Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Modernse kirjanduse eripära võrreldes varasemaga". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
modernistliku, ruumitaju, segadusse, modernistid, proosas, kirjanikud, eksperimendid, tehnikaga, tekstiga, suhtuda, otsiti, kirjapildis, luuleteksti, oldi, riimi, äratundmineLugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Kirjandusteose analüüs jaguneb kolmeks: autorikeskne (autori tahe, maailmavaade, elukogemus, sõnum), teosekeskne (kui iseseisev tervik, planeerimata tähenduskihi; tegelaste, kompositsiooni jms analüüs) ja lugejakeskne (teos kui lugeja tõlgendus). Autor. Autor on teose looja. Keskajal oli autor anonüümne, renessansiajal tekstiga seostatud, romantismiajal geenius ja 20. sajandil pigem lugeja alam. Autor ja kaasaeg. Teoses väljendab teatava ajastu vaateid ja ideid. Igal ajastul on enda probleemid. Ajastu seab autori mõtlemise piirjooned. Autor, kirjanduse põhiliigid ja tekstuaalne autor. Lüürika väljendab autori elamusi ja mõtteid (tihti otseselt/vahetult). Dramaatika väljendab autori seisukohti vaid tegelaste kaudu. Eepikas on autoril enam võimalusi, kuid on varjatum kui luules
20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (poststrukturalismis) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Seati kahtluse alla arusaam, et autor saab oma teostes midagi taotluslikult väljendada, ning tõlgendamise printsiip, mis lähtus sellest, "mida autor öelda tahtis". Autori taassünd: a) autor on teose kui kauba omanik ja esindaja (intervjuud, esitlused jne) b) autorid kui ideoloogilisse "peavoolu" mittekuuluvad kirjanikud, vähemuste ideoloogia esindajad (mitte-euroopa, seksuaalvähemused, mitte-kesklassi esindajad jne) c) lugemist mõjutab see, mida teame autorist d) suur huvi eluloolise ja omaeluloolise kirjanduse vastu 1960ndate revolutsioon: ülestõus autoritaarsuse, autor=jumal vastu. Autor kasutab üldisi arusaamu, kontseptsioone, ideoloogiaid (nt stalinistliku kirjanduse peategelane peab olema kommunist). Lugeja ei pea kartma teksti valesti tõlgendada. Vana kontseptsioon
reaalsuse imiteerimise (mimeetiline printsiip) või re-presenteerimise (uuesti esitamise) poole; ajaperioodide ja voolude lõikes muutub meie arusaam sellest, mis selle reaalsuse moodustab ja kuidas seda kõige paremini uuesti esitada saaks, mõistuse ja meelte seisukohalt võimalikult täiuslikult ja tõetruult. Modernistlik proosa kujutab endast ärapöördumist lineaarsest, ratsionaalse arenguga põhjuslikele seosetele ülesehitatud reaalsuse kujutamise viisist realistlikus proosas. Narratiivne ülesehitu snõrgeneb. Mod. reaalsuses on kogemus mitmekihiline, vihjeline ja katkendlik; selle väljunditeks mod. proosas on fragmenteeritus, vastandlikkus, teatud motiividele keskendumine (letimotif: teatud motiivide, sümbolite ja kujundite variatsioonidega kordamine), sümbolid, allusioonid, interteksuaalsed viited (vihjed kirjanduslikele eeskujudele, nende imiteerimine), müütiliste arhetüüpide kasutamine
Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse komöödiatesse ja tragöödiatesse. Eelistatatuna kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku. 2. Kangelaslaul, rüütliromaan, allegooriline romaan 12. sajandi keskaegsed kirjandusvormid. Kangelaslaulude peateemaks oli eepiline jutustus müütiliste kangelaste vägitegudest, mis oli kohati seotud armastusega. Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid. Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul. Rüütliromaane on kirjutatud nii proosas kui ka värssides. Rüütliromaanide tegelasteks on tihti kuningad (näiteks Karl Suur või kuningas Arthur) ja nende kaaskonda kuuluvad rüütlid. Tihti esineb rüütliromaanidesüleloomulikke motiive, mis sarnanevad imemuinasjuttude motiividele. Rüütlikirjandusele on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja -vooruste idealiseerimine. Tuntuimad rüütliromaanid on nt Don Quijote, Tristani ja Isolde lugu.
