanemad inimesed ei suuda neid mõista või ei võta neid tõsiselt. "Te kõik olete värdjad ja sitapead, kes on unustanud, mis tunne on olla noor [...]" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 5).
Kooliskäimine ja hariduse omandamine on peategelastel jäänud unarusse . "Kirjaklambritest vöö" (M. Sabolotny) peategelane Kati oli koolis hea õpilane ning pingutas väga, et vanematele muljet avaldada. Paraku ei pannud vanemad tema jõupingutusi tähele ning Kati loobus. "[...] Ei tahtnud enam olla paks nohik ja terve klassi narrimisobjekt. Ükskõik, mida ma tegin , miski ei olnud hea. Üle viskas ! Kuid kuna kool oli kõva, ei lubanud vanemad seda vahetada. Siis panin füüsikalabori põlema!" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, kl 21). Hiljem oli kool tema jaoks tüütu ja igav kohustus, nagu ka suurele enamusele tema klassikaaslastest. Ilmselt on siin suur roll ka koolil endal, kuna raamatust selgus, et antud koolil polnud väga hea maine ja tase ning just seepärast sattusidki Kati klassi kokku inimesed, kes kas ei viitsinud õppida või polnud nad piisavalt pädevad kõrgema tasemega koolis läbi löömiseks.
" Medaljoni " (Ene Sepp ) peategelane Heidi hakkas koolist puuduma, kui oli läinud lahku oma pikaajalisest poiss-sõbrast Reimost ning kohtas uut poissi, Tanelit, kes oli mässumeelne ja käis tihti pidudel. Kuna Heidi hakkas koos uue poiss-sõbraga pidudel kaasas käima, halvenesid suhted emaga, kes sellist käitumist ei talunud. Pinged emaga läksid nii tugevaks , et Heidi jooksis tihti kodust minema ja koolis käia ta enam ei tahtnud. Hiljem, kui tüdruk rasedaks jäi, jättis ta kooli täiesti pooleli . ""[...] Ütle mulle, Heidi, miks sa koolist ära tulid? Sa oleksid ju võinud hoolimata rasedusest oma õpinguid jätkata." "Ma tean... Aga ma ei suutnud," vastas Heidi mõningase piinlikkustundega. Tegelikult oleks ta suutnud, kui oleks väga tahtnud. Aga ta ei tahtnud" (E.Sepp, Medaljon, lk 189). Kuna Heidi ei saanud oma klassikaaslastega läbi, siis võis põhjus ka selles olla, et ta ei suutnud klassikaaslaste ees ennast kehtestada ja valis kergema tee, loobudes koolis käimisest.
"Kuidas elad, Ann?" (A. Vallik ) peategelane Ann oli alati olnud hea õpilane ning seda tänu emale, kes tema tegemistel ja õppimisel pidevalt silma peal hoidis. Ann sai aru õppimise tähtsusest, kuid vihastas vahel oma ema peale, kes ei teinud mingeid järeleandmisi ning oli ülimalt nõudlik. Kuid peale ema päeviku leidmist ja lugemist selgus, et Anni ema polnud ise noorena sugugi nii korralik. Ann sai vihaseks ning tundis ülekohut. Ta ei suutnud enam koolile keskenduda, kuna mõtted keerlesid aina ema päeviku ümber. "Teist päeva peaaegu õppimata koolis. Polnudki nii hull. Ei küsitud. Aga see keemia töö läks vist küll nahka. Enda arust ma midagi ikka teadsin ka, ehk veab kolme välja. Appi, kuidas ma mõtlema olen hakanud! Vanasti oli kolm (eriti tunnistusel) ikka üsna häbenemisväärt asi. Aga nüüd on mul üsna ükskõik, arvaku vanemad mida tahes" (A.Vallik, Kuidas elad, Ann?, lk 32). Mitteõppimine oli justkui karistuseks vanematele, sest Ann teadis, et ta vanemate jaoks on head hinded tähtsad.
Kuigi teostest võib jääda mulje, nagu kool poleks noorte tüdrukute jaoks oluline, siis on mitmed uuringud näidanud, et just hariduse omandamine ja edukus on tänapäeva noorte kõige tähtsamaks väärtuseks mille poole püüeldakse. "Tüdrukute õpiedukus on olnud läbi aegade poiste omast parem, kuid konkurentsiühiskonnaga kaasnev kindlustunde puudumine kannustab tüdrukuid veelgi rohkem pingutama. Eneseharimine annab tüdrukutele väljakutseid esitavates oludes kindlustunnet ja avab uusi võimalusi" (Eesti Päevaleht, 2009). Et teada saada noorte väärtushinnangutest korraldas Eesti Noorteühenduste Liit aastal 2004 esseekonkursi, mille teemaks oli "Olla või omada". Tööde analüüsil selgus, et noored pidasid oluliseks just haridust ning edukust ja materiaalset heaolu tulevikus (Estonian World Review, 2004). Paraku on noored ise ja vanemad taolise edukultusega seadnud kõrged nõudmised, mille mitte täitmisel noored murduda võivad. Ebaedust tingituna tunnevad noored end väärtusetuna ja võib kujuneda isegi depressioon. Nii otsivad paljud noored lohutust alkoholist ja narkootikumidest, mis tegelikult probleemi veelgi süvendavad ja suureneb risk koolist välja langeda (Õpetajate Leht, 2010). Ka teoste tüdrukute ebaedu koolis algas eelkõige muudest probleemidest kui lihtsalt kooli ebaoluliseks pidamisest. Seega võib õpitulemuste langust pidada oluliseks indikaatoriks, et õpilasel on mõni mure, kahjuks peetakse seda sageli ainult laiskuseks, kuna sügavamaid probleeme on raskem märgata.

