Heteroof- organism,kes saab oma elutegevuseks vajaliku energia toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil Hüüf- ühest või mitmest rakust koosnev seeneniit Mütseel- hulkraksete seente keha moodustav seeneniitide kogum Pungumine- vegetatiivse(mittesugulise) paljunemise vorm mõnedel seentel ja selgrootutel loomadel Toksiin- taimse v loomse päritoluga mürkaine Mükotoksiin- mõnede seente poolt sünteesitav mürkaine Torikuline- rühm hrl. nahkja v. puitunud viljakehaga kandseeni Viljakeha- osale seeneliikidele iseloomulik hüüfidest moodustunud organ,milles valmivad eosed Tuletael- lehtpuude surnud tüvedel, kändudel ja lamapuidul kasvav puidumädanikku põhjustav seen Kottseened- toiduaine riknemist põhjustav halliku liik Kandseened- põhiliselt söögiks kasutatavad seened Kübar- seene viljakeha ülemine lai osa Jalg- alumine kandev v. toetav osa seenel
pinnasel. Punane kärbseseen ehk Amanita muscaria: Punane kärbseseen on kärbseseentest esimene kes kasvama hakkab ning ta on ka üks levinumaid seeni Eestis. Ta kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmes. Tunnused: Kübar sarlakpunane kuni punakas-oranzkollane või tumekollakaspruun, vanalt täiesti pleekinud, valgete või kollakate ebemetega, rihvelja servaga, 10-20 cm. Eoslehekesed valge, vabad. Jalg valge või kollakas, härmaneebemeline, mugulja alusega, laia nahkja rippuva ülaküljel sileda rõngaga, jalale külge kasvanud kontsentriliste ebemeliste vöötidega ilmneva tupega. Seeneliha valge, kübaranaha all sidrun- või pruunkollane. Kasvukoht:kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinuimad asukohad on kaasikud, kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega. Roosa kärbseseen ehk Amanita rubescens: Kõikidest teistest kärbseseentest erineb roosa kärbseseen roosaka või punaka seeneliha poolest
4 suurt rühma: 1. sisalikud 2. maod 3. kilpkonnad 4. krokodillid Eestis 5 liiki: 1. arusisalik 2. kivisisalik 3. nastik 4. rästik 5. vaskuss ROOMAJATE VÄLISEHITUS: elavad valdavalt maismaal, mõned vees kõigusoojased osal pole jäsemeid sisalikud roomavad maod looklevad ehk siuglevad enamasti arenevad järeltulijad nahkja või lumiainest koorega munas järglased arenevad moondeta hingavad ainult kopsudega sarvestunud kuiv nahk ( sarvestunud soomused) kaitseb: kuivamise eest vaenlaste eest ümbruskonna mõjutuste eest ROOMAJATE SISEEHITUS: sisalik madu Kehakatted soomused vahetavad nahka - kestumine
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6...30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.
katab eoslehekesi üleni, vananedes rebeneb ja jätab jalale kaks valget eraldi paiknevat kitsast nahkjat rõngast; kübar on püsivalt hallikasvalge, eoslehekesed noorelt roosad, vanalt mustad, seeneliha värvub lõikel aeglaselt roosaks, lõhn meeldiv. Tuleb tähele panna, et samal ajal kasvab Eestis ,ainult Tartu parkides teada olev kreemikasvalget värvi mürkšampinjon (A. xanthoderma). Peale roosade kuni mustade eoslehekeste ja nahkja rõngaga jala on talle tunnuslik tugev karboli- ehk tindilõhn; vigastamisel värvub see šampinjon kohe ere-kroomkollaseks. Sellest seenest tingitud mürgistus on kerge, avaldub ainult mao-soolehäiretena ega ole seotud muskariiniga Muskariinimürgistust põhjustavad narmasnuti , mütsiku (Mycena) ja lehtriku (Clitocybe) perekonna liigid .Eesti ligi sajaliigilisest narmasnuti perekonnast on umbes pooled mürgised,
175. jugapuu seemet ümbritse lihakas seemnerüü e. arill jugapuul korralikke emaskäbisid pole 176. AVAVILI SULGVILI on vili, mis seemnete valmides ei avane ja kukub maha koos seemnetega puitunud viljakestaga kuivvili, mille viljakest pole seemnega kokku kasvanud pähkel 157. AVAVILI on kuivvili, mis seemnete valmides avaneb ja seemned laiali puistab kupar 158. avaneb kaanekese, avade või hammaste moodustumise teel tõru on nahkja viljakestaga pähklitaoline vili, mille alus asub tihedasti kokkukasvanud õiekattelehtedest moodustunud lüdis 159. seemnis 160. üheseemneline nahkja kestaga sulgvili korvõistel ja uniohakalistel, mille seemnekest ei ole viljakestaga kokku kasvanud pappus 161. on korvõieliste seemiste küljes olev "vihmavari", mille abil seemned levivad; moodustub õite tupplehtedest võilille pappustega varustatud seemnised kinituvad õisikupõhjale kõder 162.