analüüs, eriti fookuses teksti mitmetähenduslikkus. Lähtus eelkõige teksti verbaalsetest omadustest, kirjandus kui keel, mis on opositsioonis teaduskeele ja igapäevakeelega; tõlgendamise eesmärk analüüsida sõnad tähendusvarjundeid, keelekujundeid ja sümboleid; fookus teose terviklikkusel. Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest. Kõigi kirjandusteoste (nii luules, proosas kui draamas) põhikomponendid on sõnad, kujundid ja sümbolid, mitte tegelased, süžee ja ideed. Keelelised komponendid on koondunud ühe põhiteema ümber, väljendavad konfliktsete jõudude tasakaalu (equilibrium). Teose vorm on ‘tähenduste struktuur’, mis väljendub autonoomse tervikuna läbi kujundite(thematic imagery) ja sümbolite kasutuse (sümbolic action). Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu
Psühholoogilise realismi autor. Novellid: ,,Välkvalgus" (1932), ,,Urmas ja Merike" (1935-1936). Pikast proosast tähelepanuväärseim ,,Sündmusteta suvi" (1937). Enn Kippel tuntuim jutustus ,,Meelis" (1940). Ajalooproosa musternäide läbi Nõukogude aja. Kippelil oli ka pikemaid ja kaalukamaid t ekste. Romaan põhjasõjast ,,Kui Raudpea tuli" (1937). Mait Metsanurk (Eduard Hubel) Üks kesksemaid kirjanikke. 1920ndate alguses sotsiaalkriitiline ja ekspressionismi mõjusid proosas. 1930ndatel ekspressionistlik pool taandub, kriitiline vaatlus jääb, on ka väga iseloomulik terav, sotsiaalne sekkumine väheneb, poliitilised olud seda ei soosinud, asemele tulevad muud teemad, Metsanurga puhul ajalooline proosa. 1930ndatel tuntuim on ,,Ümera jõel" (1934) romantiline komponent on olemas, ajaloolises-filosoofilises suunas. Teine tuntud romaan on ,,Tuli tuha all" (1939). 11. Romantilise ja realistliku proosa põimumisi 191744 (August Mälk jt). 1934
uurimine) Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu - oma algupärase kultuuri käsitlus eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine. Kirjandusajaloo `pikendamine' rahvaluule kaudu Teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism)
Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala
modernismikäsitlused, rahvusluse küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine) Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine Kirjandusajaloo `pikendamine' rahvaluule kaudu AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl. orientalism)
Modernistlik kunst loodi urbaniseerumise ja industrialiseerumise (moderniseerumise) tingimustes ning see põhines enamasti klassika kui eelkäija ja varasemate stiilide eemaletõukamisel ja hõlmas ajavahemikku ca 1870ndatest kuni 1950ndate lõpuni. Modernism tähendab kõige laiemas mõttes Lääne kultuuri iseloomustusi 19. sajandi keskpaigast kuni ca 20. sajandi keskpaigani, hõlmates selle arengu laiu majanduslikke, tehnoloogilisi, poliitilisi tendentse ning suhtumiste paketti. Modernistliku kunsti ajalugu võib hakata „arvutama“ impressionistidest, kes tõid maalikunsti kaasaegse moodsa tehnoloogia – fotograafia – mõjutusi. Modernism - kõrgkunsti modernne traditsioon, mis vastandub mitte ainult klassikalisele, akademistlikule, konservatiivsele kunstitüübile, vaid ka populaar- või massikultuurile. Rõhutatakse kõrgkunsti rahvusvahelisi ja enesehinnangulisi huvisid, tegeldakse spetsiifilise meediumiga ja selle originaalsusega võrreldes varasema kunstiga
