Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Punatriip-kilpkonn (0)

1 Hindamata
Punktid

Kristi Väljur, 7a klass
Punatriip - kilpkonn .
Lühikirjeldus
KLASS: Roomajad
SELTS: Kilpkonnalised
SUGUKOND: Lamekilpkonlased
ALAMLIIK: Trachemys scripta elegans
Punatriip-kilpkonn on USA lõunaosas elutsev taimetoiduline seltsiv loom. Oma nime on ta saanud silma taga asuva punase triibu järgi.
Punatriip-kilpkonnal on silmade kohal iseloomulikud, silmatorkavad punast värvi laigud, mis meenutavad pisut punaseid kõrvaklappe ning on kirkamad noorematel isasloomadel. Vahel on need laigud ka kolast värvi.
ELUVIIS
Rahulikud tiigid ja liivakarjäärid või soise pinnase, rikkaliku kaldataimestiku ja aeglase vooluga jõelõigud on punatriip-kilpkonna jaoks ideaalseks elupaigaks.
Nagu teisedki veekilpkonnad, viibib ka punatriip-kilpkonn kevadel ja suvel rohkem maismaal. Ta tuleb veest välja, heidab kivi peale pikali ning peesitab pikki tunde päikese paistel. Kui teda häirida, kaob ta koha taas vette. Mõnes paigas elab nii palju kilpkonni, et nad on sunnitud heitma üksteise peale, moodustades niiviisi kolm-neli kihti.
Kilpkonnad on kõigusoojased loomad ja päikese käes soojendades tõstavad nad oma kehatemperatuuri.
TOITUMINE
Punatriip-kilpkonnad on kõigesööjad, kuid vanaloomad eelistavad siiski tselluloosirikkaid veetaimi. Nad püüavad ka väikesi loomi, näiteks limuseid, ussikesi, väiksemaid kalu ja veeputukaid ning neelavad nad tervelt alla.
Nagu teistelgi sookilpkonnaliikidel, puuduvad ka punatriip-kilpkonnal hambad. Kui toidupala on liiga suur, hoiab kilpkonn seda lõugadega kinni ja rebib eesjäsemetel paiknevate küüniste abil tükkideks. Närimiseks kasutab ta sarvjate lõugade teravaid servi .
PALJUNEMINE
Kui kevadel temperatuur piisaval määral tõuseb, on kilpkonnad paaritumiseks valmis. Isasloom vehib emase ees oma eesjäsemete pikkade küünistega, see “tants” kuulub pulmarituaali juurde. Küünised aitavad isasel samuti paaritumisest huvitatud emase kilbist tugevasti kinni haarata.
Suve hakul otsib emasloom munemiseks hoolikalt valitud koha. Harilikult paikneb munemiskoht kaldal üsna vee ligiduses, ent üsna kaugel kõrge veetaseme piirist . Tagajäsemetega kaevab kilpkonn piisavalt sügava augu , kuhu mahub 2-22 valkjat, ovaalse kuju ja nahkja koorega kaetud muna. Ilma ja seega ka toidu poolest soodsal aastaajal võib punatriip-kilpkonnal olla ka kaks pesakonda .
Väljakoorunud kilpkonnapojad kasvavad kiiresti ning järgmiseks suveks võib nende pikkus olla umbes 6-7 cm. Seejärel kasv aeglustub ning iga-aastane juurdekasv on vaid 1,25 cm, kuni lõpuks lakkab, kui kilpkonn on umbes 20 cm suurune.
PUNATRIIP-KILPKONN JA INIMENE
