Aafrika ajalugu (0)

Aafrika ajalugu
1. Sissejuhatus
Teooriate seas, mis soodustasid Euroopa riikidel ülejäänud maailma koloniseerima, domineerisid evolutsiooniteooria, progressiidee etc, mis mõjutasid ka Aafrika-Euroopa suhteid. Progressi all mõistetakse tihti peamiselt tehnoloogia , aga ka kultuuri arengut ja sellest tulenes koloniaalajastul müüt, et Troopilisel- ja Lõuna-Aafrikal puudub ajalugu – selle ütles lõplikult välja Hegel. Ta väitis, et aafriklased pole andnud mingid erilist panust inimühiskonna ajalukku. See seisukoht mõjutas pikka aega suhtumist teisesusse ja Aafrika ajaloo uurimisse. Sellest kujunes ka üldlevinud mõttekäik, et see on ideaalne paik eurooplastele, kuhu tuua tsivilisatsioonitõrvikut ja teha ajalugu. 19. saj Aafrika ajalugu eriti ei tuntud – need teadmised, mis olid olnud keskajal, olid moondunud. Kui varem oli tuntud Lääne-Aafrike suuri impeeriume nagu Ghanat ja Malid, siis 19. saj olid need teadmised suuresti unustatud. Levinud oli ka arvamus, et ajalugu pole, kui seda pole kirjalikult üles märgitud.
Kiri ja suuline pärimus
Aafrikal oli vastupidiselt eurooplaste üldistele arvamustele olemas kirjakeeli. Meroiidi või Kushi riik, mis asus Vana-Egiptuse riigist lõunas ja oli sellega majanduslikult ja kultuuriliselt väga sarnane, omas enda kirjakeelt. See sarnanes egiptuse hieroglüüfidele, aga seda ei ole suudetud täielikult dešifreerida. Geesi keelt kasutati Etioopias ja see tekkis u 2000 aastat tagasi. Algselt tekkis see Aksumi riigis, mis oli Etioopia eelkäija ja seal kasutati seda kirjakeeleni kuni 13. sajandini, aga see on kasutusel tänaseni, peamiselt kirikuriituste keelena. Nsibidi keel, mis oli levinud mitmetes Lääne-Aafrika riikides, avastati eurooplaste poolt taas 1904 . aastal. Selle näol on tegu primitiivse kirjasüsteemiga ja kuna tegu on piktograafilise kirjasüsteemiga, siis eksisteerib selle puhul mitmeid tõlgendamisvõimalusi. See oli kasutusel salakirjana, mida eurooplastest ja araablastest orjapüüdjad ei teadnud. Vai kirja puhul oli tegu silpkirjaga ja see oli väga aktiivselt kasutusel, kuna tegu oli rahvaga, mis tegeles väga palju kauplemisega. Tifinagh on iidne berberi rahvaste kiri, mis on levinud suuresti Nigeri ja Mali aladel. See põhineb tähtedel, mida on alfabeedis 24-40 ning selle kohta on öeldud, et tegu oli pigem naiste kirjaga . Bamumi kirjakeel , mis loodi 1896. aastal Kameruni valitseja Njoia poolt, oli mõjutatud ladina tähestiku poolt ja oli tähestikkiri.
Suuline pärimus on Aafrika ajaloo uurimisel oluline, sest see on varaste ajastute kohta ammendamatu varamu. Seda ei saa samas eriti usaldada, sest Rwndas anti nt teatud koolides suulist pärimust põlvest põlve edasi. Selle tähtsustamine toimus suuresti alles 1960. aastatel tänu Belgia ajaloolasele Jan Vansinale. Tänu temale on suulist pärimust palju kasutatud, aga selle abil ei saa minna eriti kaugemale kui 1800. aasta. Ghana keskaladel elavad ashanti hõimud , kes 17. saj moodustasid konföderatsiooni ja allutasid mitmed teised rahvad ning alustasid integratsioonipoliitikat: nad keelasid teistel rahvastel enda ajalugu mäletada ning suulist pärimust hoida. Nad pidi omaks võtma ashantide ajaloo ja pärimuse.
Afrikanistika
Afrikanistika on kompleksne teadus, mis tegeleb aafrika rahvaste ajaloo, keelte, kirjanduse, kunsti, etnoloogia, õiguse, majanduse, sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide uurimisega. See tekkis 19. saj orientalistika osana ning eraldus sellest allest pärast Teist maailmasõda . Teaduslik süstemaatiline lähenemine Aafrikale on seega üpris uudne nähtus. Misjonärid, kes mustale mandrile rändasid, hakkasid koheselt uurima sealseid keeli. Eesti misjonär Evald Ovir, kes hukkus noorena Lääne-Aafrikas, koostas väidetavalt esimese teadusliku artiliki suahiili keele kohta ning see ilmus ka ühes saksa ajakirjas. Philip D. Curtin ütles, et me tegelema ainult mainstream-ajalooga.
Historiagraafia küsimused
Aafrika ajaloo uurimine oli hooletusse jäetud kuni 1950. aastateni. Londoni ülikooli juures loodi esimene Aafrika lektori koht 1948. aastal ning selleks sai Roland Oliver. Viiekümnendatel oli professionaalseid uurijaid veel vähe ning mitmed sellega tegelejad polnud üldse ülikoolis ajalugu õppinud . Richard Reusch, kes oli õppinud Tartu Ülikoolis usuteadus ja läks Ida-Aafrikasse, kus ta töötas misjonärina, koostas väga mahuka monograafia sealsetest kultuuride ajaloost. Palju oli koloniaalametnikke, kes uurisid Aafrika ajalugu või keeli nt R. S. Ratttay, kes uuris ashantide ühiskonda. Saksamaal oli Aafrika keelte uurimine juba 19. saj arenenud, aga 20. saj oli afrikanistika arenenud ka Ida-Euroopas, eriti Tšehhis. 1950.-60. aastatel kerkis esile mitmeid aafrika päritolu kontinendi ajaloo uurijaid. Islamiga on tegelenud nt Ali Mazrui ja panafrikanismi liikumise juht W.E.B. Du Bois ning ajakirjanik J. Ki-Zerbo, kes pani aluse General History of Africa . Vol I-VIII. ilmumisele.
Nimetus “Aafrika” pärineb arvatavasti roomlastelt ja tuleneb berberi hõimu aafrite järgi. Kreeklased kutsusid seda osa mandrist, mida nad tundsid Liibüaks (kr. Libye). See võib aga tuleneda ka foiniikia sõnast pharikia, mis tähendab viljade maad või ladinakeelsest sõnast aprica – päikeseline või kreekakeelsest aprike’st, mis tähendab külmavaba. Variant on ka semiidikeelne afar – kuiv maa või foiniika faraga – eraldumine, mis võid tähendada ka diasporaad. See võib pärinede sanskriti ja hindi keele sõnatüvedest apara või africa, mis tähendab “pärast” või lääne ilmakaart. Araabia ajaloolane Leo Africanus väitis 16. saj, et jemeniitide pealik Africus asutas linna Afrikyah. On pakutud , et Afer oli ka piibli Aabrahami lapselaps. Nimi Ofir on olnud müütiline maa, kus olevat asunud ka kuningas Salomoni kullkaevandused kusagil Ida-Aafrikas. Mandrit on kutsutud ka Etioopiaks, kr. Aithiops – päikesest põlenud, päikesepruun.
Mõisted
Aafrika jaguneb vähemalt kaheks väga erinevaks regiooniks. Põhja-Aafrika – Egiptus ja Magrib – mis kuulub islami kultuuriruumi. Magrib on araabia lääs, mis vastandub araablaste asualadele idas, mida nimetatakse Mashrik. Päris-Magrib hõlmab sealjuures ainult Marokot, Alžeeriat ja Tuneesiat, aga Suur-Magrib ka Liibüat, Mauritaaniat ja Lääne-Saharat. Troopiline ja Lõuna-Aafrika või Sub- Sahara Aafrika hõlmab endast Musta Aafrikat. Sudaan (ar. Bilad as-Sudan – mustade maa) oli laiem mõiste, mis oli ala Sahara kõrbe ja ekvatoriaadlsete vihmametsade vahel. See sai alguse Mauritaaniast ning kulges kuni Punase mereni. Sudaani on jagatud ka Lääne- ja Ida-Sudaaniks Tšaadi järve juures piiri tõmmates. Koloniaalperioodil on olemas Lääne-Sudaan, mis on Prantsuse Sudaan, kuhu alla läheb ka nt Mali, ning Ida-Sudaan, mis on Inglise Sudaan. Sahel on maastikuline piirkond Sahara ja sellest lõunas asuvate savannide vahel – poolkõrb.
2. Aafrika vanad kultuurid
Bantud ei ole konkreetselt mingi rahvas, vaid pigem võib rääkida mitmetest bantu keeli rääkivatest rahvastest. Bantu nimetus on kunstlik lingivistide poolt tuletatud – see tähendab rahvaid, kes kuuluvad Nigeri kongo keelte gruppi. Ba- on mitmuse prefiks. bantu tähendab inimest. Nende algne asuala oli Nigeeria ja Kameruni piirialadel. Esimene etapp nende ajaloos kestis 1. sajandini eKr ja tegu oli migratsiooniajaga. Teises etapis 1. saj alguses pKr liiguti läände ja itta , haarati alad India ookeanist , Atlandi ookeani välja. Kolmas migratsiooni etapp jääb 3.-10. sajandi vahele – liiguti idarannikut pidi lõunasse, jõuti praegustele Zimbabwe alale kuni Aafrika lõunatipuni välja.
Aafrika lingivistiline klassifikatsioon
Tuntuim Joseph H. Greenbergi teooria: Aafrika jaotatakse 4 suurimaks keelepiirkonnaks:

• Afroaasia keelkond – keeled, mida räägitakse Põhja-Aafrikas ning Aafrika sarvel, Tšaadi järve piirkonnas. Umbes 1/3 kontinendi elanikkonnast räägib afroaasia keeli. Need jagunevad omakorda neljaks grupiks : sinna kuuluvad araabia, semi ja etioopia suuremate rahvaste keeled.
  
• Niiluse-sahara keelkond jaguneb kuueks keelegrupiks, mida räägitakse Kesk-Aafrikast ja Liibüa kõrbetest kuni piirkonnani, mis jääb Victoria järvest itta. Keenia ja Tansaania aladel on selline tuntud rahvas, keda üritatakse turistidele välja reklaamida – masai keeled.
  
• Nigeri-kordofani keelkond ehk kongo-kordofani (ka nigeri-kongi) keelkond, millesse kuuluvad bantu keeled, mille kõnelejaid on väga palju. On pakutud, et bantu keeli on erinevate dialektidega 250-550. Üks tuntumaid neist on suahiili keel, mida räägitakse Aafrika idarannikul. Suahili keelt räägib umbes 8 miljonit inimest kaheksas riigis. See on suhtluskeel erinevate rahvaste vahel ja suahiilid on ka tuntud kauplejaid, seega on see keel väga levinud. Suahiili keel kujunes araabia keele ja kohaliku bantu keele segunemisel ja selle nimetus tuleb sõnast sahiil – rannik ; rannikuinimene.
  
• khoisani keelkonda on peetud Aafrika ürgasukate keeleks . Kütid ja korilased Lõuna- ja Ida-Aafrikas ning rändeluviisiga rahvad räägivad seda. See on kaduv keelkond, mida räägib umbes veerand miljonit inimest. Ürgasukad on Lõuna-Aafrikas bušmanid ja hontentottid. Bušmaneid kutsutakse ka nimega san, mis pärineb nende naabritelt ning tähendab outsiderit. Hotentottide nimetust tuleb sõnast – khoikhoi – tõeline rahvas. Sandawe ja hadza rahvad elavad Lääne-Aafrikas.
  
• austroneesia keelkond – malakassi, mida kõnelakse Madagaskaril kuulub selle alla. Need ei ole Aafrikale omased põliskeelkonnad.
  
• indoeuroopa keeled – üks Aafrika keel indoeuroopa tüvega, aga ta on kohapeal kujunenud – afrikaani keel. Seda kõneldakse LAVis ning see on tekkinud koha peal hollandi keelest, kujunedes välja 17.-18. sajandil. Tegu on omalaadse seguga, milles on hollandi, saksa, prantsuse ja ka bantu keelte mõjusid.
  