Välimus

Kuna raamatutegelased on vanuses 14-16 ning alaealised , on välimus nende jaoks oluline. Kasutatakse meiki, et näha vanem välja. "Kati oli 16-aastane, kuid nägi välja vanem, selle eest oli ta ise hoolt kandnud- et alaealistele keelatud tooteid poest kätte saada [...]" (M.Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 3). Hea välimus on tähtis ka pidudel käies, kus üritatakse silma paista. "Oligi aeg hakata end väljaminekuks sättima. Nüüd kirusin ennast, et šefimad riided olid kõik koju jäänud, aga sama mure oli ka teistel. Me keegi polnud osanud arvata, et ka siin saab õhtuti väljas käia. Noh, polnud hullu, kuna keegi meist teisi üle trumbata ei saanud. Otsustasime minna niisama lihtsalt pükstes ja mõne parema särgiga. Muidugi tegime hoolikalt meiki, kui ülejäänu polnud midagi erilist. Hulk aega lendasid ripsmetušid ja huulepulgad üle toa ühe käest teise kätte. Vahetasime omavahel riideid ja aitasime üksteisel juukseid sättida. Lõpuks olime endaga enam-vähem rahul [...]" (A.Vallik, Kuidas elad, Ann?, lk 74)
Meikimine ja vanemana välja paistmine on märgatav ka tänavapildis. "Hetkel on tähtis see, et sa pead välja nägema võimalikult täisealine. Noored alla 15, kannavad 10 cm kontsasid, panevad enda veel ilusa ja puhta näo paksu puudrikihi alla. Puuder on loomulikult näo toonist 5 korda tumedam. Silmad on nii rõvedalt ära meigitud. Lihtsalt vastik on vaadata [...] Samuti püüavad noored saada klubidesse sisse, kasutades selleks võltsdokumenti või vanema õe dokumenti, kuid paljudel ei ole vanemat õde ning puudub ka võltsdokument. Nemad ongi selline noorte grupp, kes enne pidu panevad näole topeltkihi meiki ning silmad võimalikud tumedad. Seljas ka napp kleidike." (Delfi Rahvahääl, 2011). Siiski ei pruugi põhjus olla ainult selles, et tahetakse klubidesse pääseda. Teismeeas on paljudel tüdrukutel probleeme enesehinnanguga ja on üldtuntud tõde, et välimuse eest hoolitsemine muudab inimese enesekindlamaks. Nii varjavad noored oma ebakindlust meigikorra alla ja üritavad paista vanemad välja, et neid tõsisemalt võetaks.

