MINU, KUI ÕPETAJA PROFESSIONAALNE ARENG (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Eelkoolipedagoogika osakond
Gerli Ruus
MINU, KUI ÕPETAJA PROFESSIONAALNE ARENG
Essee
Juhendaja : Aino Ugaste, prof
Tallinn 2014
Milline on minu kujutlus koolieelse lasteasutuse õpetajast?
On üldlevinud tõde, et kasvukeskkonnast sõltub, milliseks kujuneb ja areneb laps. Sellepärast on oluline, et last ümbritsev keskkond oleks lapsesõbralik, täis avastamisrõõmu ja elamusi pakkuv . Õppetegevuste läbiviimisel on väga oluline õpetaja poolne ettevalmistus ja teadmiste edasi andmise oskus lastele. Õpetaja tegevus rühma juhtimisel ja õppimisel on mudeliks lastele. Teadlane Sonia Blandndford leiab, et efektiivsed õpetajad töötavad niisugusel viisil, mis soodustab laste õppimist hoides ja arendades samas nende eneseväärikust.
Pean oluliseks, et koolieelse lasteasutuse õpetaja on oma käitumise ja olemusega lastele eeskujuks, oskab olla paindlik, täpne, rahulik, ennast kontrolliv, valitsev vajalikes situatsioonides . Õpetajas peab olema peidus mängu- ja avastamis lusti. Oleme oma väikeses rühmas juht, kes on õiglane, siiras, sõbralik, aus ja kasutab häält asjakohaselt. Juhina tuleb õpetajal kujundada koostöös lastega selged käitumisnormid , need kehtestada ja oskuslikult suunata lapsi nendest kinni pidama . Hea õpetaja omab oskust kuulata lapsi, kui vanemaid, taluda hästi pinget ja oskuslikult ennetada ja ära hoida konflikte ehk õpetaja on paindliku lähenemisega. Minu kujutluses lasteaia õpetajat sobib hästi iseloomustama illustreeriv
pilt 1.
Pilt. 1
Vähem oluline ei ole õpetaja oskus oma teadmisi edasi anda lastele huvitavalt ja et lastes tekiks huvi aine vastu. Õpetaja ülesanne on sellise õpikeskkonna loomine, mis suunab lapse uudishimu, huvi ja õpimotivatsiooni, samuti toetada lapse aktiivsust ja enesesuunamist. Õpetaja peab oskama kuulata lapsi ja austama lapse loomulikku viisi õppida ning andma aega õpitu omandamiseks (Hujala 2004). Uute teadmiste saamisel ei tohi ära unustada ka õppimist, õpetamist ja töötamist. Kuid kõik eelnimetatu peab toimuma mänguliselt. Mäng on laste loomulik tegevus, mille käigus areneb lapse isiksus tervikuna . Läbi mängu lapsed õpivad, arenevad ja saavad anda edasi oma ideid ning tundeid. Lastele meeldib mängida ja mäng motiveerib neid saama üha enam uusi teadmisi. Teine märkimisväärne lähenemisviis kasvatusele on kogemuslik õppimine ja sellest tulenev elamuslik õppimine, mille tulemusena jääb õpitu sügavalt meelde. Selle tõestuseks on lapsed kellele on jäänud varajasest mälestusest meelde tugev mälestuspilt, elamus kogemuskeskkonnast (Vienola 2003).
Seega saab öelda, et eelkoolipedagoogika tugineb kaasajal lapsest lähtuval õpetamisel. Oluliseks peetakse õpetaja professionaalsust, kus õppe- ja kasvatustegevuste planeerimisel tuleb õpetajal arvestada laste erinevate individuaalsusega, füüsilisearenguga, hinnata lapse vaimset ja hingelist arengut ning meelte arengut, mis on tunnetuslikud. Hoolikalt planeeritud keskkond julgustab last arvamust avaldama, algatama ja looma. Õpetaja peab tekitama lapses huvi, ergutama laste loovust, uudishimu, kujutlus- ja algatusvõimet ning laps peab saama teha, mis talle meeldib ja huvi pakub. Õpetaja ise peaks olema laia silmaringiga loovisiksus, et lapsi hinnata, julgustada ja innustada neid originaalsusele. Kuigi iga laps kasvab ja areneb ainulaadselt, läbivad kõik lapsed teatud arenguetapid . Õpetaja arvestab lapse käesolevat arenguetappi ja sellest lähtuvalt planeerib sobivaid tegevusi, et kindlustada iga lapse edukus. Lõpetuseks sobib hästi Confucius`e
mõttetera :
„Räägi mulle ja ma unustan,
näita mulle ning ehk ma jätan meelde,
kui osalen siis saan kindlasti aru.“
Milles seisneb minu kui õpetaja professionaalne areng?
