20.-21. sajandi kunst (0)

1 Modernistlik ja postmodernistlik kunstimudel. Ajaline raamistus. Väärtushinnangute, teoreetilise aluse ja terminite muutumine.
Modernistlik kunst loodi urbaniseerumise ja industrialiseerumise (moderniseerumise) tingimustes ning see põhines enamasti klassika kui eelkäija ja varasemate stiilide eemaletõukamisel ja hõlmas ajavahemikku ca 1870ndatest kuni 1950ndate lõpuni. Modernism tähendab kõige laiemas mõttes Lääne kultuuri iseloomustusi 19. sajandi keskpaigast kuni ca 20. sajandi keskpaigani, hõlmates selle arengu laiu majanduslikke, tehnoloogilisi, poliitilisi tendentse ning suhtumiste paketti. Modernistliku kunsti ajalugu võib hakata „ arvutama “ impressionistidest, kes tõid maalikunsti kaasaegse moodsa tehnoloogia – fotograafia – mõjutusi.
Modernism - kõrgkunsti modernne traditsioon, mis vastandub mitte ainult klassikalisele , akademistlikule, konservatiivsele kunstitüübile, vaid ka populaar- või massikultuurile.
Rõhutatakse kõrgkunsti rahvusvahelisi ja enesehinnangulisi huvisid, tegeldakse spetsiifilise meediumiga ja selle originaalsusega võrreldes varasema kunstiga
Reaalteadused on universaalsed, nii uskusid ka kunstnikud oma kunsti olevat universaalse.
Modernistlikus kunstimudelis peeti maalikunsti juhtivaks kunstitegemise viisiks.
Lääne kunstimaailma metropoliks peeti kuni II Maailmasõjani Pariisi ning pärast II Maailmasõda New Yorki (ja Moskvat), olulisemad kunstiuuendused leidsid kõigepealt aset enamasti seal, laiendades pikapeale mõjuvälja teistesse kultuuridesse, sh eesti kunsti.
Eugene Delacroix, Vabadus juhtimas rahvast üle barrikaadide. 1830
Modernistliku kunsti juurteks peetav teos, mis on endiselt romantiline kunst .
Modernistid võtsid üle mässamise ja revolutsiooni väärtustamise.

Modernistliku kunstikriitiku väärtushinnangud

Kõrgmodernistliku kunstikriitika (Bell, Greenberg jt) väärtushinnangute kolm teoreetilist eeldust:
- kunstis on kõige tähtsam esteetiline kvaliteet;
- kunstikriitiku jaoks on tähtsad üksnes kõrgeimat esteetilist väärtust esindavad kunstiteosed ;
- kui esteetilised väärtushinnangud on konfliktis moraalsete, ühiskondlike või poliitiliste argumentidega, tuleb esimesena väärtustada esteetikat, ja alles siis moraalset, poliitilist, ühiskondlikku [estetismi traditsioon].
20. sajandi arhitektuuriajalugu saab alguse tegelikult 19. sajandi keskpaigas inseneriteaduse arengust, kui insenerid võtsid enne arhitekte kasutusele uusi tehnoloogilisi võimalusi ja materjale (teras). Nii võib pilvelõhkujate eelkäijaks pidada 1851. a. Londoni maailmanäituse Kristallpaleed, mis nägi meie mõistes välja nagu hiiglaslik kasvuhoone, koosnedes vaid terasvarbadest ja klaasist. Aga samuti insenerimõtte imet Eiffeli torni, mis kerkis Pariisi 1889. aastal, märgistamaks saja aasta möödumist Suurest Prantsuse Revolutsioonist.
Raffael. Ateena kool. Fresko, 1510-1511. Vatikan, Stanza della Segnatura
visualiseerib kaht vastandlikku traditsiooni lääne filosoofias: Fresko kompositsiooni keskel: Platon kui idealistlik filosoof ja
Aristoteles kui realist (materialistlik filosoof)
Modernistlik kunstimudel oli konstrueeritud progressi (utoopilise) maailmapildi põhiselt, kus „progress“ oli ühte kitsast joont pidi ülespoole suunatud liikumine ja tähendas maalijatele järk-järgulist lahtiütlemist literatuursusest ja üldse kujutavast maalist ning tsentraalperspektiivist.
Läänes kujutati ette, et modernistlik kunst sammub mööda progressi noolt üha suurema puhtuse ja abstraktsuse poole (Piet Mondriani maalid; kunstivool nimega „purism“), mis oli religioosse tähendusega esteetikatermin. Abstraktseid puhastatud maale eksponeeriti valges kuubikus, mis toimis kunsti pühapaiga, kirikuna.
Abstraktne kunst omandab moodsate kunstnike silmis tähenduse kui “avangardistlik”, “modernistlik”, “edumeelne”, “progressiivne”, “võitluslik”
- Indiviidi vabadus teha kunsti, millest “massid” aru ei saa
- Kunst kui “ajalooline progress”
Totalitaarse riigi seisukohalt on selline kunst “ohtlik”, mida vaja represseerida (1930ndate Saksamaa, Nõuk. Venemaa)
Esindab “idealistlikku filosoofiat”
Tatlin, III Internatsionaal. 1920
Põrandaalune mitteametlik progressi kujutamine vene avangard kunstis.
Kunstiteosesse on kodeeritud progressi nool – alt vasakult läheb dünaamika ülevale paremasse serva.
Kaks olulisemat progressi filosoofi:
Georg W. F. Hegel (1770-1831) – saksa klassikaline idealistlik filosoofia - Vaimu progress
Karl Marx (1818-1883) – materialistlik filosoofia - Tööriistade progress
Hegellikku „ideede progressi“ väljendas visuaalselt kõrgmodernismi perioodi abstraktne kunst, mida loodi Lääne-Euroopas ja USA-s (Jackson Pollocki maalid).
Marksistlik-leninlikku „tööriistade progressi“ väljendas visuaalselt aga figuratiivne kunst, mida loodi Nõukogude Venemaal
(Vera Muhhina „Tööline ja kolhoositar“, Teras.
Nõukogude paviljon Pariisi Maailmanäitusel 1937.a).
Progressi tipuks tööriistad .
Figuratiivne kunst – totalitaarsete riikide ametlikult heaks kiidetav kunst; “kunst massidele”.
Esindab nõukogude riigi ametlikust seisukohast “progressiivset” “materialistlikku filosoofiat”
K. F. Juon, Uus planeet. 1921

