Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Mis on kujund ja milliseid kujundeid võiks luuleteksti analüüsija tunda ". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
merilai, luuletus, väljend, metafoor, kujundid, kõnekujund, kujundlik, poeetiline, arne, iroonia, lauses, kujundite, poeetika, luuleteksti, luuletuse, ?poeetika, vastand, 2022, poeetilise, loome, lausekujundid, kõnekujundid, epiteet, alver, tabu, allegooria, oksüümoron, sünesteesia, retoorilised, avali, taotlus, proosateksti, analüüsis, seletavwriting, belles lettres) Kirjanduse otstarve: Enne > head näited retooriliste vahendite kasutamisest Praegu > tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? (1) poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus, muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem. Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal
Kontrast ( e ühtsuse nägemine erinevad ja erineuse leidmine ühtsuses ) 8. Uudsus, üllatus, harjumatus vana, tuntu ja tavalise taustal Metafoorid, riimid, värsimõõt, epiteedid jne. Tähendusühtsuse suurenemine, väljendusühtsuse suurenemine, uudsus, harjumatus ( kordused ja vastandused, ümberütlemised jne ) 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Ilukirjandus lähtub kujundlikust nägemusest, mida püüab väljendada kujundlik kõne. Teksti kunstilist mõju suurendatakse sõnade erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või külavusega. Vastavalt sellele eristatakse kõne-, lause- ja kõlakujundeid. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. Rütmiline kõne e sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine Keeleline heakõla ( alg- ja lõppriim, suurenenud häälikuühtsus ) Häälikute, sõnade, lausete, tähenduste, tekstiosade kordus e parallelism
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika
1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid:
Kõne-, lause- ja kõlakujundeid iseloomustab üks tunnus: iga kujund on mingis mõttes hälve tavapärasest keelekasutusest , seoste loomine niisuguste nähtuste vahel, mis tavaliselt kokku ei kuulu. Kõnekujundid Lausekujundid Kõlakujundid Epiteet Inversioon Alliteratsioon Võrdlus Ellips Assonants Troobid: Lausekatkestus Riim metafoor Kiillause metonüümia Rinnastuslik lühiühendus hüperbool Asündeton litootes Polüsüneton isikustamine Kordused sümbol Retooriline hüüatus allegooria Retooriline pöördumine paradoks Retooriline küsimus oksüümoron Kliimaks sünesteesia Antikliimaks
Autobiograafia puhul tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis 6. Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid. Millest lähtuvalt vaatlevad kirjandust a) Uuskriitika i. Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus, poeetiliste kannotatsioonide rohkus ii. Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhtest iii. Uuskriitika välistab kirjaniku taotluste kasutamist abimaterjalina iv. Uuskriitikute kõige suurem erinevus eelkäijatest seisneb selles, et nad loobuvad parafraasi kasutamisest, kirjaniku sõnade ümberütlemisest v. Kirjandusteoses näevad uuskriitikud eelkõige hierarhilist struktuuri, mille kujundajaks on elementide omavahelised suhted. Uuskriitikute
Sajandi lõpus. Enne 19. Sajandit on kirjanduseks olnud igasugused kirjutised, kirja pandud teadmised, maailmapilt, uskumused (müüdid) 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu.
Läbi ajaloo on peetud kirjanduseks erinevaid asju. Enne 1800 peeti kirjanduseks igasuguseid kirja pandud teadmisi, kirjutisi, nt matemaatikast, astronoomiast, maailma arusaamadest, kirjandusest jne. Alates 18.sajandi lõpust oli kirjandus pigem väljamõeldis/fiktsioon. Enne oli kirjandus kui retooriline vahend hea argumendi loomiseks. Praegu on kirjandus pigem tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. 2.Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi)? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon
Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale. Kirjandus mitte ainult ei kujuta maailma, vaid ka väljendab, vormib ja loob seda. Esteetika poeetika püüab jõuda kirjanduslike tekstide kunstilise tervikuni, ilu seaduste alusel.
