Milton Freidmann (Referaat) (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Milton Freidman
Referaat
Koostaja : Hando Rand
Tallinn 2013

Contents

2
Contents 2
Sissejuhatus 3
3
Elulugu 4
1. HEAOLURIIK 5
2. VAESUS JA KORRUPTSIOON . 8
3. MONETARISM 9
Kokkuvõte 10
Lisa 11
Tsitaate: 11
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Käesolev referaat käsitleb ameerika majandusteadlase ja sotsioloogi Milton Freidmani elu, loomingut ja õpetust. Freidmani olulisus peitub tema keerukatel avaliku korra ja majanduse analüüsides ja teooriates, mille on ta teinud rahvale arusaadavaks ning mis mõjutavad tänini majanduspoliitikat üle maailma
Käesoleva referaadi eesmärk on esiteks anda ülevaade Milton Freidmanni eluloost ja teiseks tuua välja tema tähtsamad filosoofilised vaated, mis on mõjutanud majandust, ning need lahti seletada.
Milton Friedman 90 juubel Valges Majas

Elulugu

Friedman Milton sündis 1912.a. USA juudi immigrantide (Ungari- Ukraina päritoluga) perekonnas New Yorkis ja suri 94 aasta vanuses 16. novembril 2006.a. San Franciscos. Ta läbis kiiresti matemaatika bakalaureuseõpingud Rutgersi Ülikoolis, teenis magistrikraadi Chicago Ülikoolis 1933.a. ja doktorikraadi majandusstatistika erialal Columbia Ülikoolis New Yorkis 1946.a. Tema doktoritöö juhendajaks oli Simon Kuznets (Nobeli majanduspreemia laureaat 1971.a.). (4)
Aastatel 1946-1977 töötas M. Friedman Chicago Ülikooli õppejõuna. Ta oli kolme USA vabariiklaste valitsuste (kui presidentideks olid B. Golwater, R. Nixon ja R. Reagan ) majandusnõunikuks. Alates pensionile minekust 1977. a. oli M. Friedman seotud Hoover Instituudiga, osaledes mitmesugustes teadus- ja meediaprojektides, propageerides liberaalseid majandusvaateid. Teda on peetud 20.sajandi teise poole üheks mõjuvõimsamaks majandusteadlaseks kõrvuti John Keynes ´iga. (3, 4)
M. Friedmani tähtsamateks majandusteaduslikeks töödeks peetakse raamatuid „Ameerika Ühendriikide rahandusajalugu 1867-1960” (1963) ja „ Kapitalism ja vabadus” (1994).

• Ta töötas välja positiivse (eetilistest tõekspidamistest ja normatiivsetest otsustest sõltumatu) majandusteaduse metodoloogia.
  
• Friedman lõi Chicago Ülikoolis parempoolse majandusfilosoofia koolkonna, mida hakatinimetama Chicago koolkonnaks.
  
• 1976.a. omistati talle Nobeli majanduspreemia.
  

Milton Freidmann oli 1912 aastal sündinud ameerika majandusteadane ja statistik . Ta oli pärjatud ka Nobeli majanduspreemiaga ja on tuntud oma majandusanalüüside, rahandusteooriate ja majanduse stabiliseerimispoliitika teooriate poolest.
Paljud usuvad, et Hiina üleminek turumajandusele, kahekohalise inflatsioon peatamine USAs ja mujal, paljude valitsuste otsused müüa riigiettevõtted eraettevõtjatele ning proportsionaalne tulumaks on kõik alanud Friedmanist. Milton Friedmani surm aastal 2006 ei ole peatanud tema ideede mõju jätkumist maailmale. Kuigi Friedmani ei ole, tema ideed jäävad. (3)