Lissitsky ateljee Wassili Kandinsky „Improvisatsioon“
„Lenin-tribüün“, 1924

A. P. Faidõsh-Krandijevski
Monument nõukogude rahva saavutustele kosmose vallutamisel. 1964
-Monument kui tõestus sellest, et NL on sammukese USA-st kõrgemal mööda progressi joont tänu Juri Gagarinile ja kosmoses käimisele.

„Võit“
(Reichstagi
vallutamine ).
1948
V. K. Dmitrievski >
„Denj Pobedõ“
1982
Modernistliku tõsimeelse ja „püha“ kunstipildi kõrget enesehinnangut hakkas lammutama kunst, mille relvaks oli nali ja paroodia. Esimene oluline nalja-kunstnik, Marcel Duchamp , kuulutas, et ta loob kunsti kui antikunsti ning tõstis 20. sajandi ikooni kui „püha“ staatusesse pissuaari. Duchampile järgnesid 1960ndatel popkunstnikud, kes parodeerisid Greenbergi negatiivset tõlgendust kitšist ja tegid kunsti, mis oli ärritavalt kommerts.
1970ndatel järgnesid arhitektid , projekteerides arhitektuurilisi paroodiaid (Philip Johnsoni AT&T pilvelõhkuja New Yorgis , mille fassaad meenutab vanaema riidekappi, 1984), kontseptualistid jt. 1980ndatel murdsid postmodernistlikud mängureeglid läbi juba laial rindel. 1990ndatel, pärast Berliini müüri langemist, järgnes läänele ka Ida-Euroopa ning alanud oli uus ajastu – kapitalismi globaliseerumine.

Modernistliku maalikunsti kulminatsioon – abstraktsionism

Kunst toetumas reaalteadustele
Usk universaalidesse
Mehe-kesksus
Sotsiaalsed utoopiad
Maalikunst kui “püha”
“ Puhtus ” (purity)
“Vorm”
“Tasapinnalisus” (flatness)
Võred ja võrgustikud (grids and gratings)
“Stiil”
Erialade spetsialiseerumine
“Ülev” (sublime) – Kanti esteetika
Modernistlik arusaam “kunsti progressist
Piet Mondrian . Broadway boogie-woogie. 1942-43 Polariseerumine
vastandused, mis sisaldasid sageli hinnangulisust:
- maskuliinne / feminiinne, intellektuaalne / emotsionaalne,
- globaalne / lokaalne, vaimne / materiaalne,
- kõrge / madal, modernne/looduslik
Georges Seurat, tõi mängu optika, segades värve optiliselt
Claude Monet. Impressioon.
Päikesetõus. 1872.
Impressionistid oli omas ajas shokeerivad.
„Impressionist“ kui sõimusõna.
Matisse . „Abikaasa portree“.
Vabastas värvid realistlikust kujutamisest.
Temast said alguse foovid (fauvism, fovism ). Värvid ei kopeeri loodust!
Picasso , Avignoni neiud . 1907
Vormi revolutsioon !
Naiste vormide tõlkimine geomeetria keelde.

