Muammar al-Gaddafi Muammar al-Gaddafi, täisnimega Muammar Muhammed Abu Minyar al-Gaddafi, sündis 7. juunil 1942.a ja suri 20.okt. 2011.a. Gaddafi oli Liibüa tegelik valitseja aastast 1969 kuni 2011.a Liibüa kodusõjani ning ta oli ka kõige kauem võimul olnud riigipea maailmas Suurbritannia kuninganna Elizabeth II järel. Gaddafi oli tuntud oma poleemikat tekitava poliitilise strateegia ja väga ebahariliku iseloomu poolest. Elulugu: Muammar Gaddafi sündis Qasr Abu Hadis 1942. aastal, talupoegade põllumajandus piirkonnas, mis asub väljaspool Surti. Muammar kasvas üles beduiinide telgis Surdi lähedal kõrbes. Nagu paljud biograafiad väidavad, kuulub tema perekond väiksesse araabia hõimkonda, nimetusega Gadhadfa. Gaddafi isapoolne vanaisa, Abdessalam Bouminyar, võitles Liibüa okupatsiooni vastu ning suri kui esimene märter Khomis 1911.a esimeses lahingus. 1948, kui Gaddafi oli kõigest kuueaastane, sai ta
Liibüa konflikt Mina otsustasin kirjutada Liibüa konfliktist. See algas 15.veebruaril 2011 ja kestis kuni 23. oktoobrini 2011. Kõik sai alguse sellest, kui grupp inimesi hakkas Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi vastu mässama. Gaddafi tuli võimule 1969-ndal aastal, mil Liibüa oli veel üks vaesemaid riike terves maailmas. Gaddafi valitsemisel jõudis Liibüa rikkaimaks riigiks Aafrikas. Liibüa oli saanud tõeliselt tugevaks iseseisvaks riigiks ja seda tänu naftale. Minu arvates saigi Gaddafile hukatuseks see, et ta proovis ajada oma asja ja Liibüa hakkas juba liiga heale järjele jõudma. Liibüa maksis oma viimased võlad Venemaale ära ja sellega olid nad võlaorjusest vabad. See tähendab, et välisriigid ei saanud enam Liibüat kuidagi survestada. Suurtele lääneriikidele see muidugi ei meeldinud.
venelaste vastu, mis on mingil määral säilinud tänaseni. Ma usun, et eelkõige on rahva sallimatuse venelaste vastu põhjustanud ajalooliselt kuulus diktaator Stalin. Rahvad ja kodanikud, kes ei arvesta teise riigi eripärade, puuduste ja kultuuriliste erinevustega, ei saa rääkida sallivusest. Just sallimatus on see, mis on ühiskonnas kõige suuremaks tüliõunaks ja sõdade põhjustajaks. Siinkohal saab rääkida kindlasti osa Liibüa rahvast, kes on sallimatud oma juhi Muammer Gaddafi vastu. Nad on alustanud sõda diktaatori vastu kuni õnnestub ta kukutada. Rahvas on võtnud enda alluvusse mitmed Liibüa tähtsamad strateegilised punktid. Muammer Gaddafi ei kavatse oma kohast loobuda ja tulistab rahvast. Demokraatlikus riigis tuleks riigipeal oma kohast loobuda rahva sallimatuse ja vastuhaku puhul. Totalitaarse diktatuuriga riigis nagu seda on Liibüa, näeb valitseja parimaks lahenduseks vastuhakku. Olen kindel, et diktaatoril Muammer Gaddafil ei ole mitte