küsimus, baltisaksa kirjanduse uurimine), Fookus: 20. sajand: mitme kaanoni küsimus (kirjandus Nõukogude perioodil ja paguluses, baltisaksa kirjandus), Periodiseeringud: 1) ühiskondlik-kultuurilised määratlused (nt. ärkamisaeg) 2) kirjanduskesksed voolumõisted (realism, uusromantika) Rahvuskirjandus, kirjandus ja rahvuslik ajalugu > oma algupärase kultuuri käsitlus eestikeelse kirjanduse ajalugu, (suhe muukeelse kirjandusega, kirjanikud, kes kuuluvad kahte kultuuriruumi, Aino Kallas, Hella Wuolijoki, baltisaksa kirjanduse väljajätmine Kirjandusajaloo ‘pikendamine’ rahvaluule kaudu AGA teised kirjakultuuri allikad, (alam)saksa keel, ladina keel (peaaegu täiesti uurimata, eriti katoliikluse pärand kirjakultuuris), kaanoni algust tähistab Henriku Liivimaa kroonika (1220. aastad) Oma ja võõra küsimus, postkolonialistlik vaatepunkt, borealism (keskajast pärit Põhjala kujund, vrdl
jutustaja vaatepunktist. On olemas nn objektiivsuse jääk, mis kehastub nt saatuse mõistes või autoris, laulikus kui tekstitaguses jumaluses. Oluline on lõhe jutustamise oleviku ja jutustatava mineviku vahel. Lüürika seevastu on subjektiivne zanr. Tugineb tavaliselt asesõnadele (sina, mina). Monoloogilisus, mille adressaadiks on lüüriline sina. Lüürilise proosa all mõeldakse poeetilist intonatsiooni ja luuleteksti võtete kasutamist proosas. Rütmilisus, riim ja kõnekujundid. Draama tunnuseks on lavalisus, mis tähendab 1) reaalse maailma illusiooni loomist, 2) , et tegevus toimub olevikus, 3) adressaadi vahetu juuresolek on tähtis. Aja, koha ja tegevuse ühtsus (klassitsistlik draama). Tegevus ei tohiks olla keeruline. On üks põhisüzee, mida saadavad sekundaarsed süzeekäigud. Klassitsistliku draama nõue on see, et see ei tohi vaatajat väsitada. Kogu tegevus kontsentreerub põhikonfliktile.
MÕISTED: Theatron vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti etenduslikke kunstiliike Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus
laadi suhted. Tihti kasutatakse dramaatikas teatraalseid võtteid, mis mõjuvad eriti efektselt teatris: roll rollis (tegelase esinemine kellegi teisena, kes ta tegelikult ei ole, nt Piibeleht esineb Vestmanni ees ärimehena), teater teatris (,,Hiirelõksu" etendus ,,Hamletis") jms. Selliste võtete kasutamine draamas ja teatris toob esile ka igapäevaelu teatraalsuse. 5. Draama on mõeldud eelkõige teatris esitamiseks. Kirjanikud arvestavad teatri võimaluste ja vahenditega. DRAMATISEERING eepilise teose teksti ümbertöötlus näidendiks. See võib olla autoritruu ja püüda võimalikult täpselt edasi anda algteose ideed ja ülesehitust, samas võib sellega ka vabalt ümber käia teksti kärpides, tõlgendades või midagi lisades. LIBRETO muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus. STSENAARIUM filmi või saate kirjanduslik alustekst
60ndate lõpus oli kirjandus raskemeelne, sünge, mitmekihiline. 5. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 196672. Almanahhide laine (Hees, Marm jt) isetekkelised väljaanded, mis iseloomustavad kirjanduslikku sõltumatust. Kui sinna ilmusid kahtlased poliitilised tekstid, siis lõpetatakse see isetegevus ära. Käsikirjade ja trükisõnade vaheline erinevus pole enam nii erinev. Eksistentsialismipoleemika (kahtlased eksistentsialismi mõjud Eesti proosas. Undi looming ja Valtoni ,,Kaheksa jaapanlannat" Valtonil topelt mäng tsensuuriga mäng, mis ärritas. "Loomingu" Raamatukogu ja Nooruse tasalülitamine (ümberkorraldused: sobivamad toimetajad, väheneb moodsa Lääneliku kirjanduse osakaal). Uuenduse ja pessimismi põimumised (Poliitiline taust. Üldtoon läks tumedamaks, kuid uuenduslikud dendentsid ei katke, lähevad edasi. Masenduse mäss. Iroonia (poliitilisega seotud)