Aafrika vanad kultuurid
Paljud on pidanud Aafrikat inimühiskonna hälliks. Seal on võimalik leida inimluu materjale inimkonna kõikidest arenguetappidest, vanimad säilmed pärinevad 4,4 miljoni aasta taguses ajast. 5. aastatuhandel eKr levis maaharimine ja koduloomakasvatus Ees-Aasiast Niiluse orgu. Egiptuse rahvad tundsid sealjuures odra sorte juba 16-10 000 a eKr. Rauatöötlemine jõudis läbi Egiptuse Meroesse esimesel aastatuhandel eKr ja sealtkaudu jõudsid need oskused ka troopilisse Aafrikasse. Nigeri piirkonnas kujunes umbes 500 a. eKr välja Noki kultuur, mis tundis raua sulatamist. Kuna jõgede ja järvede järgi võiks orienteeruda, tekkisid nende piirkonda kõrgkultuurid.
Meroe kultuur tekkis Niiluse teise ja kuuenda kärestiku vahelistele aladele . Seda nimetatakse ka Kushi kultuuriks. Tšaadi järve ümbruses tekkis Kanem-Bormu riik, mille valitsejad olid islamiusulised. See oli omaaegne mõjukas riik, mis oli keskajal ka Eurooplastele tuntud. Selle langusaeg jääb 18. sajandisse, enne oli tegemist praktiliselt impeeriumiga. Nigeri kallastel tekkisid kolm riiki – Ghana, Mali ja Songhai. Keskaegne Ghana asub oluliselt rohkem põhja pool kui tänapäeva Ghana. Kongo jõe suudmes asus võimas Vana-Kongo riik, mis jäi tänapäeva Angola aladele. Tegemist oli väga tähelepanuväärse riigiga. Suur-Zimbabwe tekkis Saabi jõe kallastele (monomotapa).
Vanad Aafrika riigid
Meroe riik eksisteeris alates 10. saj eKr kuni 4. saj pKr. Selles oli traditsioon ehitada püramiide nagu Egiptuses, kuid need olid oluliselt väiksemad. Aksumi riik jäi kaasaja Eritrea aladele ning eksisteeris 1. kuni 10. sajandini pKr. Selles võeti 4. saj vastu ristiusk ja Etioopia elanikkonnast on ligi pool tänase päevani kristlased . Aksumi riigikultuuri traditsioonidest kasvas sisuliselt välja ka Etioopia riik, mis hiljem laienes oluliselt lõuna poole. Allakäik oli tingitud sellest, et kristlik riik sattus moslemite pealtungi tõttu isolatsiooni ja 10. sajandiks kuivas kokku kaubandus, milles Aksumi riik elas. Alles 13. sajandil võib rääkida riiklike traditsioonide taaselustumisest ja jõulise ja võimsa Etioopia riigi tekkest. Tähelepanuväärne on Aksumi steel, mis on ehitatud 4. sajandil – tegemist on hingede majaga ja omamoodi hauamonumendiga. Etioopia kultuuritraditsiooni pärliteks on Lalibela kirikud, mis on rajatud 12.-13. sajandil. Need on 11 kaljukirikut, kuhu on võimalik pääseda läbi maaaluste käikude ja mis on kõik kuidagi omavahel seotud.
Noki kultuur püsis 500 eKr kuni 200 pKr. Sellest sai alguse terrakotast esemete valmistamise traditsioon, iseloomulik on terrakotapeade valmistamine, mis võisid olla nii looma- kui ka inimpead. Nendel on groteskne stiil, mis erines kohati. Sellele on lähedane vaid Nigeeria aladel elavate jorubade kunst , kuid nemad hakkasid analoogseid kujusid valmistama alles 1000 aastat hiljem. Paljud Aafrika rahvad usuvad, et pea on hinge asukoht ja selles asub elujõud. Sellest uskumusest on pärit ka osade rahvaste komme eemaldada vastase päid, sest siis ei saa minna nad teise maailma ja elada väärtuslikku elu.
Jorubade kultuur laius tänapäeva Nigeeria lähedal. Selle kaks olulisemat linnriiki olid Oyo ja Ife. Jorubade pronksskulptuuride puhul on tegu isikute naturalistliku kujutamisega. Tegemist on 12. sajandi skulptuuriga, mille avastas Leo Frobenius. Ta ei seostanud neid Aafrikaga ja arvas , et tegu on Atlantise põgenike kultuuriga . Etruskid olid samas kuidagi seotud jorubade kultuuriga. Ife valitseja portree 12. sajandist võib olla Poseidoni kujutis. Tegelikult on vist ikkagi tegu ainult valitsejaga. Nigeeria lõunaosas asus keskaegne linnriik Benin , mis sai mõjutusi jorubadelt – elevandiluuskulptuur on neil kultuuridel nt sarnane. 16. sajandil saabusid Benini portugallased ja loodi Benini vöömask, mille peal on habemetega mehed.
Ghana, Mali, Songhai.
Ghana kujunes 8. saj tänapäeva Sudaani aladel, kuigi selle sünniajaks on pakutud ka 4. saj. Mali oli algselt Ghana naabriks, kuid hiljem – 11 . saj – ühendas selle oma valdustega – nii sai 13. sajandiks Ghanast Mail impeeriumi osa. Songhai sai Mali impeeriumi osaks 15. sajandil. Esimeses Ghana impeeriumis elasid traditsiooniliste uskude järgijad. Islam jõudis nendesse riikidesse 8. saj, kuid Ghana valitsejad seda ei järginud. Kolmanda impeeriumi kujunemise aluseks olid kullavarud ja soodsad looduslikud tingimused, elatuti peamiselt kaubandusest. Mali valitsejad võtsid vastu islami usu ja 11. saj üritasid korraldada palverännakuid. Malist pärit kuld jõudis Euroopasse, täpsemalt Inglismaale. Seega oli tegu impeeriumiga, mida tunti ka keskaegses Euroopas. Mali sattus lõpuks aga Songhai vallutuste objektiks. Timbuktu linn avastati kõrbeliivade alt 1827. a Rene Calier, Prantsusmaa maadeuurija , poolt. Arvati, et tegu on äärmiselt rikka kohaga. Tegu oli kultuuri ja teaduse linnaga. Selles asus silmapaistev Sankore mošee.
Kongo riik
Kongol tekkisid 16. saj tihedad sidemed Portugaliga. 1482. a jõudis sinna esimene portugallane, 1494. a võeti ette ka ekspeditsioone. Eurooplaste kohtumine Kongo valitsejaga oli heatahtlik ja küllaltki sõbraliku vastuvõtmisega. Põhjuseks võib olla, et suulise pärimus, sest enamik aafriklasi polnud näinud valget inimest ja folklooris oli ettekujutus , et inimesed surnute maailmas on valget värvi ja surnute maailma ümbritseb vesi. Seega võis kongolaste arvates eurooplaste näol olla tegu surnud esivanematega, keda kardeti. Kui eurooplased kasutasid saabudes ka tulirelvi, siis neid peeti välgulöökideks.
Kongo õitseng sai aga 13.-14. sajandisse. Esimene ristitud Kongo valitseja oli Afonso I (1506-1543) poolt. Tema valitsusaega jäi ulatuslik ristiusustamine, sellest alates eksisteerivad ka kirjalikud allikad – Afonso kirjad Portugali kuningale Ristiusu juurdumine aitas kaasa haridusele ning kirikute loomisele ja misjonikoolidele. Kahe sajandi jooksul tegutsesid roomakatoliku kiriku misjonärid, kuid sellegipoolest ei juurdunud see usk sügavalt. Alfonso kirjade sisuks oli peamiselt saata rohkem ehitajaid, mitte orjakaubandusega tegelevaid inimesi. Afonso kaotas ise umbes kümme oma lähisugulast, kes müüdi orjadeks. Ta saatis lapsi Portugali, kuid need ei tulnud tagasi ja ei saanud ka vastuseid. Hiljem selgus, et need sugulased olid Brasiilias orjad . Kaks saj jooksul kestnud orjakaubandus tõi endaga kaasa kodusõdasid ning laastas Kongo riiki. 19. saj lõppus ja 20. sajandi alguses tekkis ketserlik liikumine – antoniaanlus, mille eesmärk oli taastada vana Kongo riik ja tõrjuda portugallased välja. Selle eestvedaja oli prohvet Beatrice . Liikumise käigus põletati riste ja Beatrice sõnul olid piiblitegelased mustanahalised. Beatrice põletati tuleriidal, kuid see pani aluse kristluse populaarsuse langemisele selles piirkonnas.
Suur-Zimbabwe
11.-15. saj püsis Suub-Zimbabwe riik, mille nimetus tuleb sõnadest dzimba dza mabwe, mis tähendab „kividest majad“. Riik tekkis Sabi jõe kallastele ja oli eriline oma suurte kiviehitiste poolest. Erakordselt tuntud on Suur-Zimbabwe ringmüür, mis on võimsa välimusega ja umbes 300 m pikk ning 3-5 m lai. Tegemist ei ole kaitsemüüriga, see on pigem kultusobjekt. Seal elas valitseja oma õukonna ja lähikondlastega. 1868. a avastati see Euroopa jahimeeste poolt ning ei teatud, kes oli selle rajanud, kuid arvati et mitte aafriklased. Pole teada, kust on pärit nende ehitusalased teadmised. Ka müürist seespool asusid omapärased ehitised. Müürid olid laotud ilma igasugust sideainet kasutamata ning ringmüüri sees olid lainelised trepid, millele pole võrdluseks maailmast kuskilt mujalt näidet tuua. Valitseja lahkus sealt kas 14. või 15. saj keskel, võimalik, et metsa ja teiste ressursside otsasaamise tõttu. Võimalik, et Sabi jõgi kaotas laevatatavuse.
Aafrika usundid
Usunditest on levinud islam ja kristlus, millel on senimaani mõju Aafrika ühiskonnale, Need mõjutavad ka poliitilist aktiivsust – etnosesiseseid suhteid, poliitikute ja parteide otsuseid ning tegevusi. Traditsioonilised usundid kannavad kirjanduses tihti erinevaid nimesid , nagu näiteks hõimuusundid, animistlikud usundid. Viimane termin on probleeme, sest seda seostatakse tihti vägivallaga. Aafrika mõtteline usund koosneb erinevatest osadest: fetišism, pealikukultus, hingeusud, kohalikud jumalused. Neil on peajumal, taevajumal – see, kes lõi maailma – kuid tema poole ei pöörduta tihti, rohkem suheldakse esivanemate hingedega. Traditsiooniline usk on põimunud suurte maailmas levinud uskudega, kohalikud kombetalitused on seotud islami ja kristlusega.
Rahvausund
Beninis on praegu rahvususund väga aktiivne, seal muudeti 1996. a kohalik traditsiooniline usund – vodun – riigiusuks. Umbes 60% riigi elanikkonnast ka järgib seda traditsiooni ning ka ülejäänud 40%, mille moodustavad katoliiklased ja moslemid , respekteerivad seda. Vodun on levinud koos orjadega ka Ameerikasse. Angolas leidis nt tudeng, et kui Euroopas surevad inimesed niisama, siis seal hukuvad nad ainult nõiduse tagajärjel. Mosambiigi kodusõja ajal olid vägedes ka professionaalsed nõiad , kes pidid vaenlasi ära needma. Oli ka uskumus , et võõrad nõiad on tugevamad kui omad, nii et samasse sõtta võeti LAVi nõidu. Uskumuses leiti ka seda, et sugukond on seotud pealikuga – kui viimane on haige on tihti terve kogukond haige. Mitmete vanade pealike puhul on teada, et nad maeti ka elusalt, kui nad hakkasid haigeks jääma , et suguharu ei kannataks. Uusajal on rohkem näha, kuidas valitsejad muutuvad despootlikeks ning ei taha enam sõltuda kogukonnast. Mõnedes hõimudes võis kogukond ka otsustada, et pealik peab sooritama enesetapu.
Islam Aafrikas
Umbes 1/3 kontinendist on islamiusku, millest umbes pool elab troopilises Aafrikas. Islam on levimas ja isegi Etioopias on see suuremat toetuskonda omandamas. Troopilises Aafrikas levis islam just läbi rändkaupmeeste ja jutlustajate. Mitmetes Aafrika linnades olid olemas eraldi muhhameedlaste linnaosad . Kui islam sattud troopilise Aafrika rahvaste sekka, modifitseerus see kõvasti ning kujunes välja usk, mis kohandus sealsete rahvaste traditsiooniliste uskumustega . Lääne-Aafrikas tekkisid mitmetes piirkondades traditsioonilistest salaliitudest veidi erinevad moslemi vennaskonnad.
10.-11. saj alanud islami edasitungi Saharast lõuna poole toetasid Songhai ja Mali impeeriumite valitsejad, Ghana sel ajal veel islamit omaks võtnud polnud. Nigeeria oli samuti mõneti islamistlik, seal keskajal elanud rahval hausadel oli olnud 14 linnriiki, mis omavahel võitlesid, aga kõigi nende valitsejateks olid moslemid. Ida-Aafrikasse jõudis islam 7.-8. saj ning oli suuresti seotud sinna saabunud Araabia põgenikega, kes olid pidanud pagema usuliste eriarvamuste poolest. Nendega seostatakse ka linnade teket nendel aladel. Seal kujunes välja suahiili kultuur ja keel, mis on tänapäevani Ida-Aafrika populaarseim suhtluskeel. Suahiili kultuuris tekkis mitmeid suuri linnu, nt Zanzibar, mis püsivad ka tänapäevani. Tegu oli peamiselt kaubanduslike linnriikidega, kus valitses islami kultuur ning juhtideks olid araablased, kuigi põhielanikud oli Aafrika põliselanikud . Peamiselt tegeleti käsitööga, mida valmistati Aafrika sisealade jaoks vahetuskaubaks. Eksisteerisid mošeed ning kivihooned.
Kristlus Aafrikas
Kristlusel oli peamiselt neli etappi , mille jooksul ta Aafrikas levis. See jõudis Põhja-Aafrikasse juba 1. saj ning kristlikud jõukeskused, mis seal välja kujunesid, olid igati arvestatavad. See ristiusk mõjutas oluliselt jõukeskuste väljakujunemist ka troopilises Aafrikas, mitemed nuubialaste riigid oli enne islami vallutust kristlikud ning loomulikult olid ristiusku ka Etioopia valitsejad. Alates 4. saj jõuabki kristlus troopilisse Aafrikasse, eelkõige Etioopiasse. Sellele järgneb leviku paus, sest araablaste vallutused Aafrikas mõjutasid seda ning ka Etioopia ehk Aksum piirati mitmete erinevate moslemi sultanaatide poolt sisse. Kristluse kolmas etapp jääb 15. saj, mil Lääne-Aafrikasse jõudsid euroopalased enda India mereteede otsingutel. 19. saj keskpaigast oli enamikus Sise-Aafrikas kristlus taas unustatud. 19. saj keskpaigast, kui Euroopa riikide koloniaalhuvi keskendus taas Aafrikale, aktiviseerus taas ka kristlik misjonitöö ning mitmed seltsid hakkavad kontinendil tegutsema, peamiselt küll rannikupiirkondades.
19. saj misjoni algusaegadel olid misjonärid tihti pärit konservatiivsest talupojalikust keskkonnast. Neil oli raske leppida Aafrikas vohava põlisusuga ning nad tegid sealsele tratitsioonilisele kultuurile üsna palju kahju, sest nö vaimupimedust üritati välja juurida ja võidelda paganlusega, aga selle tõttu on väärtuslik osa Aafrika kultuuripärandist kaduma läinud, sest misjonärid üritasid nt aktiivselt põletada esivanemate kujusid ja maske, mis olid seotud rituaalidega ning muud. Puhtalt enda kohalolekuga teravdasid nad ka Aafrika ühiskonna sisevastuolusid. Positiivsest vaatepunktist pakkusid nad aga aafriklastele usulist alternatiivi, tutvustasid neile meditsiinisaavutusi ning võitlesid orjanduse vastu. Aafrika sisealadele järgnesid misjonäridele tihti ka sõdurid – kui nt mõnel alal oli Ühendkuningriigil rohkem misjoniseltse, siis läbi selle võis ka enda kolooniaalhuvisid õigustada. Tihti oli ka tarvis, et sõjavägi astuks usukuulutajate kaitseks välja. 19. saj keskpaigas olid mitmed misjoniseltsid Aafrikas isemajandavad. Euroopast tuli küll mõningast toetust, aga peamiselt tuli ise ellu jääda. Reini misjoniselts müüs nt elatise saamiseks põliselanikele relvi . Ugandas puhkes ka konflikt aafriklastest katoliiklaste ja protestantide vahel. Aafriklaste enda suhtumine misjonäridesse oli samuti vastuoluline, nad mõistsid, et tegu on Euroopa riikide huvide esindajatega. „Alguses oli meil maa ja valgetel piibel , nüüd on meil piibel ja valgetel maa.“
Transatlandi orjakaubandus
Kui varem on orjadega kauplemist näidatud nii, et aafriklased on ohvrid ja eurooplased ekspluateerisid neid, siis viimasel ajal on rohkem näidatud, et ka Aafrika riikidel oli orjakaubanduses enda roll ja mitmes nende pani see aluse õitsengule ja edule. Muidugi jäid osad alad lause inimestest peaaegu tühjaks, nt Angola. See põhjustas ka kodusõdu ja neile järgnevaid epideemiaid. Transatlandi orjakaubanduse käigus veeti Ameerikasse ligikaudu 12 miljonit neegrit , kellest umbes 10 miljonit jõudsid kohale.
Müüt, et Aafrika on üleasustatud, on täiesti vale – seal elab tegelikult vähem inimesi kui muutel mandritel. Mõned piirkonnad on samas väga tihedalt asustatud, nii et selline arusaam tekkib sellest faktist. Rwandas elab nt territrooiumil, mis on Eestist veidi väiksem, 8-9 miljonit inimest. Orjakaubandus on aga suurim inimkaotus Aafrika jaoks. Sealjuures viidi mandrilt välja kõige elujõulisemat elanikkonda ning see pidurdas muidugi Aafrika sotsiaalmajanduslikku arengut. Perioodil 1700-1800 hoidis orjandusest tulenev kaotus Aafrika elanikkonda pidevalt samal tasemel.
3. Aafrika vallutamine 1875-1914
Enne koloniaalset vallutust oli Aafrikas väga palju erinevaid riike – nii suure territooriumiga kui ka palju väikseid hõimuriike. Suur kontinent allutati Euroopa riikidele lühikesse perioodi 1875-1914 jooksul. Viimaseks aastaks olid iseseisvaks jäänud ainult Etioopia ja Libeeria, ülejäänud manner jagati Prantsusmaa, Ühendkuningriigi, Saksamaa, Portugali, Belgia, Hispaania ja Itaalia vahel. Suur osa Aafrika probleemidest pärineb just sellest lühikesest ajajärgust.
Lihtne vallutus
1879 . aastaks oli ainult 11% erinevate riikide poolt koloniseeritud. Põhja-Aafrika oli türklaste kontrolli all ja mõningaid tugipunkte oli erinevates paikades Portugalil , üksikuid kolooniaid Ühendkuningriigil, eelkõige Lõuna-Aafrika tipus ja mõnedel aladel Prantsusmaal. Hiiglastlikku kontinenti oli nii kiiresti võimalik vallutada nt Aafrika etno -lingvistilise ja sotsiaalmajandusliku kirevuse tõttu. Ühiskond eksisteeris kontinendeil väga erinevate arengutasemetega – leidus nii sugukondliku korraga väikseid hõimuriike kui ka üksikuid võimsaid riike nt Etioopia. Teine põhjus oli kindlasti poliitiline killustatus – peamiselt olid riigid väikesed ning neid lõhestas pidev rivaliteet. Seega puudus Aafrika riikide ühtne vastupanu ning Euroopa riigis mängisid nende poliitilistele huvidele ja värbasid endale aafriklastest liitlasi, et korraldada sõjakäike suuremate kohalike riikide vastu. Nt Ghana sisealade ashantide konföderatsiooni vastu kaasati vallutusse rannikualadel elutsevaid rahvaid, kelle ajaloolised vaenlased ashantid olid.
Samuti oli aafriklastel piiratud ettekujutus suveräniteedist. Vastupanu, mida aafrikalsed osutasid, on üritatud seostada hilisema vabadusliikumisega, aga tollased valitsejad kaitsesid väga kitsaste ringkondade huvisid ja läksid tihtipeale kokkulepetele eurooplasega. Lisaks oli Euroopa riikidel pikajaline ettevalmistus, sest neil oli sajandite pikkune kogemus koloniseerimisega. Keiser Tewodoros II (1855-1868) ütles “Ma tean nende mängu. Kõigepealt kaupmehed ja misjonärid, siis saadikud ning seejärel kahurid. Oleks parem, kui nad alustaksid kohe kahuritega.” Kaupmehed ja saadikud olid Aafrika rannikul paiknenud juba aastasadu.
19. saj maadeavastused
19. saj alguseks teati Aafrikast peamiselt jõgesid, sest neid oli tarvis avastada, kuna nende läbi jõuti sisemaale. Mööda jõgesid oli liikuda ka kõige ohutum, sest maismaal jõi teele ka vaenulikke hõime, rääkimata loodusest. Üks jõgi, mida taheti uurida, oli Nigeri jõgi, sest Lääne-Aafrikas oli eurooplastel palju tugipunkte. Tihti on varasema perioodi maadeavastajaid üritatud portreteerida teadlastena, kes üritasid Aafrikat uurida, aga nende seas oli ka palju seiklejaid. Neid maadeavastusi tuli ka kuidagi finantseerida ning neid toetasid eelkõige Euroopa kaubandusringkonnad. Briti Kuningliku Aafrika Assosatsiooni põhikirjas oli ka punkt, mis keelas mustal mandril kogutud info avalikustamist.
Sama ühing korraldas mitmeid edukaid ekspeditsioone just Nigeri jõgikonda. Esimene edukas maadeuurija oli šotlane Mungo Park (1771-1806). Nigeri avastuslugu on suuresti tema nimega seotud. Ta oli maadeuurija, kes mõistis selgesti ekspeditsiooni tegelikku eesmärki ning kirjutas selles enda päevikus. Ta võttis ette kaks reisi aastatel 1795-97 ning 1805-06. Ta oli varem tegutsenud laevaarstina ning ära käinud Indoneesias, nii et talle võimaldati kulukas ekspeditsioon. Ta jõudis avastada Senegali jõe alamjooksu ning suutis rännata kaugetele sisealadele. Ta leidis, et Niger voolab itta ning suubub lõunasse Guinea lahte. Ta jäi esimese ekspeditsiooni ajal ka haigeks ning sattus põliselanike kätte vangi. Teise avastusretke 40 inimestest jäi lõpuks enne viimast saatuslikku kohtumist neid hävitanud vaenlastega ainult 8. Kohalikud hõimus ründasid nende paati kaldalt vibude ja nooltega ning kõik hukkusid. Euroopas samas arvati, et ta on jätkuvalt elus ning tema poeg läks 20 aastat hiljem enda isa otsima ja suri ise troopilisse palavikku.
1830. a jõudsid John ja Richard Lander välja Nigeri deltani, aga läks veel kaua aega, et kaupmehed sinna jõudsid. Peamiseks põhjuseks oli sealjuures malaaria, millest oli keskajal nt räägitud, et seda põhjustavad soised aurus ning kuuvalguse käes magamine. Kui 1850. aastatel võeti kasutusele hiniin, kaitses see eurooplasi malaaria eest ning mitmed piirkonnad, kuhu varem ei julgetud minna, avanesid maadeavastajatele. Mitmed ekspeditsioonid on saadetud kirjeldustest, kuidas seiklejad olid hiniinist pilves, sest nad ei osanud seda doseerida.
Aafrika siseaalade uurimise kõige olulisem etapp jääb perioodi 1840-1870, kui tegutses nt D. Livingstone. Mees, kes uuris eelkõige Kongo jõge, ooi Henty Morton Stanley (1841-1904), kes oli selles mõttes uue põlvkonna maadeavastaja, sest ta polnud enda ekspeditsioonidel kantud kõrgemast ideest ja teadis, et ta esindab Euroopa riikide, täpsemalt Belgia, huve. Ta tegi mitmeid ekspeditsioone aastatel 1869-1889 ning tänu temale teame me seda, et Kongo jõgikond pole kuidagi seotud Niilusega, nagu varem arvati. Ühel võimsal ekspeditsioonil läbis ta kontinendi ka täiesti põiki läbi, alustades Zanzibarist kuni Atlandi ookeani kallasteni kolmeaastase teekonna jooksul. Mortoni sõlmitud lepingud said aluseks ka Leopold II isikliku valduse rajamisele ning neid sõlmiti tihti nt relvaähvardusel.
Vallutuse soodsus
Aafrika hõivamise juures mängis olulist rolli Euroopa kaubanduskompaniide tegevus. Eurooplaste kaubandusühingus haarasid enda majandusliku kontrolli alla suuri osasid Aafrikast, sest sõlmiti mitmeid koostöölepinguid kohalikega, mis said hiljem protektoriaadilepingu alusteks. Tihti kutsuti endale toeks ka riiklike vägesid. G. Goldie poolt 1879. a rajatus Kuninglik Nigeri Kompanii teostas Ida-Nigeeria vallutamise ja valmistas ette ka Põhja-Nigeeria hõivamise. Cecil Rhodes ’i rajatus Briti Lõuna-Aafrika Kompanii aitas vallutada kogu Lõuna-Aafrika ja Rhodes oli seetõttu ka tohutult rikas. Välja saadeti ka mitmeid diplomaatilisi missioone, kes suhtleks Aafrika suguharude pealikega. Nemad soodustasid samuti hiljem protektoriaadilepingute sõlmimist. 1870. aastaks tegutses Aafrikas juba ka 25 misjoniühingud, nt Baseli või Londoni misjoniselts.