Isasloom vehib emase ees oma eesjäsemete pikkade küünistega, see "tants" kuulub pulmarituaali juurde. Küünised aitavad isasel samuti paaritumisest huvitatud emase kilbist tugevasti kinni haarata. Suve hakul otsib emasloom munemiseks hoolikalt valitud koha. Harilikult paikneb munemiskoht kaldal üsna vee ligiduses, ent üsna kaugel kõrge veetaseme piirist. Tagajäsemetega kaevab kilpkonn piisavalt sügava augu, kuhu mahub 2-22 valkjat, ovaalse kuju ja nahkja koorega kaetud muna. Ilma ja seega ka toidu poolest soodsal aastaajal võib punatriip-kilpkonnal olla ka kaks pesakonda. Väljakoorunud kilpkonnapojad kasvavad kiiresti ning järgmiseks suveks võib nende pikkus olla umbes 6-7 cm. Seejärel kasv aeglustub ning iga-aastane juurdekasv on vaid 1,25 cm, kuni lõpuks lakkab, kui kilpkonn on umbes 20 cm suurune. PUNATRIIP-KILPKONN JA INIMENE Ka meil näidatud laste teleseriaali ninjakilpkonnadest tekitas punatriip-kilpkonnade järele
vihmaussid. Vaskuss on aeglane ja seega ka kaitsetu loom. Sellepärast on ta kerge saak vaenlastele, kuid tal on kaitseks kergesti äratulev saba. Vaenlased on näiteks rästikud, nugised, rebased. Vaskussil on jäsemete algmed. Ta kuulub looduskaitse alla. Roomajatest üldiselt: Roomajad on soojalembesed loomad. Nad elavad nii vees kui ka maismaal. Roomajad on kõigusoojased. Osadel roomajatel pole jäsemeid. Roomajad sigivad ainult kuival maal. Enamikul neist arenevad järglased nahkja või lubiainest koorega munas. Nad arenevad moondeta. Hingamiseks on neil kopsud. Sarvestunud nahk kaitseb neid kuivamise eest ja nad saavad elada ka kuivades paikades. Roomajate hulka kuuluvad sisalikud, maod, kilpkonnad ning krokodillid. Maailmas on ligi 8000 liiki erinevaid roomajaid. Neid elab Eestis ainult 5. (rästik, nastik, kivisisalik, arusisalik, vaskuss) Roomajaid nimetatakse ka reptiilideks. Nad olid esimesed maismaaselgroogsed. Roomajad on arenenud kahepaiksetest
Kultuuritaimena kasvatatakse põhiliselt kahte liiki - mehhiko füüsalis [Physalis ixocarpa Brot.] ja maasikafüüsalis [Physalis pubescens L.]. Aedades kasvatatakse meil sagedasti ilutaimena - jaapani füüsalist ehk hiina laternat-, mis on kuivatatult väga dekoratiivne oma oranzhide laternataoliste õietuppede tõttu. Füüsalise vili on paljuseemneline mari (sisaldab kuni 500 väikest seemet), mis meenutab tomati vilja, kuid on kaetud nahkja kotiga- õietupega. Olenevalt sordist sisaldab vili 6-8% kuivainet, kuni 4% sukrut, 25-30 mg% C-vitamiini, orgaanilisi happeid ja pektiini. Füüsalist kasvatatakse nagu tomatit. Sügisel kogutakse taime küljest mahalangenud vilju, sest need on füsioloogiliselt valminud. Esimesed öökülmad parandavad viljade maitset. Maasikafüüsalist nimetatakse ka rosinafüüsaliseks, kuna ta viljad sobivad väga hästi kuivatamiseks. Maasikafüüsalise viljad on magusamad, maasika maitsega ja lõhnaga.
, 1986); liiki on üsna harva leitud nüüd ka mujalt Eestist, samuti Lätistning Soomest; mürgisus või söödavus teadmata (Hanso jt. 2000). Austraalias ei esine. 1.1.6 Kahvatu kärbseseen 6 Kahvatu kärbseseen (A.lividopallescens Gillet), mille kübar on hallikasbeez, tupp on valge, kasvab lubjarikastes metsades, meil leitud Kagu-Eestist (Hanso jt. 2000). Puudub Austraalias. 1.2 Alamperekond kärbseseen (Amanita) Jalg nahkja rõngaga. Viljakehad lihakad. Kübara serv rihveljas.Eosed inamüloidsed. Eestis 5 liiki, neist 3 mürgist ja 2 mürgisuse kahtlusega. Enamik kärbseseeni on mürgised. Sellesse perekonda kuuluvad Eesti mürgisemad seened: roheline ja valge kärbseseen. Söödavad on roosa, hall, loor-, oranz, kahevärviline ja rõngata kärbseseen, kuid ka nendega tuleb ollaettevaatlik, sest värsketel seentel avalduva hemolüütilise toime tõttu on nad söödavad ainult kupatatul
Kõige sagedamini kahjustab seda taime punane võrgendilest, lehetäi ja valgetiib. Pelargooni seemikud on vastuvõtlikud tõusmepõletikule. Paljundamine ja mullasegu: Pelargoonide seemnetega paljundamine on väga kasulik: vaatamata seemnete kallidusele, on neil kõrge idanevus, lubades saada suure hulga seemikuid; seemnest kasvab kompaktne, ilus põõsas rohkete, suurte õitega. Pelargooni seemned on suured, kaetud tugeva, nahkja kestaga. Seemnete külvist õitsemise alguseni kulub 5-6 kuud. Seemneid võib külvata aastaringselt, kui on olemas hea valgustus sügisel ja talvel. Pelargooni pistikud lastakse kergelt kuivada, seejärel istutatakse kobedasse, kergelt niisutatud segusse turbast, lehemullast ja liivast. Pistikute juurdumiseks võetud muld on soovitatav eelnevalt desinfitseerida, näiteks kasta keeva veega või hoida 15-20 minutit tugevalt köetud ahjus
Mürkgaaside Eemaldajad. Airi Timps Juhendaja: Aina Rüütel MJ110 Millised taimed on mürkgaaside eemaldajad? Kummi- viigipuu Diifenbahhia Jaapani fatsia Krüsanteem Lõhnav Begoonia draakonipuu Nefroleep Nõelköis Sõrgköis Kummi- Viigipuu Kummi-viigipuu lehed on hästi paksud, läikiva ja nahkja tekstuuriga. Kummi-viigipuu on vähenõudlik taim, oluline on teda mitte üle kasta, kuid samas peaks muld olema pidevalt niiske. Samuti tuleb kasuks lehtedele vee piserdamine. Väetada tuleks taime iga kastmiskorra ajal. Tumereohelised lehed koguvad väga hästi tolmu ja peale piserdamist jäävad nad laiguliseks, seepärast on soovitav aeg-ajalt niiske lapiga lehti pesta. Kummi-viigipuu talub ka pimedamaid kasvukohti, kuid eelistab siiski valget kohta.