Analüütiline ja sünteesil põhinev kubism .
Leger – purism. Puhtusel põhinev.

Puhtuse kategooria äärmuslik vorm.
Varajane Mondrian ja hiline .
Ainult pluss- miinus vormid.

Malevitši näitus . Petrograd, 1915
Kazimir Malevitš
Must ruut. 1915
XX sajandi ikoon, näitusel eksponeeritud kui vene ikoon kodus või kirikul ( nurgas ). Ehk must ruut valgel pinnal on XX sajandi modernistliku kunsti ikoon.
El Lissitsky
Planetaarne suprematism. Proun
1919-1920
Tatlin
Kompositsioon , 1916
POSTMODERNISM
pole terminina iseseisev, koosnedes eesliitest „post“ ning põhisõnast „modernism“. Seetõttu leidub ka tõlgendusi, mille kohaselt pole „postmodernism“ omaette paradigma , vaid lihtsalt „modernismi“ teatud faas. Termin on sõnastatud negatiivselt. Ajastu toobki kaasa terve kobara sarnaseid negatiivseid termineid: poststrukturalism ( Annus , 2009), postkolonialism (Annus, 2009), dekonstruktsioon, detsentralisatsioon , demüstifikatsioon jms (näiteks Destudio rühmitus 1990ndate eesti kunstis), kuni naljaga pooleks loodud terminini „postperekond“, nagu kõlas ühe näituse pealkirjas.
DeStuudio dekonstruktivistlik autoportree –
Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila
1990ndate I pool
1979 Jean-François Lyotard – termin “postmodernism” (1979 “Postmodern Condition” prantsuse, ingl keeles) post+modernism (negatiivne sõnastus , sõltuv modernismist)
„Modernismi-järgne“ olukord
Jeffrey Shaw. Loetav linn. Interaktiivne installatsioon, 1990.
Külastaja istub jalgratta sadulasse ja hakkab väntama – ratas seisab paigal, kuid eesoleval suurel ekraanil liigub virtuaalne linn, kus majad koosnevad sõnadest ja tänavad on sõnadevaheline ruum
Postmodernistliku või poststrukturalistliku filosoofia maailmapildis oli tubli annus nihilismi, ent eetikaks või positiivseks programmiks oli seni allasurutud ühiskonnakoosluste esiletoomine ja neile rohkema võimu andmine (naised, mittevalged, emigrandid, gay’d, vähemusrahvad, invaliidid jt). Sel pinnal tekkisid kunstiteooria kesksed suunad – feministlik kunstiteooria, postkolonialistlik kunstiteooria jt.
Kui lääne modernistlik kunstimaailm oli mänginud paljuski reaalteaduste reeglite järgi (optika, füüsika, matemaatika), pidades niisugust kunsti sama universaalseks nagu on reaalteadusedki, siis postmodernistlik kunst lähtus pigem sotsiaalteadustest, antropoloogiast, etnograafiast jms, kuna sellist tausta esindasid need filosoofid. Seetõttu hakati varasemat modernistlikku kunsti, eriti abstraktsionismi vaatama 1980ndatel eriti kriitiliselt kui mingit arusaamatut formalistlikku jama, mis on ühiskonna seisukohalt tumm ega räägi kaasa olulistes avaliku elu küsimustes.
J.-P. Sartre Nõukogude Leedus 1965. a.
Fotolt on välja kadreeritud Simone de Beauvoir (vt tema vari)
Foto: Sutkus
Kunsti on uuel ringil tagasi tulnud jutustamine, ainult et seda nimetatakse nüüd Lyotardi järgi moodsalt narratiivsuseks.
Kontekst ongi postmodernistliku kunsti võtmesõnu. Paljud tööd mängivad kontekstidega, „kunsti universaalsuse“ kontsepti. Nii on mõni kunstnik spetsialiseerunud üksnes koopiate loomisele teiste kunstnike töödest, eksponeerides neid oma nime all (Mike Bidlo). Kohaspetsiifiline kunst aga kitsendab väga teadlikult oma huvivaldkonda üheainsa koha või paigaga ja suhestubki üksnes sellega. Postmodernistlikus kunstis on siirus enamasti silmakirjalik, selle tagant tuleb otsida pigem esitamise poliitikaid ja konstruktsioone.
Louise Bourgeois.
Veneetsia biennaali elutööpreemia 1999.
2 Optiline kunstiliin ja kontseptuaalne kunstiliin.
-mida Bourdieu nimetab “puhtaks vaatamiseks”, “puhtaks esteetikaks”
-kus oluline oli püüdlemine eriala autonoomia poole
- lääne maalikunstis on valguse kujutamisel erakordselt oluline tähtsus -- erinevalt Idamaade kunstist
- alates renessansist ja teaduse-tehnika revolutsioonist peetakse modernse ajastu juhtivaks meeleks läänes nägemismeelt