Suhted

Suhted perega

Teostes kujutatud tüdrukute vanemad on pigem eemalehoidvad. Kuigi nõudmised lastele on suured ning vanematel on selge ettekujutus, millised nende lapsed olema peavad, siis igapäevaste tegemiste vastu huvi ei tunta. Eriti pööratakse rõhku emadele, kellega on suuremad tülid, suhted isadega jäävad tagaplaanile. "Kui ma vaatan enda ema, siis teistega võrrelda ma teda küll ei oska. Kätlini ja Reena ema moodi ta küll pole. Ta tunneb minu tegemiste vastu võrdlemisi vähe huvi. Ta ei tiku minuga kuskile kaasa ega taha minu asju klaarida [...] Aga nüüd jõudsingi selleni , mis mind ema juures närvi ajab. Ta käitub nii, nagu mul endal poleks üldse mõistust peas ega tulevikuplaane ollagi" (A.Vallik, Kuidas elad, Ann?, lk 5). Vanemad on keelajate rollis, kes seavad paika reeglid, kuid ei oska või pole neil aega laste probleemidega tegeleda. Huvi näidatakse üles siis, kui on näha, et lapsel on tõsisemaid probleeme. Vanemate ja laste vahel tundub olevat lõhe, mis takistab neil omavahel vabalt suhelda. Lapsed ei oska või ei julge vanematele probleemidest rääkida ning vanemad ei oska probleeme näha ega kuulata.
Eriti teravad suhted emaga on Ene Sepa "Medaljoni" peategelasel Heidil. Peale rasedaks jäämist loobus ema oma tütrest ning nende sidemed katkesid. Ema arvas , et Heidi teeb perekonnale häbi ja soovis, et tütar teeks aborti. Ta ei uskunud, et tütar saaks ilma tema toetuseta hakkama. Halvas läbisaamises olid süüdi mõlemad, kuna kumbki osapool ei üritanudki teist mõista vaid jäid kangekaelselt enda seisukohtadele kindlaks.
Kiire elutempo ja muutunud ühiskond on tõepoolest vanemate ja laste vahelist lõhet suurendanud. "Kahjuks on tänapäeval palju selliseid olukordi, mil noored on täiesti tähelepanuta, kuna täiskasvanud on hõivatud oma karjääriga ning ei oska leida piisavalt aega nende jaoks. Selle tõttu pole noored harjunud oma probleeme vanematega arutama ning vanemad ei oska arvatagi, milliste probleemidega nende võsukesed silmitsi seisavad" (Delfi Noortehääl, 2010). Vanemad ei oska oma lastele läheneda, kuigi nad soovivad oma lastele head, võivad nende kasvatusmeetodid hoopis tõrjuvalt mõjuda. Mõistmise asemel loetakse moraali ning karistatakse. Kuna teismeeas noored on väga tundlikud kriitikale, siis mõjub selline käitumine halvasti, kuna paneb noori endas kahtlema. Nii kaob noortel usaldus vanemate vastu, sest tekib kartus, et oma probleemide arutamisel vanematega ei ürita vanemad aidata lahendust leida vaid kritiseerivad niigi mures last muutes ta olukorra veelgi hullemaks. ( www. sinamina .ee, 2013).

Suhted sõprade ja klassikaaslastega

"Kirjaklambritest vöö" (M. Sabolotny) peategelane Kati nägi oma klassikaaslasi pigem halvas valguses. Ta ei sallinud kahepalgelisust ning võltsi käitumist. " [...] Selles klassis ei salli peaaegu keegi kedagi, kuid siiski teeskleb enamik sõprust" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 12).
Häid sõbrannasid oli Katil kaks- Liis ja Anni, kellega ta arutas oma probleeme ning käis pidudel. Ometi ei tundnud ta ennast nendega sarnasena. "Liis ja Anni- nad olid kasvanud aja jooksul Kati parimateks sõpradeks, kuigi olid temast nii erinevad, nii välimuse kui ka iseloomu poolest. Juuksevärv oli neil pruun, Katil blond. Nemad olid pikad, tema lühike. Liis ja Anni olid seltsivad ja ilusad, Kati kinnine ja enda arust kole . Nemad olid eestlased, tema mitte. Nemad olid targad, tema enda arust rumal" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 157). Kui ta sai teada, et oli saanud HIV'i Markuselt, kes teda peol vägistanud oli, muutusid ka tema suhted sõbrannadega. Kuna keegi teine ei mõistnud teda ja tema haigust, sai ta Markusega väga lähedasteks sõpradeks. Nad toetasid teineteist ning kuigi Kati oli Markuse peale vihane , ei süüdistanud ta teda selles, mis oli juhtunud. Teose autor on toonud hästi välja selle, kuidas tihtipeale inimene ei soovigi näha teistes häid külgi, vaid leiab neid alles siis, kui on toimunud mõni õnnetus, Kati puhul haigestumine .
"Kuidas elad, Ann?" (A. Vallik) peategelane Ann oli heast perest ja hästi kasvatatud laps. Kuid pinged kodus tekitasid ka pingeid koolis. Lõpuks läks Ann kallale oma klassiõele Ritale, kes väitis, et Ann saab häid hindeid vaid tänu sellele, et ta ema koolis pugemas käib. Ann ja Rita viidi direktori kabineti ukse taha ootama, kuid hirmust tagajärgede eest jooksis Ann minema. Rita järgnes talle, ning nad said sõpradeks. Rita ei olnud nii heast perest ning heade kommetega. Koos Ritaga hakkas Ann tegema suitsu, jooma alkoholi ning proovima narkootikume. Kuigi Rita ükskõikne suhtumine ellu häiris Anni, oli see samas ka rahustav, kuna Ann ise oli suur muretseja. Nad põgenesid Võsule suvemajja ja kutsusid sinna sõpru, kellega peeti mitmeid päevi kestvaid pidusid. Selle teose puhul on positiivne see, et peale peosõprade sai Ann tuttavaks ka Villemiga, kes oli vanem ja targem ning andis Annile head nõu ega jätnud teda üksi. Teoses tuleb hästi esile, et on sõpru, kes on huvitatud vaid koos pidutsemisest kuid probleemide tekkides kaovad. Hea sõbra abiga on võimalik oma probleemidest üle saada.
"Medaljoni" (E. Sepp) peategelane Heidi ei sallinud oma klassikaaslasi, klassikaaslased norisid teda. "Siis Heidile aitas. Ta tõstis käe ja virutas Marianile tugeva kõrvakiilu. Garderoobis jäi kõik vaikseks ja kõik pöörasid pea nende kahe poole. Marian avas suu, et midagi öelda, kuid Heidi virutas veel ühe kõrvakiilu" (E. Sepp, Medaljon, lk 9). Kuigi Heidi üritas teha nägu, nagu teda klassikaaslaste arvamus ei huvitaks, siis tegelikult läksid klassikaaslaste õelad kommentaarid talle hinge. Sõpradega Heidi põhiliselt pidutses ning ainuke sõbranna, kellega Heidi oma probleemidest rääkida sai oli Diana , kes ta alati ära kuulas.
"Sõprade tähtsus on väga suur, sõpruskond võib lausa muutuda, oluline on kuuluda kampa , ja võimalikult heasse. Grupp on kui peegel , seal kontrollitakse oma atraktiivsust ja sobivust teiste hulka." (www.syg.edu.ee, 2011). Just sõbrad on suureks mõjutajateks otsuste langetamisel. Soov kuuluda teatud gruppi paneb noored võtma vastu otsuseid, mis võivad tulla neile kahjuks. Järgitakse rohkem eakaaslaste ja sõprade käitumist ning kambavaimus proovitakse mõnuaineid. Vägivaldseks läheb käitumine siis, kui grupis tekivad pinged ja nende pingete väljaelamiseks leitakse grupi nõrgim. Koolivägivalda kasutatakse ka mõjuvõimu saavutamiseks ning jõujoonte paika seadmiseks. Kuigi teostes esines vägivalda füüsilisel kujul, on reaalses elus vaimne vägivald palju suurem probleem. "Tüdrukutest koolikiusajad kalduvad manipuleerima sotsiaalsete gruppidega verbaalselt ja kuulujuttude levitamise kaudu, kahjustades teiste sõprussuhteid või jättes valitud tüdrukud välja sotsiaalsetest suhtluskontaktidest. Seetõttu kalduvad koolikiusajad tüdrukud kasutama rohkem mittefüüsilist vägivalda kui füüsilist. Uusimate uurimustes viidatakse tüdrukutele, kes kasutavad internetti omaealiste kimbutamiseks" (www.naistetugi.ee, 2013).