Sigimik ülemine. Emakakael ei ole väga pikk ja emakasuue kahe tihedalt teineteise vastu liibunud hõlmaga.Õite värvus võib olla valge, kreem, kollane, sinine, violetne, violetjassinine, violetjas(hele)punane, purpurjas, helepurpurpunane, purpurvioletne, kuni tumevioletjassinine. Õied võivad olla lõhnatud või lõhnavad. Neil on iseloomulik lõhn. Õitseb mais juunis olenevalt sordist. VILJAD Sireli vili on piklik, nahkja kestaga kahepesaline kupar, kummaski pesas kaks kileja tiivaga seemet. Seemned on lapikud, piklikud, ümardunud, siledad või kurrulised. Värvus kuldkollane või pruun kuni kirsipruun. Seemned valmivad septembri lõpu poole. ESINEVAD SORDID Kõige rohkem kasvatatakse hariliku sireli sorte. Umbes 90% kõigist sirelisortidest on aretatud harilikust sirelist. Sortide peamiseks tunnuseks on õite värvus, suurus ja täidetus,
pooligihaljasteks liikideks. Mõiste "pooligihaljas" tähendab, et kuigi taim talvitub koos lehtedega, vahetuvad lehed ikkagi, kuid seda üheaegselt uute lehtede kasvatamisega. A. Igihaljaid rododendroniliike · Rhododendron catawbiense -Katawba rododendron Katawba rododendron on enim levinud igihaljas rododendroniliik. Taim saavutab meie tingimustes kõrguseks ca 1,5 meetrit ning sama suur on ka põõsa läbimõõt. Nahkja, igihalja lehe pikkuseks on 7 ... 12 cm. Kellukjad, kuni 5 cm läbimõõduga lillakaspunased õied paiknevad tipmistes suurtes (läbimõõduga kuni 15 cm) kobarates, mis kaugelt meenutab hiiglasuurt pojengiõit. Õitsemine toimub juuni algul ning küllalt pikka aega. · Rhododendron brachycarpum -Lühiviljaline rododendron Sarnane eelmise liigiga, kuid lehed on alt pruunikasviltjad ning noorte võrsete tipud on valgeviltjad
õhemast koorest ja valkjast kuni merevaigukollasest tuumast, millel on ebaühtlane, tugevalt laineline pind. Koor koosneb kahest poolest, mis on omavahel ühendatud paksenenud õmblusega. Seemnekambris paikneb nelja ossa sopistuv pähklituum, mis on kaetud õhukese pruunikaskollaka mõrkja maitsega seemnekestaga. Vili ümarik-ovaalne ploomikujuline, rohelise nahkja koorega, mis vilja valmides praguneb ja ära langeb. Iseäranis kõrge toiteväärtusega. On erakordselt rikkad E-vitamiini poolest, samuti on selles pähklis H-vitamiini ja B- grupi vitamiine, A- ja E-vitamiine, mineraalainetest palju vaske ja magneesiumi, fosforit, kaaliumi, kaltsiumi, tsinki, ka C-vitamiini, küllastumata rasvhappeid, Omega- 3 rasvhappeid. Hea maitse, äärmiselt atraktiivne väljanägemine. On pähklitest kõige rasvarikkam
viljaga sort Alphonso, mida imporditakse peamiselt Lääne-Indiast. Välimus : Vili võib olla väga erineva kuju ja suurusega alates ploomist ja lõpetades meloniga . Kaalub keskmiselt 300g kuid võib olla ka kuni 2kg raskuseid vilju . Vili võib olla ümmargune , muna või silindikujuline , neerule või sidrunile sarnanev ,värvuselt rohekaskollakas kuni punaseni . Erineva värvusega viljad kasvavad sageli samal puul. Vilja õhukese nahkja ja tärpentiinilõhnalise koore all on väga mahlakas mahushapu aprikoosivärvi viljaliha , millest sisaldub suur kiuline , munakujuline ja raskesti eraldatav luuseeme . Maitse : Mangot nimetatakse tema suurepärase virsikutaolise maitse ja erilise mahlakuse tõttu puuviljade kuningannaks. Seejuures on rohekate ja pruunikate viljade maitse ülekaalukalt magus, punastel aga hapukam. Valmimata ja metsiku mango viljadel esineb kergelt tärpentiini kõrvalmaitset.
Sisaldab rohkelt mineraalaineid ja C-vitamiini. Nad ei talu järske temperatuuri kõikumisi ega muljumist. Säilivad lühiajaliselt +10 C temperatuuril 90 % relatiivse õhuniiskuse juures. Tükeldatud viljad on hinnatud tordikaunistustus, samuti liha ja kalatoitude juures, kokteilide ja alkohoolsete jookide valmistamiseks. 2.8 MANGO Pärit Ida-Aasiast. Värvus võib varieeruda rohekas-kollasest kuni punane. Õhukese nahkja ja tärpentiinilõhnalise koore all on väga mahlakas magushapu aprikoosivärvi viljaliha, milles sisaldub suur kiuline, munakujuline ning raskesti eemaldatav luuseeme. Sisaldab palju kaltsiumi ja rauda, C-vitamiini 46mg% ning rikkalikult provitamiini A. Tuntakse seedimist soodustava toime poolest. Serveeritakse suhkru, vanilje ja vahukoorega. Kasutatakse puuviljasalatites, kompottides, kookide valmistamisel. 2.9 RAMBUTAN
marinaade võib maitsestada ka peenestamata kaneelikoorega. Kompottidele ning üldse kuumadele magustoitudele lisatakse kaneel 7–10 minutit enne nende lõplikku valmimist, salatitele, kohupiimale ja toorjuustule aga alles enne serveerimist. Kaneel kuulub ka paljude teesegude ja hõõgveini vürtsisegu koostisesse. Kardemon Kardemon on mitmeaastane rohttaim ingveriliste sugukonnast. Vili on kolmekambriline rohelise nahkja kestaga kupar. Kuprad kogutakse enne lõplikku valmimist, kuivatatakse, pleegitatakse. Vürtsina on tähtsad seemned, need sisaldavad 3-8% eeterlikku õli. Kardemon on magus-sooja maitse ja lõhnaga, meenutab veidi sidrunit ja eukalüpti. Kasutatakse laialdaselt nii skandinaavia kui ka india köögis, nii magusates kui ka soolastes roogades. India köögis lisatakse kardemoni karridele, garam masala segusse,kulfi ning erinevate piimapudingite sisse. Skandinaavia köögis lisatakse
Madudel puuduvad jäsemed. nad liiguvad siueldes lihaseid kokku tõmmates ja lõdvaks lastes, toetuvad samal ajal soomustele ja roietele.luustik: kolju, selgroog roided, ees ka tagajjäseme luud. Hingamiselund: hingab kopsudega vereringe: kolmekambriline süda kaks koda üks vatsake, vatsakese keskel mitttäielik vahesein. Keha ja kopsuvereringe. Ainevahetus on aeglane aktiivsus sõltub ümbritsevast temperatuurist viljastamine kehasisene munevad aint maismaale munad kaitstud nahkja kestaga.areng on otsene mndadel roomajatel kooruvad pojad emasorganismis-rästik inimesed kasutavad toiduks, tarbeesemed, maomürk- ravim, mõned koduloomana näriliste vastu Linnud lendamiseks kohastunud selgroogsed loomad . lennuvõime ja püsisoojasus võimaldab elada kõikides piirkonndades 8600 liiki eestis 297. Kehatemperatuur püsiv ei sõltu välistemperatuurist. Lindudel on voolujooneline kehakuju, mille tõttu väiksem õhutakistus
ettekirjutusele;õpeta õigesti röga koguma; üleüldine jälgimine Millised on hingamiselundkonna haigustele iseloomulikud kaebused? Nimeta 3 põhilist kaebust. Õhupuudus; köha; röga eritus; kiire pulss; sinakas värv nahal(tsüanoos); rahutus; segasus; pisted rinnus Millised on astmat iseloomustavad tunnused ja mida tuleb astmahoo puhul jälgida? Köhahood, röga eritumine,vilistav hingamine, lämbumistunne, hingeldus(kergest tugevani) tsüanootiline nahkja limaskestad. Jälgida: kas oli midagi mis astmahoo vallandas ja mis see sellisel juhul oli?; kui kaua kestis haugushoog? Hingamisraskused väljahingamisfaasis; naha värvus; ravimi mõju. Kõik tähelepanekud tuleb esitada med.õele. sellisel juhul oli?; kui kaua kestis haugushoog? Hingamisraskused väljahingamisfaasis; naha värvus; ravimi mõju. Kõik tähelepanekud tuleb esitada med.õele. Mis on kopsuvähk ja millised on kopsuvähi sümptomid?
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6… 30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15…19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.