Ma pean õpetaja professionaalse arengu juures äärmiselt oluliseks pidevat õppimist, oma teadmiste hulga suurendamist, enesetäiendamist, uute suundade ja innovaatiliste ideedega kaasas käimist. Analüüsida oma tegevust ja pidevalt püstitades endale uusi eesmärke ja sihte. Analüüsides oskan ennast paremini mõista ja mõtestada oma kogemusi õpetajana ja seeläbi leian võimalusi uuel moel tegutsemiseks. Minu isiklik professionaalne areng õpetajana sai alguse Tallinna Ülikooli Pedagoogilisest Seminarist, mille ma 2013. aastal lõpetasin. Rakendusliku kõrghariduse omandamisega sain ma teadmised ja oskused, kuidas on õige lapsi mänguliselt ja lapsest lähtuvalt õpetada. Tallinna Ülikooli Pedagoogilisest Seminaris viimasel aastal õppides avastasin ma, et minus on tärganud tugev soov oma teadmisi täiendada magistriõppes. Mulle oli hakanud tunduma, et mida rohkem ma teadmisi saan, seda rohkem on mul veel õppida ja avastada õpetajana. Tundus täiesti loomulik, et jätkan oma õpinguid magistriõppes Tallinna Ülikoolis. Tallinna Ülikoolis õppimise ajal on minu silmaring oluliselt laienenud selles osas, mis puudutab lasteasutuse juhtimist. Õpetajana olen muutunud enesekindlamaks, julgen rühmas teha asju omamoodi, sisse viia uuendusi ja olen elavdanud lasteaia siseselt õpetajate vahelist koostööd. Olen teadlikumaks saanud lasteasutuse juhtimisest ja oma maja siseselt olen teinud ettepanekuid dokumentatsiooni korrastamiseks, ümbertegemiseks jne ja neid koos direktoriga ka ellu viinud. 3. oktoobril 2014 sain ma Rae Vallavalitsuselt tänukirja, kus mind tunnustati tulemusliku pedagoogilise töö eest aktiivse noore õpetajana lasteaias Pillerpall.
Lisaks magistriõpingutele olen läbinud erinevaid koolitusi, mida olen pidanud vajalikuks oma professionaalse arengu seisukohast . Pean enesearendamist ja harimist oluliseks iga indiviidi seisukohalt - tänapäeval peetakse õppimist elukestvaks tegevuseks või lausa eluviisiks. Elukestvaõppe all peetakse silmas kõiki elu jooksul ette võetud õppetegevusi, eesmärgiga parandada oma teadmisi ja oskusi (McMillan & Weyers2011). Teadmised ei kujune üksnes teadustegevuse tulemusena, vaid üha rohkem muutub väärtuslikuks kogemuspõhine teadmine ehk teadmised. Just kogemuste vahetamisele ja teineteiselt õppimisele on kogu meie eksistents üle ehitatud (Roger 2003).
Minu jaoks on oluline õppimise juures siht ehk eesmärk, kuhu ma tahan välja jõuda. Omale püstitatud eesmärkide poole aitavad mul jõuda, endale antud lubadused, tahtejõud ja sisemine motivatsioon ning soov panna ennast proovile.
Oma õpetaja professionaalses arengus olen ma jõudnud sinna, kus ma tunnen ennast kindlana hetkel tehes oma tööd, olen avatud uutele pakkumistele ja ettevõtmistele, mis laiendaksid mu silmaringi. Aktiivse õpetajana olen jäänud silma Rae vallavalitsusele, kuhu mind kutsutakse hariduskomisjoni liikmeks. Läbi sellise väljakutse saan jällegi arendada oma teadmisi, avardada oma silmaringi ja kaasa rääkida alusharidust puudutavates küsimustes, olla lähedal seadusete loomisel ja innovaatiliste ideede elluviimisel vallas, teisalt saan edasi töötada rühmaõpetajana.