1. HEAOLURIIK

Milton Freidmani arvates on heaoluühiskonnad eksiteel. Kuigi algul on süsteem toiminud hakkab see vaikselt iseennast sööma. Freidmanni arvates peab ühiskonnakorraldus lähtuma olukorrast.
Sellest on Milton, koos oma naise Rose-ga, kirjutanud raamatus “ Valikuvabadus ”. Autorid esitavad küsimuse: Miks on kõik need heaoluriigi poolt loodud programmid pettumuse valmistanud? Olid ju eesmärgid õilsad ja humaansed. Miks pole eesmärke saavutatud? Vastus on neile küsimustele geniaalne : kulutatakse vastavalt sellele kelle raha kulutamiseks on ning mis eesmärgil kulutusi tehakse. Kokkuvõtlikult öeldes on kulutamiseks neli võimalust:

Kulutatakse enda raha endale

Kulutatakse enda raha kellegi teise jaoks

Kulutatakse kellegi teise raha enda jaoks

Kellegi teise raha kulutatakse kellegi teise jaoks.
Vastavalt sellele toimub ka säästmine. Kõige efektiivsemalt kulutatakse/kasutatakse enda raha oma huvide rahuldamiseks. Säästmise huvi on enda raha kulutamisel ka kellegi teise jaoks, kuid väärtusskaala lastakse allapoole. Kulutades enda raha isiklikul otstarbel tahame ju loomulikult saada nö. täie raha eest võimalikult kvaliteetset kaupa/teenust. Kellegi teise raha enda huvides kulutamisel säästmise huvi kui selline pea puudub, kuid meil on stiimul saada võimalikult täit väärtust. Madalaima väärtuskategooriaga kulutamiseks tuleb lugeda võimalust kus keegi teine kulutab kellegi teise raha. Sellist raha kasutust võib sõna otseses mõttes lugeda raiskamiseks, sest mingit stiimulit efektiivsuse osas pole. (1)
Hoolekandeprogrammid kuuluvad kulutamise/kasutamise iseloomult kolmandasse ja neljandasse kategooriasse ning seega efektiivsusele lootmine on siin püha helesinine unistus. Kusjuures programme haldav bürokraatia kuulub hüve saamise mõttes kolmandasse kategooriasse, st nende puhul on eelkõige huvi kasutada maksumaksja raha enda huvides või nagu ütlevad autorid - nad võtavad lõunast osa, tellides loomulikult endile maitsva eine. Nii on riiklikult finantseeritavatesse hoolekandeprogrammidesse juba eos sisse kirjutatud korruptsioon ja tüssamine. Lisaks sellele, et heaoluprogrammid kuuluvad oma olemuselt 3. - 4. kategooriasse. sisaldavad nad veel üht olulist ohuallikat, mis seisneb küsimuses: kust tulevad riiklike abiprogrammide rahalised vahendid ning mil viisil? Loomulikult saab kellegi teise raha kulutada ju ainult siis, kui seda kelleltki ära võtta e. teisisõnu - riigil on võim kehtestada erineva suurusega kohustuslikke makse. See aga on jõu kasutamine, mis mõistagi on halb vahend - kipub korrumpeerima parimatki eesmärki. Niisiis ohustab heaoluriik seni kasutatud mõttes tegelikult meie vabadust. Niisiis on aeg ümber vaadata käibiv heaoluriigi paradigma ning luua uus. See on küli aeganõudev protsess, kuid kindlasti mitte tulutu. (1)
Heaoluriigid on jõudnud kriisi. Seda eelkõige kulutuste kasvu ja efektiivsuse languse tõttu. Oma aja kohta edumeelsed riiklikult finantseeritavad sotsiaalprogrammid sõid ja söövad endid ise, tahame seda või mitte. Siin on tegu vaat' et loodusseadusega ning iseloomustama sobib situatsiooni vanasõna "oma nahk on lähemal". (1)
Lähtudes eelpool mainitud raha kulutamist/kasutamist iseloomustavatest kategooriatest, saaksid nö. noored/uued heaoluühiskonda rajavad riigid panna aluse uuele heaoluriigi paradigmale. Eelkõige tuleb kriitiliselt üle vaadata riiklikult osutatavad sotsiaalprogrammid ja sihtrühmad. Ei saa eitada riiklike programmide vajalikkust , kuid igal meetmel on oma optimaalne toime aeg, mille ületamisel hakkab programm enda bürokraatiat tekitama ja toitma. Sellises faasis meetmed on raiskamine ja tuleks kas lõpetada või omandi ja finantseerimise vormi muuta. Kindlasti tuleks sotsiaalkindlustuses tehtavad maksed ( pensionid , töötus, ravikindlustus etc.) personaliseerida. Ühiskonnastatud maksed ei motiveeri indiviidi ega tööandjat neid tasuma , pigemini annavad võimaluse "halli" majanduse vohamiseks. Sanktsioonidest ja ähvardustest pole tulu, ümbrikupalk ei kao Eestist niipea. Inimene tahab elada nüüd, siin ja praegu ja ega ta noorest peast pensionile mõtle. (1)
Kui vähegi võimalik, tuleks vältida võimalusi, kus kasutada/kasutada on kellegi teise raha, kas enda või kellegi teise huvides. Teise raha enda huvides kasutamine on teadagi mis ja nö võõrast raha võõrastele kasutades suhtutakse rahasse ja selle eest saadavasse suhteliselt ükskõikselt ja lohakalt, mis tingib ülemäärase raiskamise ning millel pole eesmärgiga lõpuks võimalik sidet leida. See tundub olema peamine sõnum, miks heaoluriik senises mõttes USA - s. Suurbritannias, Rootsis, Soomes jne on kriisi jõudnud. (1)