· Lauraasia flooras domineerivad primitiivsed okaspuulised koos palmlehikulaadsetega, sõnajalgade ja hõlmikpuudega · Eristatavad troopiline, soe ja külm parasvööde Sealt alates hakkavad arenema roomajad. Algab dinosauruste aegkond. Seda nii maismaal kui vees. Taimestik ei ole enam küll nii lopsakas. Ilmuvad esimesed okaspuud. Meredesse ilmuvad sellised loomad, kes on kaheksajala sugulased Õhu vallutamine lendavad roomajad. Sulestik puudub. Jäsemed on ühendatud nahkja struktuuriga, millega said liuelda. Olid massiivsed ja jässakad. Luustik ei olnud lindude sarnane. Osadel võis olla ka pikk saba taga, millega tüürida. · JUURA 199,6-145,5 m.a.t · Pangea edasine lagunemine, kliima soe ja niiske, meretaseme tõus, ulatuslikud madalmerealad, peaaegu kosmopoliitne taimestik ja loomastik · Selgrootutest ammoniitide õitseng, ilmuvad rudistid ja krabid · Taimestikus domineerivad paljasseemnetaimede hulgas palmlehikulaadsed ja ürgpalmlehikulaadsed,
Limanutilaadsed. Limanutid, vesinutid, võlvnutid. Heinikulaadsed. Heinikud, ebaheinikud, võluheinikud, puiduheinikud, külmaseen, lehtrikud, kõrgesed, käbikõrgesed, pisisirmikud, nööbikud. Sampinjonilaadsed. Sampinjonid, sirmikud, tindikud. Kärbseseenelaadsed. Napsikulaadsed. Punalehikulaadsed. Vöödikulaadsed. Vöödikud, värvikud, kollanutid, mamplid. Pilvikulaadsed. Pilvikud, riisikad. Puguseened. Viljakeha sageli kerajas, vähemalt noorena kaetud nahkja kattega (periidiga). Eosed arenevad vähemalt alguses viljakeha sees. Tanuseenelaadsed. Murumunalaadsed (murumuna, hiidmuna, maatähed). Murukeralaadsed. Luiteseenelaadsed. Vakkseenelaadsed (eoslava jagunenud mõneks või üheks osakeseks (periooliks), need levivad vihmapiiskade abil vihmapiisk lööb periooli vakast välja ja selle sabaniit kerib ümber kõrgel asuvate taimevarte või tähtkuulilistel "tulistatakse" periool seene enda jõul kuni meetri kõrgusele.) Mükoriisa e. seenjuur
Limanutilaadsed. Limanutid, vesinutid, võlvnutid. Heinikulaadsed. Heinikud, ebaheinikud, võluheinikud, puiduheinikud, külmaseen, lehtrikud, kõrgesed, käbikõrgesed, pisisirmikud, nööbikud. Sampinjonilaadsed. Sampinjonid, sirmikud, tindikud. Kärbseseenelaadsed. Napsikulaadsed. Punalehikulaadsed. Vöödikulaadsed. Vöödikud, värvikud, kollanutid, mamplid. Pilvikulaadsed. Pilvikud, riisikad. Puguseened. Viljakeha sageli kerajas, vähemalt noorena kaetud nahkja kattega (periidiga). Eosed arenevad vähemalt alguses viljakeha sees. Tanuseenelaadsed. Murumunalaadsed (murumuna, hiidmuna, maatähed). Murukeralaadsed. Luiteseenelaadsed. Vakkseenelaadsed (eoslava jagunenud mõneks või üheks osakeseks (periooliks), need levivad vihmapiiskade abil vihmapiisk lööb periooli vakast välja ja selle sabaniit kerib ümber kõrgel asuvate taimevarte või tähtkuulilistel "tulistatakse" periool seene enda jõul kuni meetri kõrgusele.) Mükoriisa e. seenjuur
milles nad elavad ja tarvitavad toiduks selles sisalduvaid orgaanilisi jäänuseid. (1) Saaklooma karbipoolmete lahtitõmbamiseks kasutab meritäht ambulakraaljalgu, seejärel sopistab välja oma mao ja ümbritseb sellega ohvri, seedides ära selle pehme keha. (3) Kuigi enamik meritähti on aktiivsed röövloomad, ei ole neil saagi tükeldamiseks ega toidu läbi mälumiseks mingeid kohastumusi. Toese eristunud suuplaadid on kohastunud ainult toidu suhu lükkamiseks. Pehme nahkja alaga oma suuvälja ehk peristoomiga ümbritsetud suu on võimeline tugevasti välja venima. Lühikese söögitoru kaudu on ta seotud mahuka maoga, mis täidab suure osa ketta siseruumist. Mao ülemisest osast algab lühike ja kitsas tagasool avaneb pärakuga ehk anaalavaga selgmisele küljele ketta tsentri ligidal. Pärak on aga niivõrd väike, et tema kaudu pole seedimata toidujäänustel eemaldamine praktiliselt võimalik. Need heidetakse välja läbi suu. Mao
assami tee. Kumb neist on algupärane liik, seda pole suudetud tänaseni üheselt selgitada. Hiina teepõõsa põhitaim kasvab kuni nelja meetri kõrguseks, assami tee oma pidavat, kui tal takistamatult kasvada lasta, sirguma enam kui kahekümne meetri kõrguseks. Mõlemad liigid on igihaljad ning sammasjuurega, mis võib kasvada kuni viie meetri pikkuseks. Mõlema liigi lehed on lühikeste varte ja nahkja pealispinnaga. Kujult on nad lantsetjad, elliptilised või munajad, nende serv on saagjas. Lehepungad ja noored lehed on alumiselt küljelt kaetud karvakestega ning neil on hõbedane, siidine läige. Assami tee lehed on tunduvalt suuremad kui hiina tee omad. Jasmiinitaolised õied paiknevad lehekaenlastes üksikult või mitmekesi koos. ümarad viljad kujutavad endast kolme lehvikuga kapsleid, milles on üks kuni kolm kirsikivi suurust seemet. Teepõõsas kasvab nii tasandikel kui