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õp
18. Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Peamised tunnused: eepika on narratiivne: jutustatakse lugu, loo algüksuseks on sündmus (eepos, jutustus, romaan, novell, lühijutt, valm, anekdoot ) proosa soosib narratiivsust, külgnevus- ja/või järgnevussuhteid, mittepidevust ( romaan, novell, draama, jutustus, miniatuur, muinasjutt, reisikiri, laast, lüürika proosavormid ) Tuntumad zanrid: proosas: romaan (novell) - romaan on jutustava proosa suurvorm, iseloomustavad probleemiderohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süzeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg, esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal, mõiste "romaan" võeti kasutusele keskajal, valitsevaks zanriks kujunes see 19.20. sajandil, romaane liigitatakse ainestiku järgi (ulmeromaan, krimka), kujutamisviisi järgi (arenguromaan,
Kas tekst on autori läkitus? - Reeglina siiski eristatakse teksti intentsiooni autori intentsioonist; Tekst annab tunnistust oma loomeprotsessist. 10. Mis on poeetika, milliseid poeetika liike Te tunnete. Tooge näiteid. - Poeetika - õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Normatiivne poeetika toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud juhinduma.( Horatius (65-8 e.Kr.) Läkitus Pisodele, mida hilisemad põlved on kutsunud Ars poetica'ks) - Deskriptiivne poeetika kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest kirjanduse seaduspärasused.() - Immanentne poeetika - kirjeldab, mida kirjanik nt romaaniks peab (nt romaani Sissekirjutatud. (). 11. Iseloomustage Aristotelese poeetikat. Mis tüüpi poeetikaga on tegemist? - Ilmselt esimene teos, mis süstemaatiliselt käsitleb poeesia probleeme
6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim) (3) epifoor ehk lõpukordus (lõppriim/refrään) (4) onomatopöa ehk helijäljendus (kesk murdu roosan värvin, tramvaide tim-tim-tim H.V) (5) kõlaluule (häälutus vms) / glossolaalia (keeltes rääkimine) (6) häälikusümboolika
Nii kirjandus kui kunst omandavad ajaloolise väärtuse. Lugemisel mängivad suurt rolli lugeja eelteadmised, kogemused, maailmavaade, nn. ,,ootuste horisont" (on seotud lugeja ajaloolise situatsiooniga, k.a. hetkesituatsiooniga, võib muutuda, selle alusel hindavad lugejaid teoseid). W. Iser: kirjandustekst on autori kavatsuste väljendus, aga sisaldab ka määratlemata elemente. Tähenduse loomine toimub läbi lugeja osaluse (ootused, nendes pettumine või mitte, suhestumine tekstiga jne.) Kirjandusteosel on kunstiline ja esteetiline poolus. Esimene on seotud autoriga ja teine lugejaga. ,,Teos on enam kui tekst, sest tekst saab elavaks siis, kui ta on konkretiseeritud (lugeja poolt), konkretiseering sõltub lugejast. Teos tekib teksti ja lugeja ühildumisel." (Iser, 1990) J. Culler: Prantsuse strukturalism + retseptsiooniteooria. Kirjanduslikud normid, konvetsioonid ja koodid struktureerivad lugemiskogemust, teevad võimalikuks ja samas piiravad tõlgendamist. S
Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks vaja impulssi ülevalt, ei saanud kodanikualgatuse korras seda teha. Moskvast pidi tulema signaal, et asi hakkab minema teistmoodi. Tuli 56ndal aastal Nikita Hrustsovi kõnes NLKP 20