sellise tee, et lähevad võõrriiki paremat elu otsima. Minu arvates tuleb hakata kiiremini radikaalseid otsuseid tegema, sest muidu võib areneda sellest maailma hävitav probleem ülestõusude ja revolutsioonide näol. Viimasel ajal on meedias väga laiakõlapinna saanud erinevad Aafrika riigid. Polnud just kaua aega tagasi, kui Egiptuse rahvas tõusis ülesse oma presidendi Hosni Mubaraki vastu. Nüüd on suur probleem Liibüas, kus valitseja Muammar Gaddafi tapab oma enda rahvast. Kui ,,rikka põhja" suur probleem on liigne sallivus, siis minu arvates on ,,vaese lõuna" probleem väga suur sallimatus. Ma ei kujuta ette, kuidas üks valitseja suudab oma rahva vastu astuda ning neid tappa. Isegi siis kui tegemist on diktaatoriga, sest omarahvas on ikka kõige tähtsam. Ma arvan, et sellest võivad tulla ka mõned probleemid, mis on ,,kahe maailma" vahel. Rikkad riigid proovivad olla abivalmid ja heatahtlikud põgenike ning imigrantide vastu
juhtis Liibüa poolt Idris, kes oli Senussi ordu juht ja Kürenaika ja Tripolitaania emiir. 24 detsembril 1951 loodigi Liibüa Kuningriik, mille esimeseks ja viimaseks kuningaks sai Idris I. Pärast nafta leidmist riigis rikastus riik, kuid jõukus ei jõudnud eriti tavainimeseni. See koos araabia maailmas sel ajal levinud nasserismi ja araabia natsionalismiga, põhjustas suurt meelepaha. 1 septembril 1969 toimus veretu riigipööre, mille viisid läbi umbes 70 ohvitseri, keda juhtis Muammar al-Gaddafi. Kuningas Idris, kes küll sel hetkel viibis Türgis ravil, kõrvaldati võimult ja ta troonipärija pandi kodu aresti. Võimu haaramise järel ülendas seni kapteni aukraadi kandnud al-Gaddafi end koloneliks. Ta kehtestas sotsialistliku riigikorra, kuulutas välja Liibüa Araabia Vabariigi ning valitses esialgu peaministrina. Alates 1972. aastast kandis ta "revolutsiooni juhi" tiitlit. Liibüas oli mitmeid korduvaid ja soodustavaid tegureid riigipöördeks. Oli juba mitmeid riike,
üks augustiputsi juhte,RESK eesotsas* Nelson Mandela - Lõuna-Aafrika Vabariigi poliitik ja inimõiguslane, endine Lõuna- Aafrika Vabariigi president, rahvuselt koosa* Frederik Willem de Klerk - endine Lõuna-Aafrika Vabariigi poliitik, president aastatel 19891994* Saddam Hussein - Iraagi diktaator* Slobodan Milosevic - Jugoslaavia ja Serbia poliitik* Hosni Mubarak - Egiptuse president alates 14. oktoobrist 1981 11. veebruarini 2011* Mu ammar Gaddafi - Liibüa tegelik valitseja alates 1969. Aastast* Tony Blair - Suurbritannia tööerakondlane * Gordon Brown - Suurbritannia poliitik, Suurbritannia peaminister 27. juunist 2007 11. maini 2010. 19972007 oli ta Suurbritannia rahandusminister Tony Blairi valitsuses. Ta on Leiboristliku Partei liige ja alates 24. juunist 2007 selle esimees* David Cameron - Suurbritannia poliitik, praegune peaminister, Briti Konservatiivse Partei liige. Ta valiti parlamendi alamkoja liikmeks 2001.