Suhted vastassugupoolega

Kõigi kolme tüdruku jaoks teostes on tähtis roll armumisel ning suhetel vastassugupoolega. Paraku lõppeb kõigi kolme armastus väga kurvalt . "Medaljoni" (E. Sepp) peategelane Heidi leidis oma eluarmastuse, kui oli läinud lahku vägivaldsest poisist. Tema uus poiss, Tanel , oli väga hoolitsev ega vedanud Heidit kunagi alt. Poiss lubas olla toeks ka siis, kui selgus, et Heidi on rase . Paraku lõppes see suhe traagiliselt, kui Tanel autoavariis surma sai. Teose autor näitab lugejale, et ka sellisest sündmusest on võimalik üle saada ja eluga edasi liikuda . "Ma abiellusin Martiniga ja ma armastan teda. Mõndade imeks ütlen ma seda ilma mingi süümepiina ja valetamiseta. Ma olin ju kunagi lubanud, et armastan elu lõpuni ainult Sind" (E. Sepp, Medaljon, lk 196).
Ka Kati (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö) armastus leidis kurva lõpu läbi surma, kui Kati kõrgelt katuselt alla kukkus, vahetult peale seda, kui oli otsustanud, et ei tee enesetappu . Kati ja Juhani suhe oli kogu aeg olnud keeruline, seda just Kati otsustusvõimetuse ja tujutsemiste pärast. "Ajan taga mingit olematut asja, mis mind õnnelikuks teeks. Arvasin, et see on lolluste tegemine, lõbutsemine, pidudel käimine ja poistega magamine , kuid pole ikka veel rahul. Ausalt öeldes olen jälle segaduses. Ma andsin Juhanile korvi, sest arvasin, et ei taha end siduda. Olin alati tagasihoidlik ja vaikne ning tahtsin teistsugust elu proovida. Poiss-sõber ei tundunud sellega kokku sobivat . Ja nii ongi... oligi" (M Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 62).
Anni (A. Vallik, Kuidas elad, Ann?) armumine oli ühepoolne. Ta armus suvemajas Timosse, kellega ta ka vahekorda astus. Ann arvas, et sellel oli suur tähendus ja et Timo hoolib temast, kuid hiljem selgus, et Timol polnudki ta vastu tundeid vaid kasutas teda ära. "Üks asi oli ikka imelik: Timo ei teinud mind peaaegu märkamagi. Ka siis, kui sättisin end istuma otse tema ja Siimu vahele ning alustasin Siimuga mingit filmijuttu, ei teinud ta mu sealolekust väljagi, rääkis hoopis teisel pool oleva Olegiga autodest. Kui minul Siimuga jutt otsa sai ja väike piinlik vaikusehetk tekkis, ei teinud ta mitte midagi, et mu sealoleku aega pikendada, tõusis hoopis ise püsti ja läks Evelyni ning Kristeliga vestlema. Ma oleksin nagu noa rindu saanud. Aga äkki ta häbeneb, et mõni märkab tema tundeid minu vastu, sellepärast ei julgegi minuga juttu rääkida?" (A. Vallik, Kuidas elad, Ann?, lk 125).
Nagu ka teostes, nii on ka reaalses elus teismeiga aeg, mil armutakse ja tekivad esimesed suhted. Siiski on surmaga lõppevad suhted haruldus , pigem lõppevad suhted erinevate huvide tekkimisel või tunnete kadumisel. Tihti kujutatakse oma kaaslast ideaalsemana, kui ta tegelikult on, ning lõpuks kaaslase vigu nähes pettutakse ja saadakse haiget. Hiljem muutuvad ootused kaaslase suhtes realistlikumaks ja ka suhted muutuvad püsivamaks (www. estl .ee, 2013).