Nüüd hakkab tema loomingus nihe uute kirjeldamisvõimaluste suunas. Varane ja realistlik looming siiski ei kao. Selgeid muutusi on näha jutustustes „Pikad sammud“, „Noored hinged“ ja „Üle piiri“ – üliõpilasnovellid. Vararealistlikult uusromantiliseks üleminek on järkjärguline. 1900–1910 loomingus mõjutab ja muudab ta naise käsitlust. Naise kujutamisel on vabameelsem ja modernsem kui varasemad kirjanikud. Tema käsitlus on väga patriarhaalne – naine on võrreldes mehega sekundaarne. Tammsaare puhul on tegu efektiga, kus tegelaskuju hakkab elama oma elu. Kontseptsioon on lendlev, kui tegelane ise tegutsema hakkab. Tema karakter elustub. Uusromantiliste tekstide puhul tuleb rõhutada armastuse olulisust. Eri väärtuse saab see armastuse ja haiguse võistlusega (vrd Tammsaare elulugu). „Ööpik ja lilled“ – filosoofilised umbsõlmed. Tammsaare on paradokside ja loogikalõksude meister
kultuurivaldkonnad, mille sisuks ja aluseks on visuaalsus. Justnimelt performatiivsed valdkonnad domineerivad, jättes teinekord verbaalse kirjandusevaldkonna mõnevõrra tahaplaanile. Need kaks asja võtab väga hästi kokku nähtus nagu suveteater. See zanr on tänaseks päevaks väga populaarseks muutunud. Selle 20 aasta jooksul võime me rääkida kahest kirjanike lainest Eesti kirjandusprotsessis: 1. Kirjanikud kes paljuski debüteerivad 80ndate teisel poolel ja kehtestavad ennast kirjanikena 90ndate vältel. Nt Indrek Hirv, Priidu Beier, Sinijärv, Kivisildnik, Sauter, Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Ehlvest, Õnnepalu, Krull, Kivirähk. See on see laine, mida võiks tinglikult nimetada esimeseks
(Wilkie-Stibbs 2005: 170) Oluliseks jutuvestjaks on tänapäeval saanud joonisfilm, mis vahendab lapsele müüte, muinasjutte ja lastekirjanduse klassikat inimese ja raamatu asemel. Visuaalsed tekstid saavad lastele kirjaliku teksti mõtestamisel üha tähtsamaks. Lapsed, kes on jäetud kaitseta sellise visuaalse meedia ees, nagu animafilm ja video, kohtuvad üha suurema tõenäosusega lastekirjanduse meediaadaptatsioonidega varem kui kirjutatud tekstiga. Nad hakkavad meediaadaptatsioone pidama originaalideks, mille pinnalt kõnetada ja aru saada hilisemat kirjaliku versiooni lugemist. See tõstatab edasise küsimuse selle kohta, kas hilisema lugemise olemus on kvalitatiivselt ja kogemuslikult erinev kui algtekstiks on näiteks Disney animaversioon Lumivalgekesest. Disney muinasjuttude animaversioonid on lastekirjanduse
Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni. Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet. Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (17591805), Johann Wolfgang Goethe (17491832), Heinrich Heine (17971856); inglane Robert Burns (17591796); venelased Aleksandr Puskin (17991837), Mihhail Lermontov (18141841); eestlased Jakob Tamm (18611907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (18561916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (18911958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 1980) valimik "Kolmteist ballaadi". bardid vanade keltide rändlaulikud, kes esitasid muusika saatel
tavalised teemad piin, kannatus, igatsus, õudus, üksindus, kurjus. Esindajaid: Fjodor Sologub (märkimist väärib romaan "Saadanasigidik"), Aleksandr Blok, Valeri Brjussov, Konstantin Balmont. Romaan ja draama XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Süvenes kirjanduse psühholoogilisus, vähem kirjeldati ühiskonda. Paralleelselt arenesid naturalistlik-realistlik meetod ja sümbolism, kujunesid modernistliku kirjanduse eeldused. Olulisel kohal olid vene ja Skandinaavia maade kirjandus. Esile kerkisid naiskirjanikud. Skandinaavia naised hakkasid ühena esimestest maailmas taotlema oma sotsiaalse positsiooni võrdsust meestega. Draama Norra kirjanik Henrik Ibsen (1828-1906) pani XIX sajandi II poolel aluse moodsale draamale. Kujundas välja valdavalt proosavormis loodud kaasaja-ainelise sotsiaalse ja psühholoogilise rõhuasetusega draama. Alustas rahvusromantilise
