FRÖBELI PEDAGOOGIKA PÕHIMÕTTED JA NENDE MAAILMAVAATELISED EELDUSED (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere Kolledž
Alushariduse osakond
AP2KÕ
Anni Rikker
FRÖBELI PEDAGOOGIKA PÕHIMÕTTED JA NENDE
MAAILMAVAATELISED EELDUSED
Referaat
Juhendaja : MA M. Torm
Rakvere 2013
SISUKORD
SISSEJUHATUS LK 3
FRÖBELI PEDAGOOGILISI VAATEID LK 4
LASTEAEDADE AJALUGU EESTIS LK 7
KOKKUVÕTE LK 9
ALLIKAD LK 10
SISSEJUHATUS

Friedrich Wilhelm August Fröbel sündis 21.aprillil 1782 .aastal Saksamaal. F.Fröbel oli saksa pedagoog, koolieelse kasvatuse teoreetik , J.H.Pestalozzi mõttekaaslane. Ta asutas koolieelseid kasvatusasutusi, tõi termini „ lasteaed “, koolitas lasteaednikke. Uuris mängu arendavust ja kasvatavust, rõhutas emakeelse õpetuse, isetegevuse ja käsitöö kasvatuslikku tähtsust
(ENE 3.köide, Tallinn Kirjastus „Valgus“ 1988).
Lapsepõlves kannatas F.Fröbel võõrasema halva kohtlemise all. Teda ei peetud arukaks , kuid ta jõudis siiski ülikooli, tänu oma tungivale soovile. Tema eluloo põhjal on näha, et tema pedagoogilist tegevust mõjutas nii tema isiklik elukäik, looduse- ja geomeetriaõpingud, kokkupuude J.H.Pestalozzi tegevusega . Tema maailmavaate aluseks oli kristlik maailmapilt, looduse tähenduslikkus ja humanism . 1840.a. rajas F. Fröbel oma esimese eelkooliealiste laste lasteasutuse, millele pani nimeks „lasteaed“. Ta koolitas ka lasteaednikke. 1849.a. avas ta Lasteaednike Seminari Bad Liebensteinis, kus koolitati lasteaedadele kutselisi kasvatajaid ja korraldati kasvatusteemalisi kursusi lapsevanematele. Lasteaednike ülesandeks pidas Fröbel pedagoogilist inimesekasvatust. Fröbel leidis, et hea lasteaia kasvataja valdab spetsiifilisi meetodeid laste kasvatamiseks, tunneb lapse mängu, on sõbralik ja positiivse maailmavaatega
( http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/1138/Oppematerjal.pdf ).
Alljärgnev referaat pühendub Friedrich Fröbeli pedagoogika põhimõtetele ja nende maailmavaatelistele eeldustele.
1. FRÖBELI PEDAGOOGILISI VAATEID
Fröbel on üks euroopalise kultuuriajastu tähtsamaid pedagoogika esindajaid. Lasteaia pedagoogikas on Fröbel leidnud algusest peale arusaamist ja püsivat tunnustust, kuid ka siin on ta leidnud viimaseil kümnendeil teravat kriitikat. Kipume Fröbeli pedagoogikat liialt sageli kõrvutama Maria Montessori pedagoogika konkreetsete saavutustega. Fröbelil ei olnud kasutada füsioloogia ja psühholoogia kui iseseisvate spetsiaalteaduste uurimistöö hästi põhjendatud meetodeid ja rikkalikke tulemusi. Fröbel võis kasutada ainult oma otseseid isiklikke vaatlusi ja toetuda intuitsioonidele. Ta on jõudnud tunnetusele, mis ei kaota veel oma väärtust selle tõttu, et nad pole igakülgselt metoodiliselt põhjendatud.
Fröbeli maailmavaade, millesse on raamitud tema pedagoogilised ideed, on kujunenud kaasaegsete filosoofiliste süsteemide taustal. Ta elas ajas, mida õigusega on nimetatud suurte filosoofiliste süsteemide ajastuks. Igal looval inimesel oleks olnud raske vältida idealismi mõju. Tema suhtumine oma ajastu filosoofiasse polnud mitte ainult täiesti poitiivne, vaid mitmeil arenguloolisil andmeil kujunes Fröbeli isiksus isegi väga vastuvõtlikuks sellele filosoofiale. Paljud arenguloolised põhjused, eriti aga noore Fröbeli õnnetud kodused elamused , sünnitasid temas kalduvuse sügavale enesevaatlusele ja loodusliku ümbruse intuitiivsele kaemusele, mille tõttu tema isiksus kujunes veel eriti vastuvõtlikuks kaasaja vaimsetele liikumistele. Eriti sügavale küündivat mõju on avaldanud temasse tärkav romantika Novalise kaudu.
Esiteks tuleb Fröbeli järgi iga olendit käsitada maailmavaimu eri arenguastme väljendina. Igas olendis on midagi jumalikust vaimust ja igas olendis on tegev ühe ja ühtse ürgjõud. Tema palavaimaks sooviks on viia inimesi selle eluühisuse teadvusele. Midagi pole kõrgemat sellest, et inimene aimab ja tunneb elu ja olemise lõputut kokkukuuluvust loodusega, mis väljendab sama vaimu ja inimkonnaga, milles tegev sama ürgjõud.
Vastupidiselt oma ajastu paljudele teistele ideoloogidele, eeskätt J.G. Fichtele, on Fröbel veendunud, et rahvaelu ja rahvavaimu kõige ürgsemaks ja pidevamaks allikaks tuleb pidada tervehingelist perekonda.
Fröbeli pedagoogika teiseks haaravaks põhimõtteks on arengu idee. Tema teeneks jääb, et ta seda arengu mõistet on rakendanud pedagoogilisele küsimustikule ja sellest tõmmanud tarvilikud konsekventsid. Inimene ja inimsus pole midagi viimistletud ja lõplikult valmis kujunenud, vaid ta on kestvas ja pidevas saamises , mis ühelt arenguastmelt sammub edasi järgmisele, jõudes nii ainult relatiivselt lähemale lõpmatuses ja igavikus peituvale eesmärgile.
Fröbel toetub oma arenguidees üksikasjalikul selgitusel kaasaegsele filosoofiale.
Ühtsuse ja arengu idee moodustavad Fröbeli pedagoogika kõige üldisemat laadi eeldused. Inimene on oma loomult hea. Kasvatuse ülesandeks on valvata, et inimese vaimne töö saaks areneda ja kasvada. Vaimse elu ülesandeks on kujundada, elustada ja vaimustada vormitut mateeriat. Kasvatuses tähtsaim ülesanne seisneb selles, et hoolitseda kõige varasemast lapse- east alates selle tegevustungi arendamise eest. Kui inimene saab areneda nii, nagu seda nõuab temas peituv ürgjõud, siis elab ta looduspäraselt. Looduspäraselt elada ja areneda, tähendab ühtlasi õnnelikult elada. Iga väljastpoolt tulev takistus tekitab ebamugavust ja pettumust. Kuna Fröbel tahtis oma pedagoogika kaudu inimest õnnelikuks teha, siis on arusaadav, kui tema peamiseks nõudeks kujunes inimeste tegevustungi õige juhtimine ja arendamine. Kui see õnnestub, siis tuleb kõik muu juba iseenesest.
Inimese vaimse loomuse oluline joon väljendub tegevustungis, siis peab inimlapse esimesest elupäevast alates võimaldama vaba ja õigekülgne isetegevusele põhjendatud arendamine. Fröbel loetleb neli põhitungi: tegevustung, teadmistung, usuline- ja kunstiline tung. Laps on oma loomuselt teadmishimuline, tunneb vajadust esteetilise elamuse järele ja tungib Jumala kui oma isa poole. Töö, teadmine ja ilu nautimine on siin üksteisest eraldatud, kuid moodustavad ühtlasi omapäraste vaimse elu suundade sünteesi.
Fröbeli pedagoogikas tuleb kindlasti esile tõsta ühe tähtsa joonena lapse isetegevuse printsiipi . Tema teene seisneb selles, et ta on isetegevust sügavamalt mõistnud kui pedagoogid enne ja pärast teda. Isetegevust ei ole Fröbel kunagi käsitanud ainult funktsionaalselt, ainult formaalse jõudude arendamisena. Ta uskus kaljukindlalt lapses olemasolevasse tungi ette aimata elumõtet interpreteerivaid seoseid. Sellest põhimõttest lähtudes on mõistetav ka see tugev rõhk, mida ta pani fantaasiale kui organile, mis võimaldab haarata neid mõtteseoseid ja milles nähtavat ühendatakse nähtamatuga. Laps ei taha mitte ainult tegutseda ja teada, vaid temas on tung Jumala tunnetuse järele.
Fröbeli pedagoogika üheks püsiva tähtsusega saavutuseks on tunnetus, et vaimse elu ülesehitamine lapses algab juba koos esimeste meeleliste muljetega ja et ühes kehalise kasvatusega peab ühtlasi algama ka hoolitsus lapse vaimse arengu eest. Teiseks unustamatuks saavutuseks jääb kindlasti tunnetus, et laps juba enne ratsionaalset suhtumist maailmale omab vaimsuse, mis on kunstilist laadi ja mis end avaldab mängus ning mis ainult mängus kasvada saab. Fröbel on andnud pedagoogikale ühe suurejoonelise mängu põhjenduse.