Probleemid

Meelemürgid

Kõigi kolme raamatu tegelased tarbisid suurtes kogustes alkoholi ning suitsetasid. Prooviti ka kangemaid narkootikume. Proovima hakkasid nad sõprade õhutusel ning murede unustamiseks. Meelemürkide tarvitamine tõi kaasa väga raskeid õnnetusi. Kati, kellele purjus peaga peol tablett suhu topiti, langes vägistamise ohvriks. Kuna ta oli viimasel ajal pidudel mitmete poistega maganud, siis oli ta maine väga halb. Nii pidas ka tema vägistaja Markus Kati vastuhakkamist lihtsalt tüdruku mänguks. Ka Markus ise oli tugevas joobes. Kati süüdistas Markuse käitumises ennast. "Markus vägistas mu ära, sest ma olen selline allakäinud lits " (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 79).
Ann küll proovis sõpradega narkootikume ja jõi alkoholi, kuid oli üsna ettevaatlik ning tänu sellele pääses ise õnnetustest. Küll aga juhtus tema sõpradega õnnetusi. Kerli ja Tom läksid purjus peaga saunatuppa, et privaatselt olla. Kerli oli väga purjus ja jäi magama, Tom aga tegi saunatoas suitsu ja viskas põleva suitsukoni riidekaltsude sisse, mis põhjustas tulekahju. Ise oli Tom saunaruumist lahkunud ja Kerli sinna magama jätnud. Kui selgus, et oli toimunud õnnetus, oli Tom üllatunud, kuna ta alles kainenes. "Kuhu see kiirabi ometi jääb? Tundsin, kuidas pisarad Kerlit nähes uuesti silma tulevad. Kükitasin ta kõrvale ja võtsin ta käe. Tom seisis kõikudes ka meie kõrval ja vaatas rohul lamavat Kerlit imestusega" (A. Vallik, Kuidas elad, Ann?, lk 108). Kuigi see õnnetus lõppes õnnelikult, siis varsti järgnes uus õnnetus, mis lõppes surmaga. Anni sõbrad läksid peale triibu tõmbamist randa ujuma. Tagasi tulles oli üks neist, Oleg, puudu ja selgus, et ta polnud veest välja tulnudki. Peale seda õnnetust lõppes pidutsemine, asjaosalised hakkasid kartma ja kadusid kõik oma teed ning Ann jäi üksinda suvemajja, ainsaks sõbraks oli talle Villem , kes teda vaatamas käis.
Heidi pidutsemine muutis ta suhted vanematega halvaks. Heidi ema oli tütres väga pettunud ning kui tütar oma pidutsemist ei lõpetanud, ei soovinud ta oma tütart enam tunda, kuna pidas Heidi käitumist perekonnale häbistavaks. Samuti jäid Heidil ka õpingud tagaplaanile.
Meelemürkide tarbimine on ka reaalses elus suureks probleemiks. Probleemiks polegi mitte niivõrd sage pidutsemine ja joomine kui kogused , mida ühe korraga tarvitatakse. Soorollide tähtsuse vähenemine on toonud kaasa tüdrukute suurema alkoholitarbimise. Nagu ka raamatutest selgus, on meelemürke tarbides õnnetuste tekkeoht suurem kui kaine peaga. Alkohol võib inimese muuta äkiliseks ja agressiivseks, sagedasti satuvad kaklustesse just purjus inimesed. Alkohol on ka põhjuseks, miks noortel tekib probleeme kodus ja koolis. "Keskmiselt 15% noortest on viimase 12 kuu jooksul olnud alkoholi joomise tõttu tõsiseid probleeme vanematega, 13%il on olnud probleeme koolis või tööl, umbes sama paljudel on olnud probleeme sõpradega või nad on sattunud kaklustesse" (www.alkoinfo.ee, 2013).