Minu töid ja tegemisi õpetaja professionaalse arengu seisukohalt iseloomustab mind pilt 2. Tugev puu, mis olenemata ilmaoludest kasvab tugevaks , suureks, ta paistab kaugele ja sobib sinna keskkonda, kus ta hetkel on, õnne korral saab ladvast noppida vilju ning mis peamine „Kõike mida ma ette võtan, teen südamega!“
Pilt.2
Milline on minu kujutlus õppe-ja kasvatustegevusest lasteaias?
Hoolikalt planeeritud keskkond julgustab last arvamust avaldama ja looma. On teada, et kasvukeskkonnast sõltub, milliseks kujuneb ja areneb laps. Sellepärast on oluline, et last ümbritsev keskkond oleks lapsesõbralik, täis avastamisrõõmu ja elamusi pakkuv.
Töötan lastega vanuses 2-3 aastat ja olen arvamusel, et kui õpetaja on ise loovisiksus siis suudab ta motiveerida lapsi loovalt tegutsema. Sõimerühma lastega viin palju planeeritud tegevusi läbi kunstikeskuses, kus lastel oli võimalik igapäev oma kätega midagi luua ja sõnadeta suhelda. Nii oli lastel igapäevaselt võimalus maalida ja joonistada. Lastele meeldib tegutseda kunstipesas looduslike värvidega, kus lapsed saavad tunda lõhna, maitset , tekstuuri. Näiteks: tutvustasin lastele looduslikke värve nagu punapeet (annab punakaid toone), mustikas (annab sinakaid toone), maasikas (roosakaid toone). Peale selle, et kõik olid söödavad asjad ja neil oli võimalus neid maitsta , said lapsed nendega väga lõbusalt lasta fantaasial lennata . Näiteks „Maasikapõld vihmasajaus“ maasikatega tehti pildile kujundtrükki, vihmalompe tegid lapsed paberile mustikaid näpuga katki vajutades. Taustaks mängis CD-lt vihmasadu . Silmnähtavat rõõmu ja lõdvestust pakkus väikestele lastele maalimine käte ja sõrmedega . Läbi mängulise tegevuse omandasid lapsed uusi teadmisi nagu: õppisid tundma maasika , peedi, mustika nimetusi, kõik kolm on söödavad ning neid saab loendada ja lapsed õpivad aru saama põhjus tagajärg seosest.
Laste meelistegevuseks on alati olnud meisterdamine . Huvitav on leida meisterdamiseks vahendeid meid ümbritsevast loodusest ja kasutada ära erinevaid jääkmaterjale, andes fantaasia abil neile uue elu. Meisterdamine on nii mäng, looming, matkimine kui ka katsetamine. Lastele on käelises tegevuses kõige lähedasem paberist meisterdamine. Kunstikeskuses võivad lapsed näiteks pabernukke ise teha, see arendab kujutlusvõimet ja loomingurõõmu. Nukud annavad lastele jõudu. Nukkudele saavad lapsed rääkida oma tunnetest, hirmudest, rõõmudest, lootustest, kogemustest ja ideedest. See on kasulik kõigi laste vaimsele tervisele. Tegevusi planeerides mõtlen ma alati sellele, kuidas on võimalik lastele läbi muusika edasi anda teadmisi: koduloomadest , aastaaegadest, kultuuri- ja muusikasündmustest ning kasutada rahvakalendri tähtpäevi, mille tähistamine lastele mõistetaval viisil aitab süvendada rahvustunnet, Muusika ja laps neid kahte saab rühmaõpetaja kogu päeva jooksul omavahel oskuslikult siduda. Laulmine , tantsimine, patsutamine, mõnel laste pillil mängimine – kõike seda on võimalik tegevustes rakendada.
