Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita" kokkuvõte peatükkide kaupa (28)

Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita”
Esimene osa
Esimene peatükk: Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatuga
Oli lämbe kevadõhtu. Mihhail Berilioz ja Ivan Nikolajevitš Ponõrev (luulejtaja, varjunimega Bezdomnõi) istusid Bronnaja tänava pingil ja jõid aprikoosijooki. Äkki nägi Berlioz enda ees poolläbipaistvat pika mehe kuju. Ta sulges silmad lootuses, et nii nähtu kaob. Kui ta silmad avas oligi viirastus kadunud. Ta hakkas kaaslasega Jumala olemasolu üle arutlema. Mõne aja möödudes ilmus tänavale ühe musta ja ühe rohelise silmaga mees. Peagi sekkus ta vestlusesse. Mõlemad mehed arvasid, et ta on välismaalane ning püüdsid kindlaks teha millisest riigist mees pärit on ning kuidas ta nii hästi vene keelt oskab. Tuli välja, et mees on sakslane ning polüglott. Võõras ennustas Berliozile kuidas ta sureb .Teda pidavat tapma vene naine (kommunistlik noor), kes tal pea otsast lõikab. Samuti ennustas ta, et MASSOLIT-i koosolek ( Moskva kirjanduslik assotsastsioon) jääb ära, sest Annuška pillas päevalilleõli maha. Võõras oli Venemaal, et uurida maag Aurillac Herberti käsikirju. Ta ise tegeles samuti musta maagiaga. Lõpuks teatas ta, et Jeesus oli olemas ning selleks ei pea tõestust olema.
Teine peatükk: Pontius Pilatus
Prokuraator Pontius Pilatus vihkas roosilõhna ent just seda ta tänna pidevalt tundiski. Samuti oli tal kohutav peavalu. Ta pidi tegelema Ješuaga ehk Ha-Nostriga. Ha-Nostri nimetas kõiki headeks inimesteks. Pontius vihkas, et teda nii kutsuti ning lasi tsensuurio Marcus Rotitapjal mehele õpetada, kuidas peab rääkima. Edaspidi kasutas Ješua sõna hegemon. Ha-Nostri sai aru, et Pontiusel on peavalu ning ta sooviks oma koera Bangaga koos olla. Pilatus määras mehe süüdi. Oli Paasapühade aeg ning sellega seoses tuli üks süüdimõistetu vabastada. Valida oli Ha-Nostri ja Barbase(röövel ja mõrvar) vahel. Vabaks lasti Barbas.
Kolmas peatükk: Seitsmes tõestus
Ivan Nikolajevitš oli magama jäänud ega teadnud nüüd kas vestlus tundmatuga oli olnud unes või ilmsi. Berlioz läks helistama . Võõras mees karjus veel järgi, et ta võib tema tädipojale Kiievisse telegrammi saata. Berlioz kohkus, sest ta polnud mehele oma tädipojast rääkinud. Berlioz nägi taas viirastuses esinenud meest. Berlioz läks pöördväravate juurde, libises ja kukkus rööbastele. Naistrammijuht küll pidurdas, kuid see enam ei aidanud. Berliozi mahalõigatud pea veeres mööda Bronnaja tänava sillutist alla.
Neljas peatükk: Tagaajamine
Ivan Nikolajevitš jooksis õnnetuspaigale ning vajus siis esimesele pingile. Ta kuulis kuidas üks naine hüüdis, et Annuška oli päevalilleõli pudeli puru teinud. Ta läks tagasi Bronnaja tänavale, et võõra mehega rääkida. Nüüd teskles aga mees, et ta ei oska vene keelt. Välismaalase juurde oli ilmunud ka teine kummaline mees (ruuduliste pükste ja katkiste näpitsprillidega). Ivan hakkas neid taga ajama . Kummaline seltskond täienes veel kahel jalal käiva musta kassiga. Peagi kaotas poeet nad kõik silmist. Ta oli veendunud, et nad on majas nr.13 korteris 117 ning suunduski neid sinna otsima . Korteri vannitoast paistis valgust ja Ivan avas ukse. Seal oli naine vanni võtmas, mitte kummaline seltskond. Ivan läks kööki ja võttis sealt küünla ning ikooni. Seejärel lahkus ta korterist. Poeet jalutas tagasi Bronnaja tänavale. Seal andis ta oma riided ühe mehe kätte, et ise ujuma minna. Ujumast tagasi tulnud avastas ta , et riided on kadunud. Talle oli jäetud selga panemiseks ainult aluspüksid ja kaasa võtta küünla, ikoonid ja tikud.