Euroopa majanduse ja tehnoloogia areng ning sellest tulenev militaartehniline ülekaal oli samuti abiks aafriklaste alistamisel. Mõnedel Aafrika riikidel olid küll musketid, aga need ei aidanud Euroopa riikide moodsamate relvade vastu. Etioopia suutis samas nt enda sõjaväele väga kaasaegset relvastust muretseda. Euroopalased üritasid enda kontrolli alla saada ka relvaäri, sest nõudlust on alati. 1890. a võeti aga vastu Brüsselin konvensioon, et relvaäriga võidelda. Euroopa riigid leppisid omavahel kokku, et aafriklastele relvi ei müüda, aga muidugi ei peetud sellest alati täiesti kinni. Üks väga mõjuvõimas relv oli Maximi kuulipilduja, mida 19. saj lõpul väga palju Aafrikas katsetati. See leiutati 1883. a, aga seda oli tarvis katsetada – selleks olid koloniaalsõjad ideelased. Briti armee kasutas seda teadaolevalt esmakordselt Rodeesias 1893.-1894. a. Briti koloniaalvägedest hukkus siis umbes 40 inimest, põliselanikke umbes 5000. Eriti tõhus oli see teises Inglise-Buuri sõjas.
Lisaks on igas vallutuses oluline psühholoogiline moment ning aafriklased polnud valmis nii kiireteks muutusteks kui need 19. saj lõpus toimusid. Nad olid sajandeid enam-vähem rahumeelselt eurooplastega kaubelnud ning teadsid, et valgeid takistavad troopilised haigused ning igasugused džunglid ja kõrbed , nii et rünnakut ei oodatud. Kuna Aafrika oli aga pidevalt infosulus, ei teatud, et Euroopas oli vahepeal industriaalne revolutsioon toimunud. Seega oli vaja uut toorainet, uut tööjõudu ja turgu ning leitud oli ka vahendeid, et looduslikest ebameeldivustest üle saama. Samuti oli muutunud Euroopa riikide omavaheline poliitiline süsteem. Selle asemel, et õlitade enda relvi, pöördusid aafriklased ainult enda jumalate ja esivanemate poole ning posisid, aga see ei olnud eriti tõhus relv eurooplaste vastu.
Scramble for Africa
Koloniaalseid ambitsioone õhutasid majandusliku konkurentsi tugevnemine ja poliitilised vastuolud. Prantsusmaa tahtis nt saada mingit kompensatsiooni saada Presi-Prantsuse sõjast. Koloniaalsete ambitsioonide õhutamine, nagu Bismarck Prantsusmaaga tegi, oli mõneti katse juhtida tähelepanu kõrvale Euroopa vastuoludelt ja probleemidelt. Nende üleskutsete peale aktiveerusid aga suured vanad koloniaalriigid Hispaania ja Portugal ning ka väike Belgia. Aktiivsus algas uuesti sellest, et üks või teine Euroopa riik tegi mingeid samme . Prantsusmaa üritas nt alates 1879. aastast Lääne-Aafrikast endale alasid vallutada. Suurbritannia alisatas 1882. a Egiptuse ja Prantsusmaa kaotas enda võimalused seal. Prantsusmaale oli see väga solvav, sest varem oli Napoleon Egiptuse vallutanud ja prantslastele tundus, et see peaks igati neile kuuluma. Belgia ja Prantsusmaa aktiivsus oli laiemas plaanis see, mis hakkas lõpuks Ühendkuningriiki härima. Esimesed hakkasid väga aktiivselt Kongo jõe piirkonnas tegutsema. Seepeale leppis Suurbritannia kokku Portugaliga, et viimane võib haarata Kongo jõe suudme .
See kutsus esile Prantsusmaa protesti, keda toetas tol hetkel Saksamaa ja 1884-1885. a sai teoks Berliini konverents , millel esines 14 riiki. Sellel otsustati Aafrika kontinendi saatus ning seal ei olnud esindatud ainult need maad, kes olid huvitatud Aafrikast mingi osa saamisest, vaid ka ülejäänud suurjõud, ka USA ja Venemaa. Konverentsi päevakorras olid kolm põhiküsimust. Esiteks Kongo jõe basseini jaotamine, millest oli väga huvitatud Belgia kuningas, kelle jaoks oli Stanley juba osa tööst ära teinud. Teiseks tuli lahendada laevanduse ja kaubanduse küsimus Nigeri jõel, sest erinevatel maadel olid selle aladele oma abitsioonid, aga kõik tahtis vabadust kaubanduslikuks liikumiseks. Kolmandaks tuli välja töötada printsiibid edasisteks koloniaalvallutusteks Aafrikas. Belgia tuli sellest väga edukalt välja, sest Ühendkuningriik taandus enda lepingust Portugaliga, aga Nigeri jõel õnnestus brittidel saada tunnustus, et selle suue kuulud nende kontrolli alla. Kõigil teistel riikidel oli lubatud sellel laevasõit ja kaubandus. Prantsusmaa sai Nigeri kesk- ja ülemjooksu, mida ta oligi eelkõige tahtnud.
Aafrika jagamise legaliseerimine käis läbi kolme printsiibi. Esiteks põhimõte, et Aafrika kuulub eurooplaste ülemvõimu alla võtmisele. See, kellele kuulus rannik, võis hõivata ka selle tagamaad vastavalt oma jõule ja võimalustele. Piirid tuli fikseerida vallutajate oma vaheliste kokkulepetega. Koloniaalvallutuse pidi looma “efektiivne okupeerimine” ja sellest avalikult teatamine. Berliini konverentsil rõhutati aga ka orjakaubanduse keelustamist – see viis lõpuks mitmete Aafrika piirkondade iseseisvuse kaotuseni, sest võitlus orjakaubandusega oli üks kõige tavalisemaid vabandusi mingite uute alade haaramiseks.
Roland Oliver
Roland Oliver toob välja, et Aafrikas olid vaid üksikud riigid, mis olid suured – Etioopia ja Sokoto kalifaar kontinendi lääneosas. Leidus umbes 30-40 keskmise suurusega riigi, kus oli umbes 100 000 elanikku ning umbes 10 000 hõimuriiki, mille elanikkonnaks oli 5000-20 000 inimest. Seega väidab Oliver, et Aafrika jagamine on tegelikult selle liitmine : ühendati palju väikeseid poliitilisi üksusi, mille baasil on omakorda kujunenud tänapäevased Aafrika riigid. Tänapäevase poliitilise situatsiooni vaatlemisel leiab ta, et oleks olnud parem, kui Euroopa riigid oleks võtnud veel suuremaid riike “Aafrika pirukast”, sest see likvideeriks mitmed probleemid tänapäevaste riikidega, mille majanduslikud võimalused on limiteeritud jne.
Venemaa ja Türgi
Kontinendi jagamisel maksis eelkõige muidugi jõu- ja finantspoliitika, mis tähendas, et Prantsusmaa ja Suurbritannia said muidugi suurimad osad. Venemaa osales Berliini konverentsil ning tal olid ka huvid, aga kolooniaid ei olnud. Riigi huvid olid suunatud muidugi mujale, aga nad jõudsid ka vähesel määral Aafrikasse. Etioopia oli selline ala, mis teda huvitas, aga suhted olid peamiselt ainult diplomaatilised ja sõbralikud. Tekkis olukord, kus 1889. a Djibouti aladel Sagallos üritasid umbes 150 kasakat rajada Uus- Moskva asundust. Alguses läks kõik hästi ja ka elanikud olid nõus, aga siis ilmusid välja prantslased , kes pidasid seda enda territooriumiks. Pärast lühikest relvakonflikti olid venelased sunnitud lahkuma ning Prantsusmaa sai selle ala endale. Vene valitsusele esitati ka noot ja kuigi nad väitsid, et riigil polnud koloonia rajamisega midagi pistmist, on tegelikult säilinud dokumendid , mis valitsuse rolli siiski kinnitavad.
Ottomani impeerium lagunes Põhja-Aafrikas samuti ning selle alad läksid eurooplaste kontrolli alla. Alžeeria läks juba 19. saj prantslaste kontrolli alla, kes pidi kaua vaeva nägema, et seda allutada. 1881. a läks Tuneesia samuti Prantsusmaa võimu alla. Egiptus läks Suurbritanniale 1882. a ning Itaalia-Türgi sõjas 1911-1912 oli viimane sunnitud loovutama enda viimased Aafrika valdused – Liibüa alad. Sellega lahenes küll suuresti Põhja-Aafrika küsimus, aga jäi veel Maroko probleem.
Fashoda intsident ja Maroko
Suurbritannia-Prantsusmaa mitmete konfliktide kõrgpunktiks sai Fashoda intsident 1898 . a. Kui 1882. a Egiptus brittide poolt okupeeriti, oli see prantslastele alanduseks, sest Napoleon oli selle varem vallutanud. 1898. a juulikuus jõudis Prantsuse väesalk, mis oli teel Kogost, Fashoda asulasse Ida-Sudaanis. See seadis ennast selles külas sisse, aga tegu polnud mingi strateegiliselt olulise kohaga vms. Septembris jõudis sinna ka Briti väesalk ja inglased nõudsid prantslaste kohest lahkumist, millest viimased keeldusid. Edasine jäi otsustada Euroopa valitsuse kätte. Fashodas istusid läbirääkimiste käigus vastamisi kaks väesalka, kes olid ühe kõrbetüki pärast valmis lahingusse astuma . Tegu oli eelkõige politiilises prestiižis, sest territoorium polnud millegi poolest väärtuslik. Rahvuslik eneseuhkus kerkis selgelt esile ning see oli üks esimesi juhtumeid, kui imperialism ei olnud mitte ainult eliidi vaid ka masside huvides. Fashoda saamine muutud rahvuslikuks küsimuseks ning ajakirjandus ärgitas seda veelgi.
Suurbritannia ähvardas lõpuks ka juba sõjaga. Arvestades Briti ülesmvõimu ja positsioonide tugevust merel, andsid prantslased järele. 21. märtsil 1899. a sõlmiti leping, millega tunnistati Niiluse org Ühendkuningriigi omaks ning ka brittide positsioon Egiptuses sai lõpuks prantslastelt tunnustuse . Lääne-Sudaan läks kompensatsiooniks prantslaste kontrolli alla. Suurbritannia taandus ka enda seisukohalt, et Maroko pidi jääma iseseisvaks – varem oli riik toetanud sultanit. 1912. aastaks sai Maroko ka jagatud Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Perioodi 1905-1911 toimus kolm Maroko kriisi. Nende seoses selgus, et Fashoda intsident muutis selle osaliste suhteid ka Saksamaaga – Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa vastuolud vähenesid ja nende mõlema suhted sakslastega halvenesid. Viimasetel olid Marokos kaubandushuvid ja sealse rahvaga oli pikka aega kaubeldud.
Prantsusmaa
Prantslaste koloniaalsõjad olid arvatavasti Aafrika koloniseerimise veriseimad, nad kasutasid kõige rohkem sõjalist jõudu. Nende sissetung Lääne-Aafrika rannikult algas 1879. aastal Senegali aladelt ning see oli üpris kiire. Prantsusmaa peamisteks vastasteks olid Tukuleri impeerium, mis koloniaalsõja tulemusena läks pranstlaste kätte 1893. a, ja Mandinkade (Dyula) impeerium, mis alistati 1898. Mõlemas riigis elasid islamiusulised rahvad ja Mandinkade impeeriumi valitseja Samori Touré (1830-1900) oli riigi pikajaline valitseja. Riigiga tekkis Prantsusmaal suuri probleeme, sest neil olid ka oma relvatehased ja salaluure, milles mõlemas olid küll mõneti osalised ka euroopalsed. Prantsusmaa puhul oli reegliks, et kõiki lepingud, mille nad aafriklastega sõlmisid, nad peagi ka rikkusid. 1890. aastatel toimusid tõsised sõjad Dahomees ja Elevandiluurannikul, mil olid majanduse poolest kõige tulusamad alad, aga ka Madagaskaril, mil läksid kõik sel ajal prantslaste kontrolli alla. Dahomee valitseja sai sealjuures relvi peamiselt Saksamaalt.
Suubritannia
Ühendkuningriigi poliitika oli Aafrikas samuti üsnagi verine . Lääne-Aafrikas olid kõige olulisemad piirkonnad Kullarannik (Ghana) ja Nigeeria. Esimeses pidasid britid Ashanti Konföderatsioonide seitse sõda, mis 19. saj lõpuks võideti. Teise vallutamist alustati rannikulinnast Lagosest, kust hakati sisemaale liikuma. Alad nagu Jorubamaa, Benini linnriik (mitte tänapäeva Benin) vallutati tänapäeva Nigeeria lõunaosas, põhjas asunud Fulani impeerium alistati alles 1903. a. Ida-Aafrikas vallutati 1890. a Zanzibar, seejärel liikusid britid tänapäeva Keenia sisealadele ning jõuti lõpuks välja Ugandani. Viimase jaoks oli tarvis saada ka Saksamaalt tunnustust, sest mõlemad riigid olid Ida-Aafrikas aktiivsed. 1890. a sõlmiti Helgolandi leping, millega sakslased tunnustasid Zanzibari haaramist ja edaspidist Uganda vallutamist brittide poolt ning sai vastutasuks Helgolandi saare Põhjameres. Hiljem asusid seal Esimeses ja Teises maailmasõjas tähtsaimad sõjalaevastiku baasid.
Vaieldamatult jäävad Suurbritannia kõige väärtuslikumad alad Lõuna-Aafrikasse. 19. saj viimasel veerandil avastati seal väga suured kulla- ja hõbedavarud. Kafri sõjad, mida oli kokku üheksa, peeti 1779.-1879. a Lõuna-Aafrika rahvastega, kelleks kõige suurem vaenlane oli Zulu riik, mis lanhes 1879. a. Ka Botswana ja Rodeesia alistati. Ägedat vastupanu osutasid buuri riigid Transvaal ja Orjane, mis kaotasid enda iseseisvuse 1899- 1902 . a sõjas.
Cecil Rhodes
Rhodes (1853-1902) oli üks suuremaid omaaegseid teemantimagnaate ning mees, kes oskas õigel ajal kohal olla, kui need avastati. Teemanteid leiti esmakordselt Vaali ja Oranje jõgede ühinemiskohast. Üks buuri farmer läks teisele külla ning nägi, kuidas üks väike poiss mängis teemantiga. Ta müüs selle tohutu summa eest maha ja hiljem müüdi seda veel suurema raha eest edasi, kuni see jõudis Kapi koloonia kuberneri kätte. Veidi hiljem sattus üks buur kohaliku nõisarsti juurde ja nägi seal hiiglaslikku ja tähelepanuväärselt puhast 87-karaadist teemantit. Algas tõeline kullapalavik, mille ohvrite seas oli ka Rhodes. Rõhutatud oli, et tal oli väga kehv tervis, sest tal oli suuri kopsuprobleeme. Tema isa, kes oli jõukas vaimulik, saatis ta aga Lõuna-Aafrikasse tervist parandama enda venna juurde. Esialgu kavatses ta venna farmis puhata, aga kui ta kuulis hiiglaslikust teemantist, siis 1871. a läks ta neid otsima. Ta tegi edukad maaostud, kus oli palju teemanteid ja 1880. a oli tal ka juba De Beersi kaevanduskompanii.
1889. a luuakse tema poolt Briti Lõuna-Aafrika Kompanii, millega alustatakse ka Ühendkuningriigi ekspansiooni Lõuna-Aafrikas. Ta oli Briti vallutuste kõige suuremaks propageerijaks. Tema unistus oli saada suurem osa kontinendist Suurbritannia kontrolli alla ja ehitada ka raudtee , mis viiks Lõuna-Aafrikast Kaironi. Ta oli täielik megalomaan, kes kavatses pärast Aafrika alistamist inglastele ka USA tagasi vallutada. Hiljem oli ta poliitik ning Kapimaa peaminister . Rhodesist jäi maha võimas Briti impeerium Lõuna-Aafrikas, sest sealsed alad vallutati peamiselt tema inistiatiivil. Arvamus temast polnud väga hea, aga see paranes 1906. a, mil selgus, et ta jättis suure osa enda varandusest Rhodesi stipendiumifondi, millega on helgematel peadel võimalik õppida Oxfordis.
Itaalia
Osa Eritreast oli Itaalia käes juba 1883. a, aga itaallased said endale alasid juurde 1890. a läbi lepingute Etioopiaga. Kui 1889. a sõlmiti Ucciali leping, milles olid nt igavese sõpruse punkt ning mitemed majanduskokkulepped, aga ka kuues punkt, mis oli sõnastatud erinevate riikide keeltes erinevalt. See ütles, et Etioopial on võimalus kasutada Itaaliat vahendajana suhtluses Euroopa riikidega – tegu oli sisuliselt protektoriaadiga. Etioopia keeles oli see valikuline, itaalia keeles mitte. Esimene esitas enda pretensioonid ning 1894. a puhkes sõda. Adua lahingus 1896. a said etiooplased itaallastest võitu ning viimased pidid 40 aastaks Etioopiast loobuma . Suurem osa Somaaliast läks ikkagi Itaalia kontrolli alla ning sama juhtus ka Liibüaga.
Saksamaa
Keisririigi huvi Aafrika vastu ärkas suheliselt hilja. On erinevaid seisukohti, mis nii juhtus, et enne 1880. aastate alguseni poldud kolooniate vastu huvi tundnud. Pärast Berliini konverentsi hakkasid sakslased ka mitmeid protektoriaadilepinguid sõlmima . On räägitud sellest, et Saksamaa kartis Suurbritannia huvide ründamist ja tüli ei tahetud. Siiski õnnestus neil haarata viimasel hetkel päris head palad – selle taga olid arvatavasti kaupmehed, kes sundisid riiki vallutama alasid, mida Bismarck pidas tüütuks kohustuseks. Saksamaale kuulusid Saksa Ida-Aafrika – Tanganjika (vallutati 1891) ja Rwanda -Burundi, mis alistati peamiselt läbi Saksa Koloniaalühingu tegevusele, kuhu kuulusid aktiivsed ärimehed ja poliitikud . Bismarck ütles sellele alguses, et ta ei kavatse neid finantside puudusel toetada, aga kui 1884. a läks Saksamaa kontrolli alla Namiibia , sai ühingu tegevus lõpuks kantslerilt heakskiidu. Saksa Edela-Aafrika oli küllaltki suur, aga see vallutati kiiresti seetõttu, et seal elanud namad ja hererod, olid terve 19. saj vältel omavahelises konfliktis. Isegi kui nad üritasid ülestõusu korraldada, ei suutnud nad selles omavahel kokku leppida – selliseid asju tuli muidugi ette ka mujal Aafrikas. Lääne-Aafrikas haarati 1884. a enda võimu alla Kamerun ja Togo läbi erinevate lepingute, kuigi sõjavägi oli sel ajal ka kohal.
Portugal ja Hispaania
Portugallastel oli vanim koloniaalimpeerium Aafrikas. Tema esimesed territooriumite haaramised toimusid 15. saj, kontroll sisealade üle saavutati alles 20. saj. Tegu oli vaese väikese riigiga, mille kolooniad olid tohutult rikkad ning mida ta ei suutnud efektiivselt hallata. Portugali kolooniates oli väga suur osa Suurbritannia kapitalil. Portugaallastele kuulusid Angola ja Mosambiik ning Guiea- Bissau ja väga paljud väikesed saared Atlandi ookeanis. Nad soovid saada ka Rodeesia alasid, nii et neil oleks impeerium, mis ulatuks Atlandi ookeanist India ookeanini, aga see loomulikult ei õnnestunud, sest Ühendkuningriik jõudis enda vallutustega ette. Hispaania suurim valdus oli Maroko ning riigile kuulus veel Ekvatoriaal -Guinea, kust tänapäeval tuleb väga suur hulk head ja kvaliteetset naftat.
Belgia
Belgia kongo, mis sai Berliini konverentsi käigus tunnustuse teistelt Euroopa riikidelt, oli 76 korda enda emamaast suurem. See oli tohutult maavaraderikas piirkond, mistõttu käivad seal ka tänapäeval kodusõjad . Selles piirkonnas elas väga palju erinevaid rahvaid ning 17.-18. saj toimus seal ka väga aktiivne orjakaubandus – nii üle Antlandi ookeani kui ka araablastega. Juba selle käigus puhkesid kodusõjad ning inimkaod olid väga suured. 19. saj lõpul olid paljud rahvad juba kannatanud ning nad olid languse teel. Klimaatilised tingimused on samuti paljusid väljakutseid esitavad – peamiselt ekvatoriaalsed metsad, mis polnud kasulikud isegi põliselanikele, rääkimata eurooplastest. Seal on leivinud tsetsekärbes, mis teeb raskeks ka loomakarjade kasvatamise. Sealne piirkond oli väljakutse Belgiale, sest need rahvad, kes seal elasid, polnud suuremas osas veel riiklust saavutanud.
Belgia kuningas Leopold II vormis neist aladest ikkagi enda valudse, mille saatus oli üks kurvemaid Aafrikas. Adam Hochscild on rääkinud “suurest unustamisest” selle puhul – seal toimus genotsiid ja selle 30 aasta jooksul, kui ala Leopoldile kuulus, jäi 20 miljonist elanikust alles ainult 10 miljonit, kuigi seal ei peetud mingeid erilisi sõdu. Riigi näol oli tegu orjandusliku riigiga: üks Briti ajakirjanik tuvastas kaubandusega seotud dokumentidest seda, et kolooniast oli saabunud miljonite dollarite väärtuses elevandiluud ja kautšuki ning tagasi läksid ainult vintpüssid ja ahelad. See ajakirjanik avaldas need andmed ning puhkes suur skandaal. Hiljem poodi see ajakirjanik kusjuures brittide poolt, sest ta asus kaitsma iirlaste vabadusvõitlust. Maksud , mida põliselanikud pidid maksma, olid väga suured ja kui nad hakkasid kompaniile vastu, lasti nad lihtsalt maha või – veelgi igapäevasemal puhul – raiuti neil jäsemeid maha. 19. saj viimasel viiel aastal, kui Belgia Kongos toimusid suurimad ülestõususud, hakkasid mitmed inimõiguslased sellele tähelepanu juhtima.
Libeeria
20. saj alguseks oli Libeeria ainus riik peale Etioopia, mis oli iseseisev. Seda kutsuti varem Piprarannikuks (teised kolm ala samas kandis olid Elevandiluu-, Kulla- ja Orjarannik). Libeeria rajamine on seotud Ameerika filantroopide tegevusega, kes tahtsid vabaks lastud neegerorjadele rajada Aafrikasse uus asundus . Ameerika Kolonisatsiooniühing rajas Monrovia kohale 7. jaanuaril 1822. a asunduse, mis sai vabastatud orjade kolooniaks. Tekkis aga konflikt põliselanike ja vabastatud orjade vahel, mis tõi kaasa ka kodusõja. 1847. a kuulutati ametlikult välja Libeeria vabariik, aga selles jäeti põliselanikud kodanikuõigustest ilma ja said põhimõtteliselt tööloomadeks. See konflikt kestis edasi 20. sajandini ning ka pärast Teist maailmasõda oli riigis võim pidevalt afroameeriklaste järeltulijatele.
4. Kolooniate valitsemine
Brittidel olid kolooniad Lääne-Aafrikas, nt Sierra Leone juba 1807. a. Ka prantslastel olid enda tugipunktid Senegalis 19. saj alguses. Seega ei seatud koloniaalseid süsteeme kindlasti sisse samaaegselt. Eurooplaste kohalviibimine oli siiski väga vähe ning tegu oli annekteeritud aladega, mitte valgete asustatud maadega. Emamaadel tuli arvestada ka traditsiooniliste võimustruktuuridega, mis Aafrikas olid välja kujunenud. Euroopa riigis rakendasid üldiselt kaht erinevat valitsemissüsteemi: kaudset ja otsest. Peaaegu kõigis kolooniates kasutati tegelikult mõlemat mingil moel. Kaudne tähendas kohalike hõimustruktuuride kasutamist valitsemisel ning neile toetumist. On küsimsus, kas see oli prevaleeriv või mitte. Kaudse ja otsesese valitsemise valik sõltus ka erinevate hõimude arengutasemest. Kui traditsioonilised võimustruktuurid olid olemas, üritati nendega ka koostööd teha, kui nad polnud just väga vaenulikud. Oli ka kohti, kus administreerimine tuli üle võtte Euroopa ametnikel.
Kaudne valitsemine
