Barokiajastu mood (1)

1.Ajalooline taust
17.sajand oli Prantsusmaa sajand. Euroopas algas uus ajajärk, kus privilegeeritud klassid liikusid üha suurema ekstravagantsuse ja suursugususe poole. Prantslastelt tuli komme kasutada nuge ja kahvleid söömise juures ning ülemklassid kasutasid peamiselt prantsuse keelt. Tänapäeval tähistab barokk Euroopas 17.- 18. sajandil domineerinud kunsti ja kultuuri, milles oli kolm erinevat voolu.
Toretsev ehk ooperibarokk kajastas Itaalia maitse-eelistusi, tähistas sajandi alguses sündinud ooperižanri ning iseloomustas Rooma kirikute ülepakutud stiili.Realistliku baroki kujundasid suured maalikuntstnikud – Caravaggio Itaalias, Velazques Hispaanias ja Rembrandt Hollandis. Klassikaline barokk tekkis Louis XIV õukonnas, kus kunstis ja arhidektuuris eelistati tasakaalustatud vorme. Selle stiili kujukateks näideteks on Perrault´ loodud Louvre`i range fassaad ja Versailles `i loss koos aedadega.
- 4 -
2. Naised barokiajastul
Ehkki varasemast vabamad , ei osalenud naised siiski veel avalikus elus. See-eest tõi 17.sajand kaasa uue suhtlemisvormina salongi, mis andis naistele võimaluse väljendada oma ideid ja arvamusi . Salonge kirjeldati kohtadena, kus kirjanikud , poliitikud, lehemehed või kes tahes sai võimaluse osa saada värskest klatšist, vahetada mõtteid, teritada mõtteid ja edendada karjääri. Salongipidajatesks olid tavaliselt jõukad ja tuntud daamid .
Naiste mõtetele ja arvamustele hakati rohkem tähelepanu pöörama. Filosoofid Rene Descartes ja Poullain de la Barre avaldasid sugupooli käsitlevaid teooriad. Descartes´i arvamuse järgi eksisteerisid keha ja hing eraldi ning de la Barre oli veendunud, et hingel puudub sugu ning mehega võrdse harituse puhul muutuvad ''naiselikud puudused'' ebaolulisteks. Nende väidete üle vaieldi ägedalt nii õukondades kui ka salongides, kuid nende seinte vahele see kõik ka jäi. Töötavatele naistele maksti meestest väiksemat palka. Lesbiline kooselu polnud 17. ja 18. sajandil võõras nähtus, kuid üks pooltest riietus tavaliselt meesterõivastesse. Naiste põhitegevus oli ikkagi laste kasvatamine ja abielu. Jõukate naiste rasedus ja sünnitus kulgesid endisest turvalisemalt, aksepteeriti ka meessoost naistearste.Toidu paranemine tähendas laste suremuse vähenemist. Võeti ka kasutusele rasestumisvastased vahendid ja laste arvu hakati ette planeerima.
- 5 -
3. Rõivastus
Moe areng kiirenes. Parem elujärk võimaldas inimestel katsetada erinevaid riietusmisstiile. Aastatel 1672-1674 vahetus varrukamood vähemalt seitse korda. Esmalt oli moes varrukad, millel olid randmel nööbid. Seejärel keerati varrukaotsad tagasi ja kaunistati värvilise rüüsidega. Järgmiseks tuli varrukas , mis laskis käsivarrel terves pikkuses välja paista. Oli pitside ja paeltega üle kuhjatud varrukas ning ka selline, millel oli kätisel ja käsivarre kohal kaks pitsiriba.
Mood järgis barokiajastu arhidektuurile ja skulptuurile omast suunda. Riiestuste lõiked olid liikuvamad ja voolavamad, mõlema soo rõivastus muutus endisest elegantsemaks ja loomulikumaks. Kadusid renessansiaegsed ornamendid ning asemel tulid lopsakad seelikud ning naised ehtisid ennast lihtsate ehetega. Senisest enam hinnati rõivaste mugavust. Jäigad kroogitud kraed asendusid pehmete pitskaelustega ning pikapeale kadusid meeste pükstemoest polsterdused. 17. sajandi mood hakkas väljendama kandja isiksust ning rätsepad arvestasid oma töös kandja soove.
Louis XIV õukonda tungis barokkstiil . Uue stiili nimeks sai suite . Vastupidiselt 16. sajandi kombele rõivatükke omavahel juhuslikult kokku panna, valmistati kaks või enam esemeid samast kangast ja kanti komplektina.
17.sajandi lõpp tõi kaasa meeste ja naiste rõivastiilide lahknemise. Keskis esile ka erinev mood suvel ja talvel. Talvel kanti paksemaid kangaid ja õhemad kangad jäeti soojemateks aegadeks. Esile keskisid ka moeloojad . Seni oli naisterõivaid tehtud meesrätsepate poolt või kodudes. Nüüd loodi kuninga soosingul naisterätsepate gild , kuhu ihkasid tööle saada paljud.
3.2.Kangad
Pitsiga ehiti 17.sajandil peale meeste rõivaste ka tanusid, kleidikesi ja põllesid ning ääristati naiste kraesid. Euroopa tähtsaimaks pitsitootjaks kujunes Prantsusmaa, kus toodeti peenet siidpitsi, metallpitsi ning kuld - ja hõbepitsi. Muidugi jätkus pitsitootmine ka teistesse Euroopa riikidesse. Itaalia kunagised nõutud pitsid jäid moest maha ning Itaalia hakkas lõpuks ise pitse tootma.
Kangas sai omaette väärtuseks. Vahel hakati kangasse tegema väikeseid sisselõikeid ning kautati helmeid, mis tõstsid kanga struktuuri, mitte ei kandnud kaunistuste rolli. 17. sajandi alguses olid meelismaerjalideks pits, atlass ja samet, kuid keskklass ja alamklass kandsid pigem linast ja villast. Meeste rõivastel kasutati sageli Hispaania ehisnahka.
- 6 -
Sajandi lõpuaastatel pitsi populaarsus vähenes ning India musliin tegi võidekäigu. Idamaadest üle võetud klišeetrükk võimaldas kangastele trükkida populaarseid idamaises ja pärsia stiilis mustreid . Lisandid – paelad , tressi ja narmad – toodi sisse Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaalt.
3.3. Ehted
17.sajandi ehted olid lihtsad ja elegantsed. Jõukas daam valis rõivaste lisandiks reeglina ühe rea ehtsaid pärleid, tilgakujulised briljantkõrvarõngad ja korrapärase reana pitskrae serva kinnitatud kalliskivid. Ehe ei pidanud tähelepanu tõmbama, vaid rõhutama kandja ilu. Nõudmine pärlite järele suurenes 17. sajandil oluliselt. Daamid kandsid pärleid soengutes, õlgadel ja randmete ümber, kõrvarõngastena ning ümber kaela. Moes olid ka briljandid. Õukonna lemmikuteks olid vääris- ja poolvääriskivid: topaas , safiir, rubiin , smagard, türkiis ja korallid. Jõukate daamide käsi kaunistasid sõrmused ja käevõrud. Juveele võisid lubada endale ainult väga rikkad ja nad kandsid neid lausa kolossaalsetes kogustes . Sagedasti aeti ka läbi järeletehtud kividega, millest parimad saadi Hispaaniast. Inglismaal valmistati ehteid mäekristallidest.
3.4.Jalanõud
17.sajand võttis omaks kõrge kontsa . Kuna meestemood nägi ette saapaid, jäi kõrge konts püsima ja neid hakkasid kandma nii naised kui ka mehed. Enese kontsade abil kõrgendamine sobib täielikult kokku barokivaimu, lopsaka riidemoe ja peenutsevate maneeridega. Kontsad tõstsid meeste enesehinnangut Moodi läksid kaunistustega kingad ning ülikute kingadel võis näha ka ehistutte.
