PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
ARVUTID JA ARVUTIVÕRGUD
MULTIMEEDIUM - JA
SALVESTUSSEADMEDReferaat
Koostaja : Allan
Pertel Rühm: AA-10
Pärnu 2011
SisukordMis on multimeedium? 4
Multimeedia kategoriseerimine 4
Multimeediumid 5
Heli 5
Digitaalne heli 5
Graafika 6
Animatsioonid 7
Video 8
Salvestusseadmed 8
Disketiseade 9
CD-ROM/CD-R/CD-RW 9
DVD-ROM/DVD-R/DVDRW 9
Dual Layer 10
DVD
Seadmed 10
DVD-RAM 10
Blu Ray ja HD-DVD 10
Optiline salvestus 11
Lightscribe 11
Mälupulk 11
Arvutivõrk ja
Internet 12
Modem 13
Võrgukaart 13
Muud ühendusvõimalused 13
NAS 14
SAN (
Storage Area
Network ) 15
Internetitelefon ehk IP-telefon ehk
VoIP 16
Eelised 16
Puudused 17
Kokkuvõte 18
Kasutatud allikad 19
Mis on multimeedium?
Multimeedium
(inglise keeles multimedia), eesti keeles ekslikult kasutusel ka kui
multimeedia, on teabe mitme esitusvormi, näiteks teksti, kahe- või
kolmemõõtmelise graafika, heli või video korraga kasutamine
näiteks arvutis,
telefonis , teatri- või kontserdilaval, kinos või
mujal.
Multimeedium
on meedia ja sisu, mis ühendab endas erinevad sisuvormid.
Terminit võib kasutada nimisõnana (
meedium mitme sisu vormiga) või
omadussõnana kirjeldamaks meediumit, millel on mitu sisuvormi.
Terminit kasutatakse vastandina meediale, mis sisaldab vaid meedia
traditsionaalseid vorme nagu prinditud või käsitsi toodetud
materjalid. Multimeedia on teksti,
audio , piltide,
animatsiooni ,
video ja interaktiivsuse kombinatsioon.
Multimeediat
salvestatakse, mängitakse ja esitletakse ning juurdepääs infole
võimaldatakse läbi töötlusseadmete nagu arvuti- ja
elektroonikaseadmed, aga multimeedia esitlused võivad olla ka osa
live -esitlusest. Multimeedia omadussõnana kirjeldab elektroonilise
meedia seadmeid, mida kasutatakse multimeedia sisu säilitamiseks ja
kasutamiseks. Multimeedia on sarnane traditsioonilisele kaunile
kunstile, kuid laiaulatuslikum. Termin „rikas meedia“ (rich
media) on multimeedia sünonüüm, mida kasutatakse interaktiivse
meedia kohta. Hüpermeediat võib pidada ühe kindla multimeedia
rakenduseks.
Multimeedia kategoriseerimine
Multimeedia
võib laiemalt jagada lineaarseks ja mitte-lineaarseks kategooriaks.
Lineaarse sisuga multimeedia toimib ilma igasuguse
juhtimiskontrollita vaataja poolt (nt kinofilm). Mitte-lineaarne sisu
pakub kasutajale interaktiivsust kontrollida protsessi (nt
arvutimäng). Hüpermeedia on mitte-lineaarse sisu osa. Multimeedia
esitlus saab olla otseülekanne või lindistus. Lindistatud esitlus
võib võimaldada interaktiivsust läbi navigatsioonisüsteemi.
Otseülekanne võimaldab interaktiivsust läbi esitleja või
esitaja interaktsiooni.
Multimeediumid
Heli
Heli
on oma
olemuselt võnkumine, mida inimese kõrv suudab kuulda
Heli
iseloomustavad suurused on:
- Sagedus: võngete arv sekundis, mõõdetakse Hertzides (Hz), mida madalam sagedus, seda madalam heli, mida kõrgem sagedus, seda kõrgem heli. Inimese kõrv kuuleb heli sagedusega 16Hz kuni 20 kHz.