Ta ei ole tavaline tekst teiste kirjutiste seas, vaid erilise omadusega kunstiline tekst. Ilukirjanduslikkus ehk kunstilisus on kujundliku keelekasutuse tulemus. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? 1. Poeetiline keel Teatud sorti keelekasutus. Igapäevasest keelekasutusest intensiivsem, tõmbab rohkem tähelepanu sõnakasutusele, rütmile jne. 2. Kirjandus kui fiktsioon (väljamõeldis, kujutlusvõime abil loodud) 3. Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid ei pruugi olla eesmärgiks kellelegi teisele) 4. Kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon (teos suhestub teiste teostega)
KORDAMISKÜSIMUSED Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18. sajandi lõpust – kirjandus, kui väljamõeldis/fiktsioon Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? 1. Poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus - Muudab igapäevast keelekasutust. - On sellest intensiivsem. - Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). -Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne., enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal
Mis on lähilugemine? (vt ka uuskriitika). Maailmakuulus kirjandusteooreetik Franco Moretti on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine? Mida see mõiste tähendab? (vt. kirjandusloo konspekt). Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine. Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis määratleb ennast metodoloogiana ja on võimeline metodoloogiate üle reflekteerima ja problematiseerima (õige, mittekvaliteetne tõlgendus, millal iroonia ja millal sõnasõna jne). Kirjanduskriitika on teose hindamine ja selle väärtuse seletamine. Kirjandusteooria seletab eeldusi/väärtusi, millele kirjanduskriitika eri vormid toetuvad. Päripäeva lugemine tõlgendab teost lähtuvalt tekstist. Vastukarva lugemine tõlgendab teksti kooskõlata teksti ideede ja väärtustega (Gatsby väärtuste kriitika vs. väärtuste ülistamine). Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J
20. Saj Autonoomiateooriad: rõhutatakse sõnakunsti iseseisvat, reaalsest sõltumatut olemust. Kirjandus on subjektiivse reaalsuse väljendus. Sellest lähtuvad mitmed filosoofilis- teoreetilised suunad: näiteks fenomenoloogia (kirjandus on teadvuse fenomen, millest väljaspool pole midagi); uuskriitika, new criticism (close reading, lähilugemine, teost tuleb lugeda sõltumata välisest, rõhutati keele olulisust, kirjanduslikke võtteid (metafoor, iroonia vms); strukturalism (kirjandust vaadeldakse struktuurina, mis eraldatud ajahetkest) 6. Luuleteksti ja proosateksti erijooned Luule, lüürika, poeesia tähendab värsskõnes ehk seotud kõnes loodud teoseid Värsivorm on seotud emotsiooniga. Emotsionaalse pinge väljendamiseks kasutati rütmilist väljendust. Algselt kuulus kokku muusika ja tantsuga (lüürika vrd kreeka k. lyra) Lüüriline mina vaatepunkt, millest lähtuvalt luuletus on kirjutatud
nii maailmakirjandus kui iga rahvuskirjandus eraldi. Ka on näiteks piiblikaanon, mis on kindlaks määratud. Kirjanduskaanon on aga ähmane ja muutub. Kriitika: kirjanduskaanoni ülesehitus on kooskõlas eliidi, valitseva klassi huvidega. Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust.
Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjanduse otstarbeks retooriliste vahendite kasutamise näitlikustamine. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne). Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? • kirjandus kui poeetiline keel (kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele[rütm, sõnakasutus]) • kirjandus kui funktsioon (väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud) • kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid see ei pruugi olla eesmärk kellelegi teisele)
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate
taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate žanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles “Tõlgendusest” (Περὶ Ἑρμηνείας, De Interpretatione,350 eK).
Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja zanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate zanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles "Tõlgendusest" ( , De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja
printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (vabavärss, piltluule, DuChamp). Ilukirjandus on lisaks seotud kunstilise fenomineiga (esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), mis tekib kommunikatsioonisituatsioonis. Kuna ilukirjandus kuulub kunstisfääri, on selge et see on tehtud (techné), iseloomulik on fiktsionaalsus, spetsiifika sõltumine keelelisest olemusest (luule vs romaan), aktiveertiakse keele poeetiline funkstioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? Kommunikastioonisituatsiooni tähtsaimad komponendid on AUTOR TEKST LUGEJA; tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
· Bioloogiline aspekt Milline on tegelase päritolu ja välimus? Perekonnaromaani puhul on kasulik joonistada tegelaste sugupuu. · Psühholoogiline aspekt Milline on tegelase siseelu: millised mõtted, soovid ja lootused suunavad tema käitumist? · Sotsiaalne aspekt Milline on tegelase ühiskondlik positsioon ( amet, elukoht, varanduslik seisukord, klassikuuluvus)? Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega? · Kujundlik aspekt Mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta? Mida kõneleb tegelase välimus ta maailmavaate kohta? Tegelaskuju loovad suhetegrupid 1. Tegelase suhe loo jutustajaga, kui selleks pole tegelane ise (Kuidas esitab jutustaja tegelast? Kas jutustaja valgustab tegelase siseelu või näitab teda vaid tegevuses? Millistest tegelase elu tahkudest teoses juttu tehakse, milliseid välditakse? Kas jutustaja esitab tegelasest koondportree?) 2
kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks: Tähendusühtsuse suurenemine Väljendusühtsuse suurenemine Uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine Kordused ja vastandused Ümberütlemised Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid 1. eufooria/ kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon- konsonant/ assonants - vokaal/ eesriim) 3
Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem selle tähendus kitsenes. Tänapäeval mõeldakse väljamõeldise (fiction) all ilukirjandust, proosateoseid. Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst.
Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele Kirjanduse kriitiline funktsioon- kirjandus asub pühendumuse(lojaalsus olemasolevale
anekdoot). PROOSA sidumata (värsistamata) kõne. LUULE värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim) LÜÜRIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. (RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe
Ei väldi päevapoliitikat, vaid muudab selle oma aineks. Selle puhul räägitakse avatud demokraatliku riigi kontekstist. Etnose all ei peeta siin silmas rahvast, mille puhul on oluline religioosne aspekt, vaid hüpatakse üle 19. sajandist ja pimedast orjaööst ning jõutakse välja taarausuni. Etnofuturistide arvates pole rahvus midagi püha see pole ainus printsiip, mis organiseerib rahvast, kultuuri. Lammutatakse stereotüüpseid arvamusi iroonia, paroodia ja sarkasmi abil. Koomika. Mängulisem suhe rahvaga. Nemad esitavad oma programmi rahvuse tuleviku jaoks. Nn inetu keel kasutatakse kõnekeelt, slängi, roppusi. Oma loomingumeetodi defineerimiseks mõtlesid "Hirohalli" liikmed välja termini - etnofuturism. Sõna autoriks on Karl Martin Sinijärv. Kõige üldisemalt võiks seda paljulubavat ja intrigeerivat terminit määratleda nii: etnofuturism ühendab arhailise, ürgse, meie rahvusele
rühmituse mõttelaad ja teod. Selleks on Tartus tegutsenud Hirohall. Selle kooslusesse kuulusid Kivisildnik, Sinijärv, Jüri Ehlvest, Kauksi Ülle, Valeria Ränik. See kooslus tutvustas sellist ideoloogiat nagu etnofuturism. Selle ideede selgitus on trükitud Vikerkaares 1990/5. Üks oluline kujund on siin paralleelsuse kujund. Selleks kõneviisiks, mis läbib ka seda teksti lisaks hüübinud vere manifestile, on iroonia. Paralleelsuse kaudu esitatakse natsiooni tuleviku väljavaadet koos erinevate väliste teguritega. Sellele rahvuslikule kultuurile ei saa olla suunanäitajaks kompass, mis näitab kahes suunas tulevikku ja minevikku. Siin osutatakse ikka samale probleemile, et eestlane ei vaata nii palju tulevikku, kuivõrd ta kannatab mineviku pärast. Küsimus on selles, et ega me ei saa minevikku ära kaotada, kuid see minevik tuleks teha üheks osaks olevikust ja tulevikust
tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (18901946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920). aktsentueeriv värsisüsteem vt rõhuline värsisüsteem. akrostihhon luuletus, mille värsiridade esimesed tähed moodustavad kellegi nime, mõne sõna või fraasi. Näiteks: xxx Silmades taevas ja meri Inimene sinisilmne Nagu peoga kühveldet teri Imeline valge Meeled tuultele valla Uued vaod vaotuman palge Süda sädemeid kalla Tuli kõik neelab alla Voogab päev üle lõõsan maa Algaman merel kui tõus Lebada kauem ei saa Geenid veel jõus Eestimaa (Andrus Rõuk.) aleksandriin 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel.
mis leiti 1889. Sisult maalähedasem ja ilmalikum kui Brockmanni pulmalaul. Kui Brocmanni tekst käsitles elitaarset pulma, siis see autor käsitleb rahvalikku sündmust. Kuna kirjeldatakse eestlaste pulmapidu, võib arvata, et tegu on eesti autoriga. Siin kirjeldatakse omaaegseid 5 pulmakombeid: mida süüakse-juuakse, tavaks mängida pilli ja selle saatel tantsida. Luuletus lõpeb lahkumise vihjega, st pulmapidu on peetud. Leina- ja matustelaule on vähe säilinud ja tuntakse vähem. Neis arendatakse piiblimotiive ja ideid, nt jumalapoja ohverdamine inimkonna hüvanguks, surnust ülestõus, surmajärgne elu. Matuselauludes esines vastandusprintsiip: inimelu on lühike ja pinnapealne, samas esitatakse jumaliku päritolu igaviku idee – elu haprus VS usu tugevus. Matuseluule eesmärk on pakkuda lohutust kurva sündmuse taustal.