Ka meil näidatud laste teleseriaali ninjakilpkonnadest tekitas punatriip- kilpkonnade järele hiigelsuure nõudluse. Sel põhjusel veeti Ameerika Ühendriikidest hinnanguliselt välja üle kahe miljoni punatriip-kilpkonna.
Vähesed neist jäid pidama kodudesse, kus neile tagati vastav hooldus . Nende omanikud tüdinesid loomadest kiiresti, kui märkasid, et kilpkonnad kasvavad liiga kiiresti ning käituvad lemmiklooma jaoks liiga isepäiselt.
Nende kilpkonnade lõpp on sageli kurb: kui nad hoolitsuse puudumise tõttu ei sure , lastakse nad vabadusse ning jäetakse saatuse hooleks. Enamus neist hukkub seetõttu nälja ja külma tõttu.
PUNATRIIP-KILPKONNA ISELOOMULIKUD OMADUSED
Pea: Silmade kohal paiknevad iseloomulikud punast värvi laigud. Hambaid kilpkonnal praktiliselt pole, ent ala- ja ülalõualuu on hästi tugevad ning teravate servadega, seetõttu närib ta vaevata.
Seljakilp (karapaks): Luustunud ja sarvplaadikestega kaetud. Põhivärvus ja mustrid erinevad.
Kõhukilp (plastron): Luustunud ja tugevasti seljakilbiga kokku kasvanud.
Tagajäsemed: Hästi tugevad ja lihaselised. Varbad on varustatud küünistega, mis on ette nähtud kaevamiseks, osaliselt on need ujulestaga ühendatud.
Poeg: Esialgu rohelist värvi, ent hiljem ilmuvad pruuni või musta värvi laigud.
SUURUS
Pikkus: Kilp 12,5-20 cm, emasloomad on isastest suuremad.
Kaal: Kuni 1 kg.
PALJUNEMINE
Suguküpsus: 2.-3. eluaastal .
Innaaeg: Kevade algul.
Munade arv: 2-22.
Arenguperiood : 10-13 nädalat.
ELUVIIS
Harjumuspärane eluviis: Seltsivad loomad, peesitavad sageli hulgakesi päikese käes.
Toitumine: Veetaimed, mageveekalad , limused, putukad.
Eluea pikkus: Kuni 40 aastat.
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
Punatriip-kilpkonnaga samasse sugukonda kuulub veel näiteks euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis).
ESINEMINE
Tiigid, järved ja aeglase vooluga jõed Ameerika Ühendriikide Indiana osariigist kuni Texaseni.
KAITSE
Tuleb välja, et suur nõudlus loomakaubitsejate seas ohustab selle kilpkonna populatsioone. Eksisteerib küll tehiskaevandusi, ent sellele vaatamata püütakse vabast loodusest liga palju loomi.
Kas tead, et…
*Punatriip-kilpkonnade seas esineb sageli melanismi ehk ülemäärase tugeva pigmendi olemasolu nahas. Siis ilmuvad keha üla- ja alapoolele arvukad tumedad laigud või vöödid, kilp aga tundub olevat peaaegu musta värvi.
*Mõnedel sookilpkonnadel on kõhukilbil “ hinged ”, tänu millele on nad võimelised kilbi hermeetiliselt sulgema.
*Umbes 14% selle kilpkonna keha ruumalast peab moodustama õhk, et loom vee peal püsiks.
Punatriip-kilpkonn #1 Punatriip-kilpkonn #2 Punatriip-kilpkonn #3 Punatriip-kilpkonn #4
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-04-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 5 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor OmaKodu Õppematerjali autor
Lühikirjeldus punatriip-kilpkonnast.