Fröbeli pedagoogika on tugeva idealistliku kallakuga. Samuti on selles ilmne sümbolistlik joon ja fantaasia tähtsuse tugev rõhutamine. Kui last hoitakse liialt kaua sümboolika ja fantastika maailmas, siis ta ei saa pidevalt üle minna töö ja tegelikkuse maailma. Lapsel võivad tekkida raskused üleminekul lasteaiast kooli ja lasteaias omandatud teadmistel ja oskustel kaob side järgneva eluga.
Mis ajas Fröbelit just lasteaedade asutamisele? Fröbel vaatas suure tähelepanuga oma ümbruses oleva elu-olu peale, ikka selle soovi ja püüdmisega: inimese kõigepidist arenemist juba hakatusest saadik õigele teele saata. Ametis olles märkas ta suuri puudusi eelkoolipedagoogikas. Ta soovis niisuguseid asutusi ellu kutsuda, kus väikeste laste arenduse ja kasvatuse eest nende sisemise elu nõudmiste, vanaduse ja arenemisastme kohaselt õigel viisil hoolt kantakse.
Lasteaedu võis jaotada mitmesse liiki:
1) perekonna lasteaiad ( üks pere võtab teiste lapsi enda juurde)
2) eralasteaiad ,mida keegi lasteaednik asutab ja omal kulul ülal peab)
3) seltside lasteaiad (seltsid peavad üleval ja maksavad lasteaednikele palka)
4) vabriku lasteaiad (vabriku omanik peab oma tööliste lapsi üleval)
5) linnade ja kroonu poolt ülalpeetud lasteaiad
Fröbeli pedagoogika neli põhiprintsiipi olid:
- täiuslikkuse printsiip
- isetegemine
- mäng
- usalduslik suhtlemine täiskasvanu ja lapse vahel
2. LASTEAEDADE AJALUGU EESTIS

Esimesed koolieelsed lasteasutused loodi 19. sajandil Inglismaal, Hollandis, Belgias jm. peamiselt vabrikute juurde.
Esimene lasteaed Eestis asutati 1905.aastal Tartus. Algul loodi lasteasutusi linna- ja maakonnavalitsuste juurde. Hariduse ajalugu Eestis on sajandeid pikk. Kuid ometigi koolieelse kasvatuse ajaloo uurimist on meil seni vähe tähtsustatud. Ei saa öelda, et üldse pole uuritud, kuid lähimineviku materjale ei ole niivõrd palju. Tänapäeval üritatakse taas koguda erinevaid ajaloolisi andmeid. See kogumine on sellepärast oluline, et tulevased lasteaiaõpetajad saavad kogemusi eelnevatest materjalidest .
Esimese koolieelse kasvatusasutuse Tallinnas – Väikelaste Hoiuasutuse – avas lesk paruniproua Elisabeth von Uexküll 1. augustil 1840. Seal said käia lapsed, kes olid pärit vaesest perest. 1862 . aastal avati Eestimaa Abistamisseltsi lasteaed, mis oli esimene lasteaia nime kandev lasteasutus .
19. sajandil avati veel mitmeid kasvatusasutusi, üks näiteks oli Väikelaste Hoolitsusühingu Väikeste laste hoid, mis oli hiljem tuntud Tallinna 10. Lasteaiana.
Esimeste lasteaedade töökorralduses oli esikohal usuline kasvatus ja laste lugema õpetamine. Lasteaedade põhiülesanne oli laste järele vaatamine, tegevustest domineeris käsitöö. Mängu peeti ajaviiteks. Lasteaias käisid põhiliselt eestlaste lapsed, kuid finantseerijateks olid sakslased .
1905. aastal asutati Tartus Tartu Eesti Lasteaia Selts. Selts avas oma lasteaia, kus oli oluline anda lastele emakeelset õpetust ning säilitada rahvuslik vaim.
1906. aastal asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts (ERS), selle juurde loodi lasteaia osakond.
1907. aastal moodustati ERS-i lasteaia osakonna baasil Tallinna Eesti Lastekasvatuse Selts. Üheteistkümne aasta jooksul käis seal 700 last. See lasteaed tegutses tänu annetustele.
