Fröbel referaat (2)

Iga ajastu loob oma vaimule vastava pedagoogika ja pedagoogilise ideestiku. See ideestik haarab ajastu vaateid inimese asendile looduses, vaateid inimese hingelisele ja vaimsele loomusele, inimese õlesandeile ühiskondlikus elus ja kasvatuse olulistele eesmärkidele.
Fröbel on üks euroopalise kultuuriajastu tähtsamaid pedagoogika esindajaid. Lasteaia pedagoogikas on Fröbel leidnud algusest peale arusaamist ja püsivat tunnustust, kuid ka siin on ta leidnud viimaseil kümnendeil teravat kriitikat. Kipume Fröbeli pedagoogikat liialt sageli kõrvutama Maria Montessori pedagoogika konkreetsete saavutustega. Fröbelil ei olnud kasutada füsioloogia ja psühholoogia kui iseseisvate spetsiaalteaduste uurimistöö hästi põhjendatud meetodeid ja rikkalikke tulemusi. Fröbel võis kasutada ainult oma otseseid isiklikke vaatlusi ja toetuda intuitsioonidele. Ta on jõudnud tunnetusele, mis ei kaota veel oma väärtust selle tõttu, et nad pole igakülgselt metoodiliselt põhjendatud.
Fröbeli maailmavaade, millesse on raamitud tema pedagoogilised ideed, on kujunenud kaasaegsete filosoofiliste süsteemide taustal. Ta elas ajas, mida õigusega on nimetatud suurte filosoofiliste süsteemide ajastuks. Igal looval inimesel oleks olnud raske vältida idealismi mõju. Tema suhtumine oma ajastu filosoofiasse polnud mitte ainult täiesti poitiivne, vaid mitmeil arenguloolisil andmeil kujunes Fröbeli isiksus isegi väga vastuvõtlikuks sellele filosoofiale. Paljud arenguloolised põhjused, eriti aga noore Fröbeli õnnetud kodused elamused , sünnitasid temas kalduvuse sügavale enesevaatlusele ja loodusliku ümbruse intuitiivsele kaemusele, mille tõttu tema isiksus kujunes veel eriti vastuvõtlikuks kaasaja vaimsetele liikumistele. Eriti sügavale küündivat mõju on avaldanud temasse tärkav romantika Novalise kaudu, saksa idealistliku filosoofia F.W. Schellingi süsteemis ja Schellingist lähtuv spekulatiivne loodusfilosoofia.
Maailma tuleb käsitada elava ühtsusena. Selles maailmas leiame lõpmatut mitmekesidust. Kuid iga nähtus ja olend väljendab põhiliselt samaks jäävat ühtsust erilisel viisil. Kõiksuse olemus väljendub mitmekesisuses ja mitmekesisuses valitseb ühtsus.
Fröbeli järgi tuleb iga olendit käsitada maailmavaimu eri arenguastme väljendina. Igas olendis on midagi jumalikust vaimust ja igas olendis on tegev ühe ja ühtse ürgjõud. Tema palavaimaks sooviks on viia inimesi selle eluühisuse teadvusele. Midagi pole kõrgemat sellest, et inimene aimab ja tunneb elu ja olemise lõputut kokkukuuluvust loodusega, mis väljendab sama vaimu ja inimkonnaga, milles tegev sama ürgjõud.
Spekulatiivse filosoofia alusel tuleb iga rahvast käsitada kui igavese idee omapärast kehastust. Igal rahval on täita oma ülesanne, sest ta on inimsuse mõtte üheks eriliseks ja asendamatuks väljenduseks. Fröbeli arvates rahvakasvataja saab ehtselt ja tõeliselt toimida rahvakasvatuse heaks, kui ta endas kannab selle rahva kõiksust, kellele ta tahab kasvatada, ja kui ta seda tervenisti eeldab, kuigi ainult idudes ja kalduvustes, oma kasvandikus ja õpilases. Vastupidiselt oma ajastu paljudele teistele ideoloogidele, eeskätt J.G. Fichtele, on Fröbel veendunud, et rahvaelu ja rahvavaimu kõige ürgseemaks ja pidevamaks allikaks tuleb pidada tervehingelist perekonda. Ent otsustavaks asjaoluks jääb seejuures ikkagi, et tee ehtsele inimkonna kasvatusele viib ainult üle rahvusliku olemuse arendamise.