südametunnistus“, samuti oma novellides Freudi alateadvuse teooriast, kuid rakendades seda loomingulises vormis oma tegelaste peal, näitas ära selle piirid ja osalise paikapidamatuse. Tähtsuselt on teda võrreldud Marcel Proustiga (1871 – 1922) prantsuse kirjanduses. Svevo õppis Joyce’i tundides inglise keelt ja sai temaga sõbraks, mõlemad austasid väga teineteise loomingut. Just tänu Joyce’i vahendusele õppisid Svevo loomingut tundma noored prantsuse kirjanikud (1920ndate aastate alguses) ja nemad tõid Svevole hilinenud tunnustuse ja maailmakuulsuse. 5. cadavre exquis (prantsuse keeles: suurepärane surnukeha) – sürrealistlik luulevorm, luuletus, kus eri sõnad, lauseosad, read või lõigud on kirjutatud erinevate luuletajate poolt, ilma et nad ülejäänud luuletust oleks üldse tarvitsenud näha. Eesmärk on luua „ületõeluslik“ (sur-real) kujundite voog, mis ei
Idealistlikkus, tihti kättesaamatu harmoonia ja ilu poole püüdlemine. Sageli obsessiivselt käituvad tüübid, kinnismõtete järgijad. Loomingu teises pooles tugevneb järjest enam romantiline troop, suure armastuse võimalikkus ja võimatus. Paralleelselt muutub ka inimesekäsitlus traagilisemaks, eksistentsi allegoorias sagedased õudused, vägivald, kannatus. Paavo Matsin (1970) kõigepealt kirjanduslikud eksperimendid, nt ribaraamatud, poeem "Carolus Ernestus Baer" (poeem piltidega, von Baer jutustab oma elust sürrealistlikus laadis, , anakronisme kasutades, omamoodi varjatud autobiograafia näide, alguses kõik justkui Baeri sees, lõpuks võimendub "Välispidiselt" suureks kujundiks), Friedrich Reinhold Kreutzmatsin ,,Must päike" (2017) ajastuvaimuline kriisiraamat, lähtekohaks 19. saj Võru ja Kreutzwaldi toonekurg, hea miljööloome, ebaharilik ümberpööramine). ,,Sinine
Absurdikirjandusest leiab tõenäoliselt paremini seoseid. Üks autoreid on Morgenstern (?), kellele Üdi oma loomingus viitab. Jüri Üdi tõi eesti luulesse migni murrangu, mida ei saanud ette ennustada, mis ei pidanudki toimuda. See on teataval moel prognoosimatu muutus. (Prognoositav muutus on see, mille toob Laaban – kui Euroopas on kuskil sürrealistlik luule, siis see jõuab ka Eestisse. ) Üks paljudest kummalistest punktidest on see, et mingi modernistliku luule vabadusekogemus, postmodernistliku õhustiku tabamine ja teisalt range klassikalise luulevormi kokkupanemine, annab kombinatsiooni, mida tavaliselt pole. Luule, mis võitleb rangete reeglite vastu, kuid samas kasutab ise ka neid reegleid. Olulist rolli mängib iroonilisus, mis on Jüri Üdi luules koguaeg olemas. Sellel on ka selline paroodiline külg olemas, aga üldisem on ikkagi see, et ta parodeerib teatavad kõnelemisviisi (miks mitte ka iseennast). See totaalne
ja miljöö. Jutustuse süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kirjutamisele, vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süzee arengu aeglaseks. Tuntud kirjanikud on venelased Ivan Turgenev (1818 -1883), Anton Tsehhov (1860 -1904); 2 ameeriklased Mark Twain (1835 -1910), Jack London (1876 -1916); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933), Mati Unt (1944). Katekismus - lühike kristliku usuõpetuse käsiraamat. Kantsoon- vana prantsuse ja itaalia luulezanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust.