- Amplituut : mida suurema amplituudiga on helivõnked, seda suurem on helitugevus (seda valjem heli),
- Helitugevus: helitugevust mõõdetakse detsibellides (dB), kokkuleppeliselt on kõige vaikse heli, mida inimene kuuleb 0 dB ja tavaline vestlus toimub enamasti helitugevusega 70 dB
- Ribalaius (bandwidth): on seadme poolt maksimaalselt madala sagedusega edastava signaali ja maksimaalselt kõrge sagedusega edastatava signaali vahe.
Digitaalne heli
Kuna
heli on oma olemuselt analoogsignaal, siis tuleb see
arvutisse viimisel digitaliseerida. Heli Digitaliseerimisel kasutatakse
diskreetimist ehk analoogsignaali parameetreid kirjeldatakse
diskreetsete suuruste kaudu.
Digitaalset
helikvaliteeti kirjeldab kaks väga tähtsat suurust:
- Diskreetimissagedus (sampling rate , sample rate) ehk mitu korda sekundis analoogsignaali võnkeamplituuti mõõdetakse, mõõdetakse Hertzides (Hz). CD heli diskreetimissagedus on 44,1 kHz ehk heli võnkeamlituuti on kirjeldatud 44 100 korda sekundi jooksul.
- Diskreetimissuurus on näitab mitme erineva suurusega on võimalik kirjeldada ühte analoogheli võnkeamplituuti. Näiteks CD heli puhul kirjeldatakse iga võnkeamplituut 16 biti abil (2 astmel 16 erinevat võimalust)
Mida
suurem on digitaalse heli diskreetimissagedus ja diskreetimissuurus,
seda kvaliteetsem on heli. Kuid siin tekib üks probleem: kui CD
kvaliteediga heli salvestamisel kirjeldatakse igal ajahetkel heli 16
biti ehk kahe baidi abil ning seda tehakse 44 100 korda ühe sekundi
jooksul, siis lihtne arvutus näitab, et ühe sekundi heli
salvestamiseks kulub 88 200
baiti , ühe minuti salvestamiseks kulub
järelikult 5292000 baiti ehk umbes 5 MB mäluruumi ning seda ühe
kanali jaoks, stereoheli salvestamiseks kuluks tervelt 10 MB.
Selleks,
et helifaile mugavamalt varundada ja vahetada saaks on välja
mõeldud, mitmeid erinevaid algoritme, kus helifailis eemaldatakse
sagedused , mida inimkõrv ei kuule ja järelejäänud info pakitakse
kokku (MP3, WMA, ACC jne).
Graafika
Kujutiste
salvestamiseks ja töötlemisteks kasutatakse arvutis kahte erinevat
tehnoloogiat: rastergraafika ja
vektorgraafika .
Rastergraafika
on
tehnoloogia , kus
graafiline kujutis salvestatakse iga kujutise
punkti
kirjeldamise teel.
Iseloomustavad
suurused:
- Punktitihedus: mitu punkti ühe tolli kohta on kirjeldatud. Trükikvaliteediga pildis peab olema kirjeldatud vähemalt 150x150 punkti ühe ruuttolli kohta, fototrükis on nõutav vähemalt 300x300 punkti kirjeldamine ühe ruuttolli kohta
- Värvisügavus mitme biti abil on iga punkt kirjeldatud, fototrükis kirjeldatakse iga punkt vähemalt 24 biti abil (8 bitti iga kanali kohta: punane, sinine, roheline), korralikud digitaalsed fotokaamerad kasutavad värvisügavust 36 bitti (12 bitti kanali kohta)
Lihtne
arvutus näitab, et ka ühe kvaliteetse pildi salvestamiseks kulub
üsna palju andmeid, seega kasutatakse ka siin erinevaid
pakkimisviise. Eristatakse kadudega (näiteks jpg) ja kadudeta
(näiteks
tiff +zip) pakkimisformaate.
