Lähis-Ida režiimide teke (0)

Sissejuhatus

Diktaatorid ja türannid on maailmas esinenud alates esimestest poliitilise struktuuriga riikidest ning neil on võimule pääsemiseks olnud alati ka toetajaid. Mõned neist on valanud rohkel verd, osad on seda suutnud teha vägivallata ning valitud on oma positsioonile sündinud, seda sammuti riikides, kus hetkel toimuvad revolutsioonid. Lähiajaloost on mitmeid häid ja kuulsaid näiteid inimestest, kes on riigis endale haaranud ülemvõimu. Suure rahvatoetuse musternäide on Adolf Hitler , kes kasutas ideaalilähedaselt ära riigis valitsevat olukorda oma populaarsuse tõstmiseks. Tolle hetke Saksamaa vaevles tohutu inflatsiooni ja töötuse käes (osalised „ Araabia kevade“ toimumise põhjused) ning riigis tõstis pead revanšism. Kasutades ära meeleheitel inimeste vastuvõtlikust ja janu muutuse järgi, jõudis Hitler võimu juurde. Tihti jõutakse riigipöördeni kindlate uskumuste eest seistes ja oma eesmärgi saavutamiseks nähakse vajadust kukutada hetkel valitsev riigivõim, mis tihti oli sarnane oma kontsentreeritud võimu poolest. Selle ideaalseteks näideteks kõige kuulsamad kommunistlikud riigipöörded, mille käigus said võimule Vladimir Lenin ja Fidel Castro . Lenin kukutas selleks maailmasõjast nõrgestatud Venemaal monarhia ja Castro astus vastu ning kukutas Külma sõja ajal militaristliku diktaatori Fulgencio Batista . 19nda sajandi lõpu ja 20nda alguse Hispaanias olid väga segased ajad, kus toimusid pidevad muutused riigikorras ja võim vahetus tihti. Riigi üldine kehv olukord viis võimu ühelt monarhilt teisele, vabariigile, militaristis diktaatorile ja nii mitu korda, kuni Francisco Franco seda peale verist kodusõda suutis võimu säilitada. Neid näited võiks tuua veel ja veel ning neil oleks kõigil oma eesmärk, kohati sarnasem, kohati totaalselt erinev. Kuid tihti on muutuse vajaduse katalüsaatoriks halb majanduslik olukord ja segased ajad maailma- või regioonipoliitikas.
Hetkel toimuv „Araabia kevad“ võitleb võimul olevate ainuvalitsejate ja nende režiimide vastu, lootuses, et lootus toimuks terves poliitstruktuuris, tuues kaasa demokraatia, rohkem õiguseid ja vabadust. Siinkohal üritangi selgitada, kuidas on üldse võimalik olnud, et võimule pääsenud inimesed, kes hetkeseisuga on lihtrahva jaoks nii vastuvõetamatud, et pahameelega kaasneb ületõus suures osas araabia maailmas.

Monarhid

Monarhiat sai ülalpool küllaltki vähe mainitud , sest raske oleks kõige säravamat sugulussidemete kaudu võimule pääsenud riigipead . „Araabia kevadesse“ kaasatud riikidest on mitmel monarhia. Omaani (sultan Qaboos), Saudi Araabia (kuningas Abdullah) ja Bahreini (kuningas Hamad) dünastiad on olnud võimul, mitte küll alati iseseisvate riikidena, juba 18ndast sajandist. Maroko kuninga Mohammed VI dünastia on terves Marokos võimul olnud 17nda sajandi keskpaigast, olles ennem ühe regiooni liidrid . Jordaania kuninga Abdullah II koda pärineb väidetavalt prohvet Muhammadist. Nad on olnud Meka emiirid, Iraagi kuningad ja luues esimese Jordaania kuninga positsiooni 20ndal sajandil.
Nende viie riigi puhul pole suurt lahkamist tarvis, kuidas võimule on saadud. Järgitud on lihtsalt traditsioone ja ka seadust, olles ametlikud troonipärijad.

Presidendid

Hoopis teine lugu on presidentsiaalsete riikidega, kus riigipead on võimu saavutanud teisi teid pidi. Araabia riikides tõstsid eelmise sajandi keskpaigas nasserism ja natsionalism , lisaks sellele oli tegu noorte riikidega, kel polnud oma poliitilisi kogemusi, kuna seal oli pikka aega valitsenud koloniaalvõim. Kõik need kokku annavad hea aluspinna riigipööreteks.