2. VAESUS JA KORRUPTSIOON.

Milton Freidman on tuliselt argumenteerinud vaesust , vabadust ja selle põhjuseid. Ta ei pea rikaste käitumist vaesuse põhjustajaks. Friedmani arvates tuleks alustada probleemide otsimist valitsusest . (5)
Olulisima probleemina näeb Friedman afroameeriklaste eriharidust ja eraldi koole. Seal ei saa afroameeriklased jätkusuutliku haridust ning seega korralikku tööd. Tänu sellele on töötus afroameeriklaste seas 30-40 %. (5)
Teisesks on suureks probleemiks miinimumpalk. See põhjustab diskrimineerimist, kus makstakse mitte töö kvaliteedi eest, vaid kasutatakse ära kui töölisel on väike štaaž. Sellest tulenevalt andekad noored ei pruugi tahta enam töötada alal, kus nende põhioskused on.(5)
Kolmandaks oli Friedman vastu liigsele toetuste süsteemile. Esiteks paneb see paljusid ekspluateerima toetussüsteeme, tehes inimesed laisaks , ning, toetuse saajad ei ole enam motiveeritud kvaliteetset tööd tegema. Teiseks, maksumaksjal oleks oma rahade üle parem kontroll, sest kui maksumaksja annab raha valitsusele ning too lubab seda kasutada toetusteks, siis tahes tahtmata tekib kodaniku poolt umbusaldus ning praeguse lokkava korruptsiooniga, ei võigi teada mis sellest saab.(5)
Korruptsioon on Ameerika Ühendriikiides Friedmani arvates liiga suur. Põhjus on väga lihtne. Paljud asjad on ülereguleeritud. Korruptsioon on esiteks juba see, kui seatakse turumajandusele regulatsioone ja makse, millest ühiskonnale mitte mingit mõju pole, vaid ainult täidavad riigikassat, ning annavad poliitikutele võimaluse võtta altkäemaksu.(5)
Maksude koha pealt leiab Friedman, et üks probleemsemaid osi maksusüsteemis on aktsiisimaks , mis erineb osariigiti. Näiteks on see Virgina osariigis palju madalam, kui New Yorkis, seega smugeldatakse palju sigarette Virginiast New Yorki osariiki, ning märgistatakse võlts New Yorki maksumärkidega. Friedman arvab , et kui aktsiisi New Yorgis võrdsustada Virginiaga, saaks korrakaitseressurssi kasutada palju olulisemate probleemide lahendamiseks. (5)

