Niidud (1)

Niidud

Referaat

Sisukord:

• Sisukord
  
• Mis on niit ?
  
• Mis on looduslikud niidud?
  
• Minevikust olevikku, olevikust tulevikku
  
• Ajas tagasi rännates
  
• Luha- ehk lamminiidud
  
• Loopealsed ehk alvarid
  
• Pärandkooslus
  
• Aruniidud
  
• Lamminiidud
  
• Rannaniidud
  
• Soostunud niidud
  
• Niidud tänapäeval
  
• Kasutatud kirjandus
  

Mis on niit?
Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed . Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga. See on üleminekuastmeks niidu ja metsa vahel. Nimetus "niit" tuleneb sõnast “ niitjas ”, mis tähistab seal kasvavaid niitjate lehtedega taimi. Tihti kasutatakse niidu asemel mõistet rohumaa, kuid päris täpne see ei ole. Rohumaal on laiem tähendus – see hõlmab lisaks niitudele ka heina- ja karjamaid. Inimmõju alusel võib niidud jaotada pool-looduslikeks ja kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: aru-, lammi -, ranniku- ja soostunud niidud. Ka mujal maailmas on meie niitudele sarnaseid taimekooslusi, kuid igal maal nimetatakse neid isemoodi. Aasias laiuvad stepid , Aafrikas savannid , Ameerikas preeriad.
Mis on looduslikud niidud?
Looduslikud niidud on alad, mis on kevade algusest kuni suve lõpuni rohelised, lilleküllased ja lendavatest ning sumisevatest putukatest tulvil. Viimasel ajal on niidud kahjuks muutumas üha haruldasemaks. Looduslikult tekivad niidud laidudele ja rannikutele, mis aeglaselt maatõusu tõttu merest välja kerkivad. Niidud võivad moodustuda aladele , kus puudel ei ole sobivaid kasvutingimusi. Niitude teke on siiski valdavalt seotud inimtegevusega. Nii võivad niidud kujuneda hüljatud põllumaadele ja raiesmikele, aga ka aladele, kus koduloomade karjatamine ja niitmine ei võimalda puudel kasvada.
Minevikust olevikku, olevikust tulevikku
 