17.Sajandi algul olid meeste ja naiste jalatsid üsna sarnased, kuid pikapeale hakkasid tekkima erinevused. Naiste jalanõud jäid lihtsaks, meeste kingade välimus muutus aina ülepakutavamaks. Naised eelistasid siidist lahtise kannaga kingi . Saabastest sai mehelikkuse sümbol ning naised kandsid neid ainult ratsutamisel.
3.5. Kindad ja muhvid
Kindaid kanti pigem ilu kui külmakaitseks. Kanti nahast või siidist pikavarrelisi kindaid, mida kaunistati kuld- ja hõbeniitidega ning helmeste ja tikanditega. Levinud kaunistused olid imepidikesed pärlid, paelad ja pitsid. Kindaid lõhnastati. Külma eest kaitsesid käsi muhvid. Mehed eelistasi väiksemaid muhve, aga naiste omad võisid mahutada isegi sülekoera. Daamide muhvide materjalideks olid pärltikandiga siid ja voodriks karusnahk. Muhve kinnitati kuld- või kristallnööpidega.
- 7 -

Ilu ja hügieen
17 .sajandiga seostatakse lõhnu, nii häid kui ka ebameeldivaid. Üldiselt usuti , et vesi on nahale kahjulik ning ennast pesti harva. Arvati, et halba lõhna saab vähendada hõõrumisega ning inimesed nühkisid ennast kuiva rätikuga. Puhtusepidamist üritati asendada lõhnadega. Kaelaketi külge või vööle riputati lõhnavaid kerakesi ning kanti kotikesi lõhnapuudrite ja lõhnavaid riidetükke. Hammaste puhastamiseks imeti lõhnapastille.Nii mehed kui naised kandsid lõhnastatud taskurätte ja kindaid. Vängete aroomidega olid lõhnastatud toakoerad, nuusktubakas ja isegi kalliskivid.
Endiselt ehtisid nii meeste kui naiste nägusid sametist või siidist ilumärgid. Need polnud mitte ainult ringikujulised, näha võis ka rombe, tähti ja poolkuusid. Kui märke parajasti ei kantud , hoiti neid käekotis või karbikeses. Ilumärke nagu ka muid ikuvahendeid müüsid rändkaupmehed.
Nägu meikisid nii mehed kui naised. Naiseilu ideaaliks olid punased täidlased huuled, tumedad kitkutud kulmud ja säravad silmad. Blond oli moest väljas ning eelistati pruune ja musti toone.
Louis XIII ajal kandsid naised juukseid kombekates patsides. Uue soenguga tuli välja mademoiselle de Fontages, kes ilmus jahiretkele uhke, sulgedega ehitud soenguga. Kuna ratsutamisel kippusid juuksed sassi minema, siis sidus daam juuksed siidpaelaga üles. Õuedaamid võtsid soengu otsekohe omaks ning hakkasid siiani õlgadeni lokke samal viisil üles siduma. Meestemoes valitsesid pikad juuksed. 1660. aasta paiku hakkasid nii mehed kui ka naised kandma parukaid . Parukas varjas kiilaspäisust, kuid võis ka inimest visuaalselt pikemaks muuta. Louis XIV tõi moodi tohutult kõrge lokilise paruka . Loomulikes värvides parukaid tehti imporditud iminjuustest ninu uhke paruka juurde kuulus meestel paljaks raseeritud nägu.