nende tegemisi boikoteeritakse jne Eraldatusesaared–totalitarismis väikesed rühmad, kus kehtivad teised mängureeglid ja suhtlusõhustik kui ametlikul tasandil. SULTANISM Võimu ekstreemne koondumine Isikukultus (eluaegsed nimetused Põhja-Koreas) Repressioonid ning demokraatlike vabaduste kitsendamine Puudub selge ideoloogia, või teenib üksnes isikukultuse tugevdamise eesmärki (Gaddafi Roheline raamat, Turkmenbashi Ruhnama) Sageli tagurlikud, ilma selge moderniseerimiskavata režiimid Kasvavad välja autoritaarsetest või totalitaarsetest režiimidest DEMOKRAATIA Poliitiliste liidrite valitsemine, kusvõim põhineb piiratud mandaadil, mis on saadud üldvalimiste kaudu valijatelt,kellel on poliitikas osalemise ja opositsioonis olemise õigus. Liberaaldemokraatlik Režiim
Jaanuarist augustini 1968 ,,Praha kevad" Tsehhoslovakkia katse muuta jäika kommunistlikku reziimi liberaalsemaks. VLO sekkus ja tankide abil vahetati Tsehhoslovakkia valitsus välja. Järgnes ka nn. Breznevi doktriin, millega NSV Liit teatas, et surub maha igasuguse katse muuta sotsialismi läänelikumaks demokraatiaks ja kapitalismiks. Märtsis 1969 algasid NSV Liidu ja Hiina piiril tulevahetused. Septembris 1969 tuli Liibüas sõjaväelise riigipöördega võimule 27-aastane Muammar al-Gaddafi, kellest sai NSV Liidu liitlane. Oktoobris 1970 sai Tsiili presidendiks marksistist poliitik Salvador Allende. Oktoobris 1971 sai Hiina Rahvavabariik ÜRO liikmeks Taiwani asemel. See oli USA-Hiina suhete paranemise tulemus. Veebruaris 1972 külastas USA president Nixon Hiinat. Mais 1972 esimene USA-NSVLi lepe relvastuse piiramiseks (SALT - Strategic Arms Limitation Talks leping). Septembris 1973 tegi kindral Augusto Pinochet USA toetusel Tsiilis sõjalise riigipöörde, kukutades
88. Mis on hargmaisus ja mis probleemid riikidele sellega kaasnevad? Hargmaistumine ehk transnatsionaliseerumine: inimeste tegevuses alt üles kujunevate piiriüleste kogukondade ja hargmaiste ruumide esilekerkimine. Nt. Soomes töötavad eestlased. 89. Tutvusta Euroopa Liidu peamisi institutsioone (parlament, komisjon, nõukogu, ülemkogu, kohus, kontrollikoda) ja nende rolli EL valitsemises. 90. Iseloomusta Liibüa konflikti (Gaddafi režiimi kukutamine) konfliktiennetusredelis. Millistele etappideni jõuti? 16
asjades. Koos teiste rahvusvaheliste osapooltega koordineerib EL Liibüa abistamist side, kodanikuühiskonna ja piirihalduse valdkondades. EL on käivitanud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni, mis hõlmab ka Brüsselist komandeeritud 160 töötajat, kes aitavad Liibüal ehitada üles piirihaldussuutlikkust. Praegusajal on EL Liibüa suurim doonor. Europarlament pidas enne Liibüa liidri kolonel Muammar Gaddafi režiimi kuklutamist riigiga 4 parlamentidevahelist kohtumist. Europarlamendi viimane külaskäik Liibüasse korraldati 2010. aastal. Kuna kodusõja ajal tekkis riigis kaks mitteametlikku parlamenti, siis polnud võimalik Europarlamendil ka nendega kui legitiimsete parlamentidega kohtuda. Praeguseks on Liibüal siiski olemas üks enamtunnustatud parlament – Rahvuskongress, kellega
Aafrika peamiseks küsimuseks oligi poliitiline integratsioon ja juba 1950. aastatel, mil mitmed alad olid alles asumaade staatuses, töötati välja mitmeid ideid poliitiliseks konsolideerumiseks. Ghana president Kwame Nkrumah rääkis ka Aafrika Ühendriikide moodustamisest, millel oleks ühine välispoliitika, integreerunud majandus ning kaitsepoliitika. Eeskujuks oli USA – avatud piirid, ühtne föderaalvalitsus. 1966. a ta küll kukutati, aga tema ideid on tänaseni levitatud – Gaddafi propageerib nt seda. 1960. aastate algul tekkis aga kohe kaks riikide rühmitust. Casablanca rühmitus, kuhu kuulusid osad Põhja- ja Lääne-Aafrika riigid, olid poliitiliselt väga radikaalne. See nägi ette majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist koostööd, aga ka võitlust imperialismi vastu. See ei eksisteerinud väga kaua, see püsis vaid 1963. aastani. Monrovia rühmitus, mis loodi 1961. a mais, oli rohkem majandusliku orientatasiooniga ning konservatiivsem.
annaabi.ee 
