Kirjaklambritest vöö (0)

ARVUSTUS
Noorsooromaan
„Kirjaklambritest vöö“
Mare Sabolotny
ilmumisaasta 2011 (paberraamatu ilmumisaasta 2007)
Kirjastus: Tänapäev
eesti keeles, e-raamat
Eesti Digiraamatute Keskus OÜ
Raamatu valisin autori pärast, Mare Sabolotny kirjutas oma debüütteose “Kirjaklambritest vöö” lõpuni 15-aastaselt. Eriti meeldis mulle autori ütlus: „Raamatu ilmumisest olid kõik õpetajad positiivselt šokeeritud, eriti jahmunud olevat olnud eesti keele õpetaja, kes ei suutnud uskuda, et nii kehvade kirjandite autor raamatuid kirjutab“.
Raamatu algus oli kohe köitev, mõne leheküljega sai nii mõndagi teada peategelase kohta.
Peategelaseks on 16 aastane tüdruk Kati, kes ei saa iseendaga hästi läbi. Ta hilines pidevalt kooli,suitsetas, jõi ja tarvitas isegi narkootikume.
Elas Tallinnas, tuli Eestisse elama kuus aastat tagasi. Eelnevalt elas Inglismaal, isa inglane ja ema eestlane. Katil oli noorem õde Kersti. Vanemad olid väga omapärased, võib isegi öelda et ükskõiksed või natuke muretu eluviisiga, arvasid et laps on piisavalt vana enda eest otsustama. „Mu vanemad ei pannud tähele, et midagi valesti oleks olnud. Kujutad ette? Kõik, mis ma eales olin teinud, oli nende nimel, kuid ma ei pälvinud mingisugust laitust ega kiitust!“
Kati vihkas enda juures kõike: oma välimust, elu, käitumist, suhtumist, olekut… peaaegu kõike, mida sai vihata. Depressiivne halli massi tükike, kes ennast vihkab ja tahab ennast ära tappa. Selline oli ta olnud nii kaua, kui end mäletas. Kahjuks olid pidevad konfliktid ja tujutsemised Kati ja tema sõbra Juhani vahel samuti väga väsitavad ja kummalised.
Raamatu keskel võib siiski rõõmu tunda, et Kati ja Juhani vahel hakkavad suhted soojenema ja nad lõpuks tunnistavad teineteisele, et vajavad üksteist.
Kati oli nagu leek. Ta ihkas midagi väga tugevalt, kuid selle otsingul tegi haiget nii teistele kui ka iseendale . Ta arvas, et on lõpuks aru saanud, mida ihkab – armastust.
Üllatav oli raamatu kesk ja lõpuosa, olin juba ootel, et masendunud Kati leiab õnne oma südames ja et ta hakkab nägema elu natuke valgusrikkamalt. Kuid juhtum Pärnus, kus juuatäis Markus ta peol ära vägistab, saab saatuslikuks. Nimelt võtab Markus Katiga kolm kuud hiljem ühendust ja teatab et tal on HIV. Testi tulemused näitavad, et ka Katil on HIV.
Mitu kuud möödus, kuid tütarlaps ei olnud kellelegi oma haigusest rääkinud. Kati oli viimase ajaga muutunud palju täiskasvanulikumaks ja hakkas nägema asju teises valguses. Ühel hetkel ei jäänud neiul muud üle kui rääkida oma haigusest lähedastele. See oli vihmane päev ,kui tüdruk Juhanile juhtunust rääkis ja nagu talle viimasel ajal kombeks oli, põgenes Kati poole jutu pealt.
Ta läks parkimismaja katusele, et enesetappu teha,viimasel hetkel mõtles ta ümber, kuid ta libastus. Hoides ühe käega katusest, kadus jaks ning ta kukkus alla.
”Oli raske mõista, mis põhjusel oli tüdruk seda teinud. Juhan otsis mälus sobrades vastust, kuid tulutult. Tema jaoks jäi Kati rõõmsameelseks lühikeseks plikaks, kes jooksis energiliselt ringi ja tegi rumalaid trikke. HIV ei olnud piisav põhjus enesetapuks, küll aga Katit ümbritsenud inimesed. „Kas me tegime midagi valesti?” oli küsimus nende kõigi huultel.”
Alles raamatu lõpus sain aru miks on selline pealkiri teosel. Kirjaklambritest kett tundub olevat tugev, aga samas võib nii kergesti laguneda just nagu Katigi.
Olen harjunud raamatutega mis lõppevad positiivselt, kuid selline pööre oli üllatav.
Teos tekitas palju küsimusi, kindlasti peabki tekitama. Just sellepärast oleks seda raamatut vaja lugeda nii lastevanematel, õpetajatel kui ka noortel endil. See on lugu meie endi keskelt ja See ei ole lugu, millest eeskuju võtta. See on lugu, millest õppust võtta.
Natuke häiriv oli keelekasutus, vahel isegi liiga labane ja jäme. Ütleme, et osad noored nii räägivadki. Samas oli ka tunda vanema inimese keelekasutust nagu näiteks öelda MSN-s „nägemist“ oli väga imelik. Ning kes oli Seksi-Kristi? Selle kohta pidin oma vanematelt küsima.