Lavastusmängud ja muusika ühendavad kujutlusvõimega seotud tegevusi ja arendab laste loomingulisust. See annab võimaluse muuta laulu lavastusmänguks või muinasjutu muusikaks. Näiteks: muusika tunnis õpitava laulu lavastamine pakub lastele palju mängulisust. Kasutades liigutusi ja liikumist, illustreerivaid hääli, helisid (kehapillid, rütmipillid) saab laulu sõnadest luua lavastusmänge, esitada dialooge ja erinevaid rolle. Muinasjuttude jutustamine või raamatute matkimine võib olla seotud matkimismängudega, kus erinevaid tegelasi ja sündmusi matkitakse liigutuste ja häältega. Muinasjuttude esitamise käigus saab õppida järjestusseoseid – ees, taga, suurem, väiksem. Laste kujutlusvõime ja tähelepanu suurendamiseks võib õpetaja tegelasi illustreerida rütmipillide mängitud häältega. Folkloorsed laulumängud ühendavad laulmise, sõnalise tegevuse ja tantsimise. Siin on palju mängulisi lahendusi, mis võimaldavad laste erinevatel oskustel esile tulla ning teineteiselt õppida.
Loodus on ammendamatu allikas ja lastele kõige enam mõistetav. Lastega saab kuulata loodushääli nii maal, kui linnas ning matkida neid liigutuste ja sümbolitega. Muusika saatel liikumine aitab tunnetada muusikat ja avastada oma keha väljendusvõimalusi. Seetõttu muusika saatel erinevate kehaosade rütmiliste liigutuste sooritamine kujundab motoorikat, koordinatsiooni ja rütmitunnet. Kui nooremad lapsed jäljendavad algul vaid õpetajat, siis kogemuse kasvades saavad lapsed lasta oma fantaasial lennata ning igaüks ise saab olla liigutuste ettenäitajateks. Muusika meeleolude ja karakterite väljendamine liigutuste ja liikumisega annab võimalusi fantaseerimiseks ja loovmänguks. Luues liikumise ja muusika abil kujutluspilte, kaasavad lapsed oma loomevõime ning nad võivad esitada väga erinevaid liikumisvorme. Spontaanse eneseväljendusel põhineva loovliikumise abil saab kujutada ja matkida kõike, mida laps näeb või kuuleb . Nii võib laps improviseerida näiteks loodusnähtusi (vihm, lumi, rahe, lörts , tuul). Seejuures stimuleerib kujutlusvõimet sobiva karakteriga muusika või pilliheli, mille abil muutub keha kõikvõimalike ideede väljendajaks. Muusika ja kunstilised tegevused lähtuvad fantaasiast ja loomingulisest eneseväljendusest. Hääled ja helid on väljendatavad värvide, joonte, mustrite abil. Visualiseerida saab erinevaid loodushääli, pillide hääli, muusika karakterit ja tundeid. Lastel on võimalik õppida tundma vastandeid , mis põhineb värvidel või ka vastavatel joontel ja kujunditel pintsliga , kriidiga, pliiatsiga. Hele/tume, terav/pehme on väljendatavad nii kujutavas kunstis, kui muusikas. Laulude joonistamisel saavad lapsed kõik koos korrata laulusõnu, arutleda sisu üle ja seejärel joonistada sellest oma nägemuse.
Õpetajana meeldib mulle lastega läbi viia draamatöö projekte. Mulle on omane mõtteviis, et laps õpib läbi kogemuste. Mitte mina õpetajana ei räägi lastele valmis teadmisi, vaid minu ülesanne on luua selline keskkond, kus lapsed saavad ennast loovalt väljendada ja seeläbi omandada uusi teadmisi. Draama projektiga saab siduda näiteks: fantaasiavõimlemise ja loova liikumise, mille läbi lapsed omandavad matemaatilisi teadmisi, keele õppimine läbi näitemängude, elu olemuse ja elu rütmide õppimine läbi rütmimängude, – eesmärgiks on selle mõtte ja võimaluse ülevalhoidmine, et elus võikski inimene teha seda, mis talle südamelähedane on. Õpetajad peaksid olema leidlikud oma töös ja katsetama julgemalt uusi ideid tööde teostamisel.
Kasutatud kirjandus:
Hujala, E. (2004). Uuenev alusharidus . Tallinn: Kirjastus Ilo.
McMillan, K., Weyers, J. (2011). Õppimine kõrgkoolis tudengi käsiraamat . Tallinn: Archimedes.
Roger, S. (2003). Õppimine tegelikkuses: sotsiokultuuriline käsitlus . Võru: Võru Täht.
Vienola, V. (2003). Keskkonnakasvatus lasteaias. Tallinn: Kirjastus Ilo.