Vektorgraafika
korral ei kirjeldata mitte kujutise punktide vaid hoopis objektide
kirjeldamise teel. Jooned, punktid,
kaared jne. Vektorgraafika
kujutised võtavad oluliselt vähem ruumi ja neid on võimalik
suurenada piiramatult, samas ei ole näiteks fotot kvaliteetselt
võimalik vektorgraafikas salvestada (objekte pildid on lihtsalt
liiga palju).
Animatsioonid
Animatsioonid
on liikuvad pildid. Kõige lihtsam viis teha animatsioone on panna
üksteisele järgnema natukene erinevad pildid ja tekib illusioon
liikumisest . Inimsilm
tajub sujuva liikumisena alates 12. korrast
sekundis vahetuvatest piltidest moodustatud animatsioone. Kui nüüd
arvestada seda, et juba üks rastergraafika pilt võtab arvutis üsna
palju ruumi, siis rastergraafika kujutistest moodustatud
animatsioonid võtavad ruumi kordades rohkem.
Enamik
kaasajal animatsioonide loomiseks mõeldud
programme tegelevad
peamiselt vektorgraafika objektide animeerimisega. Vektorgraafika
objektide muutumist on oluliselt lihtsam kirjeldada.
Video
Digitaalne
video kujutab endast suurt kogust rastergraafika objekte ja heli
samaaegselt. Kui arvestada seda, et näiteks PAL standardis video
eraldusvõime on 720x576 punkti ja
kaader vahetub 25 korda sekundi
jooksul, siis on see väga suur kogus andmeid. Pakkimata kujul umbes
720x576x25 korda värvisügavus 24 bitti pluss stereoheli 88 200x2
baiti, siis saame pakkimata kujul sekundi video mahuks umbes 30 MB/s
ehk umbes 1,8 GB ühe minuti kohta. See on väga suur info hulk.
Video
salvestamisel arvutisse kasutatakse erinevaid pakkimismeetodeid,
neist tuntumad on kindlasti MPEG2 (DVD video pakkimine) ja MPEG4
(DivX?, xvid jne).
Salvestusseadmed
Salvestusseade
on seade andmete salvestamiseks (hoidmiseks). Salvestust saab teha
praktiliselt igasuguse energia abil, mis hõlmavad käsilihaste jõudu
kirjutamisel (pastapliiatsiga),
akustiline vibratsioon heliteoste
salvestusel, elektromagnetilist energiat muundavad magnetofonid ja
optilised kettad.
Mäluseade
võib omada teavet, töödelda teavet või mõlemat. Seade, mis omab
vaid informatsiooni, nimetatakse salvestusmeediumiks. Seadmed, mis
töötlevad andmeid (andmesalvestusseadmed) võivad omada juurdepääsu
eraldi kantava (teisaldatav) salvestusmeediumi juurde või alalise
iseloomuga teabe üles- ja allalaadimiseks.
Disketiseade
- Väikeste failide salvestamiseks
- Kirjutamine/lugemine aeglane, ei ole usaldusväärne, diskette lihtne vahetada
- Tundlik magnetväljale
- Mitte hoida disketil andmeid, mida mujale dubleeritud pole.
- Mahutavus kuni 1,44 MB
CD-ROM/CD-R/CD-RW
- Mahutab 650 - 800 MB
- Usaldusväärne, lugemine( ja kirjutamine) aeglane, plaate lihtne vahetada
- Tundlik kriimustuste, tolmu ja otsese päikesevalguse vastu
- CD-ROM ei ole kirjutatav
CD-R-le
saab kirjutada ühe korra
CD-RW-le
saab kirjutada mitu korda
DVD-ROM/DVD-R/DVDRW
- Suure mahutavusega 4,5 - 17 GB
- Hetkel müüdavad plaadid (dual layer) kuni 8.5GB
- Usaldusväärne, lugemine/kirjutamine suhteliselt kiire, plaate lihtne vahetada
- Tundlik kriimustuste, tolmu ja päikesevalguse vastu
- DVD-ROM ei ole kirjutatav
DVD-R-le
saab kirjutada ühe korra
DVDRW-le
saab kirjutada mitu korda
Dual Layer
- Andmed salvestatake DVD plaadi kahele eraldi kihile
- Kihilt kihile liigumine toimub elektroonika poolt automaatselt
- Võimaldab ketaste mahtu kahekordistada
- Suurima mahutavusega DVD (17 GB) on kahekihiline ja kahepoolne optiline ketas
DVD Seadmed
Võimaldavad
lugeda CD ja DVD plaate.