Sünteesiv valgusekäsitlus – valgus kui Jumala valgus

Valgus kui Jumala metafoor.
Rembrandti maalide valgusekäsitlus vastab skolastikute arusaamale valgusest kui Jumalikust elemendist.
Louis I. Kahn
Parlamendihoone Dhakas, Bangladeshis
Analüütiline valgusekäsitlus – valgus kui materiaalne element
René Descartes (1596-1650)
- Lääne “moodsa filosoofia isa”
- Lõi analüütilise geomeetria alused
Optika-alases uurimises käsitles valgust materiaalse elemendina, vastupidiselt skolastikutele, kellele valgus tähendas jumalikku elementi.
Isaac Newton (1642-1727) - “Optika” ilmus 1704
- Avastas, et värv on matemaatiliselt defineeritav nähtus
- Valgest valgusekiirest saab prisma abil luua värvispektri
Seurat. Pühapäeva la Grande Jatte’il. 1884-86 (neoimpressionism)
*Opkunst ka optiline kunst on 60ndatel aastatel abstraktsest kunstis välja arenenud maalisuund. Viljeleti peamiselt USA-s ja Lääne-Euroopas. Kunstisuund keskendub peamiselt optiliste efektide loomisele. Lihtsate geomeetriliste kujundite ja värvi- või valguskontrastide abil püütakse edasi anda ruumilist muljet või liikumist. Opkusst on tugevalt mõjutanud tänapäeva moe-, tarbe- ja eriti reklaamikunsti.
Impressionism
Fotolik kompositsioon, flanööri pilk
Renoir. Vihmavarjud. 1881-86
Ainus aktsepteeritud nais-impressionist
ameeriklanna Mary Cassatt (1844-1926)
Mary Cassatt. Autoportree. 1878.>>>
Degas. Prl Cassatti portree. Ca 1876-1878>>>
Mary Cassatt.
Lapse vannitamine. Ca 1891
Teatris. Pastell, 1879.
Maurits Cornelis Escher (1898-1972)
Möbiuse leht. 1963
Käed.
Jälgimisühiskond
Marco Laimre
Näitus “Must pall” Kunstihoone galeriis
(Näitus, mis jälgib külastajat)
Panoptikoni tüüpi vangla mõtles välja inglise filosoof ja ühiskonnateoreetik Jeremy Bentham 1785. a
Idee: jälgija jälgib (-opticon) kõiki (pan-) vange korraga
Kontseptuaalne kunstiliin (1960-1970ndad)
Kontseptuaalne kunst – 1960ndatel, 1970ndatel levinud avangardkunst, mis sisaldas:
- keelepõhiseid
- fotopõhiseid
- protsessipõhiseid tegevusi

1960ndatel tekkis eri maades simultaanselt kontseptuaalse kunsti liikumisi:
CoBrA 1948 (Copenhagen, Brüssel, Amsterdam)
Yves Klein (Kleini sinine) Pariisis
Situatsionistlik Internatsionaal Pariisis
Gutai grupp Jaapanis 1955/56
Piero Manzoni Itaalias
Fluxus
Joseph Beuys Saksamaal
Joseph Kosuth New Yorgis
Moskva kontseptualistid jt
Joseph Kosuth (s. 1945) Üks ja kolm tooli, 1965
Üks ja kolm tooli, 1965