Egiptus

Egiptuses sai pikalt kestnud režiim võimule, kui Vabad Ohvitserid korraldasid 1952 aasta revolutsiooni, kõrvaldades kuningas Farouk I-e riigipea kohalt. Neil oli mitmeid ajendeid ja ka toetus USA ja Nõukogude Liidu luurelt. Esiteks süüdistasid nad kuningat Egiptuse kaotuses 1948 aasta sõjas Iisraeli vastu. Teiseks nad soovisid lõpetada britimeelse kuninga valitsuse ja lõpuks vabaneda Briti impeeriumi kolonisatsioonist ning luua iseseisev Egiptuse Vabariik. Lisaks sellele soovisid nad ka Sudaani iseseisvust.
Eduka revolutsiooni järel sai esimeseks presidendiks üks revolutsiooni juhtfiguure Najīb, kuid natuke rohkem kui aasta pärast ta kõrvaldati presidendi kohalt ja tema asemele tuli revolutsiooni nii-öelda selgroog Gamal Abdel Nasser , kes jäi sellele positsioonile 14 aastaks. Talle järgnes Muḩammad Anwār as-Sadāt ja tema järel araabia kevade käigus võimult kõrvaldatud Muḩammad Ḩusnī Mubārak.
Egiptuse režiim oli üks teerajajatest araabia maades. Nende edu ajendas kindlasti nii mõndagi iseseisvusvõitlejat jätkama või tegudele. Kaotatud sõda, valitsejate korrumpeeritus ja kolonialismi lagunemine olid kõik tõukeks, mis viis Vabasid Ohvitsere võitlema hetke korra vastu. Nagu ka mitmetes teistes režiimi riikides, oli võimult kukutatud monarh koloniaalriigi meelne .

Tuneesia

Tuneesias sai režiim alguse koos iseseisvusega. Iseseisvumise tegi võimalikuks mitmeid tegureid. Teise maailmasõja järel saavutasid paljud koloniaalalad iseseisvuse. Tuneesia puhul mängis iseseisvumisel suurt rolli nende esimene president Habib Bourguiba. Tema alustas peale maailmasõda diskussiooni Prantsusmaa valitsusega ja ta käis ka äsja iseseisvunud araabia riikides. Kuna Prantsusmaa ei vastanud tema mitmetele nõuetele ja programmidele, kutsus ta inimesi ülesse rahutustele. Selline tegevus viis tema arreteerimiseni. Ta vabanes vanglast, kui Prantsusmaal oli võimul uus peaminister Pierre Mendès France , kelle poliitika võimaldas Tuneesial astuda järgmisi samme iseseisvuse poole. Pärast mitmeid läbirääkimisi õnnestus 20 märtsil 1956 Tuneesial saavutada iseseisvuse. Esialgu sai riigipeaks bei Muhammad VIII, kuid Bourguiba arvates polnud monarhia äsja iseseisvunud Tuneesiale parim riigivorm ning 15 juuli 1957 määrasid Bourguiba väed bei koduaresti ja 25 juulil kõrvaldati ta ametlikult võimult. Samast päevast sa Neo Destouri juhist Bourguibast Tuneesia esimene president ja ta püsis võimul kolmkümmend aastat, kuni Zine El Abidine Ben Ali korraldas veretu riigipöörde, väites, et valitsev president pole enam täie tervise juures. Samas ei saa öelda, et sellega oleks režiim muutunud, sest Ben Ali oli eelnevalt valitsuses olnud mitmetel kõrgematel positsioonidel.
Tuneesia režiimil oli lihtne võimule pääseda kuna Bourguiba oli olnud üks peamistest aktivistidest, kes viis riigi iseseisvumiseni. Tänu sellele oli tal piisavalt toetajaid, et muretult presidendiks saada. Eks kindlasti andis Neo Destourile parema võimaluse kuninga vastu asjaolu, et Muhammad VIII oli olnud bei ka koloniaalajal, lisaks sellele aitasid Vaba Prantsusmaa väed just tema võimule, kõrvaldades võimult tema Vichy Prantsusmaad toetanud nõbu Muhammad VII. See meenutab olukorda Egiptuses, kus oli monarh oli kolonialiseeriva riigi meelne.

