Muammar al-Gaddafi referaat (0)

Muammar al- Gaddafi
Muammar al-Gaddafi, täisnimega Muammar Muhammed Abu Minyar al-Gaddafi, sündis 7. juunil 1942.a ja suri 20.okt. 2011.a. Gaddafi oli Liibüa tegelik valitseja aastast 1969 kuni 2011.a Liibüa kodusõjani ning ta oli ka kõige kauem võimul olnud riigipea maailmas Suurbritannia kuninganna Elizabeth II järel. Gaddafi oli tuntud oma poleemikat tekitava poliitilise strateegia ja väga ebahariliku iseloomu poolest.
Elulugu:
Muammar Gaddafi sündis Qasr Abu Hadis 1942. aastal, talupoegade põllumajandus piirkonnas, mis asub väljaspool Surti. Muammar kasvas üles beduiinide telgis Surdi lähedal kõrbes. Nagu paljud biograafiad väidavad, kuulub tema perekond väiksesse araabia hõimkonda, nimetusega Gadhadfa. Gaddafi isapoolne vanaisa, Abdessalam Bouminyar, võitles Liibüa okupatsiooni vastu ning suri kui esimene märter Khomis 1911.a esimeses lahingus. 1948, kui Gaddafi oli kõigest kuueaastane, sai ta haavata ning nägi pealt oma kahte nõbu suremas, kui vana kaevandus Surdi lähedal plahvatas . See juhtum olevat mõjutanud Gaddafi hilisemaid vaateid kolonialistliku võimu ja eriti Itaalia suhtes. Gaddafi sünni ajal kuulus Liibüa Itaalia kolooniasse. 1951.a saavutas Liibüa iseseisvuse lääneliitlase kuninga Idrise all. Noore mehena mõjutas Gaddafit Araabia rahvusliikumine ja ta alati imetles Egiptuse liidrit Gamal Abdel Nasserit ning vaatas teda kui kangelast tema võimuletuleku ajal (1952).Aastal 1956 Suessi kriisi ajal võttis Gaddafi osa Iisraeli-vastastest meeleavaldustest. Gaddafi õppis Sabha islami algkoolis ja Misratahi lütseumis. Sabhas oli ta ka lühikest aega skaut . Aastal 1961 astus Gaddafi Banghazi Liibüa Ülikooli ajalooteaduskonda ja sõjaväekolledžisse, mille lõpetas 1966.a. Samuti veetis ta neli kuud Ühendkuningriikides, saades seal sõjalist väljaõpet. 1964.a lõi Gaddafi sõjakoolis põrandaaluse organisatsiooni „Vabad Ohvitserid-Unionistid-Sotsialistid“, mille eesmärgiks oli Liibüa vabastamine riiki kontrollinud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide võimu alt. Peale väljaõpet ametissemääratud ohvitserina liitus ta Inseneride Korpusega.
Isiklikku :
Gaddafil oli 8 last. Esimese naise Fatihaga oli tal üks poeg: Muhammed (s. 1970). Teise naise Safiaga oli Gaddafil kuus poega Saif al- Islam (s. 1972), Al-Saadi (s. 1973), Hannibal (s.1976), Moatessem (s. 1977 - 20.okt. 2011), Saif al- Arab (s. 1982 - 30. apr. 2011) ja Khamis (s. 1983 - 29.aug 2011) ning tütar Ayesha (s. 1976). Gaddafi poegadest poliitiliselt mõjukaimaks ning võimalikuks järglaseks peeti Saif al-Islami. Samuti adopteeris Gaddafi kaks last: Hanna ja Miladi. Hanna suri 1986. a Liibüa pommitamise tagajärjel. Teise abikaasa Safiaga abiellus Gaddafi 1971 . a pärast seda, kui Safia teda pimesoolepõletiku ajal põetas.
Riigijuht:
Gaddafi ja paljud tema kaasohvitserid olid inspireeritud Egiptuse liidri Nasseri Araabia natsionalismi märgist ning sõjaväeline karjäär oli revolutsiooniline kutsumus. Kadetina oli Gaddafi seotud Vabade Ohvitseride Liikumisega. Viha ja häbi , mis valdas Liibüa ohvitsere peale Iisraeli massilist lüüasaamist Araabia armeedes kolmel rindel aastal 1967, ainult tõstis Gaddafi ning tema kaasohvitseride järjekindlust kukutada Liibüa monarhia ning tollane riigipea, kuningas Idris I. Monarhia kukutamise planeerimist alustas Gaddafi juba kadetina.
1. sept 1969. a väike grupp ohvitsere, eesotsas Gaddafiga, lavastasid veretu riigipöörde kuningas Idrise vastu, kui viimane oli Türgis ravil. Idris sai hiljem relvajõudude ülemjuhatajaks ja Revolutsioonilise Käsunõukogu esimeheks. Gaddafi sai võimule 27-aastaselt. Aasta hiljem, olles inspireeritud Egiptuse presidendist Gamal Nasserist, otsustas Gaddafi sulgeda kõik Ameerika ja Briti sõjaväebaasid ning saata kõik juudid ja itaallased riigist välja. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud Gaddafi end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistlikku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning esialgu valitses peaministrina.Võimuhaaramisest kuni 1979. a kandis ta Revolutsioonilise Juhtivnõukogu esimehe tiitlit , kuid peale seda lasi ta end nimetada „revolutsiooni vennalikuks juhiks ja teenäitajaks“.
Gaddafi esimene tööplaan oli sulgeda Ameerika ja Briti sõjaväebaasid Liibüas . Samuti nõudis ta, et välismaised naftafirmad Liibüas jagaksid suuremat osa tulust riigiga. Gaddafi asendas Gregoriuse kalendri islami omaga ning keelustas alkoholimüügi ja hasartmängud.
Oma ideoloogia, mis on segu kapitalismist ja sotsialismist ning kombineeritud islami ideedega, püüdis esitada 1975. a „Rohelises raamatus“ (raamat ilmus 1993.a ka eesti keeles). 1977.a kuulutas Gaddafi välja parteideta, väidetavalt otsedemokraatliku riigivalitsemise süsteemi, džamahirija (ligilähedases tõlkes „masside riik“), kus võim pidi kuuluma kodanike komiteedele. Gaddafi Liibüast kujunes 1980. aastatel üks olulisemaid terroristide baasalasid.
Liibüa oli seotud ka Lockerbie katastroofiga 1988. aastal. See oli terroriakt Londonist New Yorki teel olnud Boeing 747 lennukil. Pommiplahvatus hävitas lennuki ja tappis kõik pardal olnud 243 reisijat ja 16 meeskonnaliiget. Lockerbie linnakesse (Lõuna-Šotimaal) kukkunud lennuki tükid tapsid veel 11 inimest. Gaddafit kahtlustati, et ta lubas pommitajatel end varjata Liibüas. 1991. a esitati pommiplahvatuse korraldamises süüdistus Liibüa luureohvitserile ja Liibüa Araabia Lennuliinide turvaülemale ning Liibüa Araabia Lennuliinide kaastöötajale Maltas. Gaddafi tunnistas selles terrorirünnakus osalust 1999.a. Terrorismi kaasa aitamise tõttu kehtestati Liibüale rahvusvahelised majandussanktsioonid. 2003. a tunnistas Liibüa süüd Lockerbie katastroofis, maksis ohvrite sugulastele valurahana enam kui 2 miljardit dollarit ja andis terroriakti läbiviimises kahtlustatud Suurbritanniale välja. Mõni kuu hiljem loobuti Gaddafi juhitud Liibüa massihävitusrelvade arendamise katsetest. Ta saavutas mitmete sanktsioonide tühistamise ja leppimise Läänega .
Gaddafi asus propageerima pan-Aafrika konföderatsiooni Euroopa Liidu eeskujul. 2009. a nimetati ta Aafrika Liidu esimeheks ning oli selleks kuni 2010. a 31. jaanuarini.
Sõjaväelise riigipöördega võimu võtnud Gaddafi püüdis oma valitsusajal hoolitseda selle eest, et riigi sõjavägi ei oleks võimeline omakorda tema vastu mässu tõstma . Riigi viiekümnetuhandelisest armeest umbes poole moodustasid viletsa ettevalmistusega ajateenijad . Sõjaväeüksused moodustati sageli hõimukuuluvuse alusel. Gaddafi hõim domineeris õhujõududes ja armee kõrgemate ohvitseride hulgas. Oma kindraleid umbusaldades lõi ta tavaväeosade kõrvale hästi treenitud paramilitaarjõud ja Gaddafi perekonna liikmete otse alluvad regulaarväe üksused.
Majandussanktsioonide tühistamise järel avanes Liibüa välismaistele ettevõtetele. Gaddafi, tema pereliikmed ja lojalistid püüdsid nende ärist sageli lõigata isiklikku kasu. Rahvusvaheliste korporatsioonide abiga kosus jõudsalt nii riigikassa kui Gaddafi isiklik varandus . Kuigi Liibüa on maailma kõige nafta rikkam riik, on Liibüa elanikud jätkuvalt vaesed. Liibüalased ei saanud seda rikkust, mida Gaddafil kogunes aastatega. Majanduseksperdid väitsid, et Gaddafi varandus küündis 60 miljardi dollarini.
Suhted läänega:
Suhted läänega halvenesid 1980ndate lõpu poole. Gaddafi režiim tehti vastutavaks terrorismirünnakutele terves maailmas. Tollane Ühendriikide president Ronald Reagan nimetas Gaddafit „ Lähis-Ida hulluks koeraks“, peale 1986. a Lääne-Berliinis La Belle ööklubis toimunud pommirünnakut, kus hukkus 2 USA ohvitseri ning sai raskelt vigastada 200 inimest, neist 79 USA ohvitseri. Hiljem saatis Reagan lennukid , et need pommitaksid Liibüa linnasid. Ühes õhurünnakus sai Gaddafi ka äärepealt surma.
Aastate jooksul on lääneriigid olnud Gaddafi režiimi vastu, kuna ta toetas Iiri Vabariiklikku Armeed ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni.
2000. a püüdis Gaddafi saavutada paremaid suhteid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikidega. Ta mõistis varakult hukka 2001. a 11. septembri terrorirünnakud ja jagas ameeriklastega luureinfot al-Qaeda kohta.
Peale seda, kui 2003.a kaotas Saddam Hussein võimu, oli Gaddafi hirmul, et ka tema võib kaotada oma liidripositsiooni.
Avalik imidž :
Gaddafi võimustiil ei olnud mitte ainult repressiivne, vaid ekstsentriline . Gaddafi maine ulatub populaarsest revolutsioonist kuni rahvusvahelise kõrvaleheitmiseni. Kuigi Gaddafil oli negatiivne maine Läänes, nähti Aafrikas teda kui kangelast. Nelson Mandela , kelle Apartheidi Vastast Liikumist Gaddafi toetas, nimetas oma lapselapse Gaddafi järgi ning aitas tal saavutada Lääne tunnustuse 90ndatel. Gaddafi ise pidas end intellektuaaliks ja filosoofiks. Tema varasemad abilised on öelnud , et Gaddafil oli kinnisidee oma välimuse suhtes. Ta andis oma personalile kingitusteks enda pildiga kuldkellasid. 2011.a teatas üks Brasiilia ilukirurg, et Gaddafi oli tema patsient alates aastast 1995, et vältida vananemist Liibüa rahva ees. Ta on tuntud ka oma suursuguste riiete poolest, ta vahetas riideid mitu korda päevas. Nagu üks tema põetajatest on öelnud: „Talle meeldis, kui teda ümbritsesid ilusad asjad ja inimesed“. Gaddafil olid väga iseäralikud soovid, kui ta reisis välisriikidesse. Näiteks Rooma , New Yorgi , Pariisi ja Moskva reiside ajal elas ta kuulikindlates telkides, järgides Beduiinide traditsioone. Itaalias olles maksis ta itaalia modelliagentuurile, et nad leiaksid 200 modelli loengu jaoks, mida ta pidas, õhutades neid oma usku islamiks muutma . Gaddafile ei meeldinud lennata üle vete ja keeldus lennukiga sõitmast korraga rohkem kui 8 tundi. Gaddafi sisering on öelnud, et ta pidi jääma hoonete kõige alumisele korrusele, kuna ei suutnud ronida rohkem kui 35 sammu kõrgusele.
Liibüa kodusõda :
2011. a veebruaris puhkesid Liibüas naaberriikide eeskujul rahutused . Egiptuse ja Tuneesia võimude kukutamiseni viinud sündmustega võrreldes oli Gaddafi vastus oluliselt vägivaldsem. Ülestõusnute poolele asusid varakult mitmed armeeüksused. Veebruari lõpuks oli Gaddafi kontrolli riigi idaosa üle kaotanud. Ajendatuna Liibüa valitsusvägede rünnakutest mässuliste ja tsiviilelanikkonna vastu, kehtestas ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid Gaddafi režiimi võtmeisikute suhtes. Teine, 17. märtsil vastu võetud resolutsioon numbriga 1973, sanktsioneeris lennukeelutsooni Liibüa kohal ja muud meetmed tsiviilelanikkonna kaitsmiseks. 12.märtsil Julgeolekunõukogult lennukeelutsooni kehtestamist palunud Araabia Liiga. 19. märtsil asusid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide õhujõud tegevusse, rünnates mitmel pool Gaddafi õhutõrjet ja raskerelvastust. Hiljem liitusid koalitsiooniga teiste riikide, sealhulgas Katari õhuvägede lennukid. 27. juunil 2011 andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja Muammar al-Gaddafi vahistamiskäsu. Teda süüdistati inimsusevastastes kuritegudes. 22.augustil kaotasid Gaddafi väed kontrolli Tripoli üle. 24. augustil teatas Rahvusliku Üleminekunõukogu juht Mustafa Abd al-Jalil, et Banghazi ärimehed on Gaddafi tabajale välja pannud 2 miljoni dinaarise autasu. Nõukogu lubas amnestiat, mistahes isikule Gaddafi siseringist, kui see Gaddafi tapab või vangistab. Avalduse kohaselt polnud Nõukogul vastu Gaddafi lahkumisele välisriikidesse, mis nõus ta vastu võtma, juhul, kui ta teatanuks võimust loobumisest.
Araabia kevad:
Araabia kevad sai alguse 2011. aasta esimeses pooles , kui Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimusid sündmused, mida kutsume praegu araabia maade ülestõusuks või ka araabia kevadeks .
Pärast rohkem kui 40 aastat võimul olnud Gaddafi langus toimus vähem kui aastaga. 2011. aasta jaanuaris Tuneesia revolutsiooni tõttu tõugati troonilt kauaaegne diktaator Zine al-Abidine Ben Ali, kes käivitas ka Araabia kevade. Järgmisel kuul kukutati võimult Egiptuse valitseja Hosni Mubarak andes protestijatele moraalitõuget erinevates Araabia pealinnades. Hoolimata karmi repressiooni atmosfäärist , puhkesid demonstratsioonid Benghazis ja levisid üle kogu riigi.
Gaddafi kasutas agressiivset jõudu, et protestid maha suruda, kuid vägivald laienes. Politsei ja välismaa palgasõdurid toodi protestijaid tulistama ning helikopterid saadeti protestijaid õhust pommitama. Samal ajal, kui vägivald levis, tegi Gaddafi mitu kõnet televisioonis, kus ta nimetas meeleavaldajaid reeturiteks, välismaalasteks, narkomaanideks ja al-Qaeda'ks. Gaddafi kutsus oma toetajaid üles jätkama võitlust. Veebruari lõpuks oli opositsioon saanud suuremalt jaolt võimu riigis ja mässulised moodustasid organisatsiooni nimega Rahvuslik Üleminekunõukogu. Opositsioon piiras Tripolit, kus Gaddafil oli veel toetajaid. Enamik rahvusvahelisest üldsusest väljendasid Rahvusliku Üleminekunõukogu heaks toetust. Märtsi lõpul hakkas NATO koalitsioon toetama mässuliste õhurünnakuid. NATO sõjaline sekkumine järgmise kuue kuu jooksul osutus määravaks. Aprillis tappis NATO rünnak ühe Gaddafi poegadest. Kui Tripoli augusti lõpus mässuliste kätte langes, oli see opositsioonile suur võit ja sümboolne lõpp Gaddafi võimule. Kohus andis vahistamiskäsud Gaddafile, tema pojale Seif al-Islamile ja tema naisevennale inimsusevastaste kuritegude eest. Juulis tunnustasid enam kui 30 riiki Rahvuslikku Üleminekunõukogu kui Liibüa seaduslikku valitsust. Gaddafi oli kaotanud kontrolli Liibüa üle. Gaddafi leiti ja tapeti 20. oktoober 2011 .
Surm:
20. oktoobril teatasid Liibüa ametiisikud Muammar al-Gaddafi surmast. Ta tapeti tema kodulinna Surti lähistel. Rühm Misratah'st pärit võitlejaid, kes soovisid kaasa lüüa Surti pärast peetavas lahingus, sattusid teel sinna NATO õhulöögi kätte jäänud konvoile ja avasid selle pihta tule. Haavata saanud Gaddafi leiti end drenaažitorus varjamas. Rahvusliku Üleminekunõukogu teatel hukkus Gaddafi tema poolehoidjate ja Üleminekunõukogu toetajate vahelises tulevahetuses. Pärast Gaddafi surmateateid, läksid paljud liibüalased tänavatele tähistama, nimetades ise seda nende revolutsiooni kulminatsiooniks.
Huvitavaid fakte Gaddafist ja Liibüast:

• Igal välisvisiidil saatis Gaddafit 40- pealine tugev naistest koosnev saatjaskond, kes pidid olema Gaddafi käsul neitsid. „Naised peavad olema treenitud võitlusteks, et nad ei muutuks vaenlastele kergeks saagiks“ on Gaddafi selle kohta kõnelenud.
  
• Teadete kohaselt oli Gaddafi end ise määranud Araabia Kuningate kuningaks, samuti oli ta otsustanud, et teda peaks teadma kui Esimese Septembri Juhti, Sotsialistliku Rahvavabariigi Liibüa Araabia Džamahirija Suurt Revolutsiooni või Vennalikku Juhti ja Revolutsiooni juhti.
  
• 1977. a muutis Gaddafi oma riigi nimeks Suur Sotsialistlik Populaar Liibüa Araabia Džamahirija ning lubas inimestel väljendada enda seisukohti Rahvakongressile.
  
• 1972. aastal püüdis Gaddafi liita Liibüa Egiptuse ja Süüriaga Araabia Vabariigi Föderatsiooniks, kuid see ebaõnnestus.
  
• Pärast 11. septembri rünnakuid õhutas Gaddafi inimesi ohvritele verd annetama.
  
• 2009. a tegid Itaalia peaminister Silvio Berlusconi ja Gaddafi kokkuleppe, kus Liibüa püüab riigist väljarändajaid hoida riigis, ning et Itaalia saadaks immigrandid tagasi Liibüasse.
  
• Liibüas oli kõikidele kodanikele tasuta elekter .
  
• Pangalaenudel ei olnud intresse.
  
• Kõik vastabiellunud said Liibüas parlamendilt 60 000 dinaari (65 000€), et osta omale elukoht.
  
• Haridus ja arstiabi oli Liibüas tasuta, enne Gaddafi võimuletulekut oli Liibüas kõigest 25% kirjaoskajad, nüüdseks on 83%.
  

• Kui keegi soovis Liibüas alustada põlluharimist, siis riik andis tasuta maalapi, vajaliku varustuse, seemned, kariloomad ja maja.
  
• Liibüas said kodanikud autot ostes 50% toetust autohinnast.
  
• Bensiin maksis Liibüas 0,14$ liiter ehk 0,182€ ehk 2,8 krooni.
  
• Kui peale kooli lõpetamist ei suudetud leida töökohta, siis riik maksis nii kaua keskmist palka, kuni töökoht oli leitud.
  
• Lapse sünnitanud ema sai riigilt 5000$ ehk 6500€.
  
• 40 pätsi leiba maksis Liibüas 0,15$ ehk 0,2€.
  
• 25% liibüalastest on kõrgkoolikraad.
  
• Iga kord, kui riigil õnnestus müüa suures koguses naftat, jaotati osa tulust rahvale.
  
• Liibüal puudus välisvõlg . Riigireservid, mis ulatusid kuni 150 mld dollarini, on nüüd ülemaailmselt külmutatud.
  
• Gaddafi viis läbi maailma võimsama niisutusprojekti – tuntud kui Suure Inimese Loodud Jõe nime all – et teha vesi vabalt kättesaadavaks läbi kogu kõrberiigi.
  

Allikaloend:
http://www.biography.com/people/muammar-al-qaddafi-39014?page=1
http://www.english-online.at/people/gaddafi/muammar-gaddafi-revolutionary-leader-of-libya.ht m
http://www.oppapers.com/essays/Gaddafi/418095
http://et.wikipedia.org/wiki/Mu%E2%80%98ammar_al-Qadhdh%C4%81f%C4%AB
http://www.vabamotleja.info/index.php/modules-menu/2011-09-23-17-55-24/poliitika/121-16-asja-mida-liibuealased-enam-kunagi-ei-naee
http://en.wikipedia.org/wiki/1986_Berlin_discotheque_bombing
http://et.wikipedia.org/wiki/Araabia_kevad
http://et.wikipedia.org/wiki/Lockerbie_katastroof
http://en.wikipedia.org/wiki/Muammar_Gaddaf i