DVD-RAM
- Optiline salvestamine nagu DVD-RW puhul
- Sisaldab veakontrolli, salvestusmetoodika nagu kõvaketastel
- Nõuab eri seadet ning vastavaid kettaid
- Kasettkettad
- Rohkem levinud videotehnikas kui arvutite juures
Blu Ray ja HD-DVD
- Kaks kõige uuemat omavahel võistelvat DVD standartit
- Kasutatakse sinise valgusega laserit punase asemel
- Blu-Ray salvestusmaht 25 GB kihi kohta, maksimum 200 GB
- HD-DVD salvestusmaht kuni 15 GB kihi kohta
- Andmeedastuskiirus kuni 36 MB/s
Optiline salvestus
Lightscribe
- Kujutise kandmine plaadi pealmisele küljele
- Vajalik
- Spetsiaalne seda tehnoloogiat toetav seda
- Erilise pealispinnaga CD või DVD toorikud
- Tarkvara , mis kirjutamist juhtida oskab ( Nero Burning ROM vmt. )
- Kujutis "põletatakse" kirjutajas laseriga plaadile
Mälupulk
- Maht kuni 256 GB
- Mugav kasutada, lugemine ja salvestamine kiire, usaldusväärne
- Nõuab arvutil vastava ühenduspesa olemasolu ( Tavaliselt nimega USB )
- Võib nõuda tarkvara paigaldamist enne kasutamist
Arvutivõrk ja Internet
Modem
- Arvuti ühendamiseks telefoniliiniga
- Kiirus on oluline
- Mõõdetakse kilobittides sekundi kohta (kb/s, kbit/s, kbps)
- Võimaldab kasutada arvutit telefonina, automaatvastajana, fakside saatmiseks või Internetiga ühendumiseks.
Võrgukaart
- Arvutite omavaheliseks ühendamiseks
- Andmete vahetamiseks teiste seadmetega( kaabelmodem, kodukinosüsteem )
- Kiirused 10 Mb/s, 100 Mb/s, 1 Gb/s
Muud ühendusvõimalused
- Infrapunaliides
- Bluetooth
- Traadita võrgukaart
- GPRS/ EDGE /3G/HSDPA mobiilsidevõrgukaart
- FireWire (IEE1394)
NAS
Nas
kujutab endast väga lihtsat süsteemi, mis pakub temaga samas võrgus
olevatele seadmetele füüsislist kettartuumi, mida seadmed saaavad
kasutada ainult failipõhiseks salvestuseks. 2010.a seisuga
kogub NAS
alles populaarsust ja ei ole veel leidnud massilist populaarsust
kasutajate seas, kuigi süsteemi kuluefektiivsuse poolest peaks ta
seda juba teinud olema.
Serveritega
võrreldes on NAS süsteemi eelisteks:
- väiksem päringule kuluv aeg
- väiksem arvutusvõimsuse vajadus
- halduse ja arendamise lihtsus
NAS
võimaldab olla klientidel samaaegselt ühenduses mitme eri
protokolli kaudu. Ta on kasulik rohkemaks kui ainult
keskseks üld
salvestuseks. NAS-iga on võimalik luua palju lihtsamaid ja odavamaid
süsteeme näiteks tõrkekindlate ja koormust tasakaalustavate
email -i ja veebiserverite puhul,
pakkudes andmesalvestus teenust.