HIV

Kati nakatus HIVi, kuna teda vägistanud Markus oli saanud oma eelmiselt partnerilt viiruse. HIVi haigestumisel ilmnevad sümptomid alles hiljem ja seega inimene ei tea oma haigusest enne kui testimas käib. Markuse eelmine partner soovitas tal testima minna ning Markus kutsus Kati kaasa, et teha kindlaks kas ka neil on viirus. Kati ei uskunud, et tal võiks selline haigus olla, kuna tavaliselt seostatakse HIVi narkomaanide ja eluheidikutega. Kuid testi tulemus näitas, et ta on HIV-positiivne. "Mõni võtab selle uudise kindlameelselt vastu ja peab seda oma elustiili arvestades asjade loogiliseks käiguks. Teine kurvastab, kuid lepib ja elab edasi. Mõni tapab ennast ära. Mõni jätkab murede meelemürki uputamist või hakkab seda tegema. Mõnel on haigusega raske leppida, kuid ajapikku saab ta sellega siiski hakkama. Kati ei teadnud , kuhu liigitus tema, kuid tundis, et arst oleks sama hästi võinud talle kuuli silmade vahele tulistada, löök oleks olnud sama. Surmaotsusele oli alla kirjutatud. Paanikas tüdruk ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Ta tormas välja kabinetist, majast ning istus kõnnitee äärele ja süütas suitsu, et äsjakuuldut seedida. See oli nüüd kindel. Kati elu on läbi. Finito" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 102). Kati üritas mõelda, kuidas edasi elada. Varem või hiljem pidi ta rääkima vanematele ja sõpradele ning klassikaaslastele, kuid ta kartis lähedaste suhtumist . HIVi nakatunuid kardetakse ning neist hoitakse eemale. Olukord tundus Kati jaoks lootusetu, ta ei näinud enam oma elul mõtet ega osanud leida oma probleemile lahendust. Kati tahtiski teha enesetappu ja hüpata kõrge hoone katuselt alla, kuid enne seda mõtles ümber. Paraku ta libastus ja hoopis kukkus alla, kuid lähedased peavad seda enesetapuks. Teose lõpus on toodud välja Kati lähedaste mõtted Kati surma kohta. Teose autor tahab sellega lugejale näidata, et enesetapp mitte ei lõpeta valu, vaid jagab selle laiali teistele inimestele, enesetapja lähedastele ja tuttavatele.
HIV on Eestis tabuks, endiselt seostatakse seda halbade elukommetega, kuna algselt oli see süstivate narkomaanide probleemiks. Seetõttu inimesed ei pea vajalikuks ennast testimas käia või häbenevad seda ja levitavad viirust edasi, kuna pole teadlikud selle olemasolust. Eesti poliitiku Maret Maripuu väitel on narkomaanide kõrval saanud suurimaks riskigrupiks just noored naised. Ta rõhutab, "Üha tähtsam on kasvatada teadlikkust ja tolerantsust, et HIV nakkus ei tähendaks ühiskonna elust kõrvale heitmist" (www.tabija24.ee, 2012). Just tõrjutus ja väärarusaamad haigusest on see, mis muudab HIV-positiivsete elu keeruliseks ja tekitab tunde, nagu edasi elamisel poleks mõtet. Suhtumise muutumisel probleem väheneks oluliselt.

Rasedus alaealisena

Heidi jäi rasedaks 15-aastaselt. Kui ta oma rasedusest teada sai, oli ta väga kurb, kuna arvas, et ta poiss-sõber Tanel jätab ta maha. Ka aborti ei tahtnud ta teha. "Tema jaoks oli abort alati olnud keelatud asi ja põhjendamata mõrv. Ükskõik kui vana inimene on, suudab ta lapse üles kasvatada. Mõrvamine ei tohiks olla lubatud. Ja Heidi mõtles ikka veel niimoodi ..." ( E. Sepp, Medaljon, lk 152). Kuid Tanel toetas Heidi otsust laps alles jätta. Seda otsust ei kiitnud heaks Heidi ema, kes arvas, et Heidi ei saa lapse kasvatamisega hakkama ja tüdruk rikub vaid oma tulevikku. Heidi ema oli veendunud, et Heidi raseduse pärast nende pere maine halveneb veelgi ja tahtis Heidit aborti tegema saata. "Ma tean, mida me peame tegema, et perekonda päästa. Ma panen sulle naistearstile aja kinni ja see jäletis tõmmatakse sinu seest välja. Seejärel ei näe sa Tanelit enam kunagi. Ma lasen ta sinu vägistamise eest vangi panna" (E. Sepp, Medaljon, 155). Kuid Heidi jäi endale kindlaks ja jättis lapse alles. Talle olid toeks Taneli vanemad, kes Heidit ja ta last väga hoidsid. Siiski jäi tüdrukul põhikool pooleli, kuna ta ei teinud lõpueksameid ning käis harva koolis kohal.
Tänapäeval pole enam haruldus, et alaealisena rasedaks jäädakse ja noortesse emadesse suhtutakse tolerantsemalt. Aborti suhtutakse kriitiliselt, kuna abort on ohtlik nii füüsiliselt kui vaimselt. Mitte ainult ei või abordi tagajärjel jääda viljatuks, vaid võivad tekkida tõsised vaimsed häired ning süümepiinad, mis naist elu lõpuni jälitavad (www.naistearst.ee, 2013). Siiski peetakse alaealisena sünnitajaid riskigrupiks, kuna tekib oht, et noorel emal jääb kool pooleli ja hiljem tekib raskusi töö leidmisega (Eesti Päevaleht, 2007). Kuid koolid on tänapäeval vastutulelikumad ja kui õpilane tahab koolis edasi käia, siis tavaliselt tal see võimalus ka on. "Kindlasti ei ole koolid lapseootel õpilastega kogu aeg nii sõbralikud olnud – suhtumine on aastatega inimlikumaks muutunud, leiab Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi endine õppealajuhataja Helda Venderström. Samuti lähevad arvatavasti ka praegu lapse saanud tüdrukud sageli õhtukooli – on raske öelda, kas omal soovil või kooli survel, lisab ta" (Eesti Päevaleht, 2007).