Oktoobris 1911 loodi ERS-i Lasteaia haruselts. Järgmisel aastal alustas tegevust selle haruseltsi lasteaed. Seda peetakse esimeseks eestikeelseks ja -meelseks lasteaiaks Tallinnas. Selles lasteaias ei olnud usuline kasvatus esmatähtis.
Tallinna vanimad tegutsevad lasteaiad on Tallinna 1. Lasteaed Koplis ning Tallinna 5. Lasteaed Pärna tänaval
Ühiskondlik koolieelne kasvatus ja kasvatusasutused
Ühiskondlik koolieelne kasvatus on lapse kasvatamine lasteasutuses kuni kooliminekuni.
1941. a. jaanuaris anti välja määrus lasteaedade ja mängumurude asutamise kohta Eesti NSV-s. Pärast Eesti vabastamist fašistlikust okupatsioonist, hakkas vabariigis tööle 52 lasteaeda. Koolieelsed lasteasutused rajati esialgu eraldi lastesõimede ja lasteaedadena. Lastesõimed olid määratud 2 kuu kuni 3 aasta vanustele, lasteaiad 3-7 aastastele lastele. 1959 . aastal ühendati lastesõim ja lasteaed ühtseks asutuseks – lastepäevakoduks.
Kvalifitseeritud kasvatajate kaadrit valmistasid ette pedagoogilised koolid, mis andsid lõpetajatele keskerihariduse ja pedagoogilised instituudid, mis annavad kõrgema hariduse. Sellised õppeasutused Eesti NSV-s olid Tallinna Pedagoogiline Kool, Rakvere Pedagoogikakool ja Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut.

KOKKUVÕTE
Fröbel arvates peab materjal sisaldama järgmisi asjaolusid: loodus, arv, geomeetriline nägemus, sõna ja keel, kunst, Jumal. Igasugune mängumaterjal, olgu kui tahes elementaarne, peab rahuldama lapse hinge kõiki külgi. Fröbel toonitas palli kui ideaalse mängumaterjali tähtsust. Mängupallil õpib laps loodust tundma, ta õpib tundma geomeetrilist kuju, teda paelub vormi ja värvide mitmekülgsus. Pall on esimene mänguasi või „annetis“. Fröbeli teine „annetis“ sisaldab kujundeid kera, silinder ja kuup . Teisele annetisele järgneb kolmas – kaheksa võrdset kuubikest jne kuni kuuenda kingini, kusjuures iga järgmine on tuletatud eelmisest.
Fröbeli lasteaia-pedagoogikast varitseb liigse sümboolika ja fantastika hädaoht. Kui hoida last liialt kaua sümboolika ja fantastika maailmas, siis võivad tal tekkida raskused lasteaiast kooli üleminekul, lasteaias omandatud teadmistel ja oskustel kaob side järgneva eluea nõudlustega.
Kokkuvõttes saab öelda, et Fröbeli pedagoogikas võime ka tänapäeval leida tunnustatavaid aluseid väikelaste kasvatamisele.
Huvitav oli lugeda F.Fröbeli lähenemisest väikelaste kasvatamisele, selle paikapidavusest tänapäeval.



ALLIKAD
http://193.40.216.10:9000/shares/share/oppematerjalid/Mare%20Torm/A.Koort%20-%20Fr%C3%B6beli%20pedagoogika%20p%C3%B5him%C3%B5tted%20ja%20nende%20maailmavaatelised%20eeldused%20 (Kasvatus%201940,%205).pdf
A.Koort - Fröbeli pedagoogika põhimõtted ja nende maailmavaatelised eeldused (Kasvatus 1940, 5)
http://193.40.216.10:9000/shares/share/oppematerjalid/Mare%20Torm/A.Elango%20-100%20aastat%20lasteaia%20arengut%20 (Eesti%20Kool%201940,4).pdf
A. Elango -100 aastat lasteaia arengut (Eesti Kool 1940,4)
http://193.40.216.10:9000/shares/share/oppematerjalid/Mare%20Torm/M.Torm-Fr%C3%B6beli%20ideede%20levik%20Eestis (Haridus%202000).pdf
M.Torm-Fröbeli ideede levik Eestis(Haridus 2000)
http://193.40.216.10:9000/shares/share/oppematerjalid/Mare%20Torm/M.Torm-M%C3%B5nda%20Tallinna%20lasteaedade%20ajaloost%20 (Haridus%202000).pdf
M.Torm-Mõnda Tallinna lasteaedade ajaloost (Haridus 2000).pdf
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/1138/Oppematerjal.pdf
A.Koort, Fröbeli pedagoogika põhimõtted ja nende maailmavaatelised eeldused, Kasvatus, 5, 1940
10