Brittidel oli juba mitmeid kogemusi kaudsest valistemisest, peamiselt India koloonia tõttu. Kaudne valitsemine oli mõneti Briti pragmatismi loogiline väljund. Selle peamiseks teostajaks oli Põhja-Nigeeria kuberner Frederick Lugard, kes kirjutas 1922. a raamatu “Kaksikmandaat Briti troopilises Aafrikas”, kus ta ütles, et tähtis on nii emamaa vastutus kohaliku elanikkonna arenemisese ja ednemise ees, aga ka vastutus kolooniate majandusliku arengu osas. Põhja-Aafrikas elasid aga islamiusulised ning koostöö nendega oli tõsine väljakutse. Just Põhja- Nigeerias tegi Suurbritannia aga silmapaistvaid järeleandmisi. Traditsionaalsetele võimustruktuuridele jäid nii politsei- kui kohtuõigused, viimasesse kuulusid küll peamiselt väiksemad kuriteod. Pärismaistel kohtutel polnud ka õigust määrata surmanuhtlust. Põhja-Nigeerias aga anti pärismaalastele ka kõrgemad kohtuinstantsid ning seal võidi välja kuulutada ka surmanuhtlust.
Peamiselt oli traditsiooniliste valitsejate käes maksude kogumine, mida küll kontrollisid Euroopa ametnikud. Koostööd soodustas ka see, et palka maksti hõimupealikele ja kohalikele valitsejatele otse emamaalt. Sõdadevahelisel perioodil hakkas kostuma ka esimese põlvkonna haritlaste poolt, kes ei kuulunud otseselt võimueliiti, aga olid huvitatud võimu juurde pääsemisest. Sellest tekkisid ka konfliktid nii emamaa ametnike ja kohalike kui ka võimueliidid ja ärkava haritlaskonna vahel, kes pidid võimu jagama ning selle nimel võitlema. Traditsiooniste rahvaste kommetesse suhtuti siiski delikaatselt, kuigi kristliku misjonit soodustati ning haridust üritati levitada. Põhja-Nigeeriale tegi nt järeleandmine, et seal ei lubatud islamiusuliste seas misjonitööd. Kui Nigeeria hakkas 1960. aastatel iseseisvuma, siis põhjaaladele ei jagunud piisavalt ametnikke, kellel oleks läänelik haridus . Lõunapoolsetel aladel oli misjonikoolid tegutsenud agaralt ning seal oli ametnikke piisavalt. Islmiusulised oli sel hetkel aga ülekaalus ning üritasid võimu võtta, kuigi neil polnud nii häid eeldusi riiki uskuda kui lõunapoolsetel rahvastel.
Kaudse valitsemise nõrkuseks on A. Adu Boaheni sõnul, et sisuliselt lääneliku hariduse jagamisega põliselanikele tehti saatuslik viga, sest läbi hariduse jõudsid inimesed arusaamisele, et ka neil on õigus võimule ja hakati emamaale vastu vaidlema – seda täiesti korrekteselt ning järgides seadusi. Seega lõi kaudne valitsemine pinna vastuhakuks ja seda just tänu haridusele. Polnud näiteks imelik, kui mõne hõimupealiku poeg õppis mõnes Euroopa kõrgkoolis. Teise maailmasõja järgsete vabadusliikumiste eesotsas on samuti inimesed, kes said enda esimese hariduse kohalikust misjonikoolist ja omandasid enda kõrgema hariduse Londonis või Pariisis.
Esiteks oli asumaade ministeerium emamaal, millele järgnes koloonia keskvalitsus , eesotsas kubernerida ning täidesaatvate ja seadusandlike nõukogudega, ning kolmanal tasemel olid traditsioonilised võimustruktuurid. Üks “ideaalne koloonia” oli Buganda kuningriik Ugandas, kus kohalik kõrgeim võim kuulus kuningale, kelle juures tegutses riiginõukogu, milles oli 89 inimest, ning kolm ministrit, kellest koosnes valitsus. Inglise kuberner sekkus Buganda igapäevastesse tegvustesse suhteliselt vähe ning analoogne olikord oli ka Uganda teistes kuningriikides. Kogu võiutäius asumaades koondati ikkagi kuberneri kätte.
Otsene valitsemine
Saksamaa, Belgia ja Hispaania olid peamised otsese valitsemise rakendajad, aga nende asumaad olid ka enne vallutust kõige vähemarenenud. Põliselanikud said enda kätte ainult maksuse kogumise. See ei tähendanud, et pärismaised institutsioonid oli likvideeritud, aga need olid väga tseremoniaalsed. Suuresti kasutati otsest valitsemist nt Sahara aladel, mida oli pikka aega raske enda kontrollile allutada. Saksamaa puhul võib öelda, et see kasutas enda kolooniates ka üpris palju kaudset valitsemist ning on pakutud, et kui riik poleks Esimese maailmasõja ajal kolooniaid kasutanud, oleks üle mindud kaudsele valitsemisele, sest usaldus kohalike traditsioonide ja võimustruktuuride vastu oli juba olemas. Belgia Kongo ol iseevastu väga administreeritud ning ärajaotatud üksus. Seal oli kogu Aafrika kohta kõige rohkem Euroopa ametnikke. Maavaldusi seal oli antud kasutada ka Belgia kompaniidele.
Portugalil, arvestades selle enda väikest suurust ja vajadust saada hakkama suurte kolooniatega, üritas kasutada ideoloogiat , mida nimetati lusotropikalismiks, mis seisnes selles, et assimileerimist peeti heaks suunast. Räägiti ühtsest mitmerassilise rahvuse kujundamisest, aga see ei käinud lihtsalt. Kui 1951. a nimetas Portugal enda kolooniad ümber meretagustesks provintsideks, siis oli kodanikuõigusi võimalik saada ka tsiviliseeritud elanikel, kes pidid nt oskama kirjutada portugali keeles, olema ristiusku, omama küllaldast sissetulekut, mitte hoiduma sõjalisest teenistusest, olema omaks võtnud Portugali elulaadi ning olema “hea iseloomuga”. Seega oli tsiviliseeritud elanikke Angolas ja Mosambiigis alla 1%:
Kolooniate majandamine
20. saj alguses toimusid Aafrikas tohutud majanduslikud muutused maailmamajandusse rakendamise tõttu. Kontinendi sotsiaalmajanduslik areng kiirenes, positiivselt mõjus uue tehnika kasutuselevõtt, aga ilmnes ka tendents , et kõik uuendused oli suunatud peamiselt sellele, et toorainet Aafrikast välja vedada – kohalike tööstusi eriti ei rajatud. Aafrikas oli saanud agraartööstuslike ressursside hankimise piirkond ning paljud piirkonnad sõltusid Euroopa vajadusest. Riigid muutusid monokultuurseks ning see on prevaleeriv tänaseni: mitmed riigid kasvatavad ainult üht kultuuri. Kui konkreetne riik elatub nt kakaomüügist, siis selle hinnalangus on riigile laastav. Aafrika hakkas tootma seda, mida Euroopa vajas, mitte seda, mida ise vajati. Autotootjad nagu Benz ja Daimler ehitasid esimesed sisepõlemismootoritega sõidukid ning koheselt tekkis vajadus kautšuki järele, millest sai kummi valmistada. See pole aga omane kultuur Aafrikale, vaid pärineb Brasiiliast. Maailmaturu kõrged hinnad viisid kautšukikasvatamise Aafrikasse. Umbes 1910 . aastaks hakkas kautšukikasvatus aga enda tähtsust kaotama ning kolis üle Kagu-Aasiasse.
Oli ka palju muid põllumajanduskultuure, nt maapähkel, sisal (Aafrika kanep) kohvipuu , puuvill jms. Nende kasvatamisel olid kõigil aga oma raskused. Kohvipuu kasvatamine võtab nt neli aastat, mille jooksul võib tekkida palju probleeme, aga tegu pole üldse odava kultuuriga, nii et seda osta pole kerge. Troopilised majanduskultuurid kasvasid üheks peamiseks majandusharuks, aga emamaad oli kaalunud kaht võimalust: sõltuda kohalikest talupidajatest ning nende määratud hindadest või tõrjuda aafriklased välja enda omandusest ning sisse tuua eurooplastest ettevõtjad ja rajada istandused , kus kasutatakse Aafrika tööjõudu. Asumaade halduritele sümpatiseeris muidugi teine variant. Aafriklased kasutasid aga peamiselt traditsionaalseid põllumajandusharusid, aga neil polnud ka raha selleks, et suuremaid uuendusi teha, ning nad polnud ka kuigi riskialtid. Euroopa asunikele polnud aga väga palju sobilikke asualasid. Kullarannikul kasvatasid ashantid nt kakaod ning see oli nende peamine majandusharu , aga britid andsid enda asumaades kohalikele nt õiguse ise otsustada, mida toota. Saksamaa üritas enda asumaid asustada saksa kolonistidega ning nende arv oli päris suur, hulk nende kätte lainud maa hulk aga veelgi suurem.
Suurbritannia ehitas Lääne-Aafrikasse aga väga palju raudteid ning tänu sellele suurenes eksport nt ligi neli korda – see suurendas kõvasti tootlikkust. Kõrvuti põllumajandusega ekspluateeriti ka maavarasid , mis oli väga oluline osa Aafrika majanduseset, eriti Kongos ning Nigeerias. Kesk- ja Lõuna-Aafrika oli väga rikas erinevate maavarade poolest, alates vasest ning lõpetades kulla ja teemantitega. Rikkaimad alad oli Nigeeria Kullarannik ning Belgia Kongo. Paljud maavarad olid sellised, mida ei osatud veel kasutada nt boksiidi kaevandamise tähtsus kasvas alles maailmasõdadevahelisel perioodil, kui alumiiniumi tootmine hoogu kogus.
Esimene maailmasõda
Lahingud kandusid üle ka Aafrika mandrile: 1914. a kaotasid sakslased nt Togo, 1915. a toimusid tõsisemad lahingud Saksa Edela-Aafrikas. Kamerunis olid tõsisemad võitlused aastatel 1914-1916 ning Saksa Ida-Aafrikas, kus toimusid kõige ägedamad lahingud, võideldi terve maailmasõja jooksul. Pärast sõda sai Suurbritannia Tanganjika ning jagas Prantsusmaaga Togo ja Kameruni, Belgia sai Ruanda-Urundi ning LAU sai Saksa Edela-Aafrika. Portugali valdusesse läks Kionga kolmnurk Mosambiigi piiril . Lahingutegevuses osales umbes miljon mustanahlist, mõned sõduritena, osad abivägedena. Paljud neist võitlesid ka Euroopas, kus lahingus olid nt Prantsusmaa Senegali pataljonis. Esimeses maailmasõjas osales ligi 150 000 Lääne-Aafrikalast, kellest osa saadeti Euroopasse ning kellest umbes 30 000 ka hukkus. Sõja poolt laastatud territooriumitel puhkes 1918.-19. a ka näljahäda ning influenzaepideemia. Troopiline Aafika kaotas selle tõttu enda elanikkonnast ligi 3%.
Mandaatalade mõte oli algselt selline, et neid pidid Euroopa riigid haldama sel moel, et kohalike huvid oleks kaetud ning ajapikku pidid territooriumid üle minema põliselanike valitsemise alla. Suurem osa neist iseseisvus aga alles 1960. aastatel ning Namiibia sai enda iseseisvuse üldse alles 1990. a. Sõjapidamise vajadused aga suurendasid Aafrika majanduslikku tähtsust. Ka tööliste arv suurenes ning urbaniseerumisprotsess kiirenes. Esimesel maailmasõjal oli aga psühholoogiline mõju aafriklastele, sest ühel hetkel mõisteti, et eurooplased on haavatavad ning tekkisid tihedad kokkupuuted Euroopaga. Kasvas loomulikult ka rahulolematus koloniaalvõimudega. Eurooplaste tegevus oli ka tõsine oht aafriklaste traditsioonidele, elulaadile ning võimustruktuuridele nii et ajapikku hakkasid ilmnema vastupanutendentsid.
Vastupanuliikumine
Vastupanuliikumine oli Aafrikas suuresti koondunud põhja poolt, mis oli sammu võrra ees troopilisest kontinendi osast. Põhja-Aafrika rahvuslusele andis eeldused ühine usk, keel ja kultuur. Seal oli vastupanu aktiivsem ning nad jõudsid enda nõudmistes oluliselt kaugemale: kui lõunas räägiti sõdade vahel seda, et tahetaks osaleda valitsemises, siis põhi võttis suuna dekoloniseerimine . Esimene riik, kes seda teha oli Egiptus, kes 1922. a sai tänu enda parteile Wafd iseseisvaks. Seal saadi läbi rahutuste iseseisvaks, aga teatud mööndustega. Suurbritannia mandaat kaotati ning Egiptusest sai iseseisv kuningriik, aga britid säilitasid suure osa enda positsioonist, sest nad kontrollisid Suessi kanalik, omasid teatud sõnaõigust Egiptuses ning kaitsesid väga visalt enda seal elavaid kodanikke. Suurbritannia kohalolekus võis tunda kuni 1952. aastani, mil võim läks Nasseri kätte.
Alžeerias oli päevakorras küsimus, et tarvis on vaja laiendada kohalike osalust omavalitsuslikes institutsioonides. Seda oli tarvis seepärast, et seal oli väga suur eurooplaste kogukond: 1906. a oli seal juba 445 000 eurooplast, 1926. a juba 833 000. Pärast Teist maailmasõda oli see arv tõusnud juba ligikaudu miljonini. See oli peamine põhjus, mis takistas põliselanike osalemist omavalitsuses, aga 1919. a suudeti enda kätte siiski võidelda teatud õigused suuremalt osalusele. Maroko oli jagatud Hispaania ja Prantsusmaa vahel ning seal toimus sõdade vahel mitmeid ülestõuse, millest suurim oli 1921.-26. a rifi hõimude ülestõus Abd al- Krimi juhtimisel, mis viis ka Rigi Vabariigi väljakuulutamisele 1923. a. Nad pöördusid üle maailma erinevate riikide poole, et saada tunnustust – sealjuures ka Eesti poole. Suureti meenutab see Tiibeti probleemi. Ülestõus suruti seal Hispaania-Prantsuse ühendatud relvajõudude poolt maha, aga võitlus kestis 1934. aastani. Liibüa, mis oli Itaalia võimu all, oli samuti väga rahutu piirkond. Kui 1922. a tuli võimule Mussolini , siis muutus riigi koloniaalpoliitika oluliselt rängemaks. Liibüas ägenes sellest ajast alates itallastevastane võitlus, nii et põhiliselt kogu elanikkond suunati konsentratsioonilaagrisse kuni 1932. aastani, sest muidu valitsesid öösiti maad lihtsalt ülestõusnud kohalikud.
Üks verisemalt mahasurutud ülestõuse on maji -maji mäss, mis toimus Saksa Ida-Aafrikas, tänapäeva Tansaania territooriumil. Ülestõusis mitmeid rahvaid: wapogorod, ngonid, makonded jt. Peamiselt oli selle põhjuseks rahareform , aga otseseks ajendiks oli nt kohalike sundimine kasvatama puuvilla , mida ei tahetud teha, ning väga palju teisi põhjusi. Ülestõus oli väga spontaanne, ilma keskse juhi ja plaanita. Paljasjalgsed põliselanikud ründasid lihtsalt eurooplasi, sealjuures ka misjonäre ja koloniaalvõimu esindajaid, nii et asi läks mõlemal poolel päris veriseks. Alguses oli ülestõus sealjuures väga edukas – sakslastele tuli see üllatusena. Selles oli psühholoogiline meelestatus väga oluline, sest aafrikalsed uskusid, et Rufiji jõe juures oleva allika vesi kaitseb inimesi kuulide eest. Maji-maji ise tähendab kas niiskust või vett. Sakslased kogusid ennast aga väga kiiresti ning kohale toodi ka Euroopa sõjaväge, nii et tekkis arvestatav ülekaal. Sakslased lahendasid selle ülestõusu laastamistaktikaga: kinni aeti kaevud ja põletati põllud, kohe hukkus umbes 26 000 inimest, hiljem näljahädade käigus veel umbes 50 000.
Sakslaste aladel toimus 1904.-07. a Saksa Edela-Aafrikas ka hereode ja namade ülestõus, kes pole tegelikult omavahel sugulasrahvas. Esimesed kuuluvad bantude hulka, teised on khoi rahvaste seas, kes on pigem bushmanite moodi. Nad polnud omavahel juba enne eurooplaste tulemist hästi läbi saanud ning see aitas kaasa ka nende elualade haaramisele. Sakslastel polnud kerge, sest nende ülestõus toimus samaaegselt maji-maji mässuga. Vastuhaku põhjused olid peamiselt majanduslikud: mõlemad hõimud oli karjakasvatajad, aga sakslased olid varem hakanud läbi viima massilist kariloomade konfiskeerimist ning lisaks sellele puhkes samal aja veisekatk, mis tappis vähesed loomad, kes kohalike olid jäänud. Valged asunikud kasutasid olukorda ära ja haarasid endale tühjad maad, samas kui kaupmehed kasutasid ära hõimude rasket olukorda ning andsid neile laenu, nõudes tasumist kariloomadest. 1903. aastaks oli rahvastelt ära võetud üle poole nende kariloomadest ning paljud hererod oli kaotanud enda maad ja minema tööle eurooplaste kaevandustesse või mujale tööstusesse. Hererod tõusid üles 1904. a jaanuaris, aga aasta lõpuks sai see Waterbergi lahingus maha surutud, sest namadega ei suudetud kokku leppida. Namad olid varem soovitanud mitte sõlmida protektoriaadilepingut ning nüüd parastasid hererosid, olles ise paremas seisus. Kui nad otsustasid lõpuks appi tulla, oli liialt hilja. Lüüasaanud hererod põgenesid itta inglismaa kolooniatesse ning ka põhja suunas. 60-80 000 hererost elas ülestõusu üle vaid 15-16 000 inimest. Rahvusvaheliselt leidis ülestõusu julm mahasurumine palju tähelepanu ning kui keisrile öeldi, et tegu pole kristliku käitumisega, vastas ta, et piiblikäsud pole kohandatavad paganatele. Namada ülestõusu eesotsas oli esialgu väga legendaarne, aga ka vana 80 aastane Hendrik Witboi, kes oli siiski ülimalt hea liider. Namadel olid olemas ka väga head tulirelvad , mis olid Kapi kolooniast muretsetud ning nad kasutasid lahingus osavalt ka hobuseid ja olid head maskeerijad ning partisanisõja pidajad. Kuni 1905. a lõpuni said nad hästi hakkama, aga siis Witpoi mõrvati ja pärast pealiku surma vastupanu lagunes. Pärast ülestõusu sattus Edela-Aafrika sakslaste kindla kontrolli ja administratiivtöötajate võimu alla.
Religioosne vastupanu
Võimalik, et kohalikud keeldusid lihtsalt ristimisest või ei oldud nõus Euroopa arstide poolt pakutud meditsiiniteenustest või tegeleti muu passiivse vastupanutegevusega. 19. saj lõpul ning 20. saj algul tekkisid aga Aafrika kirikud, millel oli oma roll vastupanuliikumisel. Nende teke oli suuresti protest valgete valitsemise vastu Aafrikas. Mustanahaliste kogudusi tekkis väga palju just Esimese maailmasõja ajal ja sellejärgsel perioodil. Peamiselt tekkisid need Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Need eraldusid Euroopa kirikutest, neil oli oma dogmaatika ning omad riitused. Kirikukoguduse ees oli vahel prohvet, selles võis olla keeruline kirikuhierarhia. Tihti usuti seda, et piiblitegelased olid mustanahalised.
Üks näide selle liikumise mõjust on John Chilembwe ülestõusuliikumine 1915. a Njassamaal (Malawis). Ta ehitas uhke kiriku ning enda misjonijaama. Ta tegi seda aga valgete asustuse lähedale ning see tekitas probleeme. Ta rääkis, et Esimene maailmasõda on eurooplaste konflikt ning neegris ei peaks selles osalema. Ta oli väga äärmuslik ning tema moto oli “anda hoop ja surra”. Vastvalt sellele tal ka läks: pärast ülestõusus mahasurumist pääses ta põgenema, aga Malawi piiril lasti ta maha. Simon Kimbangu algatas 1920. a Belgia Kongos kimbangistide liikumise ning samas kohas tegi seda ka 1921. a ka Kitwala. Seal oli väga palju kaevandustöölisi, kes olid elanikkonnakiht, keda andis kergesti mobiliseerida. Kimbangu sai enda hariduse misjonikoolis, ta oli õpetaja ning temast sai hiljem prohvet ja jutlustaja, kes oli ka inimesi ravinud ning neid isegi ellu äratanud. Ta hakkas rääkima sellest, et Jumal vabastab peagi Kongo ja rääkis kristlusest neegrite võtmes. Kimbangu liikumine kestis edasi ka pärast Kongo iseseisvumist ning sai ametliku kiriku staatuse. Kitwala liikumise rahutuste käigus hukati 1914. a kaks liikumise juhti – üks kelle nimi tulenes Jeesuse nimest, teine oli Halleluuja. Ka Gandhi elas vahepeal LAVis ning sel ajal tegutses ka indialaste rassilise diskrimineerimise valdkonnas ning tema vägivallatu võitluse taktika töötati välja just seal olles. Tema üldist mõju Aafrika vastupanuliikumisele ei saa aga alahinnata – vägivallatu vastupanu toimus ka Belgia Kongos: keelduti töötamast eurooplaste võimu all või ei kasvatatud neile põllukultuure.
Pan-aafrika liikumine
Algselt sai pan-aafrika liikumine alguse Kariibi mere saarte neegerharitlaste hulgast ning see hakkas aja jooksul ühendama ka Aafrika päritolu inimesi nii Euroopas kui Aafrikas. Sellel on erinevatel perioodidel olnud väga erinevad eesmärgid. Liikumise alguses taotleti 19.-20. saj alguses mustanahaliste võrdõiguslikkust teiste rassidega, maailmasõdade vahel räägiti Aafrika vabastamisest koloniaalsõltuvusest ning iseseisvusperioodil vabanenud Aafrika riikide omavahelisest koostööst ja ühinemisest. Sel ajal liikus see ka Kariibi mere saartelt ära. Seal oli see alguse saanud 1897. a Aafrika Assotsiatsiooni asutamisega Henry Sylvester Williams. Sellele järgnes 1900. a Londonis Pan-Aafrika I konverent, millele järgnes 1919. a I kongress , mis pani alguse ka järgmistele.
1900. a pandi paika, et tuleb arendada sõbralikke suhteid kaukaasia ja aafrika rassi vahel ning võidelda mustanahaliste õiguste eest tsiviliseeritud maal. Tegu oli sotsiaaldarvinismi ja eugeenika kõrgajaga, mis väitsid, et neegrid on nagunii madalam rass ja et segaverelised lapsed on ebardid ning pärivad oma jooned madalama rassi sekka kuuluvatelt vanematelt. Konverentsi eesmärk oli seega võidelda selliste rassistlike seisukohtada vastu ning pöörata ka rohkem tähelepanu Aafrika kultuurile ja sealsete rahvaste olukorrale. Üks peamisi panaafriklasi oli kirjanik ning ajaloolane William Edward Burghardt Du Bois (1868-1963), kes oli neeger , kellel oli palju eurooplaste verd ning ta näeb päris valge välja. Ta on üks 20. saj alguse silmapaistvamaid afroameerika intellektuaale ning 92-aastaselt astus ta lisaks veel kommunistlikusse parteisse.
Garveism
Marcus Garvey (1887-1940) lõi liikumise, mille üldine üleskutse oli Back to Africa. See tähendas mustanahaliste võitlust musta impeeriumi loomise eest Aafrikas. Kõik neegrid pidid naasema mustale mandrile ning vallutama selle valgetelt tagasi ja looma seal iseseisvad riigid. Garvey ise oli Jamaika päritolu ajakirjanik, kes oli vga karismaatiline, aga paljuski ka megalomaanik. Tema hüüdnimeks oli Must Mooses, aga enda eluajal ta tegelikult ise Aafrikasse ei jõudnud. Ta on olnud eeskujuks ka paljudele teistele liikumistele (Malcolm X, Mustad Pantrid) ning ka Ghana iseseisvumisel. Ta asutas 1919. a laevaliini Black Star ning selle sümbol on tänapäeval ka Ghana lipul. Garvey kippus alati juhinduma rivaliteedist neegrite ja mulattide vahel ning seetõttu ei saanud ta läbi ka Du Bois’ga. Viimasel oli ka palju parem haridus kui Garvey’l – ta oli peamiselt iseõppinud mees, kellest sai alguses trükkal, hiljem ajalehetoimetaja. Põhilise toetuse sai ta neegrite vaesemalt ning madalama haridusega kihilt.
Üks Garvey põhimõtteid oli, et mustad võivad võtta võimu alles siis, kui neil on majanduslik, kultuuriline ning sõjaline iseseisvus – eriti tähtsustas ta esimest. Ta leidis, et muutusi tuleb saavutada läbi neegrite kapitalismi. Ta rajas hulga väiksemaid äriettevõtteid. Ta andis välja ka nädalalehte, mida levitati ka Aafrikas, aga mitte paljudes sealsetes riikides, kus see keelatud oli. Selle sisu oli segu retoorikast, uudistest ning mustade kangelastegudest. 1914. a loodi ka organisatsioon UNIA (Universal Negro Improvement Association). 1921. a oli sellel juba 6 miljonit liiget ning osakondade võrk mustade linnaosades. Liikumise seisukohad oli üpriski separatistlikud – nt neegrite rassipuhtus ja rasside eraldiarengu printsiip. Ta ülistas sealjuures Ku Klux Klani. 1920. aastal valiti Garvey tema poolehoidjate poole pidulikult Aafrika presidentiks, loodi ka Aafrika leegion, mis pidi vabastama kontinendi eurooplaste ülemvõimu alt. New Yorkis toimus isegi selle paraad. Garvey jagas välja ka tulevase riigi uusi tiitleid ning nende hoidjad said ka juba ülimalt korralikku palka.