laialdasemalt Afganistanis, Iraanis, Iisraelis, samuti Brasiilias, Kalifornias jm soojades piirkondades. Euroopas on peamised granaatõunakasvatajad Hispaania, Portugal ja Itaalia.Granaatõunaistandikke leidub ka endise N Liidu lõunaosas. Granaadipuu kasvab rohkem põõsa kui puukujulisena 5-8 m kõrguseks. Granaatõunaks ehk granaadiks nimetatav vili on botaaniliselt tegelikult ebamari. See on ümmargune, kuni 10 cm läbimõõduga, kollakaspruuni kuni sarlakpunase, umbes 5 mm paksuse sileda nahkja kestaga ja võib kaaluda kuni 500 g. Viljas on arvukalt umbes 7 mm pikkusi ja 1-2 mm jämedusi seemneteri. Iga seeme on ümbritsetud pehmelihalise, klaasjalt läbipaistva, helepunase, mahlase, magus-aromaatse ümbrisega. Arvukate granaatõuna sortide hulgas leidub aga ka selliseid, millel seemneteri ei olegi ja on arenenud vaid lihakas seemneümbris. Põhilisteks Euroopa turgude varustajateks granaatõuntega on Hispaania, Itaalia jt Vahemeremaad ning Iisrael
Puuvili on eriti armastatud Hiinas. Päikesekuivatatud litit kutsutakse inglise keeles litipähkliks (Lychee nut) ning see erineb värskest litist oluliselt. Väliskest on pruun ja viljaliha meenutab suurt rosinat. Liti sobib salatitesse ja kokteilidesse. Samuti sobib neid niisama kohvi kõrvale näksida. Mang o Pärit Ida-Aasiast. Värvus võib varieeruda rohekas-kollasest kuni punane. Õhukese nahkja ja tärpentiinilõhnalise koore all on väga mahlakas magushapu aprikoosivärvi viljaliha, milles sisaldub suur kiuline, munakujuline ning raskesti eemaldatav luuseeme. Tuntakse seedimist soodustava toime poolest. Kasutamine: Süüakse eeskätt värskelt, vili lõigatakse pikuti või risti pooleks, eemaldatakse noa abil viljaluu ja süüakse mahlakat sisu lusika abil. Serveeritakse suhkru, vanilje ja vahukoorega. Kasutatakse puuviljasalatites, kompottides, kookide valmistamisel.
Puuvili on eriti armastatud Hiinas. Päikesekuivatatud litit kutsutakse inglise keeles litipähkliks (Lychee nut) ning see erineb värskest litist oluliselt. Väliskest on pruun ja viljaliha meenutab suurt rosinat. Liti sobib salatitesse ja kokteilidesse. Samuti sobib neid niisama kohvi kõrvale näksida. Mang o Pärit Ida-Aasiast. Värvus võib varieeruda rohekas-kollasest kuni punane. Õhukese nahkja ja tärpentiinilõhnalise koore all on väga mahlakas magushapu aprikoosivärvi viljaliha, milles sisaldub suur kiuline, munakujuline ning raskesti eemaldatav luuseeme. Tuntakse seedimist soodustava toime poolest. Kasutamine: Süüakse eeskätt värskelt, vili lõigatakse pikuti või risti pooleks, eemaldatakse noa abil viljaluu ja süüakse mahlakat sisu lusika abil. Serveeritakse suhkru, vanilje ja vahukoorega. Kasutatakse puuviljasalatites, kompottides, kookide valmistamisel.
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6...30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.
Nagu enamus banaane, nii ka punane banaan saab küpseks mõne päevaga toatemperatuuril. 7. Rambutan ingl rambutan, ladina Nephelium lappaceum, soome rambutan, vene Kirjeldus Rambutan näeb välja nagu üks väike karvane loom. Ta on sugulane litiga, kuigi nende välimus erineb, on viljalihad väga sarnased. Rambutan pärineb Malaisiast. Tänapäeval kasvatatakse teda nii Kesk-Ameerikas kui Kagu-Aasias. Nagalise nahkja punaka koore all on valge hõrk vili, seeme keskel. Viljaliha on eleetaoline värske ja hapuka maitsega. Kasutamine Vilja avamiseks tuleb teha noaga lõige ja avada kaas. Rambutani on hea süüa värskelt või lõigata pooleks, eraldada kivi ja segada puuviljasalatisse. Eestis küünib kilohind aga sadadesse kroonidesse. Oluline Seemet ei sööda! 8. Liti ingl lichee, lychee, ladina Litchi chinensis, soome litsi, vene Kirjeldus
punased või valged. ekstrakti, millest ja teobromiini. omakorda koolajooke- ja tablette. Makadaamia ehk Makadaamia Eriti Energeetiline Luustunud austraalia pähkel pähklipuu vili on väärtuslik on väärtus: 660- viljakest on tugev, kaetud nahkja peaaegu värvitu ja 740kcal 100g selle purustamiseks pehme läikiva väga maitsev õli. kohta. on juurutatud lausa viljakestaga, mille spetsiaalsed all on omakorda pähklitangid. väga kõva luustunud kest. Makadaamia
Lihtlehed saagjaservalised, Põhjapoolkera punakaspruunid, väikesed. Vili kileja tumepruun, maltspuit kollakas, lühirootsulised, mitemel liigil ühe lehe parasvööndis; neist 2 või nahkja ringja tiivaga väike aastarõngaste tumedas osas heledad pool pikem kui teine. Eestis looduslikult. pähklike, mis valmivad 30-45 lained. Tihedus 0,65-0,68 g/cm3. päevaga, varisevad kohe ja kaotavad kiiresti idanevuse.