Joseph Kosuth
Meaning , 1968

Moskva kontseptualism

Erik Bulatov, Punane horisont
Õli, lõuend , 1971 -72
Erik Bulatov, Ohtlik Krasikovi tänav, Õli, lõuend, 1977
Õli, lõuend, 1975

• Dada
modernistlik kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis neutraalsel Zürichis ning oli valitsevaks kultuuriliikumiseks aastatel 1916-1922. Dadaismi algatajateks loetakse nii kirjanikke kui ka maalikunstnikke. Samalaadne liikumine sündis peaaegu samaaegselt New Yorgis ja selle eesotsas olid Marcel Duchamp, Francis Picabia ja Man Ray. Nad leiavad, et kogu läänekultuur on suremas. Progressi-müüt on täielikult hävinenud. Elu tajutakse kui midagi hetkelist ja mõistetamatut, kaob ambitsioon luua midagi uut tulevaste põlvede jaoks. Dadaiste ühendas viha sõja vastu. Dadaistid leiavad, et ka kunsti enda tähendus ja eesmärk on muutunud küsitavaks. Lõhe tõe ja sõnade vahel muudab sõnad mõttetuks.
• Pop
50ndatel Inglismaal ja USA-s tekkinud ning Mandri-Euroopasse levinud moodne kunstivool. Nimetus on päris Inglismaalt (popular art), kus sellega hakati tähistama massikunsti, peagi laienes see kõigile, kes kasutasid kaasaegse suurlinna keskkonnast pärinevaid visuaalseid kujundeid. Popkunsti motiivid ei olnud traditsioonilised, vaid kaasaegset tarbijalikku ühiskonda kujukalt iseloomustavad produktid ja industriaalse kultuuri objektid. Popkunst kasutas kõige argisemaid, banaalsemaid ja iseenesest tühisemaid esemeid ja nähtusi, mille keskel tavainimene argipäevas viibib, tihti kistes need tavapärasest keskkonnast välja ja tõstes mingil kunstilisel viisil eriliselt esile. Popkunsti teosed on sageli ülisuurter mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Tehnika võib olla väga mitmekesine: kollaaž, assamblaaž, ready-made, installatsioon. Eesti tuntuimad popkunsti viljelejad: Leonhard Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts.
• Kontseptualism
kunstivool, kus kõige tähtsam on IDEE. Kunstis on alati hinnatud ka ideid. Kontseptuaalkunstis jõuti aga sinnamaani, kui teoste tegemisest loobuti ja keskenduti ainult teoseideede esitamisele. Ideid esitati tihti skeemide, jooniste või fotomontaažide abil. Kõike püüti edasi anda võimalikult primitiivselt. Kunst koosneb ideest : milline see idee on, ei ole aga eriti tähtis. Samuti peetakse lugu idee ülimast lihtsusest ja sellest, et idee ei peagi ilus olema. Oma sõnade järgi püüdsid kontseptualistid kriitikutest ja parasiitidest vabandeda ja ise oma teoseid sõnastada.
• Postmodernism
kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses. Erinevalt modernismist pole postmodernismis ühtset ja absoluutset tõde, vaid kõik peaks põhinema kontekstil.
3 Abstraktsionistlik ekspressionism ja popkunst New Yorgis.
Paljud avangardistlikud kunstnikud pagesid Euroopast Ühendriikidesse kus sõja tagajärjed nii tugevalt tunda ei andnud. USA oli kunstikeskusena Euroopast kõvasti maha jäänud, kuigi juba 1929.a. avati New Yorgis moodsale kunstile pühendunud muuseum (MoMa). See andis paljudele USA-sse pagenud uuendusmeelsetele kunstnikele võimaluse oma kunsti eksponeerida ja müüa. New Yorgist sai uus kunstimetropol. Tänapäeval on MoMa üks tähtsamaid ja kuulsamaid muuseume maailmas.
Barnett Newman. 1948 Barnett Newman. 1964 Barnett Newman
Vir heroicus sublimus
Barnett Newman. 1948, 1964. Kodeeris oma maalidesse kabalistika, mis on seotud matemaatika, numbrite ja mõõtmistega. Igal sentimeetril tähendus.
„Vir heroicus sublimus“ – Kanti esteetikast pärit „üleva“ kategooria esindaja.
Pärast sõda öeldi Läänes lahti igasugusest figuratiivsest kunstist, sest see samastati natsistliku kunsti või nõukoguliku propagandakunstiga, milleks oli sotsialistlik realism . Seetõttu peetigi 1950. aastatel abstraktsionismi ainuvõimalikuks läänemaailma kunstivormiks. Kuigi kasutati erinevaid maalimisstiile, oli olulisel kohal emotsionaalne sisu, enda tunnete ja kogemuste väljendamine. Armastati ka suuri lõuendeid.
Ad Reinhardt, Maal. Õli, lõuend, 1954-58 >
Põhiliselt jaotatakse abstraktsed ekspressionistid kahte rühma:
Tegevusmaalikunstnikud ( action painting). kandsid värvi lõuendile hoogsalt ja nii on nende piltides dramaatilisust ja emotsioone. nt Pollock .
Värvivälja maalikunstnikute teosed näevad välja rahulikumad, kuid nendes on kasutatud värvuste emotsionaalset mõju. Kuigi värviväljamaal näeb välja lihtne ja on vähese värvivalikuga, on see hoolikalt kavandatud. Eesmärgiks oli suurte värvipindade mõjul tekitada vaatajas aukartust ja puudutada tema sügavaimaid emotsioone. nt Mark Rothko.
Ad Reinhardt, Abstraktne maal. Õli, lõuend, 1948
Willem de Kooning, Naine V
1940ndad- 1950ndad : abstraktne ekspressionism