3. MONETARISM

M. Friedmani vaated ei leidnud peale peale II Maailmasõda kaua aega mingit laiemat tähelepanu, sest siis domineerisid J. Keynesi majanduse riikliku reguleerimise ideed, mida viisid ellu USA demokraatide poolt juhitud valitsused. Friedmani elutööks sai J. Keynesi, J. Schumpeteri, J. Galgraithi ja teiste keinsianistide seisukohtade kritiseerimine ja ümberlükkamine. (1)
M. Friedman pidas vajalikuks ületada majandusraskusi ja kriise mitte laiaulatusliku riikliku reguleerimise – riigikapitalismi arendamise, vaid vaba ettevõtluse arendamise kaudu. Ta töötas välja monetarismi teooria, kritiseerides samas J. Keynesi majandusvaateid rahaturgude reguleerimiseks juba alates 1950.a. Monetaristid olid seisukohal, et turu toimimise kõige tähtsamaks elemendiks on raha. Nende juhtmõtteks oli „ Money matters” („ rahal on tähtsus”). Monetaristliku teooria aluseks oli kvantitatiivne rahateooria, mille järgi rahamass ringluses viib proportsionaalsetele hindade muutumisele. Raha peamine funktsioon on hindade taseme määramine. M. Friedman näitas, et kui rahahulk väheneb, siis 6-12 kuu pärast väheneb ka tootmise maht, edasi 6-12 kuu pärast langevad ka hinnad. Ta näitas, et kõik suuremad majanduslangused USAs vaadeldud ligemale saja aasta jooksul olid seotud rahahulga vähendamisega keskpanga poolt või riigikassa vigadega majanduspoliitika kujundamisel. (1, 2)
M. Friedman uuris ka seosesid rahahulga ja laenuprotsendi vahel. Ta leidis, et rahahulga suurenemine alandab kõigepealt protsendimäära, sest liigse raha omanikud hakkavad ostma obligatsioone. Obligatsioonide hind tõuseb koos laenuprotsendi langusega. Ülejäänud liigne raha läheb tarbimiseks ja teiste väärtpaberite ostmiseks, mis ergutab majandust. Viimane omakorda kutsub esile hinnatõusu, väheneb liigse raha hulk ja uuesti tõuseb laenude protsendimäär, mis hakkab jälle majanduskasvu piirama. Monetaristid rõhutavad, et riik peab kindlustama vaid üht - tagama ettevõtlusele võimalikult soodsa keskkonna. Monetaristid ei poolda erinevate sotsiaalsete eesmärkide püstitamist. (1, 2)

Kokkuvõte

Friedmani ideed on olnud vägagi valgustavad terve maailma majandusüksustele. Tema ideed on kasutusel senini . Näiteks puudub paljudes riikides miinimumpalga regulatsioon täielikult.
Tema ideed majanduse arendamisest on inspireerivad. Ta tõi rahvani valitsemissüsteemides haigutavad suured augud, vead ja korruptsiooni.
Friedmani teooria monetarismist on vaimustav, kuid tegelikkuses ettevõtetele täielike vabade käte andmine pole end viimasel ajal õigustanud. Huvitav oleks teada, kuidas oleks Milton Friedman praegust majanduskriisi kommenteerinud.

Lisa

Tsitaate:

• „Ühiskond, mis seab võrdsuse vabaduse ette, ei saa kumbagi.“
  
• „Valitsuse lahendus probleemile, on tavaliselt sama halb, kui probleem ise.“
  
• „ Inflatsioon on üks kuju maksustamisest, mida saab määrata ilma õigusaktideta.“
  
• „Meil on süsteem, mis jätkuvalt maksustab tööd ning toetab töötust.“
  
• „Üks suur viga on hinnata tegutsemisviise ja programme nende eesmarkide järgi, tulemuste asemel.
  

Kasutatud kirjandus

„Kapitalism ja vabadus“ Freidmann, Milton; 1994

„Valikuvabadus“ Friedman, Rose; Friedman, Milton 1992

„Milton Friedman“ Hoover Institution
http://www.hoover.org/about/report/2008/milton-friedman

„Milton Friedman“ Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Milton_Friedman

Milton Friedmani kõned
http://www.youtube.com/watch?v=L-7oMOxPjNE&list=PL1F247DEB4A651538