Potentsiaalseim
turg NAS-ile on tarbijad, kellel on suurel hulgal
multimeedia faile, sellisetele tarbijatele on juba loodud
eraldiseisvaid NAS üksuseid oma kohtvõrku ühendamiseks. Erinevalt
Rack süsteemi kasutavatest üksustest on kodukasutajatele mõeldud
seadmed eraldiseisvad ja väiksemad. Enamik
sellistest seadmetest on
ehitatud ümber ARM, PowerPC või MIPS protsessori, mis jooksutavad
Linux-it, mistõttu on nad väga
kompaktsed , nõuavad vähe energiat
ja ei ole oluliselt kallimad sarnastest USB ja FireWire lahendustest.
SAN (Storage Area Network)
Suurfirmades
ühendab kettavõrk palju servereid kokku üheks suureks
ühiskasutatavaks salvestiks. Võrreldes sadade serverite eraldi
haldamisega muudavad kettavõrgud süsteemihalduse efektiivsemaks.
Firma kõigi salvestite käsitlemine üheainsa ressursina teeb
hõlpsamaks nii kettaseadmete hooldamise kui ka varukoopiate tegemise
planeerimise.
Kettavõrk
võimaldab arvutite ja kettaseadmete vahelist andmeedastust sama
suure andmekiirusega nagu oleks need vahetult kokku ühendatud.
Põhiliseks ühendusviisiks on siin Fibre
Channel , mida kasutatakse
harilikult
SCSI käskude kapseldamiseks. On olemas ka SSA ja
ESCON ’i
tugi.
Kettavõrgud
võivad olla kas tsentraalsed või hajutatud.
Tsentraalne kettavõrk
ühendab suure hulga servereid kettakollektsiooniks, hajutatud
kettavõrk seevastu kasutab üht või mitut Fibre Channel’it või
SCSI kommutaatorit võrgusõlmede kokkuühendamiseks ühe hoone või
territooriumi piires. Kaugühenduste puhul toimub kettavõrgu
liiklus üle ATM’i,
SONET ’i või pimekiu. Et avarii korral tagada
täielikku taastumist, kasutatakse
topelt - ehk
liias -kettavõrke, mis
asuvad füüsiliselt eri kohtades ja üks on teise peegliks.
Populaarseks
on muutumas kettavõrgu variant IP-salvesti (IP storage), mis
võimaldab IP-protokolli kasutavat andmeedastust üle kiire Gigabit
Ethernet ’i või üle Interneti ükskõik kuhu maailmas
Internetitelefon ehk IP-telefon ehk VoIP
Internetitelefon
või IP-telefon (inglise keeles ka VoIP,
Voice over Internet Protocol
'Hääl üle InternetiProtokolli') on kõneside liik, mille puhul
kasutatakse heli transpordiks IP andmesidepakette, mida liigutatakse
üle Interneti või kohtvõrgu. Tuntuim internetitelefoni
pakkuja on
Skype.
Internetitelefoni
kasutades saab helistada ühest arvutist teise, aga samas on kõnedeks
võimalik kasutada ka tavatelefone imiteerivaid telefoniaparaate.
Eksisteerivad ka teenused, kus tavatelefonilt algatatud kõne
suunatakse keskjaamas üle Interneti ja see jõuab vastuvõtjani
IP-kõnena või suunatakse vastuvõtja geograafilise asukoha lähistel
tagasi tavatelefoni süsteemi, nii saab kaugekõned
asendada internetiühenduse ja kohalike kõnedega, mis on sageli soodsamad.
Tavatelefoni
puhul
luuakse osapoolte vahel kõne ajaks püsiv ühenduskanal, mille
kaudu edastatakse heli analoogsignaal. Internetitelefonis aga heli
digitaliseeritakse, pakitakse, jaotatakse pakettideks ja
saadetakse üle Interneti tükkhaaval, samamoodi nagu edastatakse võrgu kaudu
vahetatavad
veebilehed ja failid. Vastuvõtja juures vastu võetud
paketid pakitakse lahti, järjestatakse ja mängitakse ette. Tänu
tänapäeva personaalarvutite
suurele arvutusvõimsusele ja kiiretele
võrguühendustele toimub selline edastusviis pea-aegu ilma
kasutajale märgatava ajalise viiteta.
