20.-21. sajandi kunst (0)

1 Modernistlik ja postmodernistlik kunstimudel. Ajaline raamistus. Väärtushinnangute, teoreetilise aluse ja terminite muutumine.
Modernistlik kunst loodi urbaniseerumise ja industrialiseerumise (moderniseerumise) tingimustes ning see põhines enamasti klassika kui eelkäija ja varasemate stiilide eemaletõukamisel ja hõlmas ajavahemikku ca 1870ndatest kuni 1950ndate lõpuni. Modernism tähendab kõige laiemas mõttes Lääne kultuuri iseloomustusi 19. sajandi keskpaigast kuni ca 20. sajandi keskpaigani, hõlmates selle arengu laiu majanduslikke, tehnoloogilisi, poliitilisi tendentse ning suhtumiste paketti. Modernistliku kunsti ajalugu võib hakata „ arvutama “ impressionistidest, kes tõid maalikunsti kaasaegse moodsa tehnoloogia – fotograafia – mõjutusi.
Modernism - kõrgkunsti modernne traditsioon, mis vastandub mitte ainult klassikalisele , akademistlikule, konservatiivsele kunstitüübile, vaid ka populaar- või massikultuurile.
Rõhutatakse kõrgkunsti rahvusvahelisi ja enesehinnangulisi huvisid, tegeldakse spetsiifilise meediumiga ja selle originaalsusega võrreldes varasema kunstiga
Reaalteadused on universaalsed, nii uskusid ka kunstnikud oma kunsti olevat universaalse.
Modernistlikus kunstimudelis peeti maalikunsti juhtivaks kunstitegemise viisiks.
Lääne kunstimaailma metropoliks peeti kuni II Maailmasõjani Pariisi ning pärast II Maailmasõda New Yorki (ja Moskvat), olulisemad kunstiuuendused leidsid kõigepealt aset enamasti seal, laiendades pikapeale mõjuvälja teistesse kultuuridesse, sh eesti kunsti.
Eugene Delacroix, Vabadus juhtimas rahvast üle barrikaadide. 1830
Modernistliku kunsti juurteks peetav teos, mis on endiselt romantiline kunst .
Modernistid võtsid üle mässamise ja revolutsiooni väärtustamise.

Modernistliku kunstikriitiku väärtushinnangud

Kõrgmodernistliku kunstikriitika (Bell, Greenberg jt) väärtushinnangute kolm teoreetilist eeldust:
- kunstis on kõige tähtsam esteetiline kvaliteet;
- kunstikriitiku jaoks on tähtsad üksnes kõrgeimat esteetilist väärtust esindavad kunstiteosed ;
- kui esteetilised väärtushinnangud on konfliktis moraalsete, ühiskondlike või poliitiliste argumentidega, tuleb esimesena väärtustada esteetikat, ja alles siis moraalset, poliitilist, ühiskondlikku [estetismi traditsioon].
20. sajandi arhitektuuriajalugu saab alguse tegelikult 19. sajandi keskpaigas inseneriteaduse arengust, kui insenerid võtsid enne arhitekte kasutusele uusi tehnoloogilisi võimalusi ja materjale (teras). Nii võib pilvelõhkujate eelkäijaks pidada 1851. a. Londoni maailmanäituse Kristallpaleed, mis nägi meie mõistes välja nagu hiiglaslik kasvuhoone, koosnedes vaid terasvarbadest ja klaasist. Aga samuti insenerimõtte imet Eiffeli torni, mis kerkis Pariisi 1889. aastal, märgistamaks saja aasta möödumist Suurest Prantsuse Revolutsioonist.
Raffael. Ateena kool. Fresko, 1510-1511. Vatikan, Stanza della Segnatura
visualiseerib kaht vastandlikku traditsiooni lääne filosoofias: Fresko kompositsiooni keskel: Platon kui idealistlik filosoof ja
Aristoteles kui realist (materialistlik filosoof)
Modernistlik kunstimudel oli konstrueeritud progressi (utoopilise) maailmapildi põhiselt, kus „progress“ oli ühte kitsast joont pidi ülespoole suunatud liikumine ja tähendas maalijatele järk-järgulist lahtiütlemist literatuursusest ja üldse kujutavast maalist ning tsentraalperspektiivist.
Läänes kujutati ette, et modernistlik kunst sammub mööda progressi noolt üha suurema puhtuse ja abstraktsuse poole (Piet Mondriani maalid; kunstivool nimega „purism“), mis oli religioosse tähendusega esteetikatermin. Abstraktseid puhastatud maale eksponeeriti valges kuubikus, mis toimis kunsti pühapaiga, kirikuna.
Abstraktne kunst omandab moodsate kunstnike silmis tähenduse kui “avangardistlik”, “modernistlik”, “edumeelne”, “progressiivne”, “võitluslik”
- Indiviidi vabadus teha kunsti, millest “massid” aru ei saa
- Kunst kui “ajalooline progress”
Totalitaarse riigi seisukohalt on selline kunst “ohtlik”, mida vaja represseerida (1930ndate Saksamaa, Nõuk. Venemaa)
Esindab “idealistlikku filosoofiat”
Tatlin, III Internatsionaal. 1920
Põrandaalune mitteametlik progressi kujutamine vene avangard kunstis.
Kunstiteosesse on kodeeritud progressi nool – alt vasakult läheb dünaamika ülevale paremasse serva.
Kaks olulisemat progressi filosoofi:
Georg W. F. Hegel (1770-1831) – saksa klassikaline idealistlik filosoofia - Vaimu progress
Karl Marx (1818-1883) – materialistlik filosoofia - Tööriistade progress
Hegellikku „ideede progressi“ väljendas visuaalselt kõrgmodernismi perioodi abstraktne kunst, mida loodi Lääne-Euroopas ja USA-s (Jackson Pollocki maalid).
Marksistlik-leninlikku „tööriistade progressi“ väljendas visuaalselt aga figuratiivne kunst, mida loodi Nõukogude Venemaal
(Vera Muhhina „Tööline ja kolhoositar“, Teras.
Nõukogude paviljon Pariisi Maailmanäitusel 1937.a).
Progressi tipuks tööriistad .
Figuratiivne kunst – totalitaarsete riikide ametlikult heaks kiidetav kunst; “kunst massidele”.
Esindab nõukogude riigi ametlikust seisukohast “progressiivset” “materialistlikku filosoofiat”
K. F. Juon, Uus planeet. 1921

Lissitsky ateljee Wassili Kandinsky „Improvisatsioon“
„Lenin-tribüün“, 1924

A. P. Faidõsh-Krandijevski
Monument nõukogude rahva saavutustele kosmose vallutamisel. 1964
-Monument kui tõestus sellest, et NL on sammukese USA-st kõrgemal mööda progressi joont tänu Juri Gagarinile ja kosmoses käimisele.

„Võit“
(Reichstagi
vallutamine ).
1948
V. K. Dmitrievski >
„Denj Pobedõ“
1982
Modernistliku tõsimeelse ja „püha“ kunstipildi kõrget enesehinnangut hakkas lammutama kunst, mille relvaks oli nali ja paroodia. Esimene oluline nalja-kunstnik, Marcel Duchamp , kuulutas, et ta loob kunsti kui antikunsti ning tõstis 20. sajandi ikooni kui „püha“ staatusesse pissuaari. Duchampile järgnesid 1960ndatel popkunstnikud, kes