Alžeeria

Alžeeria erineb mingil määral eelnevalt juttu olnud riikidest. Kui Tuneesias ja Egiptuses möödusid riigipöörded/revolutsioonid küllaltki muretult, siis Alžeerial läks iseseisvumiseks vaja verist sõda. Lisaks sellele on erinevus ka selles, et polnud monarhi, keda võimult kukutada.
Esimesel novembril 1954 ründas FLN mitmeid strateegilisi paiku Alžeerias. Sellest sai alguse seitsme ja poole aastane sõda, mis oli iseseisvussõda ja ka kodusõda. Sõja võitis FLN, kuid selle käigus hukkus umbes miljon inimest ja lahkus riigist umbes 2 miljonit. FLN võttis sõja järel võimu Aafrika suurimas riigis enda kätte ja ühest nende juhtfiguuridest, Ahmed Ben Bellast, sai esimene Alžeeria president. FLN on siiani võimu suutnud endal hoida, vahest küll raskustega, aga ikkagi. Praegune president Abdelaziz Bouteflika on FLN-i järjekordne president.
Alžeeria režiim sai võimule tänu suurtele pingutustele ja sõja edukale lõpule. Kuid baasi revolutsioonile andis ülemaailmsed kolooniate iseseisvuspüüdlused ja leviv natsionalism. Alžeerias oli olukord erinev Tuneesiast ja Egiptusest, sest kui neis oli revolutsiooni ajal kindlad kaks osapoolt, siis Alžeerias oli sõjas mitmeid osapooli. Kuid kui teemaks on põhjus, miks režiim sellel araabia maal tekkis, siis selleks on soov iseseisvuse järgi ja võitlus koloniseerija vastu.

Liibüa

Liibüa oli erinevalt ülejäänud mainitud riikidest olnud tunduvalt kauem iseseisev kui toimus riigipööre ja võimule sai režiim, mille vastu hetkel rahvas võitleb/võitles. Kuid sarnaned jällegi Tuneesia ja Egiptusega sellest küljest, et võimult kukutati jällegi monarh, kelle olid võimule aidanud võõrriigid.
Peale Teist Maailmasõda otsustas ÜRO, et Liibüa peaks saama iseseisvaks. Läbirääkimisi juhtis Liibüa poolt Idris , kes oli Senussi ordu juht ja Kürenaika ja Tripolitaania emiir. 24 detsembril 1951 loodigi Liibüa Kuningriik , mille esimeseks ja viimaseks kuningaks sai Idris I. Pärast nafta leidmist riigis rikastus riik, kuid jõukus ei jõudnud eriti tavainimeseni. See koos araabia maailmas sel ajal levinud nasserismi ja araabia natsionalismiga, põhjustas suurt meelepaha.
1 septembril 1969 toimus veretu riigipööre, mille viisid läbi umbes 70 ohvitseri, keda juhtis Muammar al- Gaddafi . Kuningas Idris, kes küll sel hetkel viibis Türgis ravil, kõrvaldati võimult ja ta troonipärija pandi kodu aresti . Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud al-Gaddafi end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta "revolutsiooni juhi" tiitlit.
Liibüas oli mitmeid korduvaid ja soodustavaid tegureid riigipöördeks. Oli juba mitmeid riike, kus oli sarnane sõjaväeline riigipööre toimunud. Regioonis levis araabia natsionalism ja nasserism. Võimul olev monarh oli positsiooni saavutanud tänu suurriikidele ja lisaks sellele polnud nafta tulud jõudnud rahvani.

Kokkuvõte

Režiimide võimule pääsemisel oli mitmeid faktoreid, sest kunagi ei piisa nii suurte muutuste läbi viimiseks vaid ühest asjast . Aluspõhja kõigele lõi koloniaalimpeeriumide lagunemine ja kolooniate iseseisvuspüüdlused kõikjal maailmas. Mitmed režiimid said võimule kohe iseseisvudes, sest nemad olid need, kes alustasid ja võitlesid võidukalt selle nimel. Lisaks sellele oli mitmetes riikides riigipeaks sinna koloniaalvõimude meelsed ja nende poolt võimule ka aidatud riigipead.
Teiseks määravaks jõuks oli regioonis leviv araabia natsionalism ning Egiptuse edu järel tekkinud nasserism. Riikides, kus võimul on mingi võõrjõu meelne kuningas, tekib natsionalistidel kindlasti palju viha.
Kolmandaks põhjuseks oli rahvastiku kehv majanduslik olukord. Vaesus toob tihti kaasa suurendatud mässuohu. Suureks faktoriks oli kindlasti veel valitsuste korrumpeeritus, näiteks Liibüas, kus riik rikastus naftast, kuid tavarahvani see tulu ei jõudnud.
Mingit roll oli kindlasti ka superriikide salateenistuse puhul, sest külma sõja ajal peeti pidevat luuresõda. Nagu teada on siis nii mõnigi Ladina-Ameerika režiim on saanud toetusi USA-lt, sama on ka olnud Iraagiga. Mis siis välistaks USA või NL-i luureteenistuste sekkumise kõnealustes riigipööretes?
Riigid, kus on monarhia, pole küsimust, kuidas nad võimule jõudsid. Jälgitud on pärilikkus seadusi ja ollakse küllaltki araabia traditsioonides kinni.