Ene Sepp "Medaljon" (2)

“ Medaljon ” Ene sepp

Heidi nutab tüdrukute wc-s. Sisse astub tema sõbranna Diana ja uurib, miks tüdruk oli tunnist välja jooksnud ning nutab. Heidi räägib talle, et ta poiss Reimo oli talle äsja SMS-i saatnud ja tüdruku maha jätnud. Diana lohutab Heidit ja nad lähevad koos tundi tagasi. Kui tüdrukud tundi tagasi jõudsid, teadis muidugi juba terve klass, mis oli juhtunud.

Pärast tunde garderoobis hõikas Avely pidevalt üle rahvamasside, kui kahju tal Heidist on.
“Kas on uut vaja, võin sebida,” kostis järsku ülbe hääl Heidi selja tagant. Ta pööras end umber ja nägi Mariani pahatahtlikku nägu. Pärast veel mõnda solvangut
Heidile aitas ja ta virutas Marianile tugeva kõrvakiilu. Kõik vaatasid nende poole. Marian avas suu, et midagi öelda, aga Heidi virutas talle veel ühe kõrvakiilu. Heidi tundis teiste pilke endal. Pisarad veeremas pööras ta end kanna pealt ringi ja jooksis koolimajast välja.
Mööda tänavaid edasi joostes ja nuttes jõudis tüdruk lõpuks koduni. Uksest sisse läinud vajus ta põrandale. Ta oli tänulik, et kedagi polnud kodus tema nõrkushetke nägemas. Oma tuppa jõudnud vaatas ta seal ringi ja nägi peeglilaual Reimo pilti. Tüdruk võttis pildi ja viskas selle karjatades vastu seina. Pilt langes klaasikildude ja raamitükkidega voodile. Heidi võttis pildi voodilt ja rebis selle pisikesteks tükkideks. Tüdruk ei suutnud enam selles toas olla, sest igalt mööblitükilt vaatas vastu Reimo nägu. Poiss oli seal sadu kordi viibinud. Heidi otsustas välja minna, ta jättis esikukapile kirja, et läheb ööseks Diana juurde, samas mõeldes, et küll ta kuskilt mõne muu ööbimiskoha leiab.
Tuule käes värisedes kõndis ta linna serva poole. Järsku tuli talle vastu purjus vanamees , kes pakkus, et võib tüdrukule poest midagi tuua. Tüdruk polnud varem tilkagi alkoholi võtnud. Kuid praegune hetk oli erinev, Heidi palus viskit, suitsu ja tikke. Raha saanud läks vanamees poodi ja natukese aja pärast saabudes olid tal tellitud asjad olemas. Tüdruk kõndis kiirel sammul edasi, mõeldes kuhu võiks minna, kuni nägi silda, kus ta oli Dianaga palju aega veetnud. Ta läks silla alla ja süütas suitsu. Heidi ei saanud aru kuidas see küll kellelegi meeldida saab, aga tõmbas siiski sigareti lõpuni. Ta keeras viski pudeli lahti ja võttis esimese lonksu ja seegi ei maitsenud alguses hea. Aeg möödus ja tüdruk oli juba purju jäänud.
Kui ta kuulis kruusa libisemist, ei pööranud ta sellele tähelepanu. Samal hetkel, kui mustad tanksaapad Heidi vaatevälja ilmusid, tõusis tüdruk üllatavalt kiiresti püsti ja ta oksendas otse jõkke. Ta tundis kuidas ta hakkab kukkuma otse jõkke, kuid keegi püüdis ta kinni.
“Noh, jota ärkasid ka üles või?” küsis mingi poisi hääl, kelle nägu Heidi ei näinud. Tüdruk hüppas püsti ja oli väga segaduses. Poiss tutvustas end Heidile. Ta nimi oli Tanel , kes käis Heidiga ühes klassis, aga ei olnud viitsinud veel kooli minna. Poiss oli tulnud silla alla suitsetama, sest linnas oli politsei reid. Poiss hakkas Heidile kohe meeldima , tal olid pikad õlgadeni ulatuvad mustad juuksed, tumesinised silmad, tätoveering. Ta kandis seljas valget triiksärki, sõjaväepükse - sama mustriga jaki oli ta pannud Heidile peale – ning jalas mustad tanksaapad. Kuna tüdrukule ei olnud kuhugi minna, aitas Tanel teda ja juhatas ta metsaonni, mille pioss oli koos oma vennaga ehitanud. Onnini ei olnud pikk maa minna, kuid Tanel käis veel enne teeleasumist poest läbi ja ostis viina , kaks pudeli õlut, krõpsu, šokolaadi, välgumihkli ning lihapirukaid. Onni jõudes katsid nad magamisasemed kuuseokste ja paksude tekkidega. Mõlemad istusid teine teisele lavatsile. Tanel avas õllepudelid ja ulatas ühe Heidile. Pärast mõningast väikust küsis Heidi, miks poiss oli onni ehitanud. Tanel rääkis, et kui ta oli üks kord purjus peaga koju läinud, oli selles oli tulnud suur pahandus ja pärast seda otsustas tema vend mingi ohutu paiga teha.
Kella kümneks oli neil viinapudel lahti tehtud. Heidi oli juba täis, kuid Tanel sellest kaugel. Pärast viimase tilga joomist hakkas Heidil väga paha ja ta oksendas jälle. Tanel hoolitses tüdruku eest ja viis tüdruku voodisse.
“Aah mu pea “ oiatas Heidi nina kirtsutades. Tal oli külm ja sisemuses keeras. Tanel andis talle peavalutabletti ja Heidi olemine muutus natuke paremaks. Pärast hommikusööki helistas tüdruk Dianale ja kuna ta oli oma telefoni ära kaotanud, kasutas ta poisi oma. Heidi rääkis sõbrannale loo ära ja too oli sellest väga ehmatanud. Heidi uuris ka seda, et kas Diana ei olnud kogemata rääkinud tema emale, et tüdruk ei ööbinudki sõbranna juures. Õnneks oli Diana siiski aru saanud, et ta peab valetama . Heidi lubas pärast ka Diana juurest läbi astuda.
Heidi ja Tanel läksid tagasi silla juurde, et otsida üles tüdruku telefon. Õnneks oligi mobiil seal, aga kui Heidi vaatas oma vastamata kõnesid ja sõnumeid tahtis ta hoopis, et poleks telefoni leidnud, kuna talle oli kaks sõnumit saatnud tema endine poiss Reimo. Kui Tanel neid sõnumeid nägi, sai ta väga vihaseks, sest sõnumid solvasid Heidit.
Heidi ei julgenud pärast sõnumite saamist enam üksi Diana juurde minna, kuna ta teadis, et Reimol oli kombeks vara hommikuti purjuspäi tänaval kõndida. Linnas kohtasidki nad Reimot, ent Tanel tundis temas ära oma õe Lisbeti endise poisi, kes oli tüdruku maha jätnud ning too oli teinud sellepärast enesetapu. Tanel andis suures vihahoos Reimole peksa. Heidi üritas poissi tagasi hoida, et ta pahandustesse ei satuks .
Diana juurde jõudes oli tüdruk väga üllatunud, et Heidi ka poisi kaasa võttis. Kui Diana oli ehmatusest üle saanud, rääkis Heidi talle uuesti kogu loo ära. Kuna pärast Diana juurest lahkumist ei viitsinu Heidi koju minna, läksid nad koos Taneliga poisi koju. Tanel avas uhke mahagonist ukse ja nad astusid avarasse vestibüüli. Heidi polnud elu sees nii uhket maja näinud. Terve maja oli hiiglaslik ja seal oli isegi bassein. Nad otsustasidki ujuma minna. Hiljem saatis Tanel Heidi koju. Ema pani tüdruku koduaresti, kuna ta oli liiga hilja koju jõudnud.
Esmaspäeval ootas Tanel Heidit tänavanurgal ja nad läksid koos kooli. Koolis tundsid kõiki huvitas, et kes see uus poiss on. Kuna enamus klassist vihkas Heidit, ei meeldinud neile, et ta poiss on.
Kui Heidi tutvustas Tanelit oma perekonnale , ei meeldinud poiss tüdruku emale. Ta nimetas Tanelt kalkariks, kaltsakaks ja ütles, et ta rikub tüdruku ära. Õnneks ei teadnud ema, et tegelikult, kui varem oli Heidi korralik, siis peale Taneliga kohtumist hakkas ta käima pidudel, jooma ja suitsetama. Nende suhe arenes kiiresti ja kuna Heidil oli emaga Taneli pärast palju tülisid, veetis tüdruk rohkem aega poisi juures kui kodus.
Heidi sünnipäeval kutsus Tanel ta restorani ja andis neiule üle kingituse, milleks oli medaljon, milles oli nii Taneli kui ka Heidi pilt. Tüdruk ei kandnud küll tavaliselt eriti ehteid , aga seda medaljoni hakkas ta kandma iga päev. Selle medaljoniga oli seotud ka üks lugu, mille poiss lubas Heidile rääkida, kui õige aeg tuleb.
Mõne nädala pärast oli Heidil ühel hommikul väga paha olla ja ta oksendas, ta arvas , et oli eelmine päev halvaks läinud toitu söönud. Kui ta aga hiljem järgmisele peole minema hakkas kukkus ta tänaval kokku ja ta viidi haiglasse. Ta sai teada, et on rase. Tanel rõõmustas selle üle väga. Ema viskab Heidi peale uudise teadasaamist kodust välja, kuid isa on õnneks mõistvam ja lubab tütart igal võimalikul moel toetada, Taneli vanemad on aga õnne tipul . Heidi ei saanud aru, miks poisi vanemad nii õnnelikud oli pärast uudise teadasaamis. Kui Heidi küsis Tanelit küsimuse, mis teda vaevas, rääkis poiss, et “Kunagi ammu -ammu oli üks mustlane Taneli vanaisasse armunud, kuid nad lahutati ja vanaisa pidi abielluma teise naisega. Viimasel kohtumisel oli mustalnna andnud vanavanaisale medaljoni, mida nad kutsusid perekonna amuletiks, ja ütles, et see kaitseb õiget. Kui mustlanna ära viidi, kraapis ta oma kongi seinale numbrid : 20,60,15,20,16. Alguses ei pööratud nendele numbritele tähelepanu, kuid kui vanatädi suri kahekümne aastasena, vanaisa kuuekümnesena, Taneli õde tegi viieteistkümne aastaselt enesetapu ja vend sai kahekümne aastasena surma autoavariis, arvasidki Taneli vanemad, et kuna Tanel on ainus nende suguvõsa edasiviia ja pole veel kuusteist, siis on tema viimane Bismarck . Kuna Heidi jäi rasedaks, olidki nad nii õnnelikud, et suguvõsa jätkub.
“Kuule ma lähen Martini juurde,” lausu Tanel. “Tule varsti tagasi,” vastas Heidi. Tüdruk otsustas Taneli tagasitulekuni magada. Kahe tunni pärast tüdruk ärkas, saamata aru, mille peale. Ta tõusis uniselt püsti, unisus aga kadus kohe, kui ta nägi poisi mobiili ja veel paari asja , milleta ta kunagi kodus ei lahkunud. Heidi aimas halba ja jooksis trepist alla. Ta nägi politseinike ja Martinit, ta küsis,” kus Tanel on?” Talle vastati, et poiss sai surma autoavariis ja talle sõitis otsa Reimo. “Ma armastan ju teda!” karjus Heidi, justkui see tooks poisi tagasi. Ennustus oli täide läinud.
Aastaid hiljem said Heidi koos oma ja Taneli tütre Lisbetiga ning lähemate tuttavatega ikka ja jälle Taneli haual kokku. Nii ka 10 aastat pärast Taneli traagilist surma. Kogu selle aja oli Martin, Taneli parim sõber, Heidile toeks olnud ja Lisbeti koos Heidiga nagu oma tütart kasvatanud. Pool tundi peale ühist Taneli haual leinamist lahkusid sealt kõik peale Heidi ja Lisbeti. ’’ Ära nuta , ema, issi on alati meiega,’’ lausus Lisbet,kes ise küll polnud kordagi oma isa näinud, aga armastas teda väga. Enne lahkumist asetas Heidi ühe kirja hauale ning kuivatas pisaraid lahkudes...
Taneli hauakivisse oli raiutud tume tekst :
Ei kaua koos me saanud olla.
Vaid hetkeks ristusid me teed.
Sul oli aega vaid tulla ja minna,
Kuid alatiseks meelde jääb see....
Katariina Peksar