1919. a kontekteerus ta Libeeria valitsusega: ta pakkus sellele raha, aga soovis UNIAle saada maad. Ta väitis, et tuhanded neegritest asunikud on tulemas Aafrikasse. Oli kavatsus saata nad Musta Tähe laevadega Libeeriasse. Riiki pani see mõtlema – alguses oli arvatud, et tuled mõnisada asunikku – nad kartsid, et Garvey lubatud massid võtavad lihtsalt riigi üle. Ka Euroopa riigid, kellel olid oma majandushuvid, kandsid hoolt selle eest, et leping ära jääks ning Garvey esindajad saadetigi riigist välja.Garvey ise läks enda elu lõpul Londonisse ja suri täiesti unustatult. Rastafaristide jaoks on ta siiski prohvetliku maiguga isik.
Negritüüd (négritude)
Negritüüd oli liikumine, mida mõjutas ka garveism. See tähendab neegrirahvaste kultuurilise eripära kontseptsiooni .Liikumine ise kasvas välja diskrimineerimisest. See sündis sõdadevahelisel perioodil Prantsusmaal, kuhu neegrid saabusid õppima. Nad tundsid seal ühel või teisel moel rassilist diskrimineerimist. Kaks musta meest, üks afroameeriklane Aimé Césire (1913-2008), teine aafriklane Léopold Sedar Senghor (1906-2001), kes oli ka iseseisva Senegali esimene president . Mõlemad mehed olid luuletajad, publitsistid ja kirjanikud. Nende liikumise esialgne sõnum oli, et neeger olla pole häbiväärne ning neil on eriline vaimne missioon vastandatuna Lääne materialismile. Rõhutati, et neegrirass on hea loomuga ning kasutati ka pseudorassismi. Ideed leidsid viljaka pinna Prantsuse Aafrikas. Hiljem liikus fookus nahavärvilt aafriklaseks olemisele. Senghor üritas kõigile kuulutada, et oluline on Aafrika renessanss , mis peitud mandri kultuuris. Iseseisvunud riikides on negritüüdi mõju ka näha, sest kunstis kasutati palju aafrikapäraseid sümboleid ja metafoore. Senegali negritüüdist kasvas välja ka “ lüüriline sotsialism ”.
5. Dekoloniseerimine
Teooriad
Teadlased on üsna palju arutlenud selle üle, miks Aafrika asumaade iseseisvumine jäi just sellesse perioodi. Perifeerse teooria looja on R. Robinson, kes seostab koloniaalvalitsuste elujõulisust kollaboratsionismiga – kui palju on kaasajooksikuid, kui palju üritab Euroopa valitsus kohalikke ära osta. Võimu juures püsimine nõuab pidevalt uusi kollaboratsioniste ja seda üritatakse teha läbi mitmete sammude, nt koloniaalseaduse muudatuste , millega laiendatakse koloniaalvalitsuse baasi, kaasates sinna ka kohalikke jms. Siiski tekkib vastuolu kiiremini kui suudetakse kollaboratsioniste juurde värvata. Siis loovad koloniaalvõimud mitteametlikud impeeriumid, mille abil avaldatakse survet läbi majanduslike abinõude – seda on nimetatud ka lihtsalt neokolonialismiks, kus läbi uute lepingute erinevaks koostööks on uute riikide arengut võimalik kontrollida enda huvides.
Disimperialismi teooria loojaks on R. F. Holland , kes väidab, et pärast Teist maailmasõda pidid Euroopa riigid fundamentaalselt ümber hindama enda rahvulikud huvid nende majanduslikes, sotsiaalsetes ja strateegilistes väljundites. Viimase puhul tähendas see pigem enda kaitsmist Nõukogude ohu vastu, mis kaalus üle kolonialismi . Majanduslik moment tähendas, et koloniaalriigid pidid tunnistama seda, et moodne industriaalturg – mitte vananenud koloniaalturg – on edu võti. Pärast maailmasõda muutus olulisemaks tähelepanu pööramine sotsiaalküsimustele kodumaal ning sobimatuks sai suurte rahahulkade kulutamine kolooniate peale. Teooriale on ette heidetud, et osad riigid ikkagi ei soovinud loobuda enda koloniaalvõimust ning ei arvestanud rahvuslikke huvisid.
Süsteemse ebastabiilsuse teooria on välja pakutud John Darwini poolt. Ta argumenteerib, et suhted koloniaalriikide ning nende asumaade vahel oli kaudselt detsentraliseeritud, metropolide nõrgestamise tõttu, mida põhjustas Teine maailmasõda. Selleks, et säilitada enda tugevus ja kohalolek kolooniates, alustasid Euroopa riigid veel jõulisemat ekspluateerimist – see oli vajalik ka sõjakahjude kompenseerimiseks. See intensiivsem ekspluateerimine sundis omakorda tugevnema vastupanuliikumist, mistõttu puhkesid ülestõusud, vabadusvõitlused etc. Koloniaalvõimudel oli valida, kas vastata repressioonide või mitteformaalne impeeriumi loomisega .
Vabadusliikumine 1940-60
Atlandi harta (14.08.1941) pani paika tulevikupoliitika põhimõtted, mille seas oli ka kõigi rahvasta täielik sõltumatus. Tegu oli peamiselt ilusate sõnadega, aga see andis lootust ka Aafrika rahvastele. Alates 1941. aastast kasutati loosungit “Etioopia täna, kohu Aafrika homme”. Afrikanistid on üritanud ka rõhutada seda, et Teine maailmasõda peaks algama isegi itaallaste vallutustega Etioopias 1935. aastal. Suur osa riigist suudeti alistada, aga muutus lahingutes tuli alles 1936. aastal, kui Itaalia kasutas mürkgaase. 1941. a Etioopia vabanes, kuigi vahepeal oli riigi keiser põgenenud Londonisse ning pidanud ka kõne Rahvasteliidus, ennustades prohvetlikult ette, et tema riigi saatus tabab ka Euroopa riike ning viimased peaks Etioopiale appi tulema . 1945. a toimus Aafrikas Pan Aafrika V kongress, kus initsiatiiv läks afroameeriklastelt aafriklastele. Seal arutati ka tõsiselt juba neegrite riikide iseseisvumise võimalikkust. Seal osales 200 delegaati, kes esindasid erinevaid organisatsioone Aafrika asumaadest ning nende peamine eesmärk oli aafriklaste poliitiline organiseerimine .
Aafrika vabadusvõitlust mõjutas demokraatlike liikumiste kasv arenenud maades 1940. aastate teisel poolel ning iseseisvusliikumise edusammud Aasias (India, Vietnam jt). Esirinnas oli Aafrika mandril Põhja-Aafrika riigid 1950. aastatel, Egiptus oli seda 1922. a juba teinud. Liibüa järgnes 1951. a, Egiptuses toimus Ühendkuningriigi kontrolli vastane riigipööre 1952. a, 1954. a algas Alžeerias vabadussõda ning Maroko ja Tuneesia iseseisvusid 1956. a. Metropolid püüdsid vabadusliikumist igati takistada. Nt 1949. a reorganiseeris Suubritannia oma impeeriumit ühendava Briti Rahvaste Ühenduse lihtsalt Rahvaste Ühenduseks. Muudeti ka sellesse kuuluvate riikide omavahelisi suhteid, kus anti kolooniatele rohkem õigusi. Rõhutati, et Rahvaste Ühenduse rahvastel on ühine minevik ja ühised institutsioonid ja tradistioonid. Ka Prantsusmaa üritas probleeme lahendada koloniaalimpeeriumi reorganiseerimisega. Esimene toimus 1946. a ning seisnes selles, et üritati ringititulleerida kolooniad, mida hakati kutsuma meretagusteks departemandugeks jms. Koloniaalriigid kasutasid ka sõjalisi vahendeid vastupanu mahasurumiseks, Troopilises Aafrikas nt umbes 30 korral.
Dekoloniseerimine Sub-Sahara Aafrikas
Arvuka liikmeskonnaga parteid hakkasid Aafrikas tekkima alles 1940. aastatel. Neil oli aga väga oluline roll iseseisvumisprotsessis. Tähtsad olid nt Konvendi Rahvapartei Ghanas, mis viis koloonia kiire iseseisvumiseni või Keenia Aafriklaste Liit. Esimese ametiühinguorganisatsioonide streigid toimusid 1945. a Nigeerias ja Kongos, veidi hiljem Tanganjikas ja Rodeesias. 1952-56. a toimus mau-mau ülestõus Keenias. See liikumine algas just 1947. a ning oli religioosse põhjaga ning algas talurahvaliikumisena. Selle nimetuse päritolu pole täiesti selge. Aafriklased ise seda ei kasutanud, see oli valgete kolonisaatorite pandud nimi. See võib tuleneda sõnast muma, mis kohalikus keeles tähendab vannet. Ühste suahiilikeelse loosunglausete esimestest tähtedest võis see samuti olla kokku pandud.
Kuna tegu oli talurahvaliikumisega, oli peamiseks probleemiks maaküsimus – Keenias oli Eurooplasi u 1% elanikkonnast, Ugandas 0,1%, 20 000 km parimat viljakat maad oli aga läinud nende kätte ning põlisrahvas elas kas reservaatides või pidid valgete juures tööl käima. Ülestõusu puhkedes rünnati valgeid asunikke ja kaupmehi ning hukati ka kollaboratsioniste. Mäss mahasurumine käis üsna karmilt, sest üritati linnad neegritest puhastada , paljud (umbes 80 000 inimest) paigutati kontsentratsioonilaagritesse ning hukkus umbes 11 000 inimest. Ülestõusust osavõtjate arv oli ligi 1 miljon, nende armees umbes 30–50 000 inimest. Suurbritannia pidi selle tulemusel aga vastu võtma mitmeid reforme, mis lubas aafriklastel osaleda seadusandlikus kogus, tõi kaasa agraarreformi ja lubas poliitiliste parteide tegevuse, mis viisisd 1962. a Keenia iseseisvumiseni.
Troopilise Aafrika poliitiline iseseisvumine
Tavaliselt öeldakse, et esimene riik Troopilises Aafrikas, mis iseseisvus on Ghana 1957. a. Vahel aga peetakse selle osaks ka Sudaani, mis iseseisvus aasta võtta varem. Neile järgnes Guinea 1958. a ning 1960. a kujunes “Aafrika aastaks”, mil iseseisvus 18 kolooniat ning tekkis 17 uut riiki. Protsess jätkus 1960. aastatel, 1970. aastatel said vabaks Portugali kolooniad. Zimbabwes läks võim neegrite kätte 1980. a, 1990. a said vabaks Namiibia ja 1993. a Eritrea.
6. Aafrika majanduslik areng iseseisvusperioodil
1960. aastate alguse integratsioon
Aafrika peamiseks küsimuseks oligi poliitiline integratsioon ja juba 1950. aastatel, mil mitmed alad olid alles asumaade staatuses , töötati välja mitmeid ideid poliitiliseks konsolideerumiseks. Ghana president Kwame Nkrumah rääkis ka Aafrika Ühendriikide moodustamisest, millel oleks ühine välispoliitika , integreerunud majandus ning kaitsepoliitika. Eeskujuks oli USA – avatud piirid, ühtne föderaalvalitsus. 1966. a ta küll kukutati, aga tema ideid on tänaseni levitatud – Gaddafi propageerib nt seda.
1960. aastate algul tekkis aga kohe kaks riikide rühmitust. Casablanca rühmitus, kuhu kuulusid osad Põhja- ja Lääne-Aafrika riigid, olid poliitiliselt väga radikaalne . See nägi ette majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist koostööd, aga ka võitlust imperialismi vastu. See ei eksisteerinud väga kaua, see püsis vaid 1963. aastani. Monrovia rühmitus, mis loodi 1961. a mais, oli rohkem majandusliku orientatasiooniga ning konservatiivsem. Peamiselt kuulusid sellesse Prantsusmaa asumaad, hiljem kasvas sellest välja ühendus, mida tänapäevaks aktiivselt ei eksisteeri – afromalagassi majandusühendus . Uued riigid, mis tol ajal tekkisid, olid väga nõrgad ning klammerdusid Monrovia kõige tugevama liikme, Elevandiluuranniku külge, kes aga ei suutnud neid ülal pidada.
AÜO ja Aafrika Liit
Aafrika Ühtsuse Organisatsioon (Organization of African Unity ) tehutses aastatel 1963-2002. Selle peakorter oli Addis Abebas ning asutajaliikmeid oli 30, nende seas polnud LAVi. Organisatsioon oleks pidanud tegelema riigipiiride küsimusega, aga tegelikkuses seda ei tehtud – nt liikmesriikide kodusõdadesse ei sekkutud mitte kunagi. 1990. aastate algul kirjutasid kaks selle organisatsiooni autorit Amadife ja Warhola artikli “Africa’s Political Boundaries”, milles nad väitsid, et Aafrika riigipiiride probleem pole lahendatud ning et rahvusvahelised organisatsioonid ei julge seda teha, kartes uute rahvaste iseseisvuspüüdeid, sõdade puhkemist jms. Nad juhtisid siiski tähelepanu mitmetele Aafrika aktuaalsetele probleemidele. Jeffery Herbst on tegelenud riigipiiridega ning ta on leidnud, et 44% neist on kas lihtsalt sirgjooned või meridiaanid, mis on lihtsalt kaardile projetseeritud. Marina Ottaway vaidleb talle vastu ning ütleb, et tegu pole mitte piiride vaid riikide kunstlikkusega – kui riigid loodi, siis said nende valitsejateks mingid isikud peamiselt kokkuleppel emamaaga ning need autoritaarseid juhte hoiti lihtsalt kasulikkuse huvides võimul.
Aafrika Liit asutati 2002. a mõttega luua täiesti uus organisatsioon, millel pole seost AÜOga. Asutajaliikmeid oli 53 – kõik Aafrika maad peale Maroko, küll aga Lääne-Sahara. Mitmed liikmesriigid peatavad tihti enda kuulumist organisatsiooni, tegu võib olla nt mõne kodusõjas maaga, mille valitsus ei saa liidult tunnustust. Aafrika Liit pole olnud ka kuigivõrd tegus, enda liikmesriikide kodusõdadesse on küll sekkutud, aga peamiselt tegelevad selle juhtimisega vanad poliitikud, kes on võimul olnud 1970.-80. aastates saati. Riigid olid täiesti kindlad, et nad ületavad mahajäämuse Lääne riikidest ning jõuavad isegi jõukamate maade sekka. See oli selles mõttes mõistetab, et Aafrika on loodusressursside poolest väga rikas.
Aafrika majandusprobleemid
Esialgu läks põllumajanduses tegelikult päris hästi ja toodang 1950.-60. Aafrikast oli tegelikult kolm korda suurem kui 1990. aastatel. Prantsuse majandusteadlased on kasutaud mõistet false start – Aafrika riigijuhtide ebakompetentsus , väärjuhtimine, korruptsioon . See tulenes ka sellest, et Euroopa riigid leidsid, et Aafrika vajab ainult suurt rahasüsti, et majanduses hakkaks asjad arenema. Kopeeriti Euroopa mudeleid ja võeti ette pompöösseid katseid, aga need ebaõnnestusid. Vilets majandusseis on suuresti ka koloniaalajastu pärand, mille suureks tagajärjeks on monokultuursus, mistõttu võib mingi toote hinna langus, millele riik keskendub, saada poliitilisele stabiilsusele saatuslikuks.
Kõige edukam oli Elevandiluurannik , mis kahekordistas enda SKT 1960.-80. aastatel – seda kutsuti ka Aafrika vitriiniks. Selle päästis mitme majandusharu arendamine ning tänuväärne osa sellest oli esimesel presidendil Felix Houphouet-Boigny, kes oli võimul enda surmani 1993. aastani. Ta oli sündinud 1905. a istanduseomanikust hõimuliidri poeg, kes õppis Euroopas arstiks. Ta suutis riiki kõva käega koos hoida ning valitses autoritaarselt, aga tuli hästi toime, nii et riik sattus kaosesse, kui ta suri. Kakao hinna langedes loodi ka väärispuidu- ja konservitööstus ning hakati isegi merest naftast pumpama. Koloniaalajastust pärineb ka nõrk transpordi- ja kommunikatsioonisüsteem, kus raudteed tulid nt mingi koloonia sisemaalt ainult sadamatesse ja ei ühendanud erinevaid asumaid etc. Eriti haavatavad on seetõttu nn land- locked states, kes vajavad suhteid naabritega, kellel on merele ligipääs. Erandiks on aga Botswana.
Probleemiks oli ka Aarika elanikkonna haridustase – vaevalt 10% Troopilise Aafrika elanikkonnast olid iseseisvumise hetkel kirjaoskajad. See erineb tänapäeval samas riigiti suuresti. Puudus ka korralik ametnikkond, kelle väljakoolitamiseks palus LAVi president isegi kaht lisaaastat enne iseseisvumist. Probleemiks oli poliitilise stabiilsuse puudumine – kodusõdadest taastumine võtab tohutult aega, pakutud on, et 20-30 aastat. Muresid toob kaasa demograafiline plahvatus, sest rahvastiku juurdekasvust tuleneb haritava maa laiendamine, milleks kasutatakse ekstensiivset põllumajandust ning uusi eksportkultuure (nt puuvilla), mis ei sobi troopiliste muldadega. Viimased on Aafrikas väga õhukesed – Euroopa traktorid künnavad nt liialt sügavale. Seega muutuvad paljud piirkonnad ka kergesti kõrbeks. “Lehma ja kõpla sõjad” – karjamaade arvetelt on alates 1960. aastatest laiendatud põllumaid ning see on tekitanud ka veriseid konflikte.
Metsade ja puude raie on eriti Lääne-Aafrika probleemiks (Mali, Niger, Mauritaania ). Eriti energiaallikaid selles piirkonnas pole, nii et 80-90% energiast saadakse seal puude põletamisest. Alvenevad klimaatilised tingimused on samuti majandusele takistuseks olnud: 1970.-90. aastatel on olnud palju põuaperioode. Kõige hullem kombinatsioon on põud koos kodusõjaga, mille on üle elanud Tšaad, Sudaan, Etioopia ja Mosambiik, erandiks jällegi Botswana, kus olid suured põuad 1981-86 ja 1991-92, aga riik tuli toime.
Majandusorganisatsioonid
Aastatel 1967-77 eksisteeris viit riiki (Burundi, Kenya, Rwanda, Tansaania ja Uganga) ühendav Ida-Aafrika Ühendus ( East African Community), millel oli ühine valuuta ja pangasüsteem, postiteenused ja kõrghardussüsteem. See lagunes poliitilise konflikti tõttu, kui 1971 . aastal sai Ugandas võimule Idi Amin. Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS) on üks toimiv majandusühendus, mis loodi 1975. a. Sellesse kuuluvad 15 riiki Lääne-Aafrikast, mis on endised Suurbritannia ja Prantsusmaa kolooniad. Mali ja Niger on sealjuures land-locked, nii et neile on selle ühenduse teede kasutamine väga tulus . Liidu tööd kergendab see, et liikmesriigid jagavad omavahel ühiseid etnoseid. See on ka esimene ühendus, mis otsustas sekkuda enda liikmesriikide siseasjadesse. Sellel on ka enda relvajõud ECOMOG, mis loodi 1990. a seoses Libeeria kodusõjaga (1989-96), see on sekkunud ka Sierra Leone (1997) ja Guinea-Bissau (1999) kodusõtta. Need riigid on enam-vähem võrdselt vaesed.
1980. a loodi Lõuna-Aafrika Arengu Koordineerimise Kongress (SADCG), mis püsis 1992. aastani. Selle eesmärk oli vähendada Lõuna-Aafrika maade sõltuvust LAVist. Apartheiidirežiimiga riik oli sel perioodil väga jõukas ning SADCGi riikide kodanikud käisid sealt tihti tööd otsimas, vaatamata ebameeldivale režiimile. Liidu loomisega üritati muutuda sõltumatuks, nii et tegu oli mõneti poliitilise aktsiooniga. Toime tuldi seeläbi, et igale liikmesriigile anti mingi majandussuund, millega tegeleda ning mida teistega jagada – Botswana nt põllumajandusuuringutega, Namiibia kalandusega. LAV oli 1970.-80. aastatel enda naaberriikide suhtes ka üpris kiuslik. Käis külm sõda ning nad toetasid kõiki rühmitusi, mis võitlesid vasakpoolsete valitsuste vastu Aafrikas. 1992. a reorganiseeriti see Lõuna-Aafrika Arenguühenduseks (SADS). LAV ühines sellega 1994. a, Kongo DV 1997. aastal, mis tõi kaasa palju probleeme.
Aafrika Arengupank asutati 1964. a ning see on väga oluline välisinvestorite jaoks, kes kasutavad seda enda rahaajade ajamiseks Aafrikas. 1990. aastatel investeeriti tihti musta raha, mis aga kadus pärast mõnda riigipööret . Arengupank aga vastutab selle eest, et investori raha kuhugi ei kaoks. Nad finantseerivad majandusprogramme ja soodustavad välisinvesteeringuid.
Arenguabi
Mitmed Aafrika riigid võiksid ilma arenguabita koheselt pankrotistuda. 1980. aastate alguses läks Aafrikasse 30% maailma arenguabist, 1980. aastate lõpul juba 40%. 1988. a sai 19 Aafrika riiki arenguabi suuruses 10% riigi rahvuslikust koguproduktist. 6 riigi arenguabi küündis rohkem kui neljandikuni rahvuslikust koguproduktist: Mosambiik, Tšaad, Tansaania, Malawi, Somaalia, Lesotho. Arenguabi eesmärk ei olnud algselt leevendada otseselt probleeme, vaid toetada majandusarengut välisaluuta abil. Juba esimestel iseseisvuse aastatel mässisid arenguriigid ennast ka suurtesse välislaenudesse ja tekkisid lohisevad välisvõlad, seega jääb ka vähe raha importtoodete sisseostmiseks. Kui Zimbabwe kritiseeris USA ükskõiksust LAVi apartheiidirežiimi vastu kahanes kohe ka Ühendriikide toetus Zimbabwele, nii et tegu on ka poliitilise vahendiga. Spekuleeritakse, kas tegu on rahvusvahelise heategevusega või neokolonialismiga – emamaade domineerimisega endistes kolooniates. Endised asumaad ei iseseisvunud seega majanduslikus mõttes. Selle puhul on rõhutatud ka kultuurilist domineerimist: läbi Lääne poolt loodud kultuuri- ja meediasüsteemide on võimalik mõjutada arengumaade kõiki eluaspekte.
Pärast külma sõda eraldas USA Troopilisele ja Lõuna-Aafrikale välisabist vaid 7%. 30 vaesemast riigist asus samas 22 Aafrikas. OECD riikide arenguabi langes 1992. a 62 miljardilt dollarilt 50 miljardile dollarile 1997. a. Lisaks külma sõja lõpule tekkis ka “aid fatigue” ehk arenguabi väsimus. Samuti langes Lääne riikide toetus Aafrikale arenguabi andmisele. Leiti, et Aafrika on kui must auk, kuhu raha kaob ning midagi vastu ei tule, samas suleti ka saatkondi Aafrika maades ja suhted halvenesid. Leiti, et peamiseks takistuseks Aafrika arengus on nn “nõrk riik” – tuleks üles leida tugevad institutsioonid, mida toetada.
USA
Pärast Teist maailmasõda on näha erinevaid etappe Ühendriikide poliitikast Aafrikas. Kuni 1950. aastate lõpuni oli päevakorras “võimuvaakumi” doktriin – katse üle võtta endised Inglismaa ja Prantsusmaa positsioonid. Pärast sõda oli Suubritannia ennast nt Etioopiasse hästi sisse seadnud ning ei tahtnud lahkuda, konkurentsi pakkus seal aga USA, kellega kohalik valitseja tegi soodsaid lepinguid, kutsudes nad riiki sisse ja otsida naftat jne, nii et britid sunniti lahkuma .1960. aastatel töötati välja nn “uute rajajoonte” doktriin, mis tähendas majandus andmist võtmemaadele ning tegutsema hakkas ka organisatsioon Rahukorpus. 1970. aastatel toimis Nixoni nn “vastutuse balansseeritud jaotamise” kontseptsioon – see tähendas, et Aafrika elus tuli märkamatult kohal olla ning toetada parempoolseid jõude. Sellesse aega jäi ka kütse- ja toorainekriis, nii et Aafrika ressursid hakkasid ameeriklastele väga huvi pakkuma. 1980. aastatel toetas USA LAVi valitsust ning ei soovinud sellele kehtestada majanduslikke sanktsioone. Pärast külma sõda ilmneb tõsisem huvi 1990. aastate lõpul – see on heaks alternatiiviks rahutule Lähis-Idale.