Viies peatükk: Oli see alles lugu Gribojedovis
MASSOLIT-i liikmed ootasid Berliozi Gribodejovis asjatult . Peala tunniajasat ootamist läksid nad alla kohvikusse. Seal kuulsid nad Berliozi traagilisest õnnetusest esmakordselt. Mõne aja pärast märkasid nad valget kuju ja tulukest. Arvati, et see on kummitus, kuid tegelikult oli tegu Ivaniga. Ta käitus nagu hullumeelne otsides välismaalast kohviku laudade alt.Ta võeti kinni ning saadeti hullumajja.
Kuues peatükk: Skisofreenia , nagu oligi öeldud
Rjuhhin(üks MASSOLIT-i liige) läks poeediga kaasa. Doktor uuris, mis Ivan Nikolajevitšiga oli juhtunud. Ivan  (32.aastane) üritas hullumajast põgeneda. Talle tehti rahustav süst ning viidi üksikpalatisse. Rjuhhin oli Ivani käitumisest šokeeritud. Ta oli ka solvunud, et Ivan oli ta „ vaenlane ” (Rjuhhin  imetles Ivani kirjutisi, kuid poeet vihastas selle peale ja sõimas Rjuhhinit).
Seitsmes peatükk: Jube korter
Stjopa Lihhodejev oli Varjeteeteatri direktor ning Berliozi naaber. 50-nda korteriga (korter, kus Berlioz elas)oli alati salapäraseid asju juhtunud. Inimesed kadusid ega tulnud enam tagasi. Stjopa, kes (pohmelliga) ärkas nägi toas baretiga tumedat kuju. Tegu oli sama musta maagiga, kes Berliozi surma ennustas. Maag Woland olevat Stjopaga esinemise osas lepingu sõlminud (Woland väitis seda, kuid Stjopa seda ei mäletanud). Stjopa helistas maagi sõnade kinnitamiseka Varjeteeteatrisse. Sealt saigi ta maagi sõnadele kinnituse . Peagi ilmus tema ette ka ruudulises riietuses mees ja suur kass . Ilmus ka neljas olevus : lühike ja tüse ühe kihvaga mees. Stjopa kaotas teadvuse. Kui ta ärkas oli ta Jalta muulil.
Kaheksas peatükk: Professori ja poeedi jõukatsumine
Ivan ärkas valges palatis. Ta oli nüüd rahulik ega märatsenud. Ta märkas nuppu ning vajutas seda. Tema ette ilmus silinder , millelt pidi ta valima , mida soovib. Ivan vajutas nupul „ Velsker ”. Velsker tuligi ning vannitas Ivani, andis talle uue pidžaama ja saatis kabinetti , kus teda küsitleti ning uuriti. Peale hommikusööki tuli ivani juurde doktor Stravinski , kellele Ivan usaldas oma loo välismaalasest. Poeet soovis miilitsasse minna, et keegi välismaalase kinni püüaks. Doktor veenis ta ümber ning soovitas tal kaebus kirjalikult esitada(Ivani poleks keegi pidžaama või veel hullem eelmise õhtu riietusega tõsiselt võtnud) Tegelikkuses ei uskunud tema lugu ka doktor.
Üheksas peatükk: Korovjevi tembud
Korteriühistu esimees läks Berliozi korterisse. Kabinetis oli katkiste näpitsprillidega mees. Veidrik meelitas mehe äri tegema. Ta lasi maagi ajutiselt sisse kirjutada ning maksis kohe Bossoile (korteriühistu esimees). Kodus peitis Bossoil 400 rubla ajalehepaberi sisse aj pani ventilatsioonilõõri. Korovjev (näpitsprillidega veidrik) teatas ametivõimudele, et Bossoilil on ventilatsioonilõõris peidus raha ning, et ta sahkerdab valuutaga. Mindigi Bossoili juurde asja kontrollima. Bossoili WC ventilatsioonilõõrist leitigi raha. Mees ei saanud tõestada, et raha on ausal teel saadud, sest sõlmitud leping oli kui ime väel portfellist kadunud. Bossoil võeti kinni.
