Muammar al-Gaddafi Muammar al-Gaddafi, täisnimega Muammar Muhammed Abu Minyar al-Gaddafi, sündis 7. juunil 1942.a ja suri 20.okt. 2011.a. Gaddafi oli Liibüa tegelik valitseja aastast 1969 kuni 2011.a Liibüa kodusõjani ning ta oli ka kõige kauem võimul olnud riigipea maailmas Suurbritannia kuninganna Elizabeth II järel. Gaddafi oli tuntud oma poleemikat tekitava poliitilise strateegia ja väga ebahariliku iseloomu poolest. Elulugu: Muammar Gaddafi sündis Qasr Abu Hadis 1942. aastal, talupoegade põllumajandus piirkonnas, mis asub väljaspool Surti. Muammar kasvas üles beduiinide telgis Surdi lähedal kõrbes. Nagu paljud biograafiad väidavad, kuulub tema perekond väiksesse araabia hõimkonda, nimetusega Gadhadfa. Gaddafi isapoolne vanaisa, Abdessalam Bouminyar, võitles Liibüa okupatsiooni vastu ning suri kui esimene märter Khomis 1911.a esimeses lahingus. 1948, kui Gaddafi oli kõigest kuueaastane, sai ta
Liibüa konflikt Mina otsustasin kirjutada Liibüa konfliktist. See algas 15.veebruaril 2011 ja kestis kuni 23. oktoobrini 2011. Kõik sai alguse sellest, kui grupp inimesi hakkas Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi vastu mässama. Gaddafi tuli võimule 1969-ndal aastal, mil Liibüa oli veel üks vaesemaid riike terves maailmas. Gaddafi valitsemisel jõudis Liibüa rikkaimaks riigiks Aafrikas. Liibüa oli saanud tõeliselt tugevaks iseseisvaks riigiks ja seda tänu naftale. Minu arvates saigi Gaddafile hukatuseks see, et ta proovis ajada oma asja ja Liibüa hakkas juba liiga heale järjele jõudma. Liibüa maksis oma viimased võlad Venemaale ära ja sellega olid nad võlaorjusest vabad. See
Kevin Vahisalu Al13b Kriisi kolded 18. detsembril 2010 araabia maades alanud suur protestide laine sai tuntuks araabia kevade nime all. Paljud lootsid, et see toob demokraatlikumaid muudatusi ning vanad diktaatorlikud režiimid kaovad. Protestilaine kogus jõudu, algasid mässud olemasolevate režiimide vastu, mõnes riigi puhkes lausa kodusõda. Osa vanadest režiimidest kaduski – Muammar Gadaffi sai surma 2011. aasta sügisel, Hosni Mubark kukutati ja on vangistuses. Kuid muutusi kasutasid ära islamistlikud ja fundamentalistlikud rühmitused. Tundubki, et islamistlikud jõud ja radikaalsete vaadetega usufanaatikud hakkavad mängima aina olulisemat rolli Lähis-Ida poliitilisel maastikul. Võib tekkida ohtlik olukord, kus nad muutuvad domineerivaks jõuks Lähis-Idas. Seega on islami ja eriti selle kõige radikaalsema elemendi roll maailma poliitikas aina kasvamas.