Termin “abstraktne ekspressionism” esimest korda 1929 näituse kataloogis. Siit hakati kasutama ajakirjanduses (1946 New Yorker)
*Kunstniku imago – geenius, prohvet
*Seda liikumist ongi hakatud tagantjärgi nimetama “abstraktseks ekspressionismiks”; kunstnikud ise eelistasid “New Yorgi koolkonda”
*1947 kriitik Harold Rosenberg lõi termini “action painting” (tõlkes: protsessimaal)
* Aprillis 1950 hoiatas Willem de Kooning kaaskunstnikke end defineerimast – et jääda kättesaamatuks. Abstraktsed ekspressionistid pole kirjutanud manifeste, nad polnud iial “grupp”
Greenwich Village’ist New Yorgis kujunes kunstnike keskus
1949 asutasid nad klubi New Yorgi 8. tänaval Greenwich Village’is, kus reede õhtuti koguneti, seal esinejad, arutelud, peod

MINIMALISM

Daniel Buren. 1988
Daniel Buren
Clement Greenberg
esteetilised nõuded abstraktsionistlikule maalikunstile
PUHTUS (purity) kui kõrgete standardite ja sõltumatuse garantii . “Kunsti progress” suundub üha suurema puhtuse poole. Tsitaat “Laokoonist”: “Puristid esitavad kunsti kohta ekstravagantseid ütlusi, sest nemad hindavad tavaliselt kunsti rohkem, kui üldse keegi teine.”
SUBLIIMSUS, ülevus (sublime). Kanti üleva- käsitlus : vaimne kannatus ja valu koos naudingu ja rõõmuga üheaegselt
MAITSE (Kanti “faculty of Taste”). Greenberg määrab kunstiteose headuse kindlaks maitse-kategooria alusel. Greenberg kui ekspert ütleb, meie peame uskuma. Igal hetkel on ainult üks “õige” kunst.
TASAPINNALISUS (flatness). Maal ei tohi luua 3-mõõtmelise ruumi illusiooni , ta peab tegelema oma spetsiifikaga, tasapinnaga
VÄRV on “optiline” ja kuulub tasapinnalise maali juurde. Aga skulptuur , mis on värviline, pole tähtis samm kunsti progressi teel
DEKORATIIVSUS, st värvi-pinna-vormi porbleemid kui spetsiifilised maalikunsti probleemid. Põhineb Euroopa 20. saj alguse modernismil.
Suhe kunstnikusse: kui kunstniku jutt ei vastanud Greenbergi kujutlusele (kunstnik ütles, et ta pole formalist, ta ei maali ainult värvi, joone, pinna jne pärast), siis “ärge kuulake kunstnikke, nad on rumalad . Minul on õigus.”

Modernistlik arhitektuur
Funktsionalistlik arhitektuur:
- lamekatus
- valge värv
- lintaknad
- ornamentide ja kaunistuste vaba GEOMEETRIA!