Eelised
- Odavam hind võrreldes tavatelefoniga – vajalik on piisavalt kiire internetiühenduse olemasolu, kõne andmed edastatakse üle võrgu ja eraldi iga kõne pealt ei tule kulutusi teha. Eriti märkimisväärne sääst eksisteerib kaugekõnede puhul, sest suurem füüsiline distants ei mõjuta internetitelefoni kõne hinda.
- Lisateenused – võimalus pidada rohkearvuliste osapooltega konverentskõnesid, vahetada kõne ajal koos heliga ka videopilti, tekstsõnumeid või faile.
- Puudub seos füüsilise asukohaga, kõnesid saab teha ja vastu võtta mistahes asukohast, kus eksisteerib internetiühendus.
Puudused
- Hädaabikõnesid ei saa teha, sest IP võrgu olemus ei võimalda helistaja füüsilist asukohta tuvastada, see on aga vajalik kõne suunamiseks selle piirkonna päästeameti kõnekeskusse.
- Elektrikatkestuse korral ei ole üldjuhul võimalik kõnesid teha, sest erinevalt tava- ja mobiiltelefonist vajavad internetiühendust tagavad võrguseadmed (modem, ruuter , traadita võrgu tugijaam, lauaarvuti) oma toimimiseks võrguvoolu toidet.
- Kõnekvaliteet sõltub internetiühenduse kiirusest ja koormusest – aeglase või koormatud ühenduse puhul võib kõne hakkida või katkeda.
- Ajaline viide , mille põhjustab andmete kandmine üle võrgu, ilma et eksisteeriks selleks otstarbeks reserveeritud püsivat füüsilist kanalit.
- Võrgu ülesehitusest tulenevad takistused – kui mõlemad kõne osapooled asuvad erinevates tulemüüriga kaitstud kohtvõrkudes, siis on kõne algatamiseks ja edastamiseks vajalik avalikus võrgus asuv kolmas osapool või keskne server.
Kokkuvõte
Arvuti salvestusseadmete kasutamist on tihtipeale otstarbekas
käsitleda mitmekihilise nähtusena, nagu üldiselt arvutiga seotud
muid protsesse
- Kõige alumises kihis esineb füüsiline meedia, tavaliselt kõvaketta või mälu kujul
- Seejärel toimub mingi nn volume management, lihtsamal juhul kõvaketta partitsioonid või suisa ilma partitsioneerimata, RAID skeem, LVM
- Järgmises kihis on moodustatud failisüsteemid, mis on reeglina vajalikud, et rakendused saaksid salvestusseadet kasutada
Lisaks on salvestusseadmete kasutamisel olulised järgmised aspektid
- Salvestusseadme (nt plokkseadme või failisüsteemi) asukoht - lokaalne või võrgus
- Maht ja andmete kirjutamise ning lugemise kiirus
- Turvalisus, näiteks krüptitakse plokkseadet failisüsteemi all või faili failisüsteemis, varundamine ning taaste, redundantsus
- Arvuti alglaadimine - tõenäoliselt kõige levinum viist arvuti alglaadimiseks on seda teha lokaalselt kõvakettalt
Multimeedium on meedia ja sisu, mis ühendab endas erinevad
sisuvormid. Terminit võib kasutada nimisõnana (meedium mitme sisu
vormiga) või omadussõnana kirjeldamaks meediumit, millel on mitu
sisuvormi. Terminit kasutatakse vastandina meediale, mis sisaldab
vaid meedia traditsionaalseid vorme nagu prinditud või käsitsi
toodetud materjalid. Multimeedia on teksti, audio, piltide,
animatsiooni, video ja interaktiivsuse kombinatsioon.
Kasutatud allikad
http://beta.wikiversity.org/wiki/NAS
http://et.wikipedia.org/wiki/Multimeediu m
http://study.risk.ee/files/2011/06/aosad2.pdf
http://et.wikipedia.org/wiki/Internetitelefon
http://vallaste.ee/index.htm?Type=UserId&otsing=1649
Kõik kommentaarid