- 8 -
Sisukord
Sissejuhatus ............................................................................................................. 3
1. Ajalooline taust ................................................................................................. 4
2. Naised barokiajastul .......................................................................................... 5
3. Rõivastus ............................................................................................................6
3.2. Kangad .........................................................................................................6
3.3. Ehted ............................................................................................................7
3.4. Jalanõud .......................................................................................................7
3.5. Kindad ja muhvid ........................................................................................7
4. Ilu ja hügieen .................................................................................................... 8
Kokkuvõte ............................................................................................................ 9
Kasutatud allikad ................................................................................................ 10
Kasutatud allikad
Bronwyn, Cosgrave – Rõivas & Mood, Arengulugu
Internet, http://www.tdl.ee/~n6iake/r6ivastus.html
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/barokk.ht m
- 10 -
Sissejuhatus
Mind on alati huvitanud mood. Praegune mood on tegelikult pärit kõik juba ammustest aegadest . Ma tean, et barokiajastu mood oli väga suursugune ja sellele olid omased tillukesed, aga tähtsad detailid. Tolle aja inimeste kombed, tavad ja riietumisstiil on meie ajast niivõrd erinev, aga samas ka väga sarnane. Hetkel on moes kraed, mille võidukäik oli just barokiajastul. Selliseid seoseid on kindlasti väga palju ning selle referaadiga ongi minu eesmärk esiteks teada saada tolle ajastu moest.
Tänu barokiajastu moe tundmisele saan leida ka seoseid tänapäeva stiiliga. Selle uurimustöö lõpuks loodan teada saada, milliseid riideid kanti barokiajastul. Samuti oleks väga põnev ka teada saada, millest olid tolle aja riided tehtud, millistest riietest ja kangastest. Kuna vanasti ei olnud riidetehaseid, siis arvatavsti õmmeldi kõik riietusesemed käsitsi ja rätsepate poolt, aga sellest loodan ma juba teada saada referaadi käigus.
- 3 -
Kokkuvõte
Selle referaadiga sain ma teada nii palju uut ja huvitavat. Barokiajastu mood oli üsna selline nagu ma ette kujutasin ja varem teadsin. Muidugi sain ma teada ka väga palju uusi ja huvitavaid asju, mille peale ma varem poleks tulnudki. Mulle väga meeldis uurida pitsi kohta ning olin väga üllatunud, et seda kasutati tol ajal nii laialdaselt. Samuti oli huvitav, et kanti niivõrd palju ehteid ja eelkõige kandsid naised just pärleid ja neid kanti ka soengutes. Jalanõudest pani mind imestama see, et tol ajal kandsid pika säärega saapaid peamiselt mehed. Tänapäeval kannavad saapaid just pigem naised. Samuti kandsid mehed kontsi, et ennast pikemaks teha. Praeguses tänavapildis ei usu mina, et kasvõi ühte kontsadega meest oleks näha. Kõrged kontsad on praegusel ajal ikka naiste teema. Kindad ja üldse kõik riideesemed olid käsitsi tehtud. Tänu sellele oli ka väga palju tähelepanu pööratud pididetailidele. Kõik riided olid kaunistatud ribakeste ja imetäpsete tikanditega ning pärlite ja kivikestega. Lõhnadele ja aroomidele hakati alles 17. sajandil tähelepanu pöörama. Mind pani imestema, et arvati, et vesi rikub nahka ning ennast pesti üliharva. Pigem nühiti end rätikutega, et halba lõhna ära saada. Kaasas kanti lõhnakotikesi hea lõhna saamiseks. Tänapäeval on selleks olemas lõhnaõlid,. Mida naised endale peale piserdavad. Kui praegu on linnapildis nii blondide juustega naisi kui ka tumedat värvi eelistavaid inimesi, siis barokliajastul oli blond moest väljas. Naised eelistasid just pruune ja tumedaid toone. Naiste soengud olid alati suured ja elegantsed. Soengutes kanti paelu ja lindikesi ning kõiksugu pärleid ja ülejäänud ehteid. Mehed kandsid palju parukaid ning ka meestele oli välimus vägatähtis. Ma sain sellest referaadist teada palju huvitavaid ja imestamapanevaid asju ning barokiajastust on palju asju tänapäevaga sarnased. Kõige suurem sarnasus on see, et kõik üritasin ilusad välja näha ja seda üritavad inmesed siiani.
- 9 -