Le Corbusier (1887-1965) Villa Savoye, 1928-29

Modernistlik pilvelõhkuja / internatsionaalne stiil:
Mies van der Rohe. Seagram Building New Yorgis, 1958 >

(white cube)
Soans, Kuusik.Kunstihoone
Tallinn, 1934

Modernistliku disaini, arhitektuuri ja kunsti edumeelsed koolid 1920ndatel-1930ndatel:
De Stijl, Hollandis 1917-1931 - baseerub paljuski Piet Mondirani väärtushinnangutel. Väljendub sisearhitektuuris, mööblidisainis.
Vhutemas, Moskvas 1920-1930 - vene avangardi baasil toodeti mahulisi ruumilisi abstraktseid objekte.
Bauhaus, Saksamaal 1919-1933 - edukaim. Suleti Hilteri võimuletulekuga.
Black Mountain College – Bauhausi järgnevus USA-s asutatud 1933 North Carolina osariigis John Dewey pragmatistliku filosoofia põhimõtete järgi.

De Stijl, Hollandis 1917-1931

Vhutemas, (1920-1930)
Kunstimetropolid:
PARIIS – enne II Maailmasõda
NEW YORK – pärast II Maailmasõda
MOSKVA – külma sõja aegne poliitiline metropol NL-s
Modernistliku arhitektuuri lõpp -- Jencksi järgi
Charles Jencks dateerib modernismi lõpu arhitektuuris kella-ajaliselt:
1972. a. 15. juulil kell 15.32
Minoru Yamasaki (1912-1986) projekteeritud paneelmajade õhkulaskmine St. Louis’is, Missouri osariigis USA-s

Sigmar Polke (1941-2010)
Jänkukesed, 1966; Läbikäik, 1996
Eksperiment III, 1999 >

Supermarkets >
Soome popkunst
Harro Koskinen 1969
Rootsi popkunst Eesti popkunst
Enno Hallek
Arvutiga töödeldud Rootsi maastikm
Leonhard Lapin
“Benno Bladrikorni elurõõm, arvamused ja õnnetu surm kohvikus Pelegria”
Andres Tolts
Poksijad [maalimine planguvärviga]
Kontekst: nõukogude-aegne militaarroheline
Jiři Kolař (1914-2002)
Hommage Duchamp’ile (1968. aasta päevik)
Jiři Kolař
Kui naeratus ebaõnnestub, toob see ängistust ja hirmu
(1968. aasta päevik)
Varajase postmodernistliku arhitektuuri näide:

Robert Venturi
Vanna Venturi House (1962) – elumaja
Chestnut Hill (Philadephia lähedal), USA
Postmodernistlik arhitektuur ja teooria:
Philip Johnson. AT&T (Sony) Building. 1984.
560 Madison Avenue New York NY (56. tänava lähedal)
[pilvelõhkujat tajuti reaalajas provokatsioonina, kuna selle ülaosa meenutab vanaaegse riidekapi ülaosa – postmodernistlik huumor]
Eduard Ole. Laud. 1924.
Kaido Ole. Nimeta. 1996. Kaido Ole maalis 1996. aastal töö „Nimeta“, mis on üks-ühene koopia tema vanaonu Eduard Ole 1924. aasta maalist „Laud“. Kaido Ole seadis eesmärgiks võimalikult täpselt sisse elada vanaonu maalilaadi, mõtlemisse, värvianalüüsi, justkui samastuda Eduard Olega aastast 1924. Tema versioon maalist „Laud“ osutus lõpuks perfektsemaks kui originaal.
Kaido Ole tegelik saavutus seoses „Nimeta“ maalimisega 1996. aastal polnud aga niivõrd esteetiline, see seisnes milleski muus – pigem mikrotasandi muutustes, mis jäid avalikkusele nähtamatuks. Ta väljus noore kunstnikuna oma vanaonu võimsast ja suurest kunstiajaloolisest varjust ning kehtestas end iseendana, noore kunstnikuna, kes kuulub hoopis teise põlvkonda ja elab hoopis teises maailmas ja kellel on hoopis teised võitlused pidada.
5 Kontseptualistlik kunst – keele-, protsessi- ja fotopõhised kunstistrateegiad. Rühmitused, koolkonnad. New Yorgi ja Moskva kontseptualistid.
Selle Kunsti aluseks on kunst mille aluseks on kontseptid, ehk kavandid ja/ või ideed
1960-1970
Algus 20 sajand
- keelepõhine
-fotopõhine
-protsessipõhine
Kujunemine ja mõiste.
-1961 aastal Võttis esimest korda kasutusele selle termini kunstnik Henry Flynt
-Mai 1969 ILMUB AJAKIRI “ Art Language” mis on konseptuaalse kunsti ajakiri – alapealkiri sellel on – The journal of conceptual art
Kõige silmpapaistvam kunstnikuna on -
JOSEPH KOSUTH ( s. 1945) New York :
-Ta õppis 1965-67 School of Visual Arts
-Tegeleb keelefilosoofia mõjuga-Fokuseeris ideedele pigem kui tootmisele
- on väitnud, et kunst on FILOSOOFIA JÄTKAMINE
- Huvitatud definitsioonidest ja defineeriisest .
KUULUS TEOS – 1 ja kolm tooli
Hiljem hakkas oma kunsti kohandama vastavalt riigi ajaloole.
BRUCE NAUMAN – NEW YORK ( s 1941)
- Õppinud matemaatikat ja füüsika
- Huvi keele vastu
-on teinud skulptuure fotosid ja neoontöid ja performanceid
- fookuses mängulisus ja humor
1990. on figureerinud kunstikute poolt koostatud nimekirjas kunstnikuna nr’1
Tööd: Sada korda ela ja sure ja 15 kätepaari
MOSKVA KONTSEPTUALISM
tekkis nõugokude kora kriitikana välaspool ametlikku kunstisüsteemi
põhiliselt 5 kunstniku vahel
-ANDREI MONASTÕRSKI
-ERIK BULATOV
-ILJA KABAKOV
-ÜLO SOOSTER
-KOMAR JA MELAMIID
jt.
Tekkis rühmitus – Kollektivnõje Deistvija ( liider ANDREI MONASTRÕSK)
Nt 1977 , kui sõideti rongiga Moskvast välja metsa ja jäeti metsa maha loosung
Erik Bulatov konseptuaalne maalikunstnik :
1.“Krassikovi tänaval”
2.Õli lõuend – “ Punane Horisont”
3. “ Ohtlik”
Kokkuvõtteks :
Kontseptuaalne kunst tihti defineerib juba mõnda loodud konseptsiooni, mitte ei naeruväärista aga võtab huumoriga inimeste jaoks liiga tõsiseid asju . Kõik tegutsenud kunstnikud avavad olevatele mõtetele uusi perspektiive läbi analoogiate, ehk defineerides . Konseptuaalne kunst justkui õpetab, et asju võib mitmeti mõista.
6 „Sinine revolutsioon“ ja „roheline revolutsioon“. Keha- ja maakunst.
Yves Klein – sinine revolutsioon (näitus, 11 maali ainult sininstes toonides, maalis üldse sinistes toonides, leiutas oma sinise tooni).
Joseph Beuys – roheline revolutsioon (ühendas looduse ja kunsti, kasutas enamasti vaid looduslikke vahendeid, istutas 7000 tamme).
Kehakunst - Moodsa kunsti vorm, ideede väljendamiseks kasutatakse keha. Tekkis konseptualismi ja happening arendamse aastail. Teose teemaks muudeti keha ja selle füsioloogilised talitused. 1960-1970. aastail peamiselt euroameerika kultuuriruumis levinud kunstiliik. Puudub selge piir Performance’I ja kehakunsti vahel. Kehakunst sünnib ilma suurema publikuta, levib fotode ja filmidena. Edu oluliseks kindlustajaks on ajakirjandus.
Vito Acconci (astus oma ateljees süstemaatiliselt taburetile ning laskis seda pildistada).
Bruce Nauman “Purskaev” (tähtis, mis tunne vaatajal tekib tema tööd vaadates).
Orlan (naiskunstnik, kasutas plastilist kirurgiat kunstilisel eesmärgil).
Anselm Kiefer (s. 1945), Niebelungide laul 1973
Maakunst – Loodusliku keskkonna muutmine ja mõjustamine kunsti loomise eesmärgil. Teosed rajatud tavaliselt inimtühjadesse paikadesse. Tekkis 60ndate lõpus. Selle vormideks on nt pinnase ümberpaigutamine, kraavide kaevamine ja kivide kuhjamine. Palju on saadud inspiratsiooni eelajalooliste tsivilisatsioonide maapinnajoonistustest.
Walter de Maria “Äikeseväli”, Robert Smithson “Spiraalne muul”, Christo “Sissepakitud Riigipäevahoone”. Tuntumad esindajad on Michael Heizer, Richard Long, Robert Morris , Dennis Oppenheim.
Anselm Kiefer (s. 1945)
Las õitseda sada lille. 2000>>>