Söömishäired

Katil oli nooremana probleeme söömishäiretega, kuna ta enesehinnang oli väga madal ja vanemad ei pannud tema jõupingutusi tähele. "Noh, kõik algas sellest, et kolisime siia. Kodus oli kõik hea ja tore, aga Eestis ei leidnud ma uusi sõpru ja olin väga üksik. Ma ei olnud paks, lihtsalt trulla, aga klassikaaslased narrisid mind sellepärast. Ka iluvõimlemisega ei saanud ma siin jätkata, sest vanemad ei otsinud trenni ja ise ma ei osanud. No siis passisingi enamasti kodus, pugisin ja õppisin. Olin juba leppinud, et olen paks nohik ja Kerstist saab meie pere beib vms. Aga... siis tuli eelpuberteet ja teiste arvamus hakkas rohkem lugema. Suunasin kogu oma viha enda välimusele ja hakkasin toitu välja oksendama . Et see polnud kuigi meeldiv, proovisin söömise üldse lõpetada. Toitusin tükk aega ainult värskest kurgist ja rohelisest teest, mingil hetkel hakkasin ka ujumas käima. Lõpuks kaalusin 40 kilo, olles 160 cm pikk. Mu vanemad ei pannud tähele, et midagi valesti oleks olnud. Kujutad ette? Kõik, mis ma olin teinud, oli nende nimel, kuid ma ei pälvinud mingisugust laitust ega kiitust!" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 21). Kati leppis sellega, et ei suuda oma vanemate tähelepanu võita ning hakkas oma probleemi vastu võitlema. "Märkasin, et kipun igal pool minestama, ja trennis ei saanud ka hakkama, siis viskas kõik üle. Hakkasin taas korralikult toituma ja üritasin endale tehtud kahju korvata" (M. Sabolotny, Kirjaklambritest vöö, lk 21).
"Mure kehakaalu pärast algab juba lapseeas , näitavad Eestis tehtud uuringud. Kusjuures paljud tüdrukud peavad end ülekaaluliseks, kuigi nad seda tegelikult ei ole" (www.arst.ee, 2013). Tüdrukud kardavad kaalutõusu, kuna ülekaalulisi kiusatakse. Nad ei suuda ennast objektiivselt hinnata ja näevad probleemi ka seal, kus seda tegelikult pole. Sageli tekib söömishäire mõnest muust probleemist, mis elatakse välja, piirates oma söömist. Nagu ka Katil, nii jäävad ka paljude eesti tüdrukute söömishäire saladuseks. Erinevalt Katist ei suuda enamik noori ise oma probleemist üle saada. Söömishäireid ei võeta piisavalt tõsiselt, nähakse vaid probleemi nähtavat osa- kaalulangust, kuid ei mõisteta, et kaalulanguse taga on tõsised vaimsed häired. Nii soovitatakse haigetel lihtsalt sööma hakata ega anta neile abi, mida neil tegelikult vaja oleks. (Eesti Päevaleht, 2001).