Eesti kirjanduse ajalugu II 1. Loeng 10.09 ja 2. loeng 11.09.13 1917 revolutsioonid -> Veebruari revolutsioon, Oktoobri revolutsioon riigikorra kukutamise aasta. 1918 Eesti iseseisvumine -> Saksa okupatsioon 1918 1920 Vabadussõda 1924 kommunistide riigipöördekatse 1920. ja 1930. Aastate vahetus majanduskriis 1934 Konstantin Pätsi võimuhaaramine --> kehtestatakse osaline eeltsensuur; ei kata kõiki valdkondi. Formaalselt tsensuuriametit ei ole, aga propagandatalitus tsensuuri kehtestab. Kirjanik pidi hakkama arvestama, et tema sõnu kasutatakse / võidakse kasutada tema enda vastu. Eesti kirjandusest suurem osa on ilmunud tsensuuriajal. 1939 Nõukogude sõjaväebaaside rajamine 1940 Nõukogude okupatsioon 1941 Saksa okupatsioon 1944 Nõukogude okupatsioon 1917. - 1920. Iseloomulik joon on, et tegemist on dünaamilise ajajärguga, kõik koguaeg muutub. Eesti ajaloo seisukohalt kaks tähislikku dokumenti on 1918. Manifest Eestimaa rahvastele,
koomiks kuulutused e. grafiti reportaaz fisid tatoveering kiri kujundatud tekstid Ilukirjandus ehk belletristika (kirjandus kui kunst) I Eepika ehk proosa 1)Rahvaluule muinasjutud - " 3põrsakest" muistendid ehk müüdid - Suur Tõll naljandid - "Peremees ja sulane" Leida Tiagme anekdoot mõistatused vanasõnad( lühike, terviklik, hinnanguline ja kujundlik ütlus) - Pill tuleb pika ilu peale kõnekäänud (piltlik väljend) - magab nagu surnu valm (õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas, tegelased tavaliselt loomad) . "kilpkonna ja jänese võidujooks " - Aisopos 2)Romaan - "Inimlik komöödia" Honore de Balzac pentaloog - "Tõde ja õigus" A.H.Tammsaare tetraloog - Aadu Hint" Tuuline rand" triloogia - E.Vilde "Mahtra sõda" , " Kui Anija mehed Tallinas käisid" , "Prohvet Maltsvet"
Teine moodustatakse esimesest ja täidab ühte spetsiifilist funktsiooni. Semiootiliste süsteemide vahelised suhted HOMOLOOGILINE SEOS, mis rajab korrelatsiooni kahe semiootilise süsteemi osade vahele. Erinevalt eelnevast pole see seos mitte täheldatav, vaid kehtestatav tänu seostele, mida avastatakse või mida kahe selgesti eristatava süsteemi vahel rajatakse. Homoloogia olemus võib olla varieeruv, intuitiivne või läbimõeldud, substantiivne või strukturaalne, kontseptuaalne või poeetiline (Baudelaire). Olemuselt intellektuaalsemat homoloogiat näeb Panofsky gooti arhitektuuri ja skolastilise mõtte vahel INTERPRETEERITAVUSE SEOS. Keele vaatepunktist lähtudes on see seos fundamentaalne, kuna just keel on kõikide semiootiliste süsteemide interpreteerija. Ühelgi teisel süsteemil pole "keelt", milles ta võiks kategoriseeruda ja interpreteeruda vastavalt oma
"Tuuline rand" 1955-66 saarlased hakkavad Tagarannas oma laeva ehitama, 4. osa keskmes on perekond Tihu. Tõnis Tihu saab laevakapteniks- vastandid Juhan Smuul rahvakirjanik Koguvast. 1946 luulekogu "Karm noorus", poeem "Stalinile ja "Järvesuu poiste brigaad". Olukirjelduste kogumik "Kirjad sõgedate külast", "Muhu monoloogid", reisikiri "Jäine raamat" (sai Lenini preemia), luuletus "Mälestus isast", näidend "Metskapten e Kihnu Jõnn" Debora Vaarandi Valjalast, elu lõpul elas Tallinnas. "Eesti mullad" 1965 esimene Liivi preemia laureaat. Poeemid "Talgud Lööne soos", "Alla Mari", luuletus "Saaremaa valss" Ülo ja Jüri Tuulik Abrukalt. Ülo tõsisem, romaan "Sõja jalus" sõrulaste küüditamine II ms lõpus. Jüri peamiselt jutustused "Meretagune asi", Abruka lood, "Räim pisike kena kala"
.................+2 3. Kirjanduslikud rühmitused (4)..................................................................+3 4. Saaremaalt pärit kirjanikke..........................................................................4 5. August Kitzbergi draamalooming.............................................................+4 "Kauka jumal".........................................................................................+5 6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast....................................................+6 7. Edvard Vilde draamalooming...................................................................+6 "Pisuhänd"...............................................................................................+7 8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + "Idioot"...........................................+8 Lühike sisukokkuvõte "Idioot"................................................................+9 9
annaabi.ee 