15% tuleb praegu Sub-Sahara Aafrikast, 2015. a prognoositakse, et 25%. Nigeeria, Tšaad, Kongo, Sudaan, Ekvatoriaal-Guinea on suurimad naftatootjad. USA sõnastas Aafrika nafta kui rahvuslikult tähtsa ressursi. Suurbritannia ja Prantsusmaa sidemed enda endiste kolooniatega on väga tihedad läbi majanduslike ja sõjaliste lepingute (nt Elevandiluurannik). Prantsusmaa üritas enda koloniaalelanikke ka inkorporeerida, aga paljudel aladel räägivad siiski vaid 15% prantsuse keelt.
Hiina
Aafrikale on väga heaks sõbraks saanud Hiina, keda kutsutakse “sõbraks iga ilmaga”. Pärast Teist maailmasõda ei olnud suhted väga hea – Hiina joondus nõukogude poliitika ja veendumuste järgi. Kui Troopilise- ja Lõuna-Aafrika riigid hakkasid iseseisvuma, lõi samal ajal Hiina ka NSV Liidust lahku ja üritas leida enda tugipunkte Aafrikas – nt Guinea, Ghana, Angoola ja Tansaaniaga. Sellele vaatamata ei toimunud väga intensiivset suhtlust. Külma sõja perioodil on Hiina arenguabi olnud vaid 4,73 miljonit dollarit, 1988. a juba 60,4 miljonit dollarit, 1990. aastal 374,6 miljonit dollarit ja 2004. a juba 2,7 miljardit dollarit.
Murdepunktuks suhetes Aafrikaga oli 1989. a Tiananmeni väljaku intsident, pärast mida jäi Hiina rahvuavalistes suhetes isolatsiooni. Riik alustas Aafrika maade toetamist, lootes saada ÜROs vähem vastuhääli. Aafrika, kes nägi ka rahalist toetust, vaatas Tiananmeni intsidentist mööda. 2000. a tegutses mustal mandril juba 499 Hiina kompaniid, 2005. a 40 miljardit dollarit investeeringuid – mis on eelneva aastaga võrreldes 35% rohkem. Hiina diasporaa Aafrias on samuti suur: Zambias on see kasvanud kümne aastaga 3000-lt hiinlaselt 30 000 hiinlaseni, LAVis 300 000 inimeseni. Koolitatakse ka Aafrika kõrgspetsialiste ja tegutsetakse läbi Arengupanga. Luuakse ka Konfutsiuse intsituute jms. Hiina imporditud naftast ja gaasist pärineb sealjuures 30% Aafrikast.
Aafrika sotsialism
Aafrika majanduse arengu pidurdajad on ka eksperimendid sotsialismiga. Riike, kes valisid endale sotsialistliku orientatsiooni, oli 12-13, kellele lisandusid mõned, kes flirtisid kergelt sotsialismiga. Terminit “aafrika sotsialism” üritati määratleda 1962. a Dakaris, kus kohtusid iseseisvunud riikide esindajad. Üksmeel samas puudus ja definitsioon puudub tänaseni. Tugev ideoloogiline baas sotsialismile Aafrikas üldjoones puudus. Maailma vaeseimale kontinendile seostus bipolaarses maailmas kapitalism enda endiste kolonisaatoritega – muud valikut peale sotsialismi sel ajal aga polnud ning mõned selle märksõnad olid ka neegritele päris atraktiivsed. Tegu oli ka hea vahendiga, millega massidega manipuleerida. Nõukogude Liidus ei suhtutud Aafrika sotsialismi sealjuures eriti tõsiselt. Sellel oli ka väga mitmeid variatsioone, Gambia valitseja ideed ühendasid nt kapitalistlikke, sotsialislikke ja populistlikke vaateid, Nigeerias eksisteeris 1960. aastatel pragmaatiline sotsialism, mis seisnes peamiselt põllumajandusreformides.
Aafrika sotsialismile oli ka suur Nõukogude Liidu toetus. 53 000 aafriklast õppis NSV Liidus. Kõiki aafrika sotsialismi seisukohti ühendab vaade, et marksism ja teaduslik sotsialism ei sobi Aafrika arengumudeliga – klassivõitlus ei ole tähtis, väidetakse, et see puudub sealses ühiskonnas, seda pole kunagi eksisteerinud. Aafrika sotsialismi liikumapanevaks jõuks oli talupoegkond ning väideti, et sugukondlikud suhted polnud mitte ühiskonna arenguetapiks, vaid iseloomulikuks jooneks Aafrika eluviisile, millele on omane kommunalism.
Senegali “lüürilise sotsialismi” eestvedaja oli L. S. Sengor, keda mõjutasid negritüüd, prantsuse sotsiaaldemokraatia ja eksistentsialism. Leiti, et ühiskonna liikumapanevaks jõuks on inimese hingeline areng. Leiti, et talupoegkond on tulevikuühiskonna alus ning et Aafrika eelkoloniaalne ühiskond oli oma olemuselt sotsialistlik. Lüüriline sotsialism baseerub ettekujutusel idealsest ühiskonnast, mis rõhutab neegrite sügavat moraali ja eetika tunnustust – negritüüdi mõjud. Tansaania president Julius Kambarage Nyerere (1992-99) Aafrika sotsialismi variant oli ujamaa (suurpere), mis leiab, et Aafrika külaühiskond on sobiv koopereerumiseks – see on olemuslik sotsialistlik. Ta väitis, et õiglases ühiskonnas peavad kõik töötama võrdselt. 1973. a algas Tansaanias nn “külaoperatsioon”, millega hakati looma ujamaa külasid, mida loodi umbes 8000 ning hõlmas 5 miljonit talupoega. Elustandard langes 1975.-83. a 40-50%; need talupojad, kes sellega ei liitunud, elasid üpris hästi. Probleemiks oli ka see, et inimesi koliti ümber, aga aafrikalsed on väga enda kodukohalembesed. Külavamine ja lõikus toimusid ka täpselt siis, kui linnaametnikud seda käskisid. Riik on seetõttu tänaseni raskes majanduslikus olukorras.
Politoloog G. Bender on väitnud, et raske on eristada sotsialistlikke ja kapitalislikke riike Aafrikas, lähtudes nende poliitilistest struktuuridest ja arengumudelitest. Ta ütleb ka seda, et kui vaadata kapitalisliku arenguga riikide liidreid, olid nad tihti palju suurema isikliku võimuga kui sotsialistid . Viimaste seas ei olnud ka põhirõhk alati natsionaliseerimisel, aga ühtlasti oli mitmetes neist poliitiline jareligioosne vabadus suurem kui kapitalistlikel maadel.
7. Aafrika poliitiline areng iseseisvusperioodil
Klientilism ja kleptokraatia
Klientelism ehk klienteel-patroonisuhete süsteem seisneb selles, et klienteeli ehk sõltlaskonna moodustavad võimul olevate ringkondade eestkostest huvitatud rühmitused, eelkõige äriringkonna. Klientide seisund sõltub sellest, kui lähedal keegi seisab (eriti etniliselt) võimulolijatele. Poliitline võim on rikkuse peamiseks allikaks ning oluliseks faktoriks on etniline - või klannilähedus. Kõige tagasihoidlikumadki ametid jagatakse vastavalt alluvussuhetele ning etnilisele lähedusele. Lokkab korruptsioon ning riigiamet lubab inimesel saada pistiseid ning tegeleda pettustega. Ühtlasi ei olda Aafrikas võimul väga kaua: aasta-kaheda võetakse riigikassast nii palju kui võimalik. Eliit paigtab enda raha investeerigutesse välisriikides.
Aafrika riikides on tavaline ka kleptokraatia (terminit kasutati esmakordselt 1968. a just Aafrika kontekstis) – hukatuslikum korruptsiooni esinemisvorm: süsteem, kus riigivara süstemaatiliseks rüüstajaks on riigipea oma kaaskonnaga . Selle musternäide on Mobutu Sésé Seko , Zaire ’i valitseja, kelle pärisnimi oli Joseph-Désiré Mobutu Sésé Seko Nkuku Ngbendu wa Za Banga. Ta tuli 1965. a võimule ning tema varandus oli 1980. aastatel pea sama suur kui riigi välisvõlg – 8 miljardit dollarit. Pärast Kongo kriisi lahenemist tuli ta võimule läbi USA, Belgia ja Prantsusmaa toetusele, paljude arvates oli ta ka CIA agent . Ta oli üsna hea haridusega Brüssele Sotsiaalteaduste Instituudist ja sõjakoolist. Ka Kongo kriisis oli tal üpris oluline seos ja tal oli armeega tihe suhe – ta toetus sellele ka enda hilisema võimu ajal. Ta tuli võimule rahvuslike loosungite all ning lubas maa viia viie aastaga õitsengule. Ta viis aga loodusvarade poolest väga rikka riigi laostumiseni.
Tribalism
Tribalism on “hõimupatriotism”, oma hõimu huvide liialdatud taotlus . Selle all mõistetakse parteide ja valitsuste moodustamist kitsal etnilisel alusel oma etnose esindajatest ning riikliku poliitika teostamist ühe etnose huvides. See on etnosisene solidaarsus, mis sunnib inimesi toetama oma juhti isegi siis, kui see toob kahju tema isiklikele huvidele. Isegi mitmeparteilises tänapäevases süsteemis moodustab tihti ühe partei üks etnos . Isegi kui mõni poliitik on Euroopas haritud, ei tähenda see seda, et ta peab ennast Nigeerlaseks, vaid tihti mõne konkreetse etnose esindajaks . Eksisteerib ka muidugi haritud inimesi, kes nimetavad end riikide järgi, aga ka selles on taust tema enda kultuuril . Nt ehitas üks valitseja kõige uhkema maantee riigis pealinnast oma kodukülla.
Tribalismiga kaasnes pahatahti üheparteisüsteem . Kui Aafrika riigid iseseisvusid, siis ei sobinud sinna hästi Euroopa rahvusriigi mudel. Kolmanda maailma riikidest on ainult 9% etniliselt homogeensed. Etniliselt killustatud ja stratifitseeritud ühiskonnad on viljakaks pinnaks etnilistele konfliktidele.
T. R. Curr on rõhutanud, et külm sõda on etniliste konfliktide puhul väga ületähtsusatud. Mitmed verised etnilised konfliktid toimusid just külma sõja ajal ning hea oli süüdistada bipolaarset maailma. Tegu on pigem varasema protsessi jätk ning see on seotud omariikluse ja etnilise määramise probleemiga – läks ju mõnda aega, et enda etnose maid põlistada. 1990. aastad on mõneti Euroopa Esimese maailmasõja peegelpilt . Idi Amini diktatuuri Ugandas (1971-79) ei saa me näiteks kuidagi külma sõjaga seostada, kuigi ka talle tuli küsitavatest allikatest raha. Peamiselt võitles diktaator aga ikkagi sisevastastega teistest etnostest. Macias Nguma, kes oli Ekvatoriaal-Guinea diktaator (1968-79) võitles samuti siseopositsiooniga, millel polnud seost külma sõjaga.
Nigeeria etnosed
Nigeerias elab 149 miljonit inimest (2008. a seisuga) ning seal on umbes 250 etnost, keeli ja murrakuid on ligi 500, konkreetselt keeli umbes 395. Suurimad rahvad on hausad (21%), fulanid ehk fulbed (11%), jorubad (21%) ning ibod ehk igbod (18%). Mitmed neist rahvusgruppidest on moslemid, mitmed kristlased ning suur osa ka traditsiooniliste usudite järgijad. Husadel ja jorubadel oli omariiklus välja kujunenud juba 13. saj paiku. Igbodel oma riiki ei tekkinud, nad elasid peamiselt kogukondlikus ühiskonnas. Tegu oli briti kolooniaga, kus erinevate võimude üle kasutati nii erinevat kui kaudset valitsemist. Nad jätsid Nigeeriale ja kolmeks jaotava territoriaalse struktuuri. Igas piirkonnas domineeris üks suurem etniline üksus ning sellest sai alguse ka Nigeeria killustumine . See on jaotunud mitmeteks osariikideks ning üles ehitatud föderaalsel printsiibil.
Suuremad rahvad organiseerusid iseseisvumisperioodil ka parteideks: hausad Põhja Rahvakongressiks, ibod Nigeeria Rahvusnõukoguks ning joruubad Aktsioonigrupiks. Kui Nigeeria iseseisvus 1960. a dominiooni staatuses, olid selle eesotsas sellised poliitilised jõud, kellel oli vähe eeldusi juhtida tekkinud riiki. Selle eesotsas oli Põhja-Nigeeria hausade ja fulanidega, keda ka Ühendkuningriik toetas, sest nendega on oli kerge koostööd teha. Alguses oli Nigeerias 3 osariiki, 2000. a juba 36, mis on tingitud sellest, et erinevad rahvad on nõudnud endale autonoomiat. 1966. a teravneb Ida-Nigeeria küsimus, kus igbod jõuavad keskvalitsuselt idaprovintsidele suuremate raharessursside eraldamist. Kohe kui riik sündis, olid sellele omased kõik valestardi ilmingud: ebakompetentsus, nepotism, kleptokraatia jne.
Ida-Nigeeria tootis 1966. aastaks enamuse riigi tuludest, kuigi see hõlmas ainult umbes 8% pindalast ning 20% elanikkonnast. Sealt tuli kuni 2/3 naftast ning 9/10 palmiõlist jne. Seega laekus umbes 50% riigi sissetulekust sealt Biafra aladelt. See tähendas, et mingil hetkel otsustati riigi keskkassasse tulusid enam mitte maksta. Sellele reageeriti tugevalt ja föderaalvalitsus rakendas majandusblokaadi, sadamate ja lennujaamade sulgemist jms. Ida-Nigeeria eraldumispüüded pakkusid huvi ka nt Prantsusmaale, kes nägi võimalust enda positsiooni seal naftarikkas piirkonnas kindlustada. Biafra Vabariik sündiski 1967. a mais ning see tõi kaasa ka kodusõja. Seda on peetud üheks Aafrika kõige verisemaks etniliseks konfliktiks. Uuem statistika pakub, et selles hukkus umbes 1-2 miljonit inimest. Varasemad allikad räägivad ka 3,5 miljonist. Biafra ise lootis Aafrika riikide toetusele, aga seda andsid ainult viis riiki. Tegelikult toetasid varjatult Biafrat ka USA ja Iisrael, Ühendkuningriik ning NSV Liit föderaalvalitsust. Biafra jäi aga äralõigatuks ning liiklus toimus ainult lennukitega. Ka selle armee jäi föderaalvalitsusele suuruselt alla.
Ükski riik pole aga nii hästi toibunud kodusõjast kui Nigeeria. Sellel läks hästi nii enne naftakriisi kui pärast seda. 1980. aastatetel ei läinud riigil aga niivõrd hästi ning pidevalt vahetusid erinevad militaarrežiimid, mis tekitasid ebastabiilse olukorra ning nepotismi ja kleptokraatia juhtumid olid tavalised . Demokraatia jõudsid Nigeeriasse 1990. aastatel, aga militaarvalitsuste pärand oli päris ränk. Nende ajal oli ainult üks tsiviilvalitsuse periood 1979-83. a. Räägitud on ka sellest, et Nigeeria liidrid on võimul olnud seepärast, et nad on hästi läbi saanud Läänega , peamiselt enda nafta tõttu. 1990. aastatel oli ka konflikt riigi ja Shelli vahel.
Kõige ebastabiilsem on Nigeri delta, kus maavarasid on kõige rohkem. 7 osariiki 36-st, mis peamiselt annavad põhitulu riigile, aga moodustavad umbes 13% riigi pindalast. Suur väljakutse Nigeeriale on ka islami pealetung , sest etnilistes konfliktides on religioossust ära kasutatud. 2000. a kehtestati riigi põhjaosas ka šariaat, mida taheti laiendada ka lõunasse.
Autokraatia
Aafrikas on väga rahulikud ja stabiilsed olnud autokraatsed tugeva riigipea võimuga üheparteivõim. Tihti on president nii riigipea kui valitsusjuht. Üheparteirežiim on Aafrika kontekstid hästi töötanud väga pikka aega. Üks selline võimu kuritarvitamise juhtum oli Ghanas 1957-66 Kwame Nkrumah poolt, kes oli riigi esimene president. 1964. aastal loodi üheparteisüsteem, mis tähendas, et ainult parteiga seotud inimesed võisid olla edukad. Peagi kuulutas Nkrumah end eluaegseks presidentiks, siis otsutati, et ta võib panna veto parlamendi otsustele. Peagi määrati relvajõud otse Nkrumah alluvusse ning alustati võitlust opositsiooni läbi läbi erinevate diskrimiseerivate seaduste.
Nkrumah kukutamine 1966. a oli pöördepunktiks, sest ta oli üle kontinendi tunutud tugev diktaator. Tema võimult langusele hakkasid järgnema mitmed riigipöörded teistes riikides. Esimene riigipööre oli küll toimunud 1963. a Togos, aga alates 1966. a oli Nigeerias nt klmekümne aasta jooksul vähem kui viis aastat tsiviilvalitsust. Perioodil 1952-1997 (alates Egiptuse riigipöördest) on Aafrikas toimunud vähemalt 85 riigipööret. Need on ühtlasti olnud verised nin ligikaudu 25 presidenti või peaministrit on nende käigus hukatud.
Stabiilsuse puudumine tähendab, et armeel kui institutsionil on eriseisund ühiskonnas. Mitmed Aafrika riigid leiavad, et militaarrežiim on realistlik alternatiiv demokraatiale. Perioodil 1960-90 on 2/3 Aafrika riikidest kokku puutunud sõjaväeliste valitsustega. Armeel võib olla kas edumeelne või tagurlik roll: Ghanas tuli nt 1979. ja 1981. a võimule Jerry Rawlings – esimesel korral andis ta võimu üle tsiviilvalitsusele, kes aga ei saanud hakkama. Rawlings tuli võimule mundris mehena ning ta on leidnud, et armeevalitsuse aastetel saavutas Ghana just eriti palju. Polnud mitmepartei süsteemi, mis pärssinuks arengut – tekitab nt etnilisi kokkupõrkeid. Ta suutis ka võimult loobuda, kui ka valimised kaotas. Uganda on täiesti vastupidine näide enda Idi Amini terrorirežiimiga, mida samuti alguses tervitati kui tugevat režiimi, aga selle käigus hukkus 300 000 inimest. Sõjaväe võimul on ka ajalooline pärand: see on Aafrika eelkoloniaalses ühiskonnas suurt rolli mänginud ning oli tähtis ka imperiaalsetele jõududele.
Demokraatia
Esimesed demokratiseerumise tendentsid ilmnevad 1990. aastatel. Pöördepunktiks mitmeparteisüsteemia kehtestamisele saavad Namiibia valimised 1989. a novembris (iseseisvumine toimus 1990. a). 1997. aastaks olid Aafrikas 45 riigis toimunud mitmeparteilised valimised: Botswana, Mali ja LAV on siiski ainsad riigid, kus demokraatia tõepoolest töötab. Mitmetes kohtades on mingid inimõigused- ja vabadused, aga mitte töötavat demokraatlikut süsteemi. Osades riikides toimub tagasipöördumine sõjaväeliste režiimi juurde (Guinea ja Mauritaania) ning demokraatia võib olla ka ebastabiilsuse põhjustada (Rwanda). Positiivsed kogemused demokraatiaga on Mali ja Botswana. Mõlemad riigid on tegelikult enklaavriigid, ilma juurdepääsuta merele, valdav osa nende territooriumis on kõrbealad – pole eriti häid tingimusi majanduseks.
Malis on ka suurem osa elanikkonnas moslemid, aga elavad demokraatias. Mali on etniliselt väga killutatud, aga religioon on ühendav faktor. Selle territooriumist on 65% kõrbed või poolkõrbed. See on ka väga vaene riik: peamine tulu tuleb puuvilla ja kulla müügist. Ajalooliselt on seal asunud Ghana, Songhay ja Mali impeeriumis. 19. saj teisest poolest alates keskendusid sellele Prantsusmaa huvid ning 1895. a loodi seal Prantsuse Sudaan. 1958. a sünnib autonoomne Sudaani vabariik, mis iseseisvub 1960. a ning võtab endale hiljem nimeks Mali. Alguses minnaks sotsialisltikule teele ning sellega kaasnevad mitmed majandusprobleemid, halvenevad suhted Prantsusmaaga ja kehtestatakse üheparteisüsteem. Opositsiooniks muutub hõimuaristokraatia ning religioosed ringkonnad. Keskmine majanduskas on umbes 5% aastas ning probleemiks kaubandusele on rahutu naaber Elevandiluurannik.
Botswana elanikud on 79% ulatuses tswanad ning selle territooriumist on u 80% kõrb. Nad tegelevad peamiselt mäetööstuse ja karjakasvatusega. 17.-18. saj toimus tswanade sissränne, 1885-1966 oldi Suurbritannia koloonia. Pärast iseseisvumist oli tegu maailma vaeseima 25 riigi seas, aga 2004. a GDP per capita on 9200 dollarit. Teemantid toovad 70-80% eksporditulust. See on vältinud liigset sõltuvust ühest turuallikast ja liigseid väljaminekuid. See on kontinendi kõige vähem korrumpeerunud riik ja edestab isegi Itaaliat ja Kreekat. Selle probleemiks on aga AIDSi massiline levik, keskmine eluiga on vaid 38 eluaastat . Teine probleem on elanikkonna sissetulekute ebavõrdsus – keskklassi puudumine on tõsiseks takistuseks demokraatiale. Samuti peab riik olema majanduslikult hästi toimiv, muidu tekitab demokraatia pigem konflikte. On väidetud, et erinevad etnilised inimrühmad põlistavad praegu enda territooriumeid – aga ka Euroopa riigid sõdisid nii uusajal päris palju. Demokraatiaks on aga vaja, et erinevad etnosed suudaks luua koalitsioonivalitsuse.
8. Aafrika sõjad ja kriisikolded iseseisvusperioodil
Külm sõda
Aafrika noored riigid sündisid väga halba ajastusse: iseseisvumine ja kujunemine külma sõja tingimustes tähendas, et rahvusvaheline poliitiline õhkkond pakkus vähe valikuid ja alternatiivse. Ka Aafrika jagunes ideoloogilisetesse mõjusfääridesse. Ideoloogiline polariseerumine ei soodustanud ka Aafrika ühtset kujunemist. Üleminek kolonialismilt iseseisvusele märkis konfliktide arvu suurenemist, Aafrika jaoks eriti 1960. aastad. Külm sõda soodustas igasuguste nukuvalitsuste ja militaarrežiimide tekkimist. Sõda hoidis Aafrikas kuumana strateegiliselt tähtsad mineraalressurssid (uraan, koobalt, nafta jms). NSV Liidu plaan oli jätta Lääs ilma strateegilistest ressurssidest: naftast Pärsia lahes ning mineraalressurssideset Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Nendeni pääsemiseks oli aga soodasim tee teha lepinguid noorte riikidega. Nende eesmärgid ja võitlused tekitasid nt Kongo kriisi või verise Angola sõja. Üleolekuolukorda muutus Suessi kriis 1956. a, mis oli pöördepunktiks nii Prantsusmaa kui Inglismaa ja nende impeeriumite ajaloos, kui ka suhetes USA-ga.
Kongo
Zaire’i nime, mis tulenes sellest, et Kongos hakati 1970. aastatel nimesid afrikaniseerima, kasutati 1997. aastani. See tuleneb tegelikult ringiga portugali keelest, aga kongo keeles tähendab see “jõgi, mis neelab kõik teised jõed”. Kongo DV-l on palju naabreid, mis tekitab ka palju pahandust, siiski on riigil ka väike ligipääs Atalandi ookeanile. Kongo DV rahvaarv on u 66 miljonit, selles elab rohkem kui 200 erinevat etnost, kellest balubad moodustavad 18%, bakongod 16,1%, mongod 13,5%, ruandad (ehk tutsid ) 10,3% ning azanded 6,1%. Kristlasi on riigis 70%, moslemeid 10% ja kimbangiste 10%.
Selle territooriumi varasemad asukad oli pügmeed, 13.-19. saj asusid praeguse Kongo territooriumil mitmed bantude riigid, nt Kongo, Luba jt. 1482. a saabusid portugallased, kes tegid eelkõige 16. saj misjonitööd. 1885-1908. a kuulus Kongo Leopold II ning see kandis Vaba Kongo Riigi nime. 1908-1960. a oli Kongo Belgia riigi koloonia (Belgia Kongo). Halduslikult oli see rakendatud Belgia kindralkubernerile, kes rakendas otsese valitsemise meetodeid , mingid kohalike kaasamist valitsemisesse ei toimunud. Tugevalt oli tunga paternalismi, mis põhines arusaamal, et kongolased on nagu lapsed, keda tuleb valitseda. Koloonia oli loodusressursside poolest väga rikas (vask, teemantid jm) ning see oli jagatud Belgia suurkompaniide vahel, milles suurim oli Katanga Kaevandusühing.
Kongo kriis (1960-1965)
1960. a 30. juunil sai Kongo iseseisvuse ning selle presidendiks sai Joseph Kasavubu, peaminister Patrice Lumumba. Riigi poliitilisel areenil on sel ajal aga üle 100 partei ning kõik poliitilised jõud olid väga killustunud. Üldiselt võib neid jagada kolmeks.