Mango on 10-30meetri kõrguse laiuva võraga igihalja puu luuvili, mis ripub üksikult või kobaratena pikkade viljaraagude otsas. Vili võib olla väga erineva kuju ja suurusega alates ploomist ja lõpetades meloniga. Kaalub keskmiselt 300g, kuid võib ette tulla kuni 2kg raskuseid vilju. Vili võib olla ümmargune, muna-või silindrikujuline, neerule või sidrunile sarnanev, värvuselt rohekaskollasest kuni punaseni. Erineva värvusega viljad kasvavad sageli samal puul. vilja õhukese nahkja ja tärpentiinilõhnalise koore all on väga mahlakas magushapu aprikoosivärvi viljaliha, milles sisaldub suur kiuline, munakujuline ja raskesti eraldatav luuseeme. Mangot nimetatakse tema suurepärase virsikutaolise maitse ja erilise mahlakuse tõttu puuviljade kuningannaks. Seejuures on rohekate ja pruunikate viljade maitse ülekaalukalt magus, punastel aga hapukam. Valmimata ja metsiku mango viljadel esineb kergelt tärpentiini kõrvalmaitset
Sageli esineb kogupähklike (multinucula). Maasikas (fragum) on kogupähklikese erijuht, siin on lihakale, tugevasti arenenud õiepõhjale kinnitunud hulgaliselt pisikesi pähklikesi. Maasikvili esineb ainult perekonnas maasikas (Fragaria). Kui pähklikesed on ümbritsetud õiepõhjast (täpsemalt hüpantiumist) tekkinud lihakatest kudedest, kujuneb tõrsik ehk tsünarrood (cynarrhodion), mis esineb perekonnas kibuvits (Rosa). Pähkli (nux) tunneb ära tugeva puitunud või nahkja viljakesta järgi. Pähkel areneb sünkarpsest kahe- või kolmepesalisest sigimikust, millest fertiilne on vaid üks sigimikupesa. Pähklis asub enamasti üks, harva kaks seemet. Pähkel on iseloomulik kaseliste (Betulaceae), jalakaliste (Ulmaceae), pöögiliste (Fagaceae) ja kirburohuliste (Polygonaceae) sugukondadele. Pähkli külge kasvanud viljalehed võivad moodustada tiivad. Selliseid tiivulisi pähkleid esineb perekondades kask (Betula), lepp (Alnus) jmt.
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6...30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.
Roomajate ainukeseks hingamisviisiks on kopsuhingamine. Õhk imetakse kopsu, kui roiete tõstmise tulemusel rinnakorvi maht suureneb. Vereringe on suletud ning see on kahe osaline :kehavereringe ja kopsuvereringe. Süda on neil kolmekambriline (2 koda, 1 vatsake). Südame vatsakeses on mittetäielik vahesein, st et süsihappegaasiga küllastunud veri ja hapnikurikas veri peaaegu ei segune. Nende kehas voolab hapnikurikas veri. Roomajad on lahksugulised. Viljastamine on sisene ja loode areneb nahkja koorega munas. Ka vees elavad roomajad tulevad sigimise ajaks maismaale. Paljudel madudel esinevad mürginäärmed. Need avanevad mürgihammaste tipus. Mürk on madudele enesekaitseks ja saagi tabamiseks. Kõik maod, enamik sisalikke ja osa kilpkonnadest on röövtoidulised. Nad näevad ainult liikuvat saaki. Mõned sisalikud ja kilpkonnaliigid toituvad taimedest. Eestis ei ela eriti palju roomajaid, kuna nad on soojalembelised. 49. LINDUDE ÜLDISELOOMUSTUS
Juhuslikult võivad sattuda ka inimesse. Inimese nakatumine võib lõppeda isegi surmaga. Lihakärblased on enamikus troopilised, sinised või rohelised, metallihelgiga kärbsed, kelle vastsed arenevad laipades, loomade ekskrementides, mõnikord ka elusate loomade organismis. Osa liikidest, sinised sini- lihakärbsed ja rohelised rohe-lihakärbsed on sünantroopsed ja omavad seetõttu epidemioloogilist tähtsust, kui mikroobide ja parasiitide munade edasikandjad. Raudkärblased on paksu nahkja kitiinkestaga, laia lameda keha ja tihedalt selle vastu liibunud tiibadega (osa tiivutud) putukad. Jalad pikad, tugevate hambuliste küünistega. Nad on kohastunud eluks karvade ja sulgede vahel ja toitumiseks peremehe verest. Emaskärblaste ühekaupa sündivad vastsed on kohe nukkumisvalmis. Eestis on tavaline metsades elav põdrakärbes, kes ründab ka inimest. 64. Surusääsklased - Magevee põhjaloomastikus, vastsed paar mm kuni paar cm pikkused,
Harilik saar ja harilik sirel Harilik saar: Fraxinus excelsior Kasvab Euroopas, Väike-Aasias. Eestis kodumaine. Kõrgus 30m. Valguse ja mullaviljakuse suhtes nõudlik. Hiliskülma hell. Põuakindel, ei talu õhusaastet. Lehed paaritusulgjad liitlehed 9-15 lehekesega, need elliptilised, jämesaagjad, peaaegu rootsuta. Õied külgpungadest, tuultolmleja, õitseb aprilli lõpus-mai alguses. Õied tihedalt punakaslillades õisikutes. Viljastunud õitest moodustuvad 3cm pikkused lamedad, pikliku nahkja tiivaga pähklikesed. Puit kollakaspruun. Puitu kasutatakse ehitus ja mööblitööstuses. Parkett ja siseviimistlus. Harilik sirel: Syringa vulgaris Balkanist. Eestisse sissetoodud. 5-6m kõrgune püstine põõsas või madal puu. Päiksepaisteline kasvukoht, talub linnatingimusi, õhusaastet, kärpimist. Lehed munajad, südaja alusega, terveservalised, paljad, 5- 12cm pikad. Õied koondunud suurtesse pööristesse, lillad, sinised, valged, lõhnavad tugevasti, õitseb mai-juuni
Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6...30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30 C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15...19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.