Kümnes peatükk: Uudiseid Jaltast
Varjeteeteatri finantsdirektori Rimski juurde toodi pakk roheliste paberitega, millele oli trükitud Wolandi esinemiskuulutus. Oodati Stjopat, kuid teda ei ilmunudki. Toodi mitmeid telegramme Stjopalt Jaltast. Arvati, et see on mingi nali, sest Stjopa poleks kuidagi nii kiiresti Jaltasse saanud minna. Helistati Stjopa korterisse. Telefonile vastas lõpuks Korovjev, kes esitles end Wolandi tõlgina. Ta väitis, et Stjopa läks linna lõbusõitu tegema. Siis meenus administraator Varenuhhale, et avati uus kõrts „Jalta” ning tõenäoliselt on Stjopa seal. Rimski käskis Varenuhhal siiski igaks juhuks telegrammid uurijatele viia. Varenuhha sai telefonikõne, milles teda seda käsku täitmast keelati. Varenuhha soovis siiski oma ülemusele lojaalne olla. Enne lahkumist kontrollis ta veel, kas väljakäigud on korga tehtud. Seal ilmus ta juurde kassi näoga mees ja ühe kihvaga mees. Nad peksid Varenuhhat. Tõusis torm, hakkas sadama ning lõi välku. Peksjad viisid administraatori Stjopa korteri juurde esikusse . Mehed haihtusid ning asemele ilmus punasejuukseline roheliste fosforiidi helgiga silmadega alasti näitsik. Kui ta Varenuhhat puudutas õhkus näitsikust jäist külmust. Kui neiu teda suudelda püüdis kaotas Varenuhha teadvuse.
Üheteistkümnes peatükk: Ivani kahestumine
Ivan ei suutnud kuidagi avaldust valmis kirjutada. Ta puhkes nutma. Talle tehti taas süst. Õhtul imestas Ivan, et ta on juhtunu suhtes palju rahulikumaks muutunud. Temas oli justkui uus ja vana Ivan korraga. Ivan jäi magama. Äkki ilmus rõdule üks mees. Ivan kergitas end kohkumata voodist üles, et külalist uurida.
Kaheteistkümnes peatükk: Must maagia ja selle paljastamine
Laval esitati jalgratta etendus. Lava taga tegi näpitsprillidega mees Rimskile tema uuriga triki. Etendus oli menukas. Tehti trikk kaardipakiga, pandi raha sadama, naised said uusi kingi ja riideid, paljastati tõsiasi(naise ees), et Arkadi Apollonovitš kohtus näitlejanna Militsa Andrejevna Pokobatkoga. Samuti võeti ühel mehel pea otsast, kuid pandi see ka hiljem tagasi. Esinenud seltskond haihtus peale etenduse lõppu õhku.
Kolmeteistkümnes peatükk: Kangelase ilmumine
Ivani juurde tuli mees kõrvalpalatist. Ta oli hooldaja hajameelsuse tõttu endale võtmekimbu hankinud. Ivan rääkis kuidas ta oli haiglasse sattunud. Meister (külla tulnud mees) arvas , et Ivan kohtas Saatanat. Meister oli esimene, kes Ivani kuulas ning teda toetas. Külaline rääkis ka oma loo. Ta oli kirjanik ning kutsus end meistriks. Ta kirjutas romaani Pontius Pilatusest.Ta pani teosesse kogu oma hinge. Romaani kirjutamise ajal oli ta olnud eraklik ning püsis kodus. Kui romaan hakkas valmis saama lubas ta endale ka jalutuskäike. Ühel päeval kohtas ta kollaseid lilli hoidvat neiut. Naine oli abielus, kuid külastas siiski kirjanikku. Kui romaan valmis sai viis meister selle kirjastusse, kuid seal keelduti seda avaldamast. Ajalehes hakkasid ilmuma romaani arvustused (enamasti halvustavad). Artiklid tekitasid meistrile vaimuhaiguse, mille tõttu ta hirmu hakkas tundma. Ta põletas isegi oma romaani ära. Ühe peatükki suutis siiski kohatud neiu tulest päästa. Meister tuli ise hullumajja ravile. Meistri ja Ivani vestluse ajal toodi ravilasse mees, kes väitis, et tal pea maha lõigati ning mees, kes ventilatsioonilõõri peidetud rahapakkidest rääkis.