Kokkuvõte

Teostes kujutatud tüdrukud leidsid oma probleemidele erinevaid lahendusi ning just see ongi noorsookirjanduse puhul oluline- näidata, kuidas mõjutavad probleemide lahendused edasist elu ja milliseid tagajärgi see endaga kaasa toob. Huvitav on ka tüdrukute reageering ja sisemonoloog erinevates olukordades . Uurimistöö autori jaoks oli huvitav just lugeda, mida tüdrukud oma probleemidest arvasid ja kuidas neisse suhtusid.
Enne uurimise alustamist lõi uurimistöö autor omale hüpoteesi, et teostes kujutatud tüdrukud ja nende probleemid on kirjanduslikult ülepaisutatud. Siinkohal tuleks mainida, et teostes kajastatud probleemid pole kohe kindlasti kõigi tüdrukute probleemid, kuid uurides artikleid selgus, et antud probleemid on tõepoolest olemas ja mõned neist ka laialt levinud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et teoste autorid on saanud edukalt hakkama noorte tüdrukute kujutamisel. Teosed loovad hea kujutluspildi probleemidest, millega lugeja ise ei pruugi kokku puutunud olla ning aitavad paremini mõista selliseid probleeme läbielavaid inimesi.
Veel sooviks uurimistöö autor lugeda noorsooromaane, mis kajastaks poiste probleeme. Oleks huvitav võrrelda, millised probleemid on poistel ja kuidas nemad neid lahendavad .

Kasutatud kirjandus

1.Aidi Vallik, 2001, Kuidas elad, Ann?, Tänapäev
2.Ene Sepp, 2009, Medaljon, Tänapäev
3.Mare Sabolotny, 2007, Kirjaklambritest vöö, Tänapäev
4. Andu Rämmer, 2009, ANDU RÄMMER: Uued väärtused: elada vaid endale
http://www.epl.ee/news/arvamus/andu-rammer-uued-vaartused-elada-vaid-endale.d?id=51175619 (21.03.2013)
5. Elle Puusaag , 2004, Kommentaar: Eesti noorte väärtushinnangutest
http://www.eesti.ca/kommentaar-eesti-noorte-vaartushinnangutest/article7667 (21.03.2013)
6. Toivo Niiberg, 2010, Noorte negatiivsed väärtushinnangud ja hoiakud
http://www.opleht.ee/admin/pages/preview/?archive_mode=article&articleid=3586 (22.03.2013)
7. Rahvahääl, 2011, Alaealine näeb välja nagu 25, aga suust tuleb tite möla
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/alaealine-naeb-valja-nagu-25-aga-suust-tuleb-tite-mola.d?id=61863174 (04.04.2013
8. Noorte hääl, 2010, Vanemate roll noorte elus on tähtsam kui arvatakse
http://noortehaal.delfi.ee/news/suhted/vanemate-roll-noorte-elus-on-tahtsam-kui-arvatakse.d?id=36089289 (04.04.2013)
9. Õnne Aas- Udam , 2013, Teismeliste psühholoogia
http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/teismeliste-psuhholoogia/?c_tpl=1114 (20.04.2013)
10. Marek Schapel, 2011, Rääkis psühholoog Sirje Pree
http://www.syg.edu.ee/uus/syg/index.php?option=com_content&view=article&id=132&Itemid=18 (20.04.2013
11. Naistetugi, 2013, Agressiivsed tüdrukud
http://www.naistetugi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=75&Itemid=81 (21.04.2013)
12. Amor- Eesti Seksuaaltervise Liit, 2013, Seksuaalne areng lapseeas
http://www.estl.ee/?class=document&action=print§ion=50115 (28.04.2013)
13. Alkoinfo, 2013, Noored statistikas
http://www.alkoinfo.ee/et/faktid/noorte-statistika (28.04. 2013)
14. HIV, 2013, HIV- nakkuse olukord Eestis
http://www.hiv.ee/et/HIV-Eestis-ja-mujal-maailmas-/HIV-nakkuse-olukord-Eestis (02.05.2013)
15. Maret Maripuu, 2012, Maripuu: Eestis on HIVi nakatunute seas valdavalt parimas tööeas noored inimesed
http://www.tarbija24.ee/847500/maripuu-eestis-on-hivi-nakatunute-seas-valdavalt-parimas-tooeas-noored-inimesed/ (02.05.2013)
16. Postimees Online, 2003, Noored suhtuvad HIV-positiivsetesse väga tõrjuvalt
http://tartu.postimees.ee/131003/online_uudised/114807_1.php (02.05.2013)
17. Ülle Kadastik , 2013, Abordist
http://www.naistearst.ee/?pid=15&sid=153 (19.05.2013)
18. Liina Raudik , 2007, Koolid suhtuvad verinoortesse emadesse mõistvalt
http://www.epl.ee/news/melu/koolid-suhtuvad-verinoortesse-emadesse-moistvalt.d?id=51081842 (19.05.2013)
19. Tarbija24, 2013, Iga neljas teismeline proovib kaalust alla võtta
https://www.arst.ee/et/Uudised-ja-artiklid/42671/iga-neljas-teismeline-puuab-kaalust-alla-votta (21.05.2013)
20. Katri Eespere, 2001, Saleduskultuse pahupool: söömishäired
http://www.epl.ee/news/arvamus/saleduskultuse-pahupool-soomishaired.d?id=50812940 (21.05.2013)