Kattesoomuste areng pärast viljastamist rohkemal või vähemal määral peatub ja tavaliselt pole käbidel kattesoomused nähtavad. Vaid mõnedel okaspuuliikidel ulatuvad kattesoomused seemnesoomuste tagant välja ja on olulisteks abitunnusteks liigi määramisel. Seemned valmivad õitsemisaasta sügiseks (Chamaecyparis, Pseudotsuga, Thuja, Picea, Larix, Tsuga, Abies sp.) või valmivad 2. ja isegi 3. aastal (Pinus, Juniperus, Cupressus, Cedrus sp.) ja on kas puitunud või nahkja seemnekestaga. Seemned on kas tiivutud (Juniperus, Pinus sp.), ühepoolse lennutiivaga (Abies, Picea, Pinus, Pseudotsuga, Larix, Tsuga sp. jt.) või kahe kitsa tiivaga (Chamaecyparis, Cupressus, Thuja, Sequoiadendron, Sequoia sp. jt.). Valminult asuvad käbid puudel; a) püstiselt ja lagunevad nii, et puule jääb vaid käbiroots (Abies, Cedrus sp.); b) ripuvad ja seemned varisevad käbide avanedes (Pseudotsuga, Picea, Pinus, Tsuga sp. jt.);
· Õied arenevad saarel külgpungadest. Tuultolmlejana õitseb saar vähe tähelepandavalt enne lehtimist, aprilli lõpul või mai algul. Tihedalt paiknevad õied moodustavad punakaslillasid õisikuid pöörisetaolisi kimpusid. Esineb nähtus, kus ühed puud kannavad ainult emasõisi, teised isasõisi, kolmandad aga nii emas- kui ka isasõisi. · Viljastunud õitest moodustuvad saarel u. 3 cm pikkused lamedad, pikliku nahkja tiivaga varustatud lamedad viljad pähklikesed. Saare tiibvilju kannab emapuust kaugemale tuul, seega on viljade talvine varisemine levimist soodustav kohastumus. Saare seemned säilitavad idanevuse kuus aastat. · Puit väga väärtuslik, tihe, kõva, hästi lõhestatav. Lülipuit hallikaspruun, maltspuit nõrgalt kollakasvalge, väga sarnane tammepuiduga, kuid säsikiired kitsad vähemärgatavad
Viljaliha on rohekaskollane, maitse magushapukas, viljalihas on rikkalikult söödavaid seemneid. Kookospähkel on kookospalmi vilja sees asuv pruuni ja paksu kiulise koorega seeme (600...900g). Pähkli kõige pehmemad kohad on 3 tumedamat silma, mis asuvad ühes otsas. Noorte pähklite sees on kookospiim, mis küpsedes imendub viljalihasse. Piima kättesaamiseks torgatakse silmadesse auk ja valatakse piim välja. Viljaliha on valge, tihe ja rasvane. Mango on piklik-ovaalne ja nahkja koorega. Värvus on kollasest roheliseni, sageli punaselaiguline, mass 250...400 g. Viljaliha pehme, mahlane, kollase värvusega, aroomikas, seemnekivi on viljalihas kõvasti kinni. Mango on väga rikas karotiini poolest. Süüakse lusika või noa ja kahvliga. Küps mango rikneb kiiresti. Mangostan ei ole mango sugulane. Vili on ümmargune, paksu tumepunase koorega. Söödavad on vilja sees asuvad suured valged ja mahlased seemnekojad. Maitse on magus. Papaia meenutab suurt pirni
tuules või loomade puudutuse puhul. Putk torujas vars sarikaliste sugukonda kuuluvatel taimedel. Põisik tarnadel emakat, hiljem vilja ümbritsev põie- või pudelitaolone moodustis, mille tipust ulatuvad välja emakasuudmed. Pähik väike ühe- kuni mitmeõieline (peajas) osaõisik; tavaliselt on hulk pähikuid koondunud liitõisikuks tähaks, liittähaks või pööriseks (joonis IV, 15, 16). Pähklike puitunud või nahkja seinaga kuivvili, mille viljasein pole seemnega kokku kasvanud; arenenud mitmest viljalehest moodustunud sigimikust. Pööris liitõisik, mille külgharud kannavad kobarataolisi osaõisikuid (joonis V, 2) Pööristähk liitõisik, mille külgharud kannavad lühiraolisi osaõisikuid (pähikuid). Püsik mitmeaastane rohttaim, mille maa-alused osad - mugulad, sibulad, risoomid, juured või varre alumine osa talvituvad. Raag õie või vilja vars. Raba e
annaabi.ee 