Sarnased õppematerjalid

Maismaa kilpkonn
18
pptx

Maismaa kilpkonn

Pesitsushooajal muneb enamik liike kaks või enam munakurna, milles on kuni 100 muna Kaitsekohastumused Värvus vastab ümbruskonnale Ohu korral tõmbab oma jalad ja pea kilbi alla Huvitavaid fakte Kilpkonna liha süüakse Kilpkonnade mune korjatakse, mis on samuti söödavad ja millest saab õli Mõne liigi kilprüüd kasutatakse kilpkonna pudukaupade valmistamiseks Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, kuna nende kilp on raske Huvitavaid fakte Kõige suurem maismaa kilpkonn on elevantkilpkonn (võib kasvatada kuni 1,5m) Kõige väiksem maismaa kilpkonn on ämblikkilpkonn Meile on tundud stepikilpkonn, keda peetakse ka koduloomaks Küsimused Miks liigub kilpkonn aeglaselt? Mida tehakse kilpkonna munadest? Kuidas kutsutakse maismaa suurimat kilpkonna?

Bioloogia
Kilpkonnad
2
doc

Kilpkonnad

Kõhu- ja seljakilpi ühendab kõõlus- või luuside, osadel on kõhukilbil liikuvad osad, mis võimaldavad kilprüül sulguda. Nahkkilpkonnal on luuline rüü kuni 2 m pikk ja kaalub kuni 600 kg. Enamik kilpkonna liike on liiga aeglased, et aktiivselt saaki jälitada. Nad toituvad taimedest või väikestest loomadest ­ ussidest ja putukavastsetest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid. Mõni liik püüab saaki hoopis eriliselt. Kondor- kilpkonn kaevub mudasse ning jätab oma pärani aetud lõugade vahelt nähtavale ereroosa vingerdava keeletipu, mis on kaladele ,,söödaks''. Matamata ajab suu pärani ning imeb toidu sisse nagu tolmuimeja. Kilpkonnad suudavad ka kaua nälgida.

Geograafia
Referaat kilpkonnast
2
odt

Referaat kilpkonnast

Koold - kaelalistel on lühike kael ja nad tõmbavad pea otse kilbi alla. Pöördkaelalised painutavad oma pea ja kaela külje peale. Suuõõnes paikneb jäme lihaseline keel; viib söögitorusse, mis pikkamisi läheb üle pikaks õhukeseks seinaliseks maoks. Maks ja sapipõis on suurte mõõtmetega, pimesool kilpkonnalistel puudub. Kusepõis on suur. Kopsud on suure mahuga ja seljakilbi sisevooderduse külge kasvanud. Et kilpkonnaliste roided on kilprüüga kokku kasvanud, ei saa kilpkonn hingamiseks rinnakorvi liigutada. Seetõttu toimub hingamineõhku "neelates", kusjuures võngub keelealune aparaat. Õhu pumpamisega tegelevad ka jäsemed. Osad kilpkonnad on võimelised ka hingama läbi naha. Veekilpkonnadel toimub täiendav vee hingamine ja seetõttu võib mõni liik viibuda vee all nädalate kaupa, ilma, et tuleks pinnale hingama. Kilpkonna peaaju on nõrgalt arenenud. Seljaaju on jäme ja raske. Silmad on

Bioloogia
Kilpkonnad ja nende elupaigad üle maailma
5
docx

Kilpkonnad ja nende elupaigad üle maailma

Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas. Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks. Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentimeetri suuruseks. Suurimad maismaakilpkonnad on kooldkaelaliste

Bioloogia
Merikilpkonnad
4
doc

Merikilpkonnad

http://www.seaworld.org/animal-info/info-books/sea-turtle/adaptations.htm Ohustatus Merikilpkonni ohustavad paljud tegurid, mida saab rühmitada suuremateks kategooriateks ­ fibropapilloom kasvajad, pesitsemist takistavad tegurid, teised liigid, inimtegevus. Fibropapilloom kasvajad võivad tekkida kõikjale kilpkonnale. Algselt nahapinnale, kuid võivad esineda ka kilbil ja seal vahel, silmas, suus ja siseorganites. Kasvaja tavaliselt suureneb ja paljuneb arvuliselt, kuni kilpkonn on täiesti kurnatud. Tüüpiliselt viib see isendi hukkumisele. Kasvajetest on esimesed andmed 1930-datest aastates, kuid oma massilise proportsiooni saavutas see 80-ndatel. Esialgu leidus seda ainult Roheliselt merikilpkonnalt, kuid tänapäeval leidub seda ka teistel liikidel. Pesitsemist takistavad tegurid on peamiselt seotud inimeste olemasolu ja nende tegevusega randades, eriti öösiti. Sel juhul on kilpkonnad sunnitud vahetama pesitsuspaika mõne vähemsobiliku koha vastu