sellise tee, et lähevad võõrriiki paremat elu otsima. Minu arvates tuleb hakata kiiremini radikaalseid otsuseid tegema, sest muidu võib areneda sellest maailma hävitav probleem ülestõusude ja revolutsioonide näol. Viimasel ajal on meedias väga laiakõlapinna saanud erinevad Aafrika riigid. Polnud just kaua aega tagasi, kui Egiptuse rahvas tõusis ülesse oma presidendi Hosni Mubaraki vastu. Nüüd on suur probleem Liibüas, kus valitseja Muammar Gaddafi tapab oma enda rahvast. Kui ,,rikka põhja" suur probleem on liigne sallivus, siis minu arvates on ,,vaese lõuna" probleem väga suur sallimatus. Ma ei kujuta ette, kuidas üks valitseja suudab oma rahva vastu astuda ning neid tappa. Isegi siis kui tegemist on diktaatoriga, sest omarahvas on ikka kõige tähtsam. Ma arvan, et sellest võivad tulla ka mõned probleemid, mis on ,,kahe maailma" vahel. Rikkad riigid proovivad olla abivalmid ja heatahtlikud põgenike ning imigrantide vastu
juhtis Liibüa poolt Idris, kes oli Senussi ordu juht ja Kürenaika ja Tripolitaania emiir. 24 detsembril 1951 loodigi Liibüa Kuningriik, mille esimeseks ja viimaseks kuningaks sai Idris I. Pärast nafta leidmist riigis rikastus riik, kuid jõukus ei jõudnud eriti tavainimeseni. See koos araabia maailmas sel ajal levinud nasserismi ja araabia natsionalismiga, põhjustas suurt meelepaha. 1 septembril 1969 toimus veretu riigipööre, mille viisid läbi umbes 70 ohvitseri, keda juhtis Muammar al-Gaddafi. Kuningas Idris, kes küll sel hetkel viibis Türgis ravil, kõrvaldati võimult ja ta troonipärija pandi kodu aresti. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud al-Gaddafi end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta "revolutsiooni juhi" tiitlit. Liibüas oli mitmeid korduvaid ja soodustavaid tegureid riigipöördeks. Oli juba mitmeid riike,
Jaanuarist augustini 1968 ,,Praha kevad" Tsehhoslovakkia katse muuta jäika kommunistlikku reziimi liberaalsemaks. VLO sekkus ja tankide abil vahetati Tsehhoslovakkia valitsus välja. Järgnes ka nn. Breznevi doktriin, millega NSV Liit teatas, et surub maha igasuguse katse muuta sotsialismi läänelikumaks demokraatiaks ja kapitalismiks. Märtsis 1969 algasid NSV Liidu ja Hiina piiril tulevahetused. Septembris 1969 tuli Liibüas sõjaväelise riigipöördega võimule 27-aastane Muammar al-Gaddafi, kellest sai NSV Liidu liitlane. Oktoobris 1970 sai Tsiili presidendiks marksistist poliitik Salvador Allende. Oktoobris 1971 sai Hiina Rahvavabariik ÜRO liikmeks Taiwani asemel. See oli USA-Hiina suhete paranemise tulemus. Veebruaris 1972 külastas USA president Nixon Hiinat. Mais 1972 esimene USA-NSVLi lepe relvastuse piiramiseks (SALT - Strategic Arms Limitation Talks leping). Septembris 1973 tegi kindral Augusto Pinochet USA toetusel Tsiilis sõjalise riigipöörde, kukutades
asjades. Koos teiste rahvusvaheliste osapooltega koordineerib EL Liibüa abistamist side, kodanikuühiskonna ja piirihalduse valdkondades. EL on käivitanud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni, mis hõlmab ka Brüsselist komandeeritud 160 töötajat, kes aitavad Liibüal ehitada üles piirihaldussuutlikkust. Praegusajal on EL Liibüa suurim doonor. Europarlament pidas enne Liibüa liidri kolonel Muammar Gaddafi režiimi kuklutamist riigiga 4 parlamentidevahelist kohtumist. Europarlamendi viimane külaskäik Liibüasse korraldati 2010. aastal. Kuna kodusõja ajal tekkis riigis kaks mitteametlikku parlamenti, siis polnud võimalik Europarlamendil ka nendega kui legitiimsete parlamentidega kohtuda. Praeguseks on Liibüal siiski olemas üks enamtunnustatud parlament – Rahvuskongress, kellega
Ka Hitler tuli võimule just nii, või Palestiina omavalitsuse valimised, ühed vähesed vabad valimised islamimaailmas, mille võitis 2006. aastal terrorirühmitus Hamas. Samuti võib diktaator võimule tulnud olla vägivaldse võimuhaaramise teel. Näiteid selle kohta lähiajast: Mauritaania; Pakistan - kindral Pervez Musharraf 1999; Afganistan - äärmusrühmitus Taliban 1996, USA juhtimisel kukutati 2001; Sudaan - islamistlik kindral Omar Baskir 1989; Liibüa - kolonel Muammar Kaddafi 1969; Iraan - islamistid eesotsas ajatolla Khomeiniga muutsid riigi islamivabariigiks 1979, ka praegune president Mahmoud Ahmadinejad valitseb diktaatorlikult; Tshaad - kindral Idriss Deby riigipööre. Võimu säilitamiseks on aga kasutatud nii legitiimseid kui ka ebaseaduslikke vahendeid. Lukasenka Valgevenes ja mõned Kesk- Aasia diktaatorid pikendasid oma presidendivolitusi rahvahääletuse teel. Samas ei näinud põhiseadus sellist protseduuri ette
annaabi.ee 
