Retsensioon "Kirjaklambritest vöö" (0)

Arvustus
VAT teatris etendusele
„Kirjaklambritest vöö“
Etendus toimus 18. novembril 2013
Näidendi autorid Mare Sabolotny ja Rein Agur
Etenduse lavastaja Rein Agur
Valguskujunduja Luise Leesment
Helilooja Rivo Laasi
Etendus oli algusest peale sügavamõtteline ja kaasakiskuv. See rääkis noorte elust, kuidas minnakse pahale teele. Ja mis võib juhtuda kui teha valesid valikuid elus.
Lugu rääkis tüdrukust nimega Kati, ta mõlemad vanemad olid advokaadid. Kuni nooruseani elas pere Inglismaal, kuna isa oli inglane. Eestisse kolides tekkisid Katil toitumishäired. Tal tekkisid suitsu- ja alkoholisõltuvus. Tal olid masendushood ja ta oli depressioonis .
Tal oli sõprussuhe poisiga, kelle nimi oli Juhan. Nad olid head sõbrad, aga kui Kati oma süütuse talle kaotab, siis ütleb lõpuks Juhan, et talle meeldib Kati ja see rikkus nede sõpruse, kuna Kati ei tahtnud suhet ja nii nad lõpetavad suhtlemise.
Peale seda hakkab Kati palju pidutsema ja tal tekkib lõbutüdruku maine. Ühe peo käigus pakub Markus talle „kommi“, mida teatakse ka ecstasy nime all ja Kati võtab selle vastu. Alguses nad tantsivad, aga siis hakkab Markus Katile ligi ajama ehkki Kati ei taha. Lõpuks ta vägistab tüdruku ära.
Järgmine päev leiab Juhan Kati ja Juhan viib ta koju. Peale seda nad hakkavad suhtlema jälle. Lõpuks areneb neil ka suhe, mis on õnnelik ja Kati muutub positiivsemaks. Seda päevani, mil tuleb tema juurde Markus jutuga , et ta ekstüdrukul oli HIV ja tal endal ka ja et ta arvab , et Katil on samuti. Kati läheb siis kontrolli, kus tulebki välja, et ta on ka HIV- positiivne. Peale seda variseb Kati maailm jälle kokku.
Ta hakkab Markusega jälle rohkem suhtlema ja Juhan on armukade. Markus soovitab, et Kati räägiks sellest vanematele ja Juhanile, aga Kati ei julge. Kui üks päev Kati üritab isale rääkida, siis isa hakkab juba ennem põhiteemale jõudmist Katit süüdistama ja Kati jätab selle ikkagi enda teada. Nimelt Kati isa sõber oli surnud narkootikumide üledoosi ja kui ta oleks teada saanud, et Kati on ka teinud, oleks Kati kõvasti pahandada saanud ja ilmselt oleks ka kõva karistuse saanud.
Kati sõpruskond ei arva samuti HIVi haigetest hästi juttude põhjal ja seepärast tekivad Katil tekkisid suitsiidimõtted. Ühel päeval ta roniski katusele, kus ta alla hüppas ja suri.
Lavakujundus oli etenduses küllaltki lihtne ja ei oldud väga dekoratsioone kasutatud. Esinejate riietus oli ka samasugune terve etenduse vältel. Aga riided olid moodsad ja noortepärased.
Muusikast oli esindatud klubimuusikat ja sellist masendavaid meloodiad. Heliteosed olid seotud hetkeolukorraga.
Näitlejad olid küll head, aga kohati tekkis tunne, et nad on alles algajad. Samuti kasutati etenduses minuarust liiga palju nukke, mis rikkus üldpildi ära. Ka oleks võinud näitlejaid rohkem olla. Aga sellest hoolimata said näitlejad hästi hakkama ja teose mõte jõudis mulle kohale.
Teos näitas, kuidas üks tegu võib teiseni viia ja mis nende tagajärjed on. Lugu õpetas ka seda, et ei tohi pidudel vastu võtta kahtlase komme, isegi mitte sõpradelt.
Teost vaadates tekkisid mõtted, et kuidas ikkagi saab nii enesekontrolli kaotada? Mida võisid tunda ta sõbrad ja vanemad, kui ta enesetappu tegi? Mis oleks saanud siis, kui ta oleks öelnud, et tal HIV on?
Aga samas oli selles teoses ka natuke minu olukordi . Ka mina olen selline, kes kaotab kontrolli enda üle, kui ma joonud olen. Aga tänu sellel teadmisele ma pean ka korralikult piiri. Aga see tekitaski järgmise küsimuse, et kas Kati ei teadnud, et ta kontrolli kaotab või kui teadis, siis miks ta ikkagi edasi jõi?
Ma arvan, et see teos oli väga õpetlik ja sellest loost võib palju õppida. Ja edasises elus kindlasti mõtlen sellele teosele , kui ma peol olen või kui ma peakski näiteks HIVi saama.
Autor Maris Ennusaar
Vändra Gümnaasium
10. klass
15. detsember 2013