Maailma kirjandus (0)

Antiik: Eepos ja eepiline laul
Hesiodos : 7.saj alg e.m.a. Sündis väikeses Boiootia linnakeses Askras Helikoni mäe nõlval, kuhu ta isa oli asunud Väike- Aasia aioolia aladelt .
Meieni on tervikuna jõudnud 2 eepost: jumalate põlvnemisest jutustav eepiline kataloog Teogoonia ja põllumehi õpetav Tööd ja päevad. Katkendeid on säilinud ka eepilisest kataloogist Naiste kataloog, mis räägib erinevate kreeka kangelaste ja nende emade põlvnemisest; ülejäänud teostest on alles vaid fragmente.
Homerose ja Hesiodose eeposi võrreldi juba antiikajal. Töödes ja päevades esinev viide Hesiodose võidule rapsoodide võistlusel inspireeris mitmeid lugusid tema võistlusest Homerosega. Alkidamase jutustusele toetuvas populaarses loos Homerose ja Hesiodose võistlus kaotas kangelaseepos (Homeros) küll didaktilisele eeposele (Hesiodos), kuid üleüldises tuntuses jäi Hesiodos Homerosele alla. Siiski on Teogonia ja Naiste kataloog üliolulised allikad varaste kreeka müütide, Tööd ja päevad aga eluolu kohta.
Töödes ja päevades esineb rohkelt paralleele vana-idamaade kirjandusega. Vanaaja tarkusekirjandusele iseloomulikult on see esitatud õpetussõnadena noormehele, keda Hesiodos manitseb loobuma ahnitsemisest ning elama ausat ja töökat elu. Kuna eepose värsimõõdu edasiandmiseks eesti keeles on mitmeid võimalusi, peaks laskma rütmil ise paika minna.
Tööd ja päevad sisaldab biograafilisi elemente ja on kirjutatud manitsusena ja õpetusena Hesiodose vennale (Perses). Hesiodos mõtiskleb õigluse üle, rikastumise kiidab ta heaks vaid läbi ausa töö. Hesiodos loob muistendi viiest ajastust e. sugupõlvest: kuldne ajastu – inimesed elasid kui jumalad; hõbedane ja vaskne ajastu – elu halvenemine; heeroste ajastu – lühiajaline elu paranemine; raudne ajastu – Hesiodose kaasaeg , ülekohtu ja vägivalla ajastu. Hesiodos manitseb inimesi tööd tegema ja õiglaselt elama – siis tasuvad jumalad vaeva. Teose lõpuosas annab Hesiodos talupoegadele nõu, millistel päevadel milliseid töid teha.“Tööd ja päevad” sai kreeklaste moraali aluseks. Seda loeti koolides ja oli populaarne põlluharijate seas.
Homeros: peetakse Iliase ja Odüsseia autoriks , lugude tekkeaeg 8.-7. saj e.m.a. H. oli pime rändlaulik ehk rapsood ; sünni-, kodukohaks peetakse 20 eri paika; eeposte keelekasutus ja linnad/kohad H. elus viitavad , et need võisid sündida Kreeka Väike-Aasia rannikualadel ja saartel.
H. eeposeod esitasid rapsoodid kitaara saatel, nende värss seostus üleva stiiliga.
Ilias + Oüsseia olid iga kreeklase hariduse alus: mäletati peast kogu elu.
522. aastaks e.m.a. oli Ateenas tekkinud tava esitada neid suurtel panatenaiade pidustustel, mille alusepanijaks peetakse Ateena türanni Pesistratost, kes Cicero teatel hakkas esimesena kokku koguma H. teoseid. Iliasest on ligi 200 keskaegset ümberkirjutist. Selle teksti osadega papüürosefragmente on ligi 1500.
Hellenismiajal koguti H. eeposte käsikirju Aleksandria raamatukogusse ja vastavalt kreeka alfabeedi tähtede arvule jaotati 24 lauluks. Aleksandira + uusaja filoloogid on tegelenud nn H. küsimusega, vaieldes eeposte terviklikkuse ja autentsuse üle.
H. teosed -> tähtis ajalooallikas -> viited kreeklaste ettekujutlusele oma minevikust kui ka nende kaasaja olustiku detailidele. Geograafiliselt on detailid üsna täpsed. Palju mütoloogilisi tegelasi, kuid tegu vaid fiktsiooniga.
H. teoseks loetakse ka koomilist eepost Margites, millest on säilinud vaid mõned fragmendid . See on seotud üleva ja tavakõne värsimõõtude seguna, mis mõjub juba iseenesest koomiliselt, ning naeruvääristab Margitese-nimelist hullukest (margos), kes oli nii saamatu , et ei osanud isegi oma naisega magada.
Homerosele on omistatud ka koomilist eepost Konnade ja hiirte sõda, kuid selle stiil viitab hilisemale loomisajale.
Ilias: Ligi 15 700 värssi. Keskne teema on tüli Trooja linna piiravate kreeklaste leeris sõja 10. aastal ehk, eepose esimesest sõnast juhindudes, Achilleuse viha. Jutustus Achilleuse vihast ja selle põhjustest on eepose teljeks, selle ümber on põimitud hulk lahingustseene ja kõrvalepõikeid viidetega teistele müütidele. Ilias on väga julm ja verine teos, mis kajastab meie mõtteviisist hoopis erinevaid tõekspidamisi. Suure osa lauludest täidavad lahingustseenid, vägilaste omavaheline võitlus ja üksteise tapmine on kirjeldatud kohati väga üksikasjalikult ja detailselt. Mükeene kuningas Agamemnon võtab Achilleuselt tema sõjasaagiks saadud orjatari Briseise. Raevunud ja solvunud Achilleus keeldub kreeklasi võitluses toetamast. Järgmisel päeval puhkeb suur lahing