Milton Friedman (0)

Milton Friedman – monetarism Monetarism   on   majandusteooria   ja   -poliitikasuund,   mis   peab   majandusarengu   määravaks teguriks ringluses oleva raha hulka. Monetarismi saab jagada nelja faasi: esmane monetarism, Chicago vana monetarism, klassikaline monetarism ehk monetarismi kõrgaeg ja poliitiline monetarism. (Monetarism, 2018) Klassikaline   monetarism   tekkis   1950.–1960.   aastatel   USA-s,   kui   USA   majandusteadlane Milton Friedman töötas koos oma Chicago kolleegidega välja monetarismi majandusteooria, kritiseerides   John   Maynard   Keynesi   rahaturgude   reguleerimist   ja   valitsuse   sekkumist toetavaid majandusvaateid (Raig, 2010). Friedman on tuntud vabaturumajanduse liberaalsete ideede propageerijana, ta pooldab valitsuse vähest sekkumist majandusse. Friedman väitis, et majandus   on   stabiilsem,   kui   seda   oletasid   varajased   keinslased.   Kui   Friedmani   vaated laienesid   ja   need   sünteesiti   mõttekoolkonnaks,   kujunes   välja   ka   koolkonna   nimetus   – monetarism. (Monetarism, 2018) Monetarismil on kolm peamist aspekti: 1) eramajandus on põhiliselt stabiilne – hindade ja palkade paindlikkus tekitavad tugevaid isekorrigeerimisomadusi. Langusperioodid kalduvad olema lühikesed ja mõõdukad; 2) aktiivsuspoliitika teeb rohkem halba kui head. Parim poliitika on lihtsalt jätta majandus rahule; 3)   raha   on   tähtsaim   majandusmuutuja   –   raha   võib   pikapeale   mõjutada   ainult inflatsioonimäära,   kuid   üsna   kiiresti   avaldada   suurt   mõju   kõigile   majandusmuutujatele. (Monetarism, 2018) Monetaristid   on   seisukohal,   et   turu   toimimise   kõige   tähtsamaks   elemendiks   on   raha. Monetaristliku   teooria   aluseks   on   kvantitatiivne   rahateooria,   mille   järgi   viib   ringluses rahamass   proportsionaalsele   hindade   muutumisele.   Raha   peamine   funktsioon   on   hindade taseme määramine. Friedman näitas, et kui väheneb rahahulk, siis järgneb sellele ka tootmise mahu ja hindade alanemine ja et kõik suuremad majanduslangused USA-s viimase saja aasta jooksul   olid   seotud   rahahulga   vähendamisega   keskpanga   poolt   või   riigikassa   vigadega majanduspoliitika   kujundamisel.   Friedman   leidis,   et   rahahulga   suurenemine   alandab kõigepealt protsendimäära, mis omakorda hakkab ergutama laenamist ja investeerimist ning


seeläbi kogu majandust. Viimane omakorda kutsub esile hinnatõusu, väheneb liigse raha hulk ja   uuesti   tõuseb   laenude   protsendimäär,   mis   hakkab   jälle   majanduskasvu   piirama.   (Raig, 2010) Monetaristid rõhutavad, et riik peab tagama ettevõtlusele võimalikult soodsa keskkonna. Nad ei poolda sotsiaalsete eesmärkide püstitamist kriisis majanduse reguleerimisel. Majandust on vaja   riigil   juhtida   vaid   rahapoliitiliste   meetmetega,   mis   reeglina   tähendab   ka   ettevõtjate maksude vähendamist ja riigi sotsiaalkulutuste kärpimist. Lisaks peab riik tagama, et käibel raha hulk ei tekitaks ülemäärast inflatsiooni. Sellepärast ei tohiks käibele lastava raha hulk kasvada aastas mitte rohkem kui 5% sõltuvalt majandustsükli faasist. (Raig, 2010) Kõige   kriitilisemalt   on   monetarismi   suhtunud   keinsistide   koolkond,   seda   eriti   pärast 1980ndate inflatsioonivastast poliitikat USAs, millele järgnes majanduslangus. Monetarismi vastased   väitsid,   et   Föderaalreserv   ei   suutnud   rahanõudlust   rahuldada,   mistõttu   vähenes saadaoleva kapitali hulk. (Radcliffe, 2019) Keinsistid ja monetaristid olid erineval arvamusel selles,   kui   suur   on   majanduse   võime   end   ise   tasakaalustada   ning   millisel   määral   peaks  valitsus sekkuma. Vastupidiselt keinsistidele väitsid monetaristid, et valitsuse sekkumine läbi rahapoliitika suurendab inflatsiooni ja väljatõrjumist. (Keynes, 2013) Friedmani   tähtsus   majandusajaloos   on   märkimisväärne.   Teda   võib   pidada   Eesti   praeguse majandusmudeli  üheks alusepanijaks.  Friedman  oli suur vabaturumajanduse  toetaja.  1970. aastatel kasvas paljudes riikides inflatsioon, samas tööpuudus ei vähenenud, kuigi valitsused üritasid seda kulutuste suurendamisega alandada. Friedman kujundas sellest tulenevalt uue mõttemalli,   milleks   oli   riikide   majandusele   kasvueesmärkide   seadmine   ja   rahapakkumise suunamine (ehk monetarism). Võib öelda, et kogu maailm on Friedmani teesidest midagi õppinud,   sest   kommunism   on   langenud   ning   isegi   Vietnamis   ja   Hiinas   on   rohkemal   või vähesemal määral vabaturumajandust. (Uljas, 2007)


Kasutatud materjalid Monetarism. (2018). Wikipeedia. Loetud aadressil https://et.wikipedia.org/wiki/Monetarism Raig, I. (2010). Liberaalse majanduse viletsus Eestis. Sirp, 16. aprill. Loetud aadressil https:// www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/liberaalse-majanduse-viletsus-eestis/ Radcliffe, B. (2019). Monetarism: Printing Money To Curb Inflation. Loetud aadressil https://www.investopedia.com/articles/economics/08/monetarism.asp J. M. Keynes. (2013). Wikipeedia. Loetud aadressil  https://et.wikipedia.org/wiki/John_Maynard_Keynes Uljas, H. (2007). Eesti majandusmudeli isa Milton Friedman. Postimees, 18.veebruar. Loetud  aadressil https://majandus24.postimees.ee/1631627/eesti-majandusmudeli-isa-milton- friedman