• unitaristid eesotsas Lumumbaga, kes pooldasid tugeva keskvõimuga ühtset riiki
  
• föderalistid eesotsas Kasavubuga, kelle eesmärk oli osariikide liit nõrga keskvõimuga
  
• separatistid eesotsas Tshombegaga, kelle eesmärgiks oli riigi jagamine väikeriikideks
  

Riik sai rahulikult areneda umbes 6 päeva, pärast mida algasid 5. juulil rahutused armees. Selle tingis suuresndi Lumumba taotlus piirata väliskapitali, rajada rahvuslik tööstus ja tugevdada keskvõimu. See aga ei meeldinud belglastele, kellel oli riigi majanduses suur roll. Sisuliselt oli ka armee tol hetkel belglaste kontrolli all ja seal toimus mustanahaliste sõdurite vastuhakk valgetele ohvitseridele. Kuskilt tulid kuulujutud, et belglased kuritarvitasid kusagil oma jõudu ning sellest piisas, et puhkeks vägivald .
Juunis eraldus Kongo üks rikkamaid provintse Katanda, keda toetasid Belgia väed. Augustis eraldus Kasai provints , mis oli tuntud teemantide poolest, ning mida toetasid samuti belgialased. Lumunga pöördus sellises olukorras ÜRO poole ja palus saata sõjavähe, et ära hoida anarhia ja separatismitendentsid maha suruda. Väed on riigis kuni 1964. aastani ning on tasakaalustavaks jõuks, aga väga aktiivselt ei sekku, mis Lumungale ei meeldi – ta arreteerib enda opponendid ja pöördub Nõukogude Liidu poole abipalvega. Venelased kartsid, et Kongost võib saada NATO baas ja juba 1960. aastatel üritas NSV Liit viia sinna oma raadiotehnikat. Lumunga apelleerimine Moskvale tegi aga USA rahutuks, kuna just oli võimule tulnud Castro ja ei tahetud kommuniste Aafrika keskmesse.
14. septembril 1960. a teostab kolonel Mobutu, keda toetavad USA ja Belgia, riigipöörde. Tekkib kaksikvõim Kasavubu-Mobutu, lõpuks läheb võim ikkagi föderalistidele. Presidendika saab Joseph Kasavubu. Jaanuaris 1961. a Lumumba arreteeritakse, saadetakse Katangasse ning hukatakse, sealjuures belgia ohvitserida juuresviibimisel. See süvendas kriisiolukorda, Lumumbast säi märter ja sotsialistliku orientatasiooniga riikides muutus ta väga populaarseks, Moskvas oli isegi temanimeline ülikool. ÜRO Julgeolekunõukogu nõudis palgasõdurite ja Belgia sõjaväelaste lahkumist Katangast. ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld juhtis neid läbirääkimisi ja lendas ise Kongosse, kus ta üritas kokku saada Katanga liidriga. Enne saabumist enda sihtpunkti, kus pidid toimuma läbiräägkimised, kukkus tema lennuk alla ja kõik reisijad hukkusid.
Unitaristid (Lumumba pooldajad ) üritasid veel võimu üle võtta ja kontrollisid umbes 50% riigist. See aga ei õnnestunud väga edukalt ning föderalistlikud rühmitused hakkasid lähenema. Siis viib Joseph Désiré Mobutu Sese Seko Kuku Ngbendu Wa Za Banga läbi riigipöörde 1965. a. Spekuleeritud on, et ta on CIA agent – vast leitnant kolonel Laurence Devlin. Ta oli president aastatel 1965-1997 ning sel ajal rajas ta riigis ainuparteisüsteemi, mis polnud ei vasak- ega parempoolne ega ka tsentristlik. Kõik riigi kodanikud oli automaatselt ka selle partei liikmed. Üritati kujundada majanduslikku sõltumatust välisriikidest, aga see ei õnnestunud, riigistati ka majandusettevõtteid. 1980. lõpuks on Kongo tohutus majanduskriisis ja 1997. aastal sunnitakse teda ka riigist lahkuma.
Aafrika pärast külma sõda
1960-80. aatatel on sõjakonfliktid iseloomulikud pigem Lähis-Ida, Lõuna-Aasias ja Lõuna- Ameerikas, aga 1980-1994. a kasvad Aafrika konfliktide osakaal pooleni kõigist maailma relvavõitlustest. 2000. a sõjakonfliktides hukkunud 100 000 inimesest oli 2/3 Aafrika riikides, alates 1960. aastast on hukkunud rohkem kui 8 miljonit inimest, nendest 5,5 miljonit tsiviilisikut, kellele tuleks lisada 3,5 miljonit, kes on alates 1998. aastast hukkunud või teadmata kadunud Kongo DV kodusõjas. Riigisiseste konfliktide eskalatsioon on seotud hefemoonriikide kontrolli kadumisega. USA ja NSV Liit kaovad pärast külma sõja lõppu Aafrikast ning kodusõjad kasvavad üle reginaalseteks sõdadeks. Kui üks riik sattud kodusõtta, levivad relvakonfliktid ka selle naabritesse.
Lisaks Kongole, kus sõda toimus, osalesid “Aafrika I maailmasõjas” Uganda, Rwanda, Burundi, Angola, sekkunud on ka Chad , Namiibia, Zimbabwe, Sudaan, Kongo Vabariik, Liibüa, Botswana ning LAV, Aasiast Hiina ja Põhja-Korea, endistest idabloki riikidest Bulgaaria , Rumeenia ja Ukraina relvatarned. Kodusõda algas sellest, et opositsioon soovis, et Mobutu Sese Seko võimult lahkuks. Vastase juht oli Laurent -Désiré Kabila, kes oli varasem vabadusvõitleja ning röövlijõudu juht, keda toetasid Uganda ja Rwanda. Kui ta 1997. a võimule tuli, tekkis talle aga opositsioon isegi nende seas, kes olid teda varem toetanud: rahvarühmad, kes ootasid kodakondsust ja maad, eks-mobutistid ja demokratiseerimist ootav laiem opositsioon. 2001. a tehakse Kabilale atentaat , aga tema asemel asus valitsema tema poeg Joseph Kabila, kes on tänaseni Kongo president. Ta pole aga suutnud Kongo majanduslikku olukorda parandada.
Aafrika sõdade põhjused
Eurotsentristlik stereotüüp on, et sõda puhkeb iidse hõimuvaenu tõttu: vägivallatsemine tuleneb “primitiivsetest instinktidest”. Sõdade tegelikult põhjused, pigem tausta loovad tingimused, mitte otsesed põhjused, on peamiselt:

• koloniaalpärand institutsionaalsete riigipiiride näol ja nõrgalt arenenud rahvuslik identiteet
  
• vähearenenud poliitilised institutsioonid ja valitsuse seaduslikkuse küsitavus
  
• vähearenenud majandus, vaesus , ressursside nappus ja võlakoorem
  
• välissekkumine endiste emamaade, rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide ja naaberriikide poolt
  
• hegemoonriikide interventsioon ja küla sõja pärand
  
• militariseerimise kõrge aste
  
• ebastabiilsus ja seaduse ning korra puudumine
  

Aafrika sõdade tegelikeks peamisteks põhjusteks on nõrk riik – poliitiline, majanduslik ja ideoloogiline nõrkus ning arenematus. Sõjad puhkevad, sest riikluse ülesehitus on veninud pikale ajale või ei ole postkoloniaalne riik toime tulnud globaliseerumise survega ja kokku varisenud. Riigi eliit püüab erinevate strateegiate abil võimul püsida, nt manipuleeritakse identiteediga, eriti identiteedi konstrueerimine vaenlase ehk “teise” abil. Sõja põhjused on ühiskonna valitseva eliidi (etnilise, poliitilise, sõjalise) poolt loodud, “konflikti diskursus” monopoliseeritakse eliidi poolt – läbi meedia, kõrghariduse, religiooni ja popkultuuri.
Sõjamajanduse teooria järgi pakub sõda elatist ning rikastumise võimalust. Külma sõja lõpuga muutusid varem omavahel sõdinud grupeeringud nö isemajandavateks – nt Angola, kus võitlesid 1990. aastatel edasi UNITA ja MPLA. Aastal 2000 oli Aafrikas 14 miljonit maapagulast, 2006. a juba 18-20 miljonit. Sõjad pingestavad ka riigi majandust ning kannatab põllumajandustoodang – toiduainete prduktsioon väheneb kuni 45%. Lisanduvab maamiinid, reostus , metsade hävitamine jms. Lisanduvad sotsiaalsed kahjud: sõjas osalenute toimetulek, paranemine jms. Kasutatakse ka lapssõdureid, neid on praegu u 300 000 maailma 30 riigis, Aafrikas 120 000. Neid kasutatakse, sest nad on kergesti manipuleeritavad, nende ülalpidamine on odav ning nende riskijulgus on suur.
9. Lõuna-Aafrika Vabariik
LAV on andnud teatud perioodil 40% Aafrika tööstustoodangust ja see oli külma sõja ajal ainus Aafrika riik, mis polnud arengumaa. Tänapäeval on riigi pealinn Pretoria, rahvaarv 49 miljonit ja etnilised kogukonnad jagunevad: mustad 79%, valged 9,6%, värvilised 8,9% ja India ja muu Aasia päritolu 2,5%.
Esimesed eurooplased
1488. a jõudsid esimesed eurooplased, portugallased Bartholomeu Diasi juhtimisel, Aafrika lõunatippu Hea Lootuse Neeme lähedale. Nad käisid ka rannikul end varustamas ning pidid nentima, et sealne elu oli üpris sarnane Euroopaga. Sellest ajast alates hakkasid eurooplaste laevad teel Indiasse tihti Lõuna-Aafrikas peatuma . 1652. a rajas Hollandi Ida-India Kompanii Kapi koloonia. Maabusid kolm laeva, milles olnud hollandlased panid aluse asundusele, mis jõudsasti kasvama hakkas. Nende ülesandeks oli varustada meremehi proviandiga, aga tegu oli ka märgi mahapanemisega – tegu oli Hollandi piirkonnaga. See oli ka majanduslikult kasulik, sest ka teiste Euroopa riikide laevad pidid teel Indiasse selle piirkonna läbima. Kui 1660. aastatel alustati Hea Lootuse Neemel kindluse ehitamist, tähendas see ka kaitse pakkumist asunikele ja just rivaalitsevate eurooplaste mitte kohalike eest. Asunduse loomine ei läinud väga kergesti ja alguses toimus kokkupõrkeid kohalike rahvastega hottentottide ja bushmanitega, kellele kuulusid karjamaad.
1657. a vabastas Kapi koloonia kubernes Jan van Riebeeck mõned sõdurid lepingukohustustest ja nad hakkasid vabade kodanikena rajama oma farme. Neil oli kohustus, et nad pidid talu toodangu müüma suures osas kompaniile ning neid hakati kutsuma buurideks ( holl . Boer – talupoeg ). Peamiseks elatisallikaks kujunes neile karja-, eriti lambakasvatus. Neil tuli ka koheselt vastu seista põliselanikele ja alates 1690 . aastatest hakkavad toimuma väiksemad sõjad, mis toimuvad maa nimel. Ajapikku hakati põliselanikke koloniaalpiirkonnast kaugemale tõrjuma. 1688.-89. a liitusid hollandlastest asunikega hugenottidest põgenikud, keda on ligikaudu 200 ning kes olid Prantsusmaalt pärast Nantes’i edikti tühistamist põgnenud. Neile võlgneb Lõuna-Aafrika vein enda hea maitse ja kvaliteedi. Sinna saabus 17. saj lõpus ka Reinimaa protestante ning peamiselt mittebriti asunike baasil kujunes välja väga tugevate Euroopa juurtega, aga Aafrika kultuuripildiga afrikaanerite kultuur. Inglased afrikaanerite mõistega kuidagi ei seostu.
Koloonia areng
1795. aastaks oli valget elanikkonda just ligi 20 000, millest umbes 1/4 elas Kaplinnas või selle lähistel. Elanikkonna kasv pole seotud sisseränni,vaid väga suure sündimusega. Algselt oli kolooniates väga vähe Euroopa naisi, aga varasest ajast olid lubatud abielud kohalike khoikhoi naistega. See kestis kuni 1865. aastani, mis keelas abielud päriselanikega. 17. saj lõpuks rauges ka khoikhoide sõjaline vastupanu ja paljud pärismaalased surid sel ajal rõugetesse. Kolonistid hakkasid aga aegmööda rändama härjavankritega piki rannikut ida suunas. 1775. a jõuti Kalajõueni (Fish River), mis sai takistuseks, sest seal elasid sõjakad bantud, täpsemini xhosad (koosad) kes tegelesid karjakasvatusega. Esimene kokkupõrge toimus omandiarusaama üle: kohalikud pidasid kariloomi vabaks varaks ja hakkasid neid omastama. See viis 1779. a esimese Kafri sõjani, mida toimus järgmise saja aasta jooksul veel palju. Need kujutasid endast sõdu bantu rahvaste ja valgete kolonistide vahel. Sõja nimetus tuleneb araabiakeelsest sõnast kafir – uskmatu, siinkohal tähendas see aga mustanahalist aafriklast. Xhosad kaotsid muidugi lõpuks sõjad. Meeleheitlikus katses hävitati 1857. a hõimupreestrite nõnudmisel 70 000 karilooma usus, et see teeb jumalatele meeleheda ja võimaldab eurooplased välja ajada, aga see tipnes loomulikult näljaga ja lihtsustas maade minemist kolonistide kätte. Kapi koloonia piirid nihkusid aga aina edasi itta.
Buuride elust on olemas hea allikas aastatest 1797-98, mil inglane John Barrow rändas koloonia territooriumil ja säilitas eluolu enda mäletustes. Üldiselt olid buuride käsutuses suured loomakarjad ja viinamarjaistandused, kuid nad ei tarvitanud ei veini, võid, piima ega juurvilju. Barrow väitis, et nende põhitoidus oli lambaliha, mida söödi suures koguses. Buuridel puudusid 18. saj lõpul veel püsiv kodukoht, nad liikusid koos karjaga vankrites, kus alati veeti kaasas suurt kirstu, kus hoiti majaperemehe parimaid asju. Pidevalt on kirjeldatud buure väga jumalakartlikena, kirikusseminemiseks võeti ette mitmepäevaseid rännakuid. Barrow mõistis hukka ka nende orjapidamise kombe, millest inglased üritasid loobuda. Kiituseks ütles ta aga, et buurid on väga külalislahked.
Suurbritannia võim
19. saj tõi buuridele aga kaasa suuri muutusi, sest Kapi koloonia sattus inglaste huviorbiiti ja samal ajal oli nii Holland kui selle Ida-India Kompanii sattunud raskustesse. 1795. a tundisid Hollandisse Prantsuse väed ja kuulutati välja Bataavia Vabariik, samal aastal kuulutasid ka buurid välja enda esimese vabariigi, aga koheselt tungisid veel samal aastal britid Kapi kolooniasse ja okupeerisid selle. Nende ülemvõim kestis aastatel 1795-1802, misjärel läks koloonia taas Bataavia Vabariigi koosseisu, aga 1806. a kindlustab enda võimu Kapimaa üle siiski Suurbritannia, milleks ta saab Viini kongressil ka de jure. Seal elavate buuride elu läheb aga päris keeruliseks, kuigi ka varem polnud neid Hollandi võim eriti huvitanud.
18. saj lõpul ja 19. saj algul oli Kapi koloonia strateegilisest aspektist oluline ning see huvitas ka britte, aga rikkalikest loodusressurssidest ei teatud veel midagi. See oli oluline ka Napoleonile, kes soovis vallutada Egiptust vaid siis, kui ta ei suuda britte välja ajada Hea Lootuse neemelt. Suurbritannia võimu algusest hakkab välja kujunema konflikt valge kogukonna siseselt: britid vaatavad buure kui koloniaalalamaid. Kiiresti hakkab kasvama inglise kogukond ja neid eelistatakse maade jagamisel. Buuridele kehtestatakse uued suuremad maksud ja maareform. Läbi viiakse ka rahareform ja kehtivaks muutub nael, mille tõttu kandsid buurid suurt majanduslikku kahju. Ametlikuks keeleks saab inglise keel, mis on kohustuslik ka koolides. 1833. a kaotatakse orjandus Suurbritannias ja selle kolooniates, töötatakse analoogne seadus välja ka Lõuna-Aafrikas, mis jõustub 1834. a ning buuridel tuleb vabastada kõik oma orjad. Viimastel oli baseerunud aga peaaegu kogu nende põllumajandus. Paljud buurid, kellele Suurbritannia poliitika muutus vastumeelseks, otsustavad kolida põhja poole.
Suur Trek
1835. aastast algas hollandi päritolu sisserännanute massiline ümberasumine sisealadele, mis kestab ka veel 1840. aastatel. Trek tähendki hollandi keeles ümberasumist, voorttrekker eelistatut. Alad, kuhu suundudakse olid aga veel Aafrika põliselanike poolt asustatud ning see tõi kaasa ka suuri relvastatud kokkupõrkeid. Suur Trek saab aga suureks mõjutajaks afrikaanerite identiteedi kujunemises. Sellest ajast algab ka periood, kus britid ja buurid võitlevad pidevalt omavahel. Buuri väljarändajad liikusid kahes suunas. Esimene osa liikus Oranje jõest põhja poole Transvaali platoole, kus saavutati võit ndebelede üle. Teine osa liikus aga itta Natali suunas, kus elasid zulud, kelle etteotsa oli tõusnud suur valitseja Shaka. Buure juhtis Piet Retif.
Tol ajal, kui ümberasujad jõudsid Natali, valitses mõrvatud Shaka vend Dingane, kelle poole Retif pöördus palvega , et buurid võiksid elada zulude territrooriumil. Selle kohta taheti sõlmida ka leping, aga pole selge, kas seda tegelikult tehti või on see buuride väljamõeldis. Retif läks koos 70 ratsamehest kaaslasega Dingane juurde seda sõlmima, aga selline rahvahulk ei jätnud tugeva sõjasalga muljet, kuid oli ikka liialt palju, et lepingut sõlmima tulla. See tekitas pingelise olukorra, kus zulud ei tahtnud alla kirjutada. Dinganeni jõudis ka kuuldus, et asunikud olid tundinud zulude aladele ilma luba saamata. Samuti kuulis ka uudist sellest, et ndebelede rahvas olibuuride käest lüüa saanud. Zulu sõdurid peksid buuri ratsanikud surnuks ja ründasid seejärel asunikke, kes olid end juba sisse seadnud, tappes ka naisi ja lapsi, mis on aga zulude puhul erakordselt tavatu. Selline massimõrv šokeeris kogu valget kogukonda. Selle elluviimist saab vast seostada Dingane taotlusega buure hirmutada.
1838. a toimus Verejõe lahing Ncome jõel. 16. detsembrit, mil see toimus, tähistavad afrikaanerid tänaseni. Buure juhtis selles lahingus Andries Pretorius, kelle nime kannab tänapäeval LAVi pealinn. Voortrekkereid oli umbes 450, zulusid umbes 12 000. Lisaks tulirelvadele oli kasulik ka hea lahinguplaneerimine: buurid seadsid enda härjavankrid kaitseks ning kindlustasid enda seljataguse jõega. Zulude peamine rünnak toimus üle lageda maa, kus neid tulistada polnud keeruline. Buuridest ei saanud mitte keegi surma, haavatuid oli kolm, zulude hulgas oli hukkuneid vähemasti 3000. Enne lahingut olevad buurid andnud tõotuse Jumalale, et kui nad võidavad, ehitavad nad selle mälestuseks kiriku ja tähistavad igal aastal 16. detsembrit. See ehitati Pietermaritzburgi, aga peagi see hüljati ning seal hakati mineraalvett pudelisse villima . Ka kuupäeva tähistamine lõppes 19. saj ning see kaevati hiljem alles 20. saj uuesti üles. Kummalisel kombel respekteerivad zulud buure – mitte nagu paljud teised bantu rahvad – sest tegu oli väärilise vastasega lahingus.
Buuri riigid
Rännaku ja lahingute tulemusena hakkasid buurid rajama enda väikeseid riike. Nende algusajal tekkis neid väga palju, need liitusid ning taas eraldusid ja iga trekkerite rühm, kes kusagil lahingut pidasid, rajasid oma vabariigi. Vaali jõe taha tekkis neli vabariiki, mis ühinesid 1860. a ja neist kujunes välja Lõuna-Aafrika Vabariik ehk Transvaal. Viimast nime kasutas eelkõige Suurbritannia. Oranje Vaba Riik tekkis 1854. a . Juba 1852 . a oli Suurbritannia neid väikeseid riike tunnustanud. Järgnevasse 20 aastasse jääb nende riikide rahulik areng. 1850.-70. aastatel keskendus brittide tähelepanu bantudele, kellega peeti endiselt Kafri sõdu. Inglased hakkasid üha enam tundma huvi viljakate karjamaadega Basutolandi vastu, mis huvitas ka buure, aga mille üle suutsid kontrolli saavutada ikkagi britid. 1870. a tekkib neil huvi aga zulu riikide, aga ka buuri riikide vastu. Esimesed kaotavad enda iseseisvuse 1879. aastaks, kuigi sõjas on nad varustatud üpris korralike tulirelvadega. Nad käisid ka Kapi koloonias tööl ja saadud raha eest ostsid püsse. Britid aksepteerisid seda, et zulud tekitasid probleeme ka buuridele. Kui hiljem zulude vastu aga sõda peeti, oli see majanduslikult Briti impeeriumile väga laostav.
1867. a avastati aga buuri vabariikides teemantid ning 1884. a kuld, mis kasvatas brittide huvi. Kahe valge kogukonna konfrontatsioon tipneb Inglise-Buuri sõdadega 1880.-81. a ja 1899.-1902. a. Esimene sõda laheneb sellega, et Suubritannia on sunnitud Transvaalist taanduma ning vaherahule järgneb ka konventsioon, mille kohaselt saavad britid teatud kontrolli riigis, aga Pretoriale jääb siiski vaid iseseisvus siseasjades. Ajend , millest britid kinni haaravad , et alustada teist sõda, on seotud sellega, et buurid hakkavad enda vabariikides piirama välismaalaste (uitlander) õigusi, kelleks on peamiselt inglased. Transvaalis otsustatakse, et võõramaalastele, keda huvitavad eelkõige kullaleiukohad, ei anta kodanikuõigusi. Teine sõda on alguses buuridele väga edukas, aga 1900. aastast saab ülekaalu Suurbritannia, mispeale alustavad buurid partisanisõda , mida britid alguses kontrolli alla ei saa: öösel rünnatakse inglasi , päeval ollakse ausad farmerid . Nad hakkavad rakendama põletatud maa taktikat: koonduslaagritesse saadetakse buuri naised ja lapsed. Peaaegu kõik talud hävisid, kontsentratsioonilaagrites oli 210 000 naist ja last, kellest suri ligikaudu 26 000 haigustesse ja nälga. 31. mail 1902. a sõlmiti Vereenigingi rahuleping , mille kohaselt kaotasid buuri riigid oma sõltumatuse ning vastutasuks saadi sisepoliitiline ja kultuuriline autonoomia . Tegu on ka ainsa sõjaga, kus võitja maksis kaotajale kontributsiooni.
Buuride seas tekkis kaks peamist poliitilist suunda: kokkuleplased ja rahvuslased . Esimesed on valmis inglastega konsensusele jõudma ning nendega koostööd tegema. Nende seas olid ka kuulsad kindralid Louis Botha ja Jan C. Smuts – nad soovisid ühist föderatsiooni Briti impeeriumi koosseisus . Rahvuslaste eesotsas oli James Herzog (1866-1942) ning nende peamiseks ideeks oli, et buurid peavad ennast võimalikult palju isoleerima ja säilitama rahvuslikku puhtust, kaitstes enda kultuuri ja keelt. Lõpuks võitsid föderatsiooni pooldajad ja Suurbritanniat ja buure liitis ka 1906. a zulude ülestõus. 1910. a loodi buuri vabariikidest Transvaalist ja Oranjest ning Briti kolooniatest Kapimaast ja Natalist Lõuna-Aafrika Unioon /Liit. See sündis kokkuleppena buuri suurmaavaldajate ja Briti võimude vahel.
LAU poliitika
1921. a oli Lõuna-Aafrika unioonis 70% neegreid, 20% valgeid (inglasi 40%, afrikaanereid 57%) ja 10% asiaate ja segaverelasi.