Neljateistkümnes peatükk: Olgu kiidetud kukk!
Rimski sai telefonikõne, milles tal keelati helistada. Peagi tuli sisse Varenuhha. Ta rääkis, et Stjopa olevat olnud kõrtsis „Jalta” telegrafisti täis jootnud ning siis Jalta nimega telegramme saatnud. Peagi tundus Varenuhha Rimskile kahtlane. Ta oli kindel, et Varenuhha valetab. Varenuhha varjas end ajalehega valguse eest. Nüüd märkas Rimski, et mehel pole varju. Aknast üritas sisse pääseda punasejuukseline alasti näitsik. Rimski päästis kukk, kes oma kiremisega koidiku saabumisest teatas. Olevused kadusid ning Rimski kiirustas tänavale. Ta sõitis taksiga rongijaama. Rimski sõitis rongiga Leningradi .
Viieteistkümnes peatükk: Nikator Ivanovitši unenägu
Nikator ivanovitš, kes oli hullumajja toodud valuutade pärast, nägi unes, et ta viidi teatrisaali. Seal toimus etendus, kus meestel lasti valuutade omamine üles tunnistada. Nikator ei tunnistanud seda üles. Tema lärmamise tõttu läbi une ärkasid ka teised haiglas üles ning jäid alles peale süsti magama.
Kuueteistkümnes peatükk: Hukkamine
Mindi Kolgata mäele, et röövlid ristidel tappa. Kohale tuli külarahvas ning Levi Matteus . Ta kahetses, et ta polnud koos Ha-Nostriga rännanud, sest siis oleks mees võib-olla vaba. Ta soovis, et tal oleks nuga ja saaks end tappa. Levi Matteus jooksiski leivapoodi ja varastas sealt noa. Ta ei pääsenud kuidagi Ha-Nostri juurde. Levi hakkas jumalat sajatama. Mõne aja pärast tekkiks taevasse äikesepilv. Sellest hoolimata tapeti risti löödud vargad . Kui timukad olid lahkunud päästis Levi Matteus surnukehad köidikutest. Ta põgenes mäeltt koos Ha-Nostri laibaga.
Seitsmeteistkümnes peatükk: Rahutu päev
Oli päev peale Wolandi etendust. Kõik Varjeteeteatri töötajad olid hämmeldunud. Nüüd olid kadunud juba Lihhodejev, Varenuhha ja Rimski. Teatrisse tulid miilitsatöötajad. Nad lasid uurimiskoeral (Ruutuäss) uurida Rimski kabinetti. Raamatupidaja Vassili Stepanovitš pidi sõitma Vaatemängude ja Kerget Tüüpi Lõbustuste Komisjoni ning eilse kassa (21711 rubla) üle anda. Kui ta taksojuhile 10-ne rublalisega maksta soovis, siis sõidukijuht keeldus. Tuli välja, et eilsel etendusel jagatud kümnelised muutusid hiljem millekski muuks. Samuti kadusid naistel uued kleidid seljast. Komisjoniski oli toimunud kummalisi asju. Komisjoni esimehe Prohhor Petrovitši juurde oli eelmisel päeval tulnud kassi näoga mees. Ta ärritas esimeest, mille peale Prohhor ütles: „Kurat mind võtku!” Peale seda jäi temast järele vaid pintsak, mis tööd edasi tegi. Vaatemängude komisjoniski polnud kõik korras. Seal hakkasid inimesed laulma. Lermantov olevat rajanud laulukoori. Endale abiks oli ta toonud näpitsprillidega mehe. Peale esimest laulukooritundi ei suutnud enam keegi laulmist lõpetada. Lauljad viidi vaimuhaiglasse. Stepanovitš suundus rahandusosakonda ja püüdis kassa ära anda. Üle andmisel muutus raha välisvaluutadeks ( Kanada dollarid, Inglise naelsterlingid, Hollandi kuldnad, Läti latid, Eesti kroonid ). Ta arreteeriti.
Kaheksateistkümnes peatükk: Külastajad, keda seiras ebaõnn
Berliozi tädimees, Maksimiljan Andrejevitš Poplavski, sõitis Moskvasse peale seda kui oli saanud telegrammi sisuga: „Jäin nüüdsaama Patriarhi tiikide ääres trammi alla. Matused reedel kell kolm. Sõida. Berlioz.” Poplavski arvas, et telegrammi kirjutades on tehtud lihtsalt mõned pisivead . Moskvas läks ta Berliozi korterisse. Seal kohtas ta näpitsprillidega meest, musta kassi ning ühe kihvaga meest. Korterit ta endale ei saanud ning pidi Kiievisse tagasi sõitma. Samasse korterisse suundus nüüd Varjeteeteatri einelauapidaja Andrei Fokitš Sokov. Ta soovis rääkida kümnesest, mis lihtsalt paberilehtedeks muutuvad. Oma küsimusele ta vastust ei saanud, kuid kuulis maagilt, et sureb 9 kuu pärast veebruaris maksavähki Esimese Moskva Ülikooli kliiniku neljandas palatis. Kohkunud mees läks arsti juurde, kuid mingeid märke vähist tal ei olnud. Peale arsti juurest lahkumist ilmus doktor Kuzmini lauale must kassipoeg . Peagi lendas sisse ka varblane , kes ühte jalga järgi vedas. Kuzmin tellis endale kaaanid.
Teine osa
Üheksateistkümnes peatükk: Margarita
Meistri armastatu nimi oli Margarita Nikolajevna. 30-aastanevMargarita oli abielus väga tuntud eriteadlasega. Tema mees oli kolmeks päevaks komandeeringusse sõitnud. Margarita nägi unes, et onnist astub välja meister ja kutsub teda enda juurde, Margarita arvas, et see tähendab ta enda peatset surma või taaskohtumist. Margarita sõitis trollibussiga samasse kohta, kus ta oli meistrit kohanud. Trollis räägiti surnukehast, kelle pea oli kirstust ära varastatud. Mrgarita juurde pargipingile tuli istuma ühe kihvaga mees, Margarita sai teada, et trollis oli räägitud Berliozist. Kihvaga mees meelitas Margarita välismaalasega kohtuma . Ta andis Margaritale kreemi ning lubas kell 10 helistada ning öelda, mis edasi tuleb teha.
Kahekümnes peatükk: Azazello kreem
Täpselt pool kümme määris Margarita end kreemiga. Kreem muutis ta kümme aastat ilusamaks. Margarita andis kõik oma riided, kingad , pesu, sukad teenjannale. Mehele kirjutas ta lühikese hüvastijätukirja. Kell kümme helistas Azazello ja teatas, et on aeg lennata välismaalase juurde. Üle värava minnes pidi naine ütlema: „Nähtamatu!” Margarita lendaski luua seljas minema.
Kahekümne esimene peatükk: Lend
Margarita vaatas linnas ringi ning avastas „Dramliti maja”. See oli „Dramaturgi ja Literaadi maja”. Elanike nimekirja uurides leidis ta ka Letnski nime (mees, kes meistri elu ära rikkus). Margarita hävitas ta korteri. Peale seda kihutas ta minema. Peagi avastas ta, et teenjanna Natalja Prokotjevna sõidab tema järel orikaga. Orikas tundis ta ära Nikolai Ivanovitši. Jõe juurde jõudnud, käis Margarita suplemas. Jõe teisel kaldal võeti naist vastu kui kuningannat. Naine sõidutati autoga Moskvasse (autojuhiks oli vares ).
Kahekümne teine peatükk: Küünalde valgel
Kohale jõudnud juhatati Margarita Wolandi juurde. Margarita pidi olema balli perenaine . Kass Peemont ja Woland pidasid maha malematši, mille kass kaotas. Margarita juurde soovisid pääseda ka Natalja ja Nikolai. Teenjanna lubatigi naise juurde, kuid orikas saadeti kööki kokkade juurde.
Kahekümne kolmas peatükk: Saatana suur ball
Margaritat pesti verega, hõõruti lehtedega, anti selga paks, kuid läbipaistev roosakas roosilõhnadega rüü. Jalga anti roosiõlmetest kingad ja kaela raske puudlipildiga kett. Margarita pidi kõik külalised vastu võtma. Tal hakkasid sellest käsi ja jalg, mida suudeldi meeletult valutama .Teda pesti taas verevannis. Nüüd jalutas ta saalis ringi ning jõudis šampanjapurskkaevuni, kus külalised suplemas käisid ning joobnuna väljusid. Peagi jõudis ta saali keskel olevale kõrgendikule. Saali tuli Woland mõõgaga.Tal oli Berliozi äralõigatud pea kandikul. Woland nimetas teda parun Maygelliks. Parunist hakkas verd purskuma ning peeker täideti sellega. Woland jõi ning tema riietus muutus ilusaks.Ka Margarita pidi jooma. Peale seda kadusid külalised ning saal muutus hämaraks ja ilmetuks.
Kahekümne neljas peatükk: Meistri äratoomine
Wolandi toas oli kõik nagu enne balli. Azazello eputas oma laskmisoskusega. Ta lasi täpselt poti seitsmel märgitud kohta. Kass üritas sama teha 2 märgitud kohaga, kuid tabas hoopis öökulli ja alasti nõia Hella kätt. Hommik hakkas saabuma ning Margarita soovis lahkuda. Woland muutis ta meelt ninglasi tal nimetada üks asi, mille täitumist ta soovib. Margarita tahtis aidata ballil kohatud naist, kellele pidevalt toodi rätikuid, millega ta oma lapse oli tapnud . Woland ei saanud seda soovi ise täita, vaid seda pidi tegema Margarita ise. Kuna see soov ei läinud arvesse, soovis Margarita meistriga kohtuda . Peagi tuli akna kaudu sisse haiglariietes mees. See oli meister. Ta oli ärevuses ning ta tuli maha rahustada. Räägiti romaanist , mille meister oli kirjutanud. Üle kõige soovisid meister ja Margarita elada vaikselt oma keldrikorteris. Seal elas, aga juba elanik . Wolandi kaotas mehe ning ta nime dokumentidest nagu teda poleks olnudki. Nataša palus , et teda jäetaks nõiaks ja ta soov täideti. Sisse tuli Nikolai Ivanovitš, kes palus tõendit selle kohta, kus ta oli öösel viibinud. Ka see palve täideti. Nüüd tuli Varenuhha, kes ei soovinud enam vampiir olla. Ka tema soov täideti. Romaani käsikirjad, mille meister oli ära põletanud, olid Wolandil tervetena olemas ja ta lasi need kohvrisse pakkida . Maragritale andis ta teemantitega hobuseraua. Seejärel asuti koduteele. Koridoris kaotas Margarita hobuseraua ära. Ringi luusiv Annuška võttis selle endale. Azazello sai selle aga tema käest tagasi. Peagi oli Margarita keldrikorteris ja uuris käsikirju. Ta kartis , et see kõik on uni ning kui ta ärkab kõik kaob. See aga polnud uni.
Kahekümne viies peatükk: Kuidas prokuraator püüdis päästa Karioti Juudast
Prokuraator Pilatus sõi õhtust ja ootas külalist. Külaline saabuski äikesevihma tõttu märjana. Peale õhtusööki andis Pilatus oma külalisele (Afranius) ülesande maha matta risti löödute kehad ja sama päeva jooksul üles leida Juudas Kariot. Kariotilt pidi ta raha võtma ja selle tagasi toimetama . Sellest pidi ta kohe peale ülesande täitmist Pilatusele teatama.
Kahekümne kuues peatükk: Matmine
Afranius lahkus. Pilatus oli masenduses ega suutnud magama jääda. Afranius peatus vaibamüüja maja juures. Ta uuris, kas vaibamüüja abikaasa on üksi kodus või mitte. Tema õnneks see nii oligi.Niza(vaibamüüja naine) juures oli ta vaid 5 minutt. Peale Afraniuse lahkumist riietus Niza kähku ümber ja läks tänavale. All-linna tänavale ilmus pöetud habemega noormees , kes suundus preester Kaifase palee poole. Peale seda ruttas ta tagasi All-linna. Tagasi teel kohtas ta Nizat. Niza meelitas noormehe õlipuuistandusse. Istanduses hüüdis noormees Nizat, kuid naise asemel ilmusid välja hoopis 3 meest, kes ta tapsid ning raha, mis ta paleest oli saanud ära võtsid. Rahakukkur sisaldas 30 tetradrahmi.Umbes kesköö paiku jäi hegemon magama. Ta nägi unes, et kõnnib kooskoera Banga ja filosoof En-Sardiga mööda kuukiirt ning arutavad hukkamisega seotud asjade üle. Pilatuse äratas Marcus Rotitapja, kes teatas Afraniuse saabumisest. Pilatus (tähetargast kuninga ja möldritütre Pila poeg) lasi hilise külalise sisse kutsuda. Mees teatas Karioti Juuda (mees, kes istanduses tapeti) surmast ning Ha-Nostrija kahe teise vangi matmisest. Pilatus oli ta tööga rahul ning kinkis talle sõrmuse. Seejärel lasi ta sisse kutsuda Ha-Nostri sõbra Leevi Matteuse. Ta uuris leivanuga ning pärgamenti, millel olid Ješua sõnad. Leevi lubas Jelešalaimis ühe mehe tappa. Tuli välja, et selleks meheks oli Karioti Juudas. Tema surma eest oli Pilatus juba hoolitsenud.
Kahekümne seitsmes peatükk: Korteri nr.50 lõpp
Maragrita jõudis peatüki viimaste sõnadeni: “...nii võttis viieteistkümnenda niisani koidiku vastu Juudamaa viies prokuraator Pontius Pilatus.” Oli saabunud hommik ning Margarita kontrollis, kas tema armastatu on alles ning heitis siis isegi magama. Samal ajal tegeleti viimasel ajal toimunud sündmuste uurimisega. Arkadi Apollonovitš Semplejarov tegeles uurimistööga. Kuulati üle Wolandi ohvreid ning kõik viitas korterile nr.50. Seal käidi mitmel korral, kuid kunagi ei leitud sealt kedagi. Mindi taas korterit uurima . Seekord avastati korterist must kass. Teda tulistati ning ta teeskles , et sai raskelt haavata . Seejärel jõi ta lonksu bensiini ning oli taas terve.Ta põgenes kõrgematesse kohtadesse ning tulistas korterisse tulnud mehi. Keegi ei saanud haavata. Ka kassi tulitati taas, kuid see ei andnud mingeid tulemusi.Kass valas korteris bensiini maha ja pani selle põlema. Ise põgenes ta akna kaudu. Kamina ette kuhu oli kukkunud ka “haavatud kass” ilmus parun Maygelli laip . Kutsuti tuletõrje. Inimesed märkasid, et aknast lendasid välja 3 tumedat meesterahva kogu ja üks alasti naine.
Kahekümne kaheksas peatükk: Korovjevi ja Peemonti viimased seiklused
Peagi olid Korovjev ja Peemont valuutapoe juures. Neid ei yahetud sisse lasta. Kui Peemont end kassinäoga meheks muutis ei olnud uksehoidjal põhjust neid enam takistada.Poes hakkas kassinäoga mees mandariine, šokolaadi ja heeringaid sööma. Korovjev pidas Peemonti kaitseks maha kõne. Kassinäoga mees valas kondiitrileti bensiiniga üle ning see lahvatas iseenesest põlema.Hetk hiljem olid nad juba Gribodjedovi tädi maja juures. Sealne uksehoidja ei tahtnud neid kirjanike restorani lasta, sest Korovjevil ja Peemontil polnud liikmepiletit. Ometigi said nad kohvikusse, sest Artšibaldovitš kutsus nad isiklikult sisse. Neile pakuti parimat teenindus. Paraku ei kestnud meeldiv olukord kaua, sest kroonikareporter Boba Kandalupski hakkas tulekahjust sosinal madam Petrakovale rääkima.Peagi tulid sisse 3 revolvritega meest, kes Peemonti ja Korovjevi pihta tule avasid.Kassi priimusest tõusis tulesammas tekitades järjekordse tulekahju.
Kahekümne üheksas peatükk: Meistri ja Maragarita saatus on otsustatud
Woland ja Azazello seisid ühe hoone kiviterrassil. Peagi tuli nende juurde Leevi Matteus. Ta edastas teate, et Woland meistri ja Maragarita endaga kaasa võtaks.Woland lubas seda teha. Azazello lendas asja korraldama . Samal hetkel tulid terrassile Peemont ja Korovjev, kes seletasid, mis oli juhtunud. Algas müristamine.
Kolmekümnes peatükk: Teele! Teele!
Margaritale ja meistrile tuli külla Azazello. Ta tõi endaga kaasa kompsu, milles oli Falermo vein (seda oli joonud Juudamaa prokuraator). Kui meister ja Maragarita seda jõid kukkusid nad kokku ning surid. Azazello lendas villasse ja jälgis kuidas Margarita suri. Ta valas Margarita suhu veidike veini ning naine ärkas. Sama tehti ka meistriga. Edasi mindi mustade lendavate hobustega stravinski kliiniku juurde. Seal jättis meister Ivaniga hüvasti. Kui Ivani toast lahkuti muutus haige rahutuks ning ta kutsus põetaja. Põetajalt sai ta teada, et meister kõrvalpalatist suri just hetk tagasi.
Kolmekümne esimene peatükk: Vorobjovi mägedel
Woland, Korovjev ja Peemont ootasid Azazellot, Margaritat ja meistrit. Kui nad saabusid anti meistrile võimalus linnaga hüvasti jätta. Mõne aja pärast palus kass luba vilistamiseks. Tema vile ehmats meistrit. Ka Korovjev vilistas , kuid tema vilet polnud kuulda. Tema vilepeale hakkas maapind pragunema, tamm koos juurtega tuli maa seest välja, hakk suri jne. Lahkudes nägi Maragarita linna asemel udupilve.
Kolmekümne teine peatükk: Andeksandmine ja igavene varjupaik
Öö tihenes, tuli välja täiskuu. Kõik ratsanikud muutusid: Korovjev ehk Fagot muutus nukraks ratsanikuks, Peemont muutus kõhnaks noormeheks, Azazello deemoniks, meister nooreks deemoniks ja Woland selliseks nagu ta tegelikult oli. Margarita märkas koeraga meest. Ratsanikud peatusid. See oli Pontius Pilatus oma koera Bangaga. Meister lasi mehe vabaks (meister oli mehest romaani kirjutanud). Woland kinkis meistrile ja Margaritale kodu.
Epiloog
Linnas liikusid veel kaua kuulujutud. Hakati uurima toimunut ning jõuti järeldusele, et Korovjev oli võimas hüpnotiseerija ning korraldas kõik. Seoses juhtunuga tapeti palju musti kasse, võeti kinni Wolandile ja Korovjevile sarnaste perekonnanimedega inimesi. Žorž Bengalski veetis haiglas kolm kuud, sai terveks, kuid pidi loobuma teatritööst. Igal kevadel täiskuu ajal haars ta kinni kaelast veendumaks, et pea on alles. Stjopa Lihhoddejev (“Jalta”) oli ravialas 8 päeva. Sealt välja saanud sai ta Rostovis toiduainetekaupluse juhatajaks. Ta ei joonud enam portveini ning hoidis naistest eemale. Finantsdirektor Stepan Bogodanovitški lahkus Varjeteeteatrist. Ta asus tööle Zamoskovoretšjesse laste nukuteatrisse. Korteriühistu esimees Nikanor Ivanovitš Bossoi, kes teatrit armastas ei tahtnud enam ühtegi teatrit näha ega ka ühestki teatrist rääkida. Aoizi Mogarõtš (mees, kes meistri sõbraks sai) asus Varjeteeteatri finantsdirektori kohale tööle. Andrei Fokitš suri nagu talle oli ennustatud Moskva Ülikooli Kliinikus maksavähki üheksa kuu pärast peale Wolandi külaskäiku. Igal kevadel tulb täiskuu ajal Patriarhi tiikide äärde pärnade alla pingile istuma Ivan Nikolajevitš Ponõrev (luuletaja).Kui ta on istunud seal 1-2 tundi läheb ta malmvõre juurde ja näeb selle taga pingil istuvat meest, kes pingsalt kuud jälgib seejärel torniakent. Ta otsib õhust oma Venust. Kõik kestab kuni avaneb villa aken ning naisehääl ta teed jooma kutsub. Koju jõuab Ivan Nikolajevitš alati haigena. Ta magab rahutult ning ärkab alati karjatusega. Siis teeb naine talle süsti ning mees magab rahulikult hommikuni ja ärkab tervena .