on võimalik eesti kirjanikke üldisemalt ühe mütsi alla koonduda (küsimus on koguaeg Tuglas peas). + 1923 "Looming" (peatoimetajad aastatel 1923-40 Tuglas, Kärner, Semper) deklareerinud ennast kui parlamentaarset kirjandusajakirja. 1930ndatel aastatel juhib ajakirja Semper, kes on kirjanduslikelt vaadetelt suhteliselt lähedane Tuglasele. Hakkavad tekkima koondavad organisatsioonid ja väljaanded, mis jäävad püsima. + 1925 Kultuurikapitali seadus kuidas kultuuri võiks rahastada? Kirjanikud hakkavad stipendiumi saama. 1930ndateks aastateks tähendab see stabiilset sissetulekut, majanduslik olukord hakkab stabiliseeruma. + 1927 algavad "Looduse" romaanivõistlused + 1935 Raamatuaasta + 1937-40 "Varamu" (peatoimetaja Visnapuu) Loomingule konkurent poliitilises plaanis, sest Loomingut antakse välja Tartus ja selle puhul tajutakse teatavat opositsiooni ametlikult kultpoliitikale. Ajakiri on kindlasti väga professionaalselt tehtud ajakiri.
Ebapiisava linnaplaneerimise tagajärjel muutusid linnade struktuurid märksa kaootilisemaks ning kaotasid terviklikkuse. Linnade südametesse ehitati kõrghoonestatud rajoonid [3]. Art Nouveau (juugend) arhitektuur Juugend - 19.saj.-20.saj.vahetuse kunst Euroopas Sajandivahetusel oli Pariis Euroopa avangardi keskus. Kunstnikud ja kirjanikud kohtusid diskussioonideks kohvikutes ja ateljeedes, galeristid soosisid uusimaid kunstivoole, mida tekkis üksteise järel. Juugendstiil on väliselt dekoratiivne. Juugendstiili alusepanijaks peetakse inglise kunstniku ja arhitekti William Morrist. Morris kutsus inimesi üles loobuma stiilide segust, luues samal ajal uut ja kordumatut stiili
Hõimurahvaste kultuuri idee. 19. saj on eesti küla ainuvõimalik märgisüsteem, millest kirjanik võis saada infot, elanikkond oli ka maal. Kirjutajad olid pärit sellest keskkonnast, oskasid küll hästi saksa keelt jne, aga siiski.. Lugejaskond on ennekõike maarahvas, kellel see külakeskkond on tuttav märgisüsteem. Ta saab sellest aru, kui sellest räägitakse. Talle pakub huvi see aines. Kuni elad sina, elab ka küla- eestlastel. 19. saj ja 20. alguse eesti proosas kirjeldatakse eelkõige seda külaühiskonda, mis tekib nö vene ajal. Peale põhjasõja lõppu, 1710. a. Toob kaasa sellele, et Eesti alad kuuluvad vene riigi koosseisu, saab saksa rüütelkond kõik oma õigused, mis on kirja pandud Rosen’i deklaratsioonis. See tähendab pärisorjuse algust Eestimaal. Talupoeg kuulub mõisnikule ja seal on kirjas lepingud, palju talupoeg peab tootma ja mõisnikule andma. 2. teoorjus- pärisorjus kaotatakse 1816.a ja Liivimaal 1819 a - see toob kaasa
annaabi.ee 