Fröbeli pedagoogika teiseks haaravaks põhimõtteks on arengu idee. Selle idee mitmepalgelisus on mõistev ainult idealistliku filosoofia taustal. Tema teeneks jääb, et ta seda arengu mõistet on rakendanud pedagoogilisele küsimustikule ja sellest tõmmanud tarvilikud konsekventsid. Kuna elu on kõikjal pks ja õhine, siis ta on allutatud ka kõikjal samadele seadustele. Neid seadusi tuleb arvestada ka inimese kui lõpmatu looduse osa kasvatusel. Inimene ja inimsus pole midagi viimisteldut ja lõplikult valmis kujunetut, vaid ta on kestvas ja pidevas saamises , mis ühelt arenguastmelt sammub edasi järgmisele, jõudes nii ainult relatiivselt lähemale lõpmatuses ja igavikus peituvale eesmärgile.
Fröbel toetub oma arenguidee üksikasjalikul selgitusel kaasaegsele filosoofiale.
Ühtsuse ja arengu idee moodustavad Fröbeli pedagoogika kõige üldisemat laadi eeldused. Inimene on oma loomult hea. Kasvatuse ülesandeks on valvata, et inimese vaimne tuuks saaks areneda ja kasvada. Vaimse elu ülesandeks on kujundada, elustada ja vaimustada vormitut mateeriat. Kasvatuses tähtsaim ülesanne seisneb selles, et hoolitseda kõige varasemast lapse- east alates selle tegevustungi arendamise eest.
Kui inimene saab areneda nii, nagu seda nõuab temas peituv ürgjõud, siis elab ta looduspäraselt. Looduspäraselt elada ja areneda, tähendab ütlasi õnnelikult elada. Iga väljastpoolt tulev takistus tekitab ebamugavust ja pettumust. Kuna Fröbel tahtis oma pedagoogika kaudu inimest õnnelikuks teha, siis on arusaadav, kui tema peamiseks nõudeks kujunes inimeste tegevustungi õige juhtimine ja arendamine. Kui see õnnestub, siis tuleb kõik muu juba iseenesest.
Inimese vaimse loomuse oluline joon väljendub tegevustungis, siis peab inimlapse esimesest elupäevast alates võimaldama vaba ja õigekülgne isetegevusele põhjendatud arendamine. Fröbel loetleb neli põhitungi: tegevustung, teadmistung, usuline ja kunstiline tung. Laps on oma loomuselt tegev ja teadmishimuline, tunneb tarvet esteetilise elamuse järele ja tungib Jumala kui oma isa poole. Töö, teadmine ja ilu nautimine on siin üksteisest eraldatud, kuid moodustavad ühtlasi omapäraste vaimse elu suundade sünteesi.
Fröbeli pedagoogikas tuleb kindlasti esile tõsta ühe tähtsa joonena lapse isetegevuse printsiipi . Tema teene seisneb selles, et ta on isetegevust sügavamalt mõistnud kui pedagoogid enne ja pärast teda. Isetegevust ei ole Fröbel kunagi käsitanud ainult funktsionaalselt, ainult formaalse jõudude arendamisena. Ta uskus kaljukindlalt lapses olemasolevasse tungisse ette aimata elumõtet interpreteerivaid seoseid . Sellest põhimõttest lähtudes on mõistev ka see tugev rõhk, mida ta pani fantaasiale kui organile, mis võimaldab haarata neid mõtteseoseid ja milles nähtavat ühendatakse nähtamatuga. Laps ei taha mitte ainult tegutseda ja teada, vaid temas on tung Jumala tunnetuse järele.
Fröbeli pedagoogika üheks püsiva tähtsusega saavutuseks on tunnetus, et vaimse elu ülesehitamine lapses algab juba koos esimeste meeleliste muljetega ja et ühes kehalise kasvatusega peab ühtlasi algama ka hoolitsus lapse vaimse arengu eest. Teiseks unustamatuks saavutuseks jääb kindlasti tunnetus, et laps juba enne ratsionaalset suhtumist maailmale omab vaimsuse, mis on kunstilist laadi ja mis end avaldab mängus ning mis ainult mängus kasvada saab. Fröbel on andnud pedagoogikale ühe suurejoonelise mängu põhjenduse.
Fröbeli pedagoogika on tugeva idealistliku kallakuga. Samuti on selles ilmne sümbolistlik joon ja fantaasia tähtsuse tugev rõhutamine. Kui last hoitakse liialt kaua sümboolika ja fantastika maailmas, siis ta ei saa pidevalt üle minna töö ja tegelikkuse maailma. Lapsel võivad tekkida raskused üleminekul lasteaiast kooli ja lasteaias omandatud teadmistel ja oskustel kaob side järgneva eluga.
Kokkuvõttes olgu öeldud, et Fröbeli pedagoogikas, vaatamata mõningaile ajakohatutele käsitlustele, võime ka veel tänapäeval leida tunnustavaid aluseid väikelaste kasvatusele.