• Diskriminatsioon – (lad. eraldama , lahutama) alavääristamine , erinev suhtumine erinevatesse rassidesse
  
• Segregatsioon – (lad. eraldama) rassiline eraldamine (segaabielude keeld, eraldi koolid, kinod, bussid jne.)
  
• Apartheid – (afrik. eraldumine, lahutamine) täielik rasside eraldamine, ka territoriaalselt ehk rasside eraldi arengu printsiip. Apartheid on neist kolmest kasvavas järjekorras kõrgeim aste. Termin tuli kasutusele alles pärast Teist maailmasõda.
  

1913. a võttis LAU parlament vastu “Seaduse pärismaalaste maa kohta”, mille autoriks oli buuri rahvuslaste juht J.B.M. Hertzog. See oli esimeseks seaduslikuks sammuks territoriaalse segregatsiooni suunas. Bantudele eraldati ca 9 miljonit hektarit maad, aga neil keelati omandada maad väljaspool reservaate. Buuri rahvuslast suurimaks unistuseks oli luua kogu Lõuna-Aafrikat hõlmav buuri riik. 1914. a rajas Hertzog ka Rahvuspartei, mis edandas mõõdukat buuri natsionalismi. Inglaste huve esindas Unionistlik Partei, buuride anglofiilset suundumust Lõuna-Aafrika Partei, eesotsas J. Smutsiga.
Buuride ekstremistlikku natsionalismi esindas Broederbond, mis loodi 1918. a. Sellest teatakse üpris vähe, sest selle liikmed olid suuresti salastatud. Pärast Teist maailmasõda tuli see võimule läbi Rahvuspartei, mille liikmed võisid olla ka Broederbondi liikmed. Nad toetusid müüdile buuride kui messianisliku rahva rollile kauges maailma nurgas. Nad lähtusid suuresti ka kalvinismi dogmadest, mille jägi inimkonna rahvuslik, rassiline ja ka keeleline jaotus on Jumalast, kes on kõigile määranud paiga maa peale – buuride koht on olla valitsev rass Lõuna-Aafrikas ning mitte seguneda ühegi teise rahvaga. Nad nõudsid isegi inglaste merre ajamist, mõned nõustusid vähemasti koos nendega elama, aga mitte seguneda. Juudid ja teised tuli aga muidugi ikkagi merre ajada.
LAUs moodustasid indialased juba 1894. a India Kongressi, mille võitlust juhtis Gandhi, kes elas Aafrikas 1983.-1914. a. Bantud organiseerusid poliitiliselt 1912. a ja lõid Aafrika Rahvuskongressi (African National Congress – ANC). Lõuna-Aafrika kommunistlik partei loodi 1921. a.
Esimene maailmasõda
Saksa Edela-Aafrika muutus maailmasõja puhkedes sõjakoldeks, millest riik pärast sõda ka ilma jäi. Suurbritannia tahtis, et LAU koondaks kõik enda väed Edela-Aafrika piiridele, aga sel ajal olid tekkinud ka sisepinged riigis. Puudus üksmeel, kas astuda sõtta või mitte ning kelle poolel. Päevakajas oli liitumine Antanti poolel, aga rahvuslased olid sõjas osalemise vastu. Riigi sõjaväeringkonna toetasid aga Saksamaad, mis oli sõjas inglaste vastu toetanud afrikaanereid ning kust pärines ka palju vabatahtlikke. Üldiselt tundus näotu rünnata enda endisi liitlasi vaid veidi aega pärast eelmist sõda. 1914. a septembris hakkasid Inglise-Buuri sõjas osalenud kindralid riigipööret kavandama. Enne kui midagi aga juhtuda jõudis, hukkus täiesti kõrvalistel põhjustel üks peamisi mässu korraldajaid, kes lasti politseiniku poolt, kes ootas, et ta on hoopis teine inimene, maha. Sellest sündis aga veelgi tugevam veendumus , et inglasi ei tohi toetada ja riigipööre tuleb läbi viia.
Need väed, mis oli koondatud riigipiirile otsustasid mässama hakata. Seda on kutsutud ka Maritzi mässuks, mis tuleneb seda juhtinud kolonelleitnandi nimest. Selle mahasurumises osalesid aga peamiselt afrikaanerid ise. Pärast mässu lämmatamist suunduti vägedega ka Saksa Edela-Aafrikasse ja see koloonia võeti LAU kontrolli alla. Hiljem saadi sellele ka mandaat ning hilisem Namiibia sai taas iseseisvaks alles 1990. a.
Sõdadevaheline aeg
Tänapäevased Zambia ja Zimbabwe ehk Rodeesia tekistas probleeme, kui 1924. a hakkas lõppema Lõuna-Aafrika Kompanii haldusvõim selle territooriumil. Tekkis küsimus, mis neist kolooniatest saab: kas sealsetele valgetele kodanikele antakse võimalus iseseisvuda või jätkatakse LAU koosseisu. Rodeesia küsimus sai anglofiilidele, eesotsas Smutsiga, ja nende võimulolekule saatuslikuks, sest ei suudetud ära hoida territooriumi eraldumist. Sealsed valged asunikud hääletasid referendumil mitteühinemise poolt, vatamata paljudele pakkumistele. Täiesti iseseisvaks need piirkonnad ei saanud, aga nad eraldusid omavalitsusliku üksusena ning said Suurbritannia asumaadeks.
Pärast seda tuli võimule Rahvuspartei, kelle programmiks oli valge vähemuse ülemvõim ja LAU võimalik iseseisvus Suurbritanniast. Nad jäid võimule kuni 1934. aastani.1924. a kehtestati valgete tööliste huvide kaitseks värvibarjääri seadus, mille kohaselt võisid kvalifitseeritud tööd saada ainult valged. 1927. a pärineb ka esimene seadus, mis puudutab rassidevahelisi intiimsuhteid. 1930. a toimus Rahvuspartei ja Lõuna-Aafrika partei lähenemine ning lõpuks ühinemine, luuest Ühinenud Lõuna-Aafrika Rahvuspartei, mis eksisteerib aastatel 1934-39.
1938. a tähistati Suure Treki 100. aastapäeva. Selle pidustuste korraldajateks oli lisaks teistele organisatsioonidele ka Broederbond. See on kõrghetk afrikaanerite ajaloos, mil nad tunnustavad ennast rahvale. 1938. a pidustuste keskseks osaks on üheks härjavankri kokkurändamine Pretoriasse maa eri osadest. 16. detsembril, Verejõe lahingu aastapäeval, pannakse nurgakivi voortrekkerite monumendile pealinna lähedal. See valmis alles 1949. aastaks. See oli 61 m kõrge ning kujutas endast põhimõtteliselt mausoleum, ülistades voortrekkerite vaprust.
Teine maailmasõda
Uut energiat saavad ka buuride marurahvuslikud liikumised, 1938. a sünnib Ossewa Brandwag, mis iseloomustab äärmuslik rassism ja kontaktid Hitleri Saksamaaga. 1934. a tekib Puhastatud Rahvuspartei, mis on kantud fašistlikust ideoloogiast. Selle eesotsas on D.F. Malan. Äärmuslaste esilekerkimine nõrgestas suuresti Hertzogi positsiooni riigis ja tõi kaasa ka Ühinenus Lõuna-Aafrika Rahvapartei lõhenemise ning J. Smutsi saamise peaministrtiks. Teises maailmasõjas nõudsid Hertzog ja tema pooldajad neutraliteeti, aga Smuts tahtis Suurbritannia poolel sõtta astuda, mille parlament ka heaks kiitis. 6. septembril 1939. a kuulutati sõda Saksamaale.
Teise maailmasõja ajal tugevnes LAU fašistlik liikumine ja Ossewa Brandwag omandas sõjaväelise liikumise ilme. Selle liikmetele hangiti relvi ja õhutati üles valitsuse vastu astuma. Mitmes kohas toimusid relvastatud kokkupõrked, mis 1941. a kulmineerisid Johannesburgi mässus. Pärast selle mahasurumist kaotas Ossewa Brandwag oma tähtsuse ja selle autoriteet langes niivõrd, et 1942. a lõpetati eksistents organisatsiooniga. Saksa sõjaväeluure oli LAU-st aga väga huvitatud ning viidi läbi isegi operatsioon , mille käigus üritasid sakslased seal kanda kinnitada. Politsei sattus aga nende spioonide jälile ja see kukkus läbi.
Majandus oli Teise maailmasõja perioodil LAU-s arenenud – riik oli nt maailma suurim kullatootja, mis andis umbes 1/3 maailma kogutoodangust. Witwatersand kujutas endast 112 km pikkust kullasoont, mis andis enne Teist maailmasõda 95% LAU kullast . Teemantite poolest oli riik 1931 . a esikohas maailmas 30% kogutoodanguga. Kulla ja teemantidega tegelesid peamiselt britid, põllumajanduses tegevad suurmaaomandikud olid peamiselt afrikaanerid. Sõja tõi aga kaasa suuri muutusi, sest maavarasid ei ostnud enam teljeriigid, küll aga sai suuremaks partneriks USA. Relvatööstuse areng oli sõja ajal aga väga arvestatav. Põllumajanduses domineerisid jätkuvalt karjakasvatus (LAU oli üks maailma suurimaid villatootjaid) ning viinamarjakasvatus.
Apartheid
1947. a töötati Stellenboschi ülikoolis apartheiditeooria, mille järgi:

• Afrikaanerid on kõrgem rass, kelle ajalooliseks missiooniks on teiste rasside üle valitsemine
  
• Afrikaaneritel on ainuõigus Lõuna-Aafrikale, kuna buurid olevat sinna jõudnud enne teisi
  
• Bandutis ei tohi “tsiviliseerida, nad peaksid arenema loomulikku teed mööda
  
• Tuleb võidelda igasuguse rassilise segunemise vastu
  

1949. a laienes see seadus kõigile mitteeuroopa päritolu rahvastele. 1948. a absoluutse häälteenamusega võimule tulnud Rahvuspartei hakkas apartheiditeooriat ka ellu viima. Seda mõjutas Teine maailmasõda, eriti rassipingete kasvu osas: endisele anglofiilsele Smutsi valitsusele heideti ette, et see oli mustanahaliste suhtes liialt liberaalne ning ei suutnud võidelda mässudega, kuritegevuse tõusu ja tööpuudusega. Sõjast tulnud inimesed avastasid , et nende töökohad on neegrite poolt hõivatud. Palgavahe oli aga samuti drastiline: mustadele maksti umbes kaks korda vähem, nii et nad kujutasid ka odavat tööjõudu.
Rahvuspartei suutis võimul püsida kuni 1994. aastani. Alates 1948. a tekkisid nt igale poolt “ainult valgetele” sildid. Polnud mõeldav, et mustanahaliste võistkonna võistleksid spordialadel valgetega ning esimesi ei saadetud ka olümpiamängudele. Apartheidi alusseadused on 1950. a vastu võetud elanikkonna registreerimisseadus ning grupilise asustuse seadus. Esimese kohaselt jagati riigi elanikkond nahavärvi ja päritolu alusel kolme gruppi: valged, mustad ja värvilised, millest hiljem hakati veel eraldama neljandat asiaatide gruppi. Päritolu märgiti ka passi ning mustanahlistel oli selle kaasaskandmine kohustuslik. Viimase seaduse alusel jäid linnad valgete elupaigaks, kõik eeslinnad ja väikesed lähedased asulad olid mõeldud mustadele või värvilistele. Seadus võimaldas aga kuulutada ükskõik millise osa riigist mingi etnilise rühma asualaks. 1953. a seaduse kohaselt pidi bantude kooliprogramm olema lihtsam – järelikult eeldati, et väljaõppinud tööjõuks nad samuti ei kõlba.
Omavahel suutsid kokku leppida Bantude Kongress ning Lõuna-Aafrika India kongress, mis viisid koostöös läbi massilise vägivallatu võitluse kampaania, mis oli suunatud diskrimineerivate seaduste vastu. Sisuliselt tähendas see, et hakati lihtsalt rikkuma seadusandlus : nt mustanahalised sisenesid valgete restorani. Selle eest oli määratud kas rahatrahv või vangla , millest korrarikkujad valisid alati viimase. Kokku arreteeriti u 8000 sellist vabatahtlikku, kes ummistasid vanglad. Apartheid aga jätkus – selle “peaarhitekt” oli peaminister Hendrik French Verwoerd (1958-66). Vastavalt 1913. ja 1936. a maaseadustele kuulus mustadele vaid 13% riigi territooriumist, kuhu loodi 264 reservaati. 1959 . a anti välja bantude omavalitsuse edendamise seadus, mille alusel koondati 264 reservaati kümneks territoriaalüksuseks. Kõikidelt bantudelt võeti ka Lõuna-Aafrika kodakondsus ning nad olid vaid bantustanide kodanikud. Esimene bantustan loodi 1963. a Transkei khosade asualal. Sellel olid olemas kõik iseseisva riigi tunnused: seadusandlik kogu, ministrite kabinett, lipp, hümn jne, aga kõik seadused tuli kinnitada LAVi parlamendi poolt. Samuti oli see emamaast majanduslikult sõltuv. Kõik bantustanid olid rahvusvahelise tunnustusete. Kümnest bantustanist kuulutati neli lausa iseseisvaks riigiks, aga neid tunnustas ikkagi ainult LAV.
Sisekonfliktid
1960. a otsustas LAU tähistada enda viiekümnendat aastapäeva. See oli samas aga ka aasta, kus enim Aafrika asumaid iseseisvus ja tekkis 17 uut riiki. Samal ajal oli ka apartheidirežiim enda kõrghetkel. LAU-s otsustas Aafrika Rahvuskongress korraldada protestikampaaniad, mis olid hästiplaneeritud ning pidid olema rahumeelsed. 21. märtsil, veidi enne ametlikku demonstratsiooni toimus üks meeleavaldus, mida juhtis Aafrika Rahvuskongressist lahku löönud vägivaldse meelestusega Pan-Aafrika Kongress, Sharpeville’is, mille käigus oli 69 hukkunud ja u 180 haavatut, sest politsei kasutas demonstrantide vastu tulirelvi. Sellele järgnes Aafrika Kongressi ja Pan-Aafrika Kongressi keelustamine. 28 riiki nõudsid ÜRO-s, et selle julgeolekunõukogu võtaks vastu resolutsiooni, mis mõistaks Shapeville’i sündmused hukka. 21. märts sai ka rassismivastaseks päevaks.
Briti Rahvaste Ühendusse kuuluv LAU heideti organisatsioonist välja ning selle tulemusena muutus see 1961. a Lõuna-Aafrika vabariigiks. Selles kehtestati erakorraline seisukord, mis ei piirdunud ainult sellega, et keelustati mustanahaliste ja värviliste poliitilised organisatsioonid, vaid võeti vastu ka seadus, mille kohaselt võis inimesi arreteerida ja hoida vanglas kuni 6 kuud ilma süüdistust esitamata. Ühtlasi võeti vastu keelatud kirjanduse nimekiri, kus oli 20 000 sissekannet. Juba 1961. a loodi Rahvuskongressi ja kommunistliku partei osavõtul illegaalne võitlusorganisatsioon Rahvuse Oda ehk Umkhonto we Sizwe, mida juhtis Nelson Mandela . Tegu oli vägivaldse organisatsiooniga, mis korraldas 1960. a mitmeid relvastatud väljaastumisi. Selle esimene väljaastumine toimus 16. detsembril 1961. a – Verejõe lahingu aastapäev. 1963. a vangistatakse aga Mandela, kes mõistetakse koos mitme kaaslasega eluks ajaks vangi, millest ta kandis 27 aastat karistust. Pärast tema vangistamist Rahvuse Oda tegevus aktiviseerus: korraldati terroriakte sõjaväebaaside ja politseijaoskondade vastu. 1970. aastatel toimus samuti mitmeid väljaastumisi, millest mõjusaim oli 1976. a Soweto demonstratsioon , milles osalesid kooliõpilased. Selle käigus sai surma üks 13-aastane õpilane ning sellele järgnes palju vastuaktsioone, milles hukkus ligikaudu 600 inimest, kelle seas oli ka värvilisi või valgeid.
Muutused riigirežiimis
1978. a sai peaministriks väga emotsionaalne ning kergesti ärrituv Pieter Willem Botha, kelle juhtlauseks sai “Kas kohaneda või hukkuda”. Peaminister oli ta 1984. aastani, president 1984-89. Tema eesmärgiks polnud apartheidi lõpetamine , vaid LAV-i muutmine rahvusvaheliselt aksepteeritumaks ning sisemise musta vastupanu leevendamine. Ta oli esimene riigi liider, kes julges autoritaarses režiimis midagi muuta. 1983. a anti välja uus konstitusioon, mis, võimaldas värviliste ja mustadel parlamenti pääseda, tühistas seadused, mis keelustasid intiimvahekorrad ning abielud eri rassist inimeste vahel, mustadele võimaldati sissepääs kõikidesse restoranidesse, hotellidesse, kinodesse, ülikoolidesse etc. Legaliseeriti mustade ametiühingud , kaotati rassilised piirangud tööseadustikus. Kehtestati ühtne LAV-i kodankondsus, 1986. a alates said kõik lõuna-aafrikalsed ühesuguse isikutunnistuse. 1980. aastatel lõpul anti Mandelale võimalus vangist pääseda, aga nõuti, et ta loobuks vägivaldsest võitlusest, millest ta aga keeldus. Botha otseseks sihiks oli soodustada musta keskklassi kujumist, kes oleks huvitatud poliitilisest stabiilsusest. See pole aga tänapäevani eriti õnnestunud.
1983. a kujunes välja Ühendatud Demokraatlik Rinne, mille eesotsas on hilisem Nobeli preemia laureaat piiskop Desmond Tutu. Nad ei näinud suuremat võimalust koostööks LAV-i kommunistliku parteiga ja läksid keskteed. 1986. a kutsus ta lääneriike üles majandussanktsioonidele apartheidirežiimi vastu. Neid ka reaalselt kehtestati, isegi USA poolt, kes seda tegelikult eriti teha ei tahtnud. Ka mitmed suured rahvusvahelised firmad lõpetasid mõneks ajaks enda tegevuse LAV-is. See viis siseolukorra jällegi labiilsuseni ja 1988. a osales 2 miljonit töölist üleriiklikes streikides. Vastuseks sellele algasid repressioonid ning keelustati mitmete organisatsioonide tegevus. 1989. a sai Botha aga insuldi ning lahkub poliitikast. Riigi uueks presidendiks sai Frederik de Klerk, kes oli Rahvusparti liige – temalt oodati apartheidirežiimi jätkamist, aga ta alustas suuremate reformidega kui Botha. Teda on ka hüütud Lõuna-Aafrika Gorbatšoviks.
Koheselt vabastati Nelson Mandela, seejärel tühistati viimased kolm apartheidipoliitika alusseadust: 1913. a maakasutusseadus ja kaks 1950. a seadust. Lubati ka varem keelustatud parteide tegevus ning napilt paari aastaga sai apartheidirežiim likvideeritud. Aktiveerusid nii valged kui mustanahalised äärmuslased ning riigis oli enne 1994. a palju konflite ja relvastatud vastasseise. 1994. a esimestel vabadel valimistel sai Aafrika Rahvuskongress 62,7% häältest, Rahvuspartei 20,4% ja zulusid esindav Inkatha Vabaduspartei 10,5%. Nelson Mandela valiti presidendiks – ta oli aga juba vana ning kõik eeldasid, et ta ei jää teiseks ametiajaks. Kui ta oli 1994-99 võimul, suutis ta riigi efektiivselt koos hoida – see oleks võinud sisevastuolude tõttu sattuda kodusõtta ja kaosesse. Enda “vikerkaarerahva” kontseptsiooniga suutis ta küll pingeid maandada, aga tegelikult see lihtsalt suuresti varjas probleeme. Talle on ka ette heidetud, et ta ei suutnud tegeleda riigi suurima probleemi, AIDS-iga. Ta on läinud ajalukku suuresti enda ideega, et LAV on Aafrika moderniseerimise initsiaator ning oodata võib kontinendi renessanssi.
Pärast teda olid võimul alates 1999. aastast Mbeki, 2009. aastast Montlanthe. LAV võitleb siiani maareformi probleemiga. Aafrika Rahvuskongress lubas tõsiseid muudatusi, aga tänaseks päevaks on lubatud 30% ringi jagatud vaid 4% maid. Kardetakse, et suur maareform võib siia olukorrani, kus mustanahalised tahavad kogu maad endale saada. Mandela pooldas aga väga seda, et valgetele kuuluvad firmad jätkavad tegutsemist ning nende kogukond jääks riiki. Sellele vaatamata hakkasid paljud valged riigist pärast 1994. aastast lahkuma. Lisaks on apartheidi pärandiks linnalähedased nn skvotterite laagrid ning põllumajanduseks liialt tihedasti asustatud piirkonnad. LAV-i majandus on ka äärmiselt sõltuv mineraalide ekspordist, eriti kullast. Probleemiks on nafta, mida enne 1979. aastat saadi Iraanist, aga hiljem Namiibiast, millest ei tahetud loobuda. Vajalik oleks suurem paindlikkus tööturul ning tarvis on ka investeeringuid haridusse ja väljaõppesse. Probleemiks on loomulikult HIV ja AIDS, millesse on nakatunud u 5,7 miljonit inimest.