Bioloogia
Sookilpkonna iseloomustus
10
rtf

Sookilpkonna iseloomustus

............lk 5 "Toitumine" ­................... lk 6 "Ajalugu"- ........................lk 7 "Sigimine"- ......................lk 8 Pildid- ...........................lk 9-10 Üldiselt Euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) on lamekilpkonlaste sugukonda ja sookilpkonna perekonda kuuluv kilpkonn. Kaugetel aegadel, mil ilm oli Eesti alal soojem, elasid siin ka sookilpkonnad. Viimane teade selle loomakese leiu kohta jääb siiski sajandi taha. Ent nüüd on ta Setomaal end jälle näidanud. Levila Praegune levila. Ebakindlate andmete tõttu on sookilpkonna praegusaegset levikut raske kindlaks teha, kuid tuginedes eri raamatute andmetele, võib mingi pildi siiski saada. Tundub, et Euroopas elab ta kõikjal peale Briti saarte ja Skandinaavia. Meid

Loodusõpetus
KT kordamine imetajad ja roomajad
2
doc

KT kordamine imetajad ja roomajad

I kategooria ­ lendorav, euroopa-naarits II kategooria ­ habelendlane, halljänes, kääbus-nahk-hiir, Nattereri lendlane, pargi- lendlane, põhja- nahkhiir, suurkõrv, suur-nahkhiir, suurvidevlane, tiigilendlane, tõmmulnedlane, veelendlane, viigerhüljes. II kategooria ­ ahm, kasetiibik, lagrits, pringel, pähklinäpp, saarmas. JAHI PIDAMINE Ilves- detsember- jaanuari hunt ­ november- veebruar karu ­ august- oktoober metssiga ­ aastaringi Roomajad 1. KILPKONNALISED ­ kilpkonn 2. KÄRSSPEALISED ­ 3. SOOMUSELISED ­ arusisalik, kivisisalik, rästik, nastik, vaskuss 4. KROKODILLILISED ­ Kõik eesti roomajad on looduskaitse all. Nastikut ja rästikut saab eritada. Nastik on pealt tume, kõht valge, pea peal on kaks kollane täppi. Peab jahti päeval. Pole mürkmadu, neelab söögi elusalt. Sööb: konnad, kullesed, kalad, hiired. Rästikul on seljal sik-sak triip. Mürkmadu. Jahti peab öösel. Sööb: hiired, konnad, sisalikud, linnupojad.

Eesti loomasik
Kahepaiksed vaheeksami materjal
26
doc

Kahepaiksed vaheeksami materjal

Kordamisküsimused 1. Kahepaiksete/roomajate iseloomulikud tunnused – kehakatted, sigimise iseärasused jne 2. Kahepaiksete/roomajate ehituslikud-talitluslikud iseärasused, mis on määravad nende elupaigavalikut. 3. Eesti liigid – levik, arvukus, peamised määramistunnused. Kus keda leidub, miks haruldaste liikide arvukus on vähenenud ning mida nende kaitseks tehakse. Vastused Kahepaiksetele iseloomulikud tunnused:  Kõigusoojased, kes ei suuda ise oma kehatemperatuuri reguleerida.  Aeglased ja väheliikuvad loomad.  Nahk on keeruka ehitusega - niiske, sisaldab lima- ja mürginäärmeid. Täiskasvanud loomadel enamasti kopsud olemas, kuid gaasivahetus toimub ka läbi naha.  Süda on kolmeosaline.  Viljastumine enamasti kehaväline (päriskonnalised). Vesilikel haarab emane kloaagiga spermapaki, munarakk ning seemnerakk ühinevad emase kehas.  Anamnioodid (selgroogsed, kelle loodetel puudub sisemine looteke

Bioloogia




Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun