nagu see on orgaanilises elus, vaid raske sunniviisiline töö, suunatud iseenda vastu." Seega väljendas Hegel muutumise kategoorias oma arusaamist inimajaloost kui pideva arengu ajaloost. ,,Noorenemise" kategooriaga püüab Hegel näidata ajalooliste muutuste astmelist iseloomu. Vaimu nooruse tagasipöördumine, ütleb Hegel, pole paljas tagasipöördumine sama vormi juurde; noorenemine on iseenda puhastamine ja uuendamine. Vaim sünnib noorena nagu fööniks tuhast. 2.2 Ajalugu kui maailmavaimu areng Hegeli arvates on ajaloofilosoofia aineks maailmavaimu ( Weltgeist ) arenguseaduspärasused. Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside aluseks on maailmavaim. See maailmavaim ei ole konkreetne isik vaid pigem inimene üleüldse. ,,Vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapaneja." ( Hegel. Filosoofiateaduste entsüklopeedia, III, lk 352 ) Mõistus, avaldudes maailmaajaloos , on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja
Hegeli absoluutne idee on tegelikult inimkonna müstifitseeritud ajalooline mõistus, mis on oma kandjast lahutatud ja muudetud demiurgiks. Hegeli filosoofias on idealistliku süsteemi ja dialektilise meetodi vastuolu, mis põhjustab mitmes olulises küsimuses dialektikast taganemise. Sellest hoolimata on Hegel uusaja filosoofia dialektika rajaja. Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhitõde. Inimene on ajalooga algusest peale seotud. Ajaloofilosoofia aineks on maailmavaimu arengu seaduspärasused. Maailmavaim on aluseks kõigile maailmas toimuvatele ajaloolistele protsessidele ja sündmustele. Maailmavaimu ei seosta Hegel ühegi konkreetse isikuga ega ka Jumalaga tavainimese mõistes. Maailmavaim on pigem üldistatud inimene või inimteadvus, mis on vastandatud mõtteliselt konkreetsetele inimestele. Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija. Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat.
alustest", "Julie ehk Uus Helose", "Ühiskondlikust lepingust" ja "Emile ehk kasvatusest" ning "Pihtimused" 5. Georg Wilhelm HEGEL - sakslane - suur süsteemilooja Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane:"Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu" Ajalugu on Hegeli arvates maailmavaimu areng. Vaimu olemuseks on vabadus ning maailmavaimu areng seisneb üha täielikumas enesetunnetamises, oma olemuse vabaduse mõistmises. Maailmavaimu areng väljendub inimeste arusaamades sellest, mis on vabadus. Kunagi arvati, et vabadus on omavoli. Selline idamaiselt barbaarne arvamus iseloomustas ajaloo algust. Aja jooksul jõuab aga inimkond adekvaatse arusaamani vabadusest. Aga mis on vabadus Hegeli arvates? Hegelile olevat meeldinud aforism Vabadus on tunnetatud
arutlust tõsiasjadest ja eksistentsist? Ei. Heidetagu see siis tulle, sest see ei või sisaldada muud kui udujuttu ja fantaasiasünnitisi." Valgustusaeg Kant · Teadmised maailma kohta tulevad meelelistest kogemustest · Välised olud ja sisemsed olud · Inimese mõistuslikul tunnetusvõimel on selged piirid Romantism · Uued märksõnad olid tunne ja fantaasia, elamus ja igatsus · Romantismiajastu filosoofid käsitasid maailmavaimu kui mina, kes rohkem või vähem unenäotaolises seisundis loob maailmas asju Hegel · Igasugune tunnetus on inimlik tunnetus Marx · Materiaalsed muutused on otsustavad · Kommunistliku manifesti Darwin · Inimene on pika bioloogilise arengu tulemus · Kõik imetajad on omavahel kaugelt sugulased · Loodus võib luua täiesti uusi taime ja loomariike Freud · Psühhoanalüüs · Kõik unenäod täidavad meie soove Meie aeg
W. F. Hegel 10 13.1. Ajaloofilosoofia Ajalugu on Hegeli käsitluses protsess, mille kaudu väljendab ennast reaalsuse põhiolemus; üksikute sündmuste lõplik sisu selgub alles suhtes tervikuga. 11 Veendunud ratsionalistina on Hegeli jaoks reaalsus oma olemuselt mõistuspärane. Seega saab öelda, et maailma ajalugu suunab mõistus ning ajalugu on mõistuse/maailmavaimu väljendus. 12 Mõistuse väljenduses areneb maailm kogu aeg täiuslikkuse poole. Seepärast on ajaloolistele sündmustele iseloomulik paratamatus. Maailma lõppeesmärk on vabaduse tunnetamine, seega maailmaajalugu on vabadusetunnetuse areng. 13 Filosoof alustab oma käsitlust muistsest idamaa maailmast, kus ainult üks inimene oli vaba, nimelt despoot.
Siia valdkonda kuuluvad ajaloo mõtte ja suunitluse, eri ajastute seoste, vabaduse ja paratamatuse vahekorra jms probleemid. Ajaloofilosoofia kui iseseisva distsipliini väljakujunemisel on eriline osa Hegelil, kuigi ajaloofilosoofia probleemidega tegeles juba kristlik filosoof Augustinus (354430). Nimetuse ajaloofilosoofia võttis kasutusele prantsuse filosoof Voltaire (16941778), kes mõistis selle all universaalset ülevaadet inimkultuuri arengust. Ajalugu kui maailmavaimu areng Hegeli arvates on ajaloofilosoofia aineks maailmavaimu arengu seaduspärasused. Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside substant (alus) on maailmavaim. See maailmavaim ei ole konkreetne isik, ka mitte Jumal lihtrahvalikus tähenduses; pigem on see inimene üleüldse, abstraktne inimene või inimteadvus üleüldse, mis mõtteliselt vastandatakse konkreetsetele inimestele. Selline vastandamine saab olla vaid mõtteline, sest tegelikult "vaim ei hõlju ajaloo
temasse tärkav romantika Novalise kaudu, saksa idealistliku filosoofia F.W. Schellingi süsteemis ja Schellingist lähtuv spekulatiivne loodusfilosoofia. Maailma tuleb käsitada elava ühtsusena. Selles maailmas leiame lõpmatut mitmekesidust. Kuid iga nähtus ja olend väljendab põhiliselt samaks jäävat ühtsust erilisel viisil. Kõiksuse olemus väljendub mitmekesisuses ja mitmekesisuses valitseb ühtsus. Fröbeli järgi tuleb iga olendit käsitada maailmavaimu eri arenguastme väljendina. Igas olendis on midagi jumalikust vaimust ja igas olendis on tegev ühe ja ühtse ürgjõud. Tema palavaimaks sooviks on viia inimesi selle eluühisuse teadvusele. Midagi pole kõrgemat sellest, et inimene aimab ja tunneb elu ja olemise lõputut kokkukuuluvust loodusega, mis väljendab sama vaimu ja inimkonnaga, milles tegev sama ürgjõud. Spekulatiivse filosoofia alusel tuleb iga rahvast käsitada kui igavese idee omapärast kehastust. Igal
Tekkisid umb. 1000-800 eKr. 3) Upanisaadid Brahma raamatute kommentaarid - usundifilosoofilised teosed. Tekkisid 800-600 eKr. (Upanisaad - istudes kuulamine, retsiteerimine) Hilisemad pärimused: eeposed Ramâjana ja Mahâbhârata. Tekkisid umb. 400 eKr - 400 pKr. Õpetuse alused Õpetus on üheaegselt polüteistlik, sest on palju jumalusi, monistlik, sest tunnistatakse keskse printsiibina braahmanit ehk maailmavaimu, panteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on kõiges, monoteistlik, sest on voole, mille järgi ainus tõeline jumal on Brahma ehk Îvara (Issand), ateistlik, sest on voole, mis jumalaid ei tunnista. Jumalaid on miljoneid. Tähtsaimad on Brahma (looja, keda sisuliselt ei teenita), Vishnu ja Siva. Ajakäsitus on tsükliline. Brahma päev on maailma kestmine terveid ajastuid, siis maailm hävib ja saabub Brahma öö (mitteolemine)
Ta väitis õigesti, et isoleeritud indiviidi tunnetuse raamides ei saa teadmisi anda ei meeled ega mõtlemine. Hegel asus historismi seisukohal, inimtunnetuse ajalugu on tema järgi vaimu enesetunnetuse avaldus. Üksikud inimesed surevad, nende isiklikud teadmised ja soovid ning püüdlused hävivad. Kuid ajalugu omab reaalse eksistentsi kultuuripärandi näol. Määravaks kultuuris on vaimne, mitte materiaalne külg. Rahvaste kultuur on maailmavaimu ilming. Kanti ja Hegeli õpetustes võib näha otsest seost idealismi ja tunnetuse sotsiaalse iseloomu väärtõlgendamise vahel. Organismi eluajal omandatava informtsiooni salvestamist, s.t isendi mälu püüti kaua aega peamiselt seletada elektriimpulsside liikumisega, ent molekulaarbioloogia arenguga on tekkinud uute neurobioloogias uusi arvamusi, et eluajal omandatud informatsioon salvestatakse närvisüsteemis
filosoofiale. Paljud arenguloolised põhjused, eriti aga noore Fröbeli õnnetud kodused elamused, sünnitasid temas kalduvuse sügavale enesevaatlusele ja loodusliku ümbruse intuitiivsele kaemusele, mille tõttu tema isiksus kujunes veel eriti vastuvõtlikuks kaasaja vaimsetele liikumistele. Eriti sügavale küündivat mõju on avaldanud temasse tärkav romantika Novalise kaudu. Esiteks tuleb Fröbeli järgi iga olendit käsitada maailmavaimu eri arenguastme väljendina. Igas olendis on midagi jumalikust vaimust ja igas olendis on tegev ühe ja ühtse ürgjõud. Tema palavaimaks sooviks on viia inimesi selle eluühisuse teadvusele. Midagi pole kõrgemat sellest, et inimene aimab ja tunneb elu ja olemise lõputut kokkukuuluvust loodusega, mis väljendab sama vaimu ja inimkonnaga, milles tegev sama ürgjõud. Vastupidiselt oma ajastu paljudele teistele ideoloogidele, eeskätt J.G. Fichtele, on Fröbel
Kas on olemas maksiimide maksiimi, mis võimaldaks kontrollida, maksiimide õigsust? Vastab: selleks on kategooriline imperatiiv käitu nii, et sa võiks soovida, et selline käitumine muutuks üleüldiseks reegliks. Siin on peidus ka moraali kuldreegel: tee seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. HEGELI AJALOO FILOSOOFIA Tema ajaloofilosoofia aineks on maailma vaimu (abstraktne inimene või inimteadus) arengu seaduspärasused. 1. Maailmavaimu kavalus ehk ajaloo iroonia Inimesed lähtuvad oma tegudes isiklikust huvist ja plaanidest, kuid see ei tähenda, et ajalugu on nende teha, nimelt on maailmavaim kaval inimeste tegude tulemused ei vasta kunagu nende plaanidele. Näiteks inimene tahab naabrile kätte maksta ja paneb tema maja põlema, kuid põlevad maha ka teised külamajad, sh ka tema enda oma. Ta juhib tähelepanu kahele asjale: 1. Tulemus sisaldab alati enamat kui soovitakse. 2
Tema õpetust põhjendas, täiendas Johannes Kepler, kes näitas, et planeetidi orbiidid(tiirlemisteed) on ellipsikujulised. Giordano Bruno. Tõi palju uut humanistlikku filosoofiasse, kuid viis ka edasi Koperniku tööd ning rõgutas, et universum ei ole lõplik ega suletud ning päikesesüsteem ei ole selles erand, vaid üks paljudest samalaadsetest süsteemidest. Järelikult leidub ka elu teistel taevakehadel. Kesksel kohal oli tema vaadetes loodusfilosoofia. Tunnustas maailmavaimu kui kõigi asjade olemust ja alget, väitis ta, et loodus ja Jumal on üks ning järelikult ei asu Jumal loodusest väljaspool. Mitmes kirjutises astus vastu ristiusu põhitõdedele. Ei tunnistanud kolmainsust ega Kristuses Jumal-inimest. Paracelsus. Euroopa arstiteaduse taasrajajaks. Philippus Aureolus The... blabla oli tegelik nimi. Uskus, et haigusi põhjustavad keemilised muudatused organismis. Eriti oluline oli väävli, elavhõbeda ja soola tasakaal. Andreas Vesalius
Romantikud arvasid, et kunstnik suudab vahendada midagi, mida filosoofid ei suuda. Romantismile oli tüüpiline igatsus millegi kauge ja kättesaamatu järele, müstika, öö, hämarus, iidsed varemed ja kõik üleloomulik. Romantikuid huvitas kõik hämar, õudne ja müstiline. Üks olulisi tunnusjooni romantismil on looduseigatsus ja loodusmüstika. Romantism aitas tugevdada ka rahvaste rahvustunnet ja identiteeti. Romantismiajastu filosoofid käsitasid maailmavaimu kui mina, kes rohkem või vähem unenäotaolises seisundis loob maailmas asju. Schelling (vt Lisa 26) Schelling üritas kaotada piiri vaimu ja mateeria vahel. Ta arvas, et kogu liidus- nii inimhing kui ka füüsiline tegelikkus- on üheainsa Jumala või maailmahinge väljendus. Tema sõnum väljendavad loodus ja inimteadvus üht ja sedasama. Ta nägi looduses arengut mullast ja kividest inimteadvuseni.
4. Kirpan - väike mõõk või pistoda (võitlus rõhumise vastu) 5. Kattšha - põlvpüksid (valmidus ratsutada lahingusse) Traditsiooniline meessikhi välistunnused on eriline turban, pikad juuksed ja habe, mida küll tänapäeval alati ei järgita. Sikhid on ühiskondlikult aktiivsed ja India ühiskonnas mõjukad. Mõisted: polüteistlik- on palju jumalusi Monistlik- on õpetus, mis seletab maailma ühest algest lähtudes.(Nt. tunnistatakse keskse printsiibina Brahmanit ehk maailmavaimu`;hinduism;) Panteistlik- on kõikjumalus, jumalat loodusega samastav õpetus Monoteistlik- on üks ja ainus Jumal Askees (kreeka k. Harjutus; treening) e. asketism- on usuliste ja vaimsete eesmärkide, mõnikord ka üleloomulike võimete saavutamisega seotud eluviis. Messias- Lunastusreligioonides tulevikus oodatav taevast tulev päästja, jumalariigi tooja maa peale. (päästja, lunastaja, vabastaja) Rituaal- m ingi usu- v
filosoofia sisuga. Inimene teab Jumalast nii palju kuivõrd Jumal on inimestes iseendast teadlik. Mingis mõttes saame jumalast teada läbi selle, et jumal mõtleb endast läbi meie. Kõige kõrgem selle aste on filosoofia. Alles filosoofias saab absoluutne vaim puhta, mõttelise kuju. Sinna pole haaratud meie tunded, ilumeel, tundmused. Alles filosoofias jõuab see vaim iseendasse tagasi. Hegeli mõju on kõige tähtsam ajalookäsitluses. Maailmavaimu ja üksikisiku mitteolulisus selles. Hegel annab uue käsitluse ajaloost kõik praegune on varasemate sündmuste jätk. Mingismõttes valmistab H dialektiline mõtlemine ette revolutsioonilist mõtlemist Euroopas. POSITIVISM Prantsuse positivism 19.saj algus: revolutsioon läbi, Napoleon. Ääretult muutusterohke. Positivismi rajajaks Auguste Comte (1798-1857). Rangest perest, sai tugeva põhja mates ja loodusteadustes. Teadis täpselt mis peale hakkab eluga
Talle on ajaloolisus filosoofiline põhitõde, mille järeldused ulatuvad sügavale inimmaailma tõelisusesse. Inimene on algusest peale ajalooga seotud. Ta teeb ajaloo mõisteliseks. Ajalugu iseloomustab range sisemine sihipärasus. Ajalool on eesmärk, objekt ja suund. Ajalugu on seaduspärane. Ajalugu on protsess, mille kaudu väljendab ennast reaalsuse põhiolemus. Maailma valitseb mõistus, seega on ka ajalugu mõistuspärane. Suured isikud väljendavad maailmavaimu tahet. Kuigi maailmaajalugu on mõistuspärane, ei ole ta puhas ega ideaalne. Õnne perioodid ajaloos on tühjad lehed, kuna puuduvad vastuolud. Ajaloos on midagi jumalikku ja midagi lõputut, aga on ka lõplikku. Hegel otsib ühtsust. Ajaloos toimuvad muutused viivad täiuslikkuseni. Ta on idealist. Maailmaajalugu on vaimu, teadvuse areng. "Maailma lõppeesmärk on vaimu vabaduse tunnetamine." vabaduse mõiste sisu areneb ja muutub - ta otsib üha kõrgemaid vorme. Maailmaajalugu on selle
• Braahamad on pühendatud ohverdamisele ning kirjeldavad ja seletavad pühalikke toiminguid • Üritatakse jumalaid, universumis peituvaid potentsiaale ja muid olemasolu määravaid jõude mõtestada, järjestada ja kataloogida • Brahama kui üldine omadusteta substants • Sisima mina aatman • Upanišadid on aga esmajoones filosoofilised tekstid, milles käsitletakse kõige aluseks oleva maailmavaimu avaldumisvorme • Salaõpetused • Usurituaale ja nendega seotud kujutelmi kirjeldavad traktaadid • Panid aluse süsteemsele spekulatiivsele mõtlemisele • Sõnastatakse arusaamad, et maailmaprotsessidel pole algust ega lõppu • Sünni ja surma ringkäigust võib vabaneda askeesi teel • Elusolendite, seehulgas inimese ja looma vahel pole põhimõttelisr, vaid ainult astmeile erinevus • Püha pärimus (smriti)
vaja lepingut; Rousseau – ratsionaalne leping e ühistahte vabadus). Mõju USA iseseisvusdeklaratsioonile, 20 saj demokraatia. Orgaaniline teooria – Aristoteles ja inimene kui ühiskonnas rolli täitja kooseluks ja koostööks ning selle jaoks organisatsiooni rajamiseks on riik inimese jaoks loomulik vajadus. Riik ise on loomulik, orgaaniline ühiskonna struktuur. Hegel: maailma ajalugu kui maailmavaimu arengu kõrgeim vabadus ja mõistus, mille tipus on riik. Võimuteooria – tänu ühe grupi võimule luuakse poliitiline ühendus. Totaalne riik ja haldusriik Liberaalriik (F. Lasalle: riik kui öövalvur) vs sotsiaalriik heaoluriik [riikliku tegevuse ulatus] Totalitaarriik vs õigusriik [riikliku tegevuse iseloom] Preestririik, feodaalriik, tehnokraatlik riik (teadlased ja mänedžerid), plutokraatlik riik
seda, mida nad peavad andma (realistlik kk hilisem- vanim rahvusvaheliste suhete selgitav teooria, Machiavelli). Riikidevahelised suhted on eelkõige võimusuhted. Õigus ja moraal on teisejärgulised nähtused rahvusvahelistes suhetes. Sellist lähenemist nimetatakse realismiks. Rahvusvahelise õiguse eitajate koolkond aktiviseerus 19.sajandil Hegel. Ta ütleb, et rahvõ ei saa sellepärast olemas olla sest riigivõim on absoluutne, see on viimane instants. Ajalugu on kantud maailmavaimu poolt, mis liigutab maailma progressi suunas, riik on maailmavaimu kehastuseks. Bismarck ütles, et suuri asju aetakse korda raua ja verega. Seda ei tehta mitte õiguse ega lepingutega. Briti uusaegsed mõtlejad Hobbs (inimene on hunt, pessimistlik käsitlus) ja Lock (inimene on lammas hundi nahas, kõik võidavad korda säilitades). Rahvusvahelistes suhetes on sarnased teooriad, lähtudes nendest teooriatest. John Austinilt ilmub 1830 raamat "Õigusteaduse määratlus"
teenita), Visnu ja Siva ning jumalik loov vägi Sakti. Hinduismi ajakäsitus on tsükliline: Brahma päev tähendab maailma kestmist terveid ajastuid, siis maailm hävib ja saabub Brahma öö (mitteolemine), kuni koidab taas uus Brahma päev ja nii senikaua, kuni kestab aeg ja olemine. Hinduism kui õpetus on üheaegselt poluteistlik, sest on palju jumalusi monistlik, sest tunnistatakse keskse printsiibina Brahmanit ehk maailmavaimu panteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on kõiges monoteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on Brahma ehk Isvara (Issand) ateistlik, sest on voole, mis jumalaid ei tunnista Kolm peasuunda: Visnuism. Keskmes on maailma hoidja ja armastuse jumal Visnu, kel on erinevad avataarad ehk kehastused. Tähtsamad avataarad on Rama ja Krisna. Krisna on oluline tegelane Bhagavadgitas. Levinud on see vool eriti Põhja Indias
Friedrich Wilhelm Josef Schelling (1775-1854) oli seisukohal, et inimese individuaalsus sai tõeliselt vallandud üksnes tema täielikus andumuses konkreetsele ühiskonnale. Riigis ei ole enam olemas isiksuslikkust, vabadust ega vastutust. Riigil ei olevat ühtegi eesmärki peale iseenese ehk teisisõnu: riik on ise oma eesmärk [Ibid., lk 117]. Saksa filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831) on jõudnud riigi jumalikustamises ja absolutiseerimises kõige kaugemale. Hegeli riik oli maailmavaimu kehastus teatud rahvas [Ibid., lk 119]. Niisugusena kujutas see endas totaalset kõlblust, mis ühendab eneses nii moraali kui õiguse. Indiviidi subjektiivne vaim pidi selles kõlbelises tervikus, ,,tegelikus Jumalas" lahustuma. Hegeli järgi kuulus riigile ,,kõrgem võim üksikisikute 14 üle, kelle ülim kohustus on olla riigi liige"(Rechtsphilosophie, § 258). Indiviidide vaba mänguruum riigis on perekond ja kodanliku ühiskond
seal loodust. Ta ei vaata talumehe pilguga, vaid kunstniku pilguga. Loodus peab tekstis meeleolu looma. Nt jutu alguses kirjeldatakse lumesadu või tuisku, see loob esmase meeleolu ja atmosfääri tektis. Looduse dünaamikat ja elamust ja kõrvaleksisteerimist, seda demonstreeritakse. See muutub väga oluliseks ja keskseks momendiks. Kristjan Jaak Petersoni oodid olidki looduspildid. Nt suur ja võimas liialdatud looduspilt, eesmärgiks näidata looduspildi kaudu maailmavaimu ja inimvaimu. Looduse karakterit tabada proovivad, nad ei ole lihtsalt pausid kirjanduses. Looduspildid võivad lähemal vaatlemisel olla üsna tugevalt seotud kogu tegelaskonna ja indiviidi mõttemaailma kirjeldustega.
enam kooskõlas ajaloo loogikaga. c.maailmaajaloolised isiksused ei oska suhelda rahvaga. 12th of April 12:48 A4 Maailmamõistuse kavalus seisneb Hegeli arvates selles, et a. suurkujul on võimalik ära kasutada inimeste isiklikud huvid oma eesmärkide saavutamiseks. b. suurkujul jääb mulje, et tema teeb ajalugu; tegelikult teeb ajalugu organiseerunud rahvas. 100% c. inimestel jääb mulje, justnagu teeksid nemad ajalugu; tegelikult on nad vaid maailmavaimu tööriistad. &&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&& test9 &&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&& 25th of April 2:21 matis Ka loomad kardavad surma (nagu inimesedki). Schopenhaueri arvates näitab see, et a. hirm surma ees näitab rumalust b. surm on tõesti hirmuäratav, kui isegi loomad seda kardavad. >>c. hirm surma ees ei lähtu mingitest ratsionaalsetest kaalutlustest 25th of April 2:21 matis Igavledes tundub aeg venivat, lõbutsedes aga näib aeg lendavat
kavatsused pole enam kooskõlas ajaloo loogikaga. c.maailmaajaloolised isiksused ei oska suhelda rahvaga. 12th of April 12:48 A4 Maailmamõistuse kavalus seisneb Hegeli arvates selles, et a. suurkujul on võimalik ära kasutada inimeste isiklikud huvid oma eesmärkide saavutamiseks. b. suurkujul jääb mulje, et tema teeb ajalugu; tegelikult teeb ajalugu organiseerunud rahvas. 100% c. inimestel jääb mulje, justnagu teeksid nemad ajalugu; tegelikult on nad vaid maailmavaimu tööriistad. &&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&& test9 &&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&& 25th of April 2:21 matis Ka loomad kardavad surma (nagu inimesedki). Schopenhaueri arvates näitab see, et a. hirm surma ees näitab rumalust b. surm on tõesti hirmuäratav, kui isegi loomad seda kardavad. >>c. hirm surma ees ei lähtu mingitest ratsionaalsetest kaalutlustest 25th of April 2:21 matis Igavledes tundub aeg venivat, lõbutsedes aga näib aeg lendavat.
kavatsused pole enam kooskõlas ajaloo loogikaga. c.maailmaajaloolised isiksused ei oska suhelda rahvaga. 12th of April 12:48 A4 Maailmamõistuse kavalus seisneb Hegeli arvates selles, et a. suurkujul on võimalik ära kasutada inimeste isiklikud huvid oma eesmärkide saavutamiseks. b. suurkujul jääb mulje, et tema teeb ajalugu; tegelikult teeb ajalugu organiseerunud rahvas. 100% c. inimestel jääb mulje, justnagu teeksid nemad ajalugu; tegelikult on nad vaid maailmavaimu tööriistad. &&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&& test9 &&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&&& 25th of April 2:21 matis Ka loomad kardavad surma (nagu inimesedki). Schopenhaueri arvates näitab see, et a. hirm surma ees näitab rumalust b. surm on tõesti hirmuäratav, kui isegi loomad seda kardavad. >>c. hirm surma ees ei lähtu mingitest ratsionaalsetest kaalutlustest 25th of April 2:21 matis Igavledes tundub aeg venivat, lõbutsedes aga näib aeg lendavat.
- Klass, klassiteadlikkus-> proletariaat ja kodanlus. Edasiminek ei toimu vaid tehnikas , vaid ka klasside vahel, kes muutuvad järjest teadlikumaks oma olemusest. Marx jõuab selleni , et kõige parem klass ( proletariaat) jääb võitluses peale, algab igavene proletariaadi valitsemise ajastu . - Ideoloogia - Ajalooline materialism , dialektiline materialism . E maailmavaim , igast ajastust järgmine maailmavaim on järjest parem. Inimene liigub täiusliku maailmavaimu suunas. Marx E õpilane samm sammult liikumise osas. Oluline järjest täiuslikumale maj tootmisele liikumine. Seob omavahel materialismi( inim poolt valimistavate hüvede tek pideva täiuslikkuse poole liikumisega ( dialektikaga) - Poliitiline ökonoomia - Rõhumine, lisaväärtus - Võõrandumine. Poliitilised mõjud on edasi kandunud vanema Marxi kirjutistes, pakuvad põnevamat radikaalset sõnumit.
enam kooskõlas ajaloo loogikaga. · maailmaajaloolised isiksused ei oska suhelda rahvaga. Maailmamõistuse kavalus seisneb Hegeli arvates selles, et · suurkujul on võimalik ära kasutada inimeste isiklikud huvid oma eesmärkide saavutamiseks. · suurkujul jääb mulje, et tema teeb ajalugu; tegelikult teeb ajalugu organiseerunud rahvas. · inimestel jääb mulje, justnagu teeksid nemad ajalugu; tegelikult on nad vaid maailmavaimu tööriistad. Anselmi ontoloogilise jumalatõestuse kohaselt · on Jumal paratamatult olemas ka tegelikkuses, mitte ainult mõttelise objektina. · ei saa Jumal tegelikkuses eksisteerida Jumala mõiste vastuolulisuse tõttu. · saab Jumal olemas olla vaid mõttelise objektina, sest tegelikus maailmas ei saa olla täiuslikku olendit. · Jumal on paratamatult olemas ka tegelikkuses, sest muidu poleks Jumal enim, millest on võimalik mõelda.
kõikide vastu enesesäilitamise tahe, kus rahu tuleb saada relvade abil, selleks aga on vaja lepingut; Rousseau ratsionaalne leping e ühistahte ja vabadus). Mõju USA iseseisvusdeklaratsioonile, 20 saj demokraatia. Orgaaniline teooria Aristoteles ja inimene kui ühiskonnas rolli täitja; kooseluks ja koostööks ning selle jaoks organisatsiooni rajamiseks on riik inimese jaoks loomulik vajadus. Riik ise on loomulik, orgaaniline ühiskonna struktuur. Hegel: maailma ajalugu kui maailmavaimu arengu kõrgeim vabadus ja mõistus, mille tipus on riik. Võimuteooria tänu ühe grupi võimule luuakse poliitiline ühendus. Riik ei saa tekkida teisiti, kui võimu haaramise teel. Sellel teoorial rajaneb marksistlik riigiõpetus. Riikliku tegevuse ulatuse järgi: · Liberaalne riik esiplaanil indiviid ja tema õigused moraalsele, majanduslikule ja poliitilisele vabadusele. Sellele vastavalt peab riik oma tegevust piirama, kuid garanteerima avaliku korra ja
Ta asendab ainelise printsiibi vaimsega. Pythagorase eetika kannab indialikke jooni: hing läbib pika ümbersündide ahela, et saada puhastatud, ta võib sündida ka loomade kehas. Siit ka moraal: ühtki looma ei tohiks tappa ega ohverdada ning liha ei tohiks süüa. Schopenhaueri igasugune filosoofia tugineb eeldusele, et inimene on mõistuslik olend. Inimesel ka võime teadvustada ja maailmast mõistusepäraselt aru saada, näiteks Hegel ütleb, et mõistusepäraselt võimalik maailmavaimu eesmärki välja uurida. Schopenhauer leiab, et see eeldus on vale inimese vaim ja mõistus on kõigest pealispind, inimene on oma põhiolemuselt hoopis TAHE. Inimest juhib ja paneb käima elutahe, mis on isekas, omakasupüüdlik, ihne ja rahulolematu. Schopenhauer on inspireeritud nii Platonist, Kantist kui ka hinduismist ja budismist. Inimeses möllav elutahe kontrollib meie mõistust ja aru. ,,See (tahe) on tugev, pime, kes kannab nägijat lombakat.'' Tahe = tugev pime
positivistlik alge (humanistid, Bodin, Grotius). Kaks teed Õe sisustamisele: kontinendil – Õ kui võimufenomen; ja Inglismaa-printsiipidele rajatud tee (Inglismaa Õriigina), tänapäeval murdnud sisse ka Mandri-Europasse (printsiipide osakaalu suurenemine). XVII sajand: Hobbes – Õ kui käsk (Grotius, Puffendorfi mõju). XVIII sajand: utilitaristid – Õ peab kasu tooma. Hegeli kohaselt Õ kui rahvavaimu ja maailmavaimu väljendus. Savigny järgi ei piisa poliitilistest tahtest ega puhtast tehnikast. Hegeli järgi Õ on elu korrastamiseks; see peab olema järjepidev, seotud konkreetse rahvaga. XIX sajand: vastuoluline ajastu: ühelt poolt Õpositivismi võidukäik ← rahvuslike Õkordade sünd (common law mõttes ennast isegi kriisis olevat), teistelt poolt äärmuslik materialist – Marx, Engels. XX sajand: loomuÕe renessansi sajand; põhjus - „eksistentsiaalsed vapustused“. Teise ilmasõda loomuÕe
sfäär, kus esile tõusevad 1. aste ehk kunst seisab meelelise ja puht mõttelise vahel, tõlkides end looduse keelde; 2. aste ehk religioon vaim puutub kokku absoluutse vaimuga ning see asub kunstist kõrgemal; 3. aste ehk filosoofia kunstis vaadeldu, religioonis kujutletu omandab puhtmõttelise vormi ja vaim jõuab ise enda juurde tagasi. * Ajalugu mõistuse väljendumine riiklikus elus ehk maailmavaimu eneseväljenduse lugu. * Hegelil polnud head ja kurja ning antitees ei olnud absoluutselt vastand. Karl Marx * Karl Marx (1818-1883) isa oli juudist advokaat, kes vahetas usku. -) Marx õppis algselt õigusteadust, kuid jättis selle pooleli ning läks Berlini filosoofiat õppima siis kui seal valitseb puhtalt Hegel. -) Kuni Marx luges Ludwig Feuerbachi (1804-1872) teoseid, kes oli tugev materjalist ja
funktsioone jne. (Analoogiliselt religioonimõistmisele on ka) ajaloofilosoofia: (saksa valgustusajale täiesti loomulik mõte, et) kõik kultuuri elemendid moodustavad ühe terviku, milles religioon, filosoofia, kunst ja moraal mõjutavad vastastikku üksteist. Kõik need kultuuri harud väljendavad rahva ,,vaimu" ning ajalugu on protsess, milles see vaim end realiseerib (potentsiaalsus püüdleb enda realiseerimisele). Ajaloo maailmavaimu realiseerumise - perioodid: 1. (tees?) Vana-Kreeka vaba mõtlemine. Polise elustiil. ,,Õnnelik", loomupärane ja spontaanne noorus. 2. (antitees?) Sokrates ja kristlus moraal, müstitsism ja religioon tõid kaasa pettumise, pessimismi, ,,vaimu pöördumise sissepoole", kadus spontaanne loovus ja kodanikuvabadus. Autoritaarne (organiseeritud-kiriklik) vs eetiline (individuaalne) religioon. 3. (süntees?) Vaim pöördub tagasi enda juurde kõrgemal tasemel
ühtsuses; 3)ületatud esiletõstetuse tähenduses - kõrgemale tasemele tõstetud tees & antitees pole enam välistavad tasandid. Nooruses kirjutas "Fichte ja Schellingi süsteemide diferentsisest". Hegel ise sünteesib vastavalt objektiivsest ja subjektiivsest idealismist absoluutse idealisms. Kogu maailmaprotsess on absoluutse vaimu eneseväljendus, mis toimub vastavalt dialektikaseadustele 3 astmes: 1)maailmavaimu iseeneses olemise staadium - käsitleb loogika; 2)väljumise, eneseväljenduse e. teisiti olemise seisund - käsitleb loodusfilosoofia; 3)vaim pöördub eneseväljenduselt enesesse tagasi, võimeline olema iseendas ja iseenda jaoks - käsitleb vaimufilosoofia. Alguses nimetab seda jumala esituseks, nii nagu Jumal oma igaveses olemuses enne looduse loomist on. Vaatleb vaimu ideed ajatus ja ruumitus iseeneses olemise seisundis
selles liikumises täheldada midagi kaunist ja eesmärgistatut, nii nagu kogu maailm ei ole selle tulemusena kaos, vaid seadus- ja korrapärane nähtus. Maailma algprintsiipi ei tule otsida ainest, ega samastada seda ka mitme algainega. Pigemini väljaspool ainet ja samas selle sees teotsevana. Maailma liikumapanevaks jõuks on mingi suurus, mille jõud on üle kõigest. See jõud siis kujundab maailma oma äranägemise järgi. Anaxagoras toob mängu mõistusliku maailmavaimu (`nous'). Ainega võrreldes on too vaim ülimalt lihtne, teda ei saa enam lahutada koostisosadeks, nagu seda ainega teha saab. Vaim pole millegagi segunenud ega segatav. Ta oleleb omaette, ning on puhtaim kõigist asjust. Pole kahjuks andmeid selle kohta, kuidas Anaxagoras seda vaimu ette kujutab. Võib aga arvata, et vaimu näol on tegemist maailma korrastava printsiibiga. Aine, millest vaim kujuneb on põhiolemuselt kaootiline mass millest ilma vaimu toimeta miski ei kujune
Temast saab ironiseerija, skeptik, kes on kõiges, k.a iseendas pettunud. Irooniliselt kujutab ta ka saksa filosoofilist kultuuri, mis oli romantilise kultuuri üks koostisosasid. Vene filosoofia oli liiga illusoorne, ideaalne. T naerab välja filosoofilisi ringe Moskva ülikooli juures. Filosoofilised ringid röövisid iseseisvuse. Nendes ringides austati Schellingit, kes käsitles maailma vaimu arengut ja samastas selle maailmavaimu maailma hingega die Weltseele (naissoost). Maailma vaim/ hing peegeldub oma erinevate tahkudega looduses, ajaloos ja ka inimeses endas. Maailmas ei ole midagi sellist olemas, mis ei oleks juba olemas hinges. Schelling samastas objekti ja subjekti. Schelling väärtustas naiselikkuse alget. Iginaiselikkus inimene võib ennast parandada siis, kui ta armub. Kui ta armub, siis lähendab inimene ennast maailmavaimule. See teema jätkub ka T esimeses romaanis
aluseks on inimeste vabadus ja autonoomia ja väljendiks tegu. Õpetuses riigist – toonitab konstitutsionalismi ja asetab selle vastakuti despotismiga. Võtab omaks Montesquieu õpetuse võimude lahususest, tõstab esile seadsandluse, riigivormidest demokraaatia – ainult konstitutsionaalne demokraatia on võimeline täielikult siduvat õiguskorda looma, mis on kõigile üksikisikutele kohustuslik. 13. ÕIGUS KUI RAHVAVAIMU JA MAAILMAVAIMU VÄLJEND Ajalooline koolkond ja Georg Wilhelm Hegel (1770-1831) – uurib ja vaatleb õigust moraali ja kõlbluse raamides, riik kui õiguse, moraali ja kõlbluse kroon. Õigus, riik ja kõlblus on ajaloolise kujunemise väljendid, mis avaldavad ja teostavad end rahvavaimus. Riik on rahva hingestatud vaimu õiguslik korraldus, kõlblus – vabaduse idee. Riik on kõlbelise idee teostus. Õiguse lähtealuseks on vaba tahe, järelikult on õigus vabaduse teostus.
Kuna Jung osutab suurt tähelepanu ka kollektiivsele alateadvusele ehk teadvustamatusele, siis on terminit teadvustamatus kasutatud enamasti juhul, kui üksikisikut või ühiskonda mõjutavad kujundid või protsessid, mis pärinevad inimkonna ajaloolise kogemuse üldkogumist. Termin alateadvus oleks minu hinnangul sellises kontekstis eksitav, kus Jungi mõttekäigust selgelt nähtub, et ta ei pea seal silmas mitte üksikisiku psüühikat, vaid pigemini midagi ,,maailmavaimu" taolist. Teadvustamatuse mõlemast aspektist tuleb Jungi enda selgituste varal juttu kohe allpool. Seega, tulles tagasi isiksuse ülesehituse juurde, jaotab Jung selle põhijoontes teadvuseks ning teadvustamatuseks. Eesti keeles on levinud mõiste ,,alateadvus". Taolist terminit võib vabalt kasutada, kui antakse enesele aru selle tähendusest. Liide ,,ala-" ei tähenda nii Jungil kui ka hilisemal Freudil, et inimene oleks midagi enese jaoks ebameeldivat surunud kuhugi ,,alla
annaabi.ee 