Õitsvaid lilli täis niidud olid kunagi tavalised , seal karjatati loomi ja tehti heina. Kaasaegne põllumajandus on muutnud niidud põldudeks või kultuurrohumaadeks. Paljud niidutaimed ja –loomad, kes siin elasid, on nüüdseks väljasuremise äärel. Niitude hulk väheneb jätkuvalt. Niidutaimed annavad toitu ning varju paljudele pisikestele loomadele: putukatele, ämblikele, närilistele ja ka lindudele. Inimene kasutab niite loomade karjatamiseks ja neile sööda hankimiseks.
Suur osa meie niitudest, eriti Lääne-Eestis, on puisniidud . Selliste niitude rajamisel jäeti osa metsa puid ja põõsaid kasvama. Puisniidud on erakordselt liigirikkad. Läänemaal asuv Laelatu puisniit lööb omalaadse rekordi selles osas. Seal leitud 1m2 suurusel maalapil kasvas 2000. aasta suvel 76 eri liiki rohttaimi. Põhja-Euroopas pole kuskil taolist ruutu vastu panna.
Ajas tagasi rännates
Inimasustus on Eestis ca 8000 - 7000 aastat vana. Esimesed inimesed seadsid end sisse meie jõgede, järvede ja merekaldail. Just sinna rajati esimesi lagendikke. Võib oletada esimeste puisniitude teket juba ca 7000 aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus algas 4000 aastat tagasi. Sellega seoses tekkis ka suurem vajadus niitude järele. Kariloomad olid meie esivanematel olemas ka enne seda kui tuli kasutusele vikat . Talvist lisasööta tehti siis lehisvihtadena (lehtedega peenemad oksad ). Neid oli parem saada hõredalt kasvavatelt puudelt. Puisniidud sobisid selleks suurepäraselt. Esimesed vikatileiud pärinevad I saj. m.a.j., massilisemalt tuli see kasutusele alates V saj. m.a.j. Siis algas ka ulatuslikum niidutaimkatte kujunemine.
Niidutaimestiku moodustavad erineva päritoluga liigid. Siin leidub nii tüüpilisi metsataimi kui ka umbrohtusid . Need on enamasti valguslembesed taimed. Niitudel kasvavad peamiselt kõrrelised, lõikheinalised ja liblikõielised. Puisniidud on Eesti kõige liigirikkamad taimekooslused: lisaks tüüpilistele niidutaimedele kasvab seal puude varjus ka erinevaid metsataimi.
Luha- ehk lamminiidud
Suuremate jõgede ja järvede ääres võib kohata luha- ehk lamminiite. Luhaniitudele iseloomulik lopsakas taimestik on selline peamiselt iga- aastaste perioodiliste üleujutuste tõttu, mis, setitades niidule orgaanilisi ja mineraalaineid, aitavad kaasa mullaviljakuse tõusule.
Loopealsed ehk alvarid
Loopealsed ehk alvarid levivad Eesti lääne- ja põhjaosas. Need on õhukese, kuid toitainete rikka mullaga paepealsed alad. Tunneme neid tavaliselt kadakase karjamaana. Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, samas aga värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel vaid Lõuna-Rootsis.
Pärandkooslus
Nii puis - ja luhaniidud kui ka loopealsed kuuluvad pärandkoosluste hulka. Oleme saanud nad päranduseks oma esivanematelt ja säilivad nad ainult siis, kui me nende eest hoolt kanname s.t. niite niidame, vältimaks nende võsastumist, ja loodudel peame lambaid, kes suudavad hoida ära koosluse kinnikasvamise kadakaga.
Aruniidud
Aruniidud levivad kuivadel või parasniisketel aladel. Sealsed mullad on harilikult liivsavised ja mineraalaineterikkad. Aruniitude taimkatte kujunemisel on oluline osa heinaniitmisel ja karjatamisel. Puurinne enamasti puudub, kui aga esineb, siis nimetatakse kooslust puisniiduks. Puud võivad kasvada üksikult või väikeste rühmadena. Põõsarinne on sageli väga liigirikas . Rohurinne on kidur, madala saagikusega, kuid liigirohke. Arupuisniitudelt pärineb rohurinde liigirikkuse rekord - 74 liiki soontaimi ühel ruutmeetril.  Enamik neist niitudest on pool-looduslikud, seega inimtekkesed, kujunenud metsadest raiete või põlengute tagajärjel. Kui inimmõju - niitmine või karjatamine lakkab, hakkab niit võsastuma ja muutub metsaks. Praeguseks on enamik aruniite kas metsastunud või põllumaaks üles haritud, neid võib tüüpilisel kujul näha üksnes looduskaitsealadel, näiteks Matsalus või Viidumäel. 
Puurindes kasvavad üksikult harilik mänd, arukask, harilik pihlakas, saar, vaher , sanglepp .
Põõsarindes leidub enam erinevaid taimeliike: harilikku kadakat, harilikku kukerpuud, harilikku kuslapuud, verevat kontpuud, kibuvitsasid, paakspuud, põõsasmaranat.
Rohurinne on hästi liigirikas. Seal kasvavad harilik kukehari , valge kukehari, harilik koldrohi , lubikas, lamba- aruhein , punane aruhein, tarnad , humallutsern, muulukas , hobumadar, värvmadar, keskmine värihein, aasristik, mägiristik, kassisaba, ümaralehine kellukas, harilik näär, nõmmkannike, sõlmine kesakann, longus põisrohi.
Samblarinde moodustavad lood-jõhvsammal, loodehmik , niidukäharik, kähar sulgsammal, harilik skorpionsammal.
Lamminiidud
Lamminiitusid nimetatakse ka luhaniitudeks. Neid leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel. Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti toitaineid, mis muudavad mulla viljakaks. Lamminiidud on kujunenud enamasti lammimetsadest. Tuntumad lamminiidud paiknevad suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Kasari jt.) ääres. Enamasti on need niidud lagedad, harva esineb üksikuid puid ja põõsaid. Rohurindes kasvab palju aruniitude taimi. Kui lamminiite ei niideta ega kasutata karjamaana, siis kasvavad need kiiresti kinni. Lamminiitude pindala on Eestis viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud.
Puurindes kasvavad tamm, hall lepp, haab , toomingas.
Põõsarindes võib kohata pajusid, harilikku sarapuud .
Rohurinne on üsna liigirikas. Seal kasvavad lamba-aruhein, keskmine värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, keskmine teeleht , pikalehine mailane, tarnad, hanijalg, angervaks.
Rannaniidud
Rannikuniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas levivad niidud, kus lained ja kõrgvesi on muutnud mullad soolasteks. Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna kõrgusest levib taimkate seal vöönditena. Ranniku kõrgemates osades on taimestik liigirikkam. Rannikuniidud on kujunenud kas mereranniku kerkimisel või karjatamisel. Puu- ja põõsarinne neil aladel enamasti puudub, vaid harva ja üksikute põõsastena kasvab seal kadakat ja kibuvitsa . Eestis võib rannikuniite kohata saartel ja laidudel ning mandri rannikualadel . Kui rannaniitudel loomi ei karjatata, hakkab seal vohama pilliroog ning niidukooslus hävib. Rannaniitude pindala on seetõttu viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud. Suurimad ja esinduslikumad rannaniidud asuvad Matsalu looduskaitsealal .
Puu- ja põõsarinne on harv koosnedes karilikust kibuvitsast.
Rohurinne on sõltuvalt vööndist erineva liigirikkusega. Seal võib kasvada pilliroog, randaster, merihumur, rand-seahernes, liiv-vareskaer, rand- orashein , punane aruhein, hanijalg, pajuvaak, tuderluga, randristik, suur robirohi, harilik hiirehernes , soolikarohi, harilik nõiahammas, hobumadar, aasnelk, kukesaba.
Soostunud niidud
Soostunud niidud esinevad nõgudes või madalatel tasandikel. Nad on üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel –seal kasvab mõlemaile kooslustele iseloomulikke taimi. Mullad on soostunud niitudel sageli lubjarikkad ja suviti kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase alaneb tublisti. Need niidud on tekkinud peamiselt aruniitude soostumisel või soostunud metsadest. Nad on levinud üle kogu Eesti, eriti aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud niidud on üles haritud või võsastunud, nende pindala on Eestis tunduvalt vähenenud.
Puurindes esineb sookaske, haaba, sangleppa, saart , harilikku toomingat.
Põõsarinne koosneb peamiselt paakspuust, pajudest, lodjapuust.
Rohurinne on üsna liigirikas: tarnad, luht -kastevars, sookastik , soopihl, ahtalehine villpea, sootulikas, lubikas, kullerkupp , pääsusilm.
Samblarinde moodustavad harilik teravtipp, sirbikud, kähar sulgsammal, kohati turbasamblad .
Niidud tänapäeval
Tänapäeval püsivad niidud vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku matsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega. Nii näitavad niidul kasvavad taimeliigid üsna täpselt, kuidas inimene on niitu eelnevalt kasutanud.
Niitude kadumine toimub üha kiiremas tempos . Karta on, et järgmise mõnekümne aasta jooksul kaob enamik neist meie maastikupildist ning säilivad vaid looduskaitsealadel. Õnneks on olemas loodukaitseorganisatsioonid, kes hooldavad niite nii, et nende looduslik omapära säiliks. Üha enam põllumehi pöördub tagasi looduslike põlluharimismeetodite juurde – ühest küljest ei ohusta need niite, teisalt aga aitavad säilitada nende liigirikkust.
Riiklikud dotatsioonid võivad mõjutada põllumehi säilitama niitudel elutsevate kaitsealuste loomaliikide ellujäämisvõimalusi. Niisugustel püüdlustel võib aga olla ka lisakasu. Näiteks kõrge õistaimede sisaldusega “magusa” heina eest maksavad hobusekasvatajad meelsasti kõrgemat hinda.
Paljudes piirkondades on aga kaitsmiseks juba liiga hilja: looduslikud niidud on lakanud olemast. Eestis on niite vähe ning nende hulk väheneb pidevalt. Tüüpilisi niite võib näha looduskaitsealadel, näiteks Matsalus või Virtsu lähedal Laelatul .
Nii et hoidkem üheskoos meie kauneid niite!
Kasutatud kirjandus:

• Loomariigis
  
• Õpilase entsüklopeedia
  
•  Eesti elusloodus
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/niitude_kaitse_evelin.ht m
  
• http://www.slideshare.net/klaaseny/niidud
  
• http://bio.edu.ee/taimed/general/sooniit.ht m
  
• http://www.loodusmuuseum.ee/naitused/niidud_ylevaade.ht m
  
• http://bio.edu.ee/taimed/general/niitp.ht m
  
• http://bio.edu.ee/taimed/general/rannaniit.ht m
  
• http://bio.edu.ee/taimed/general/lamminiit.ht m
  
• http://bio.edu.ee/taimed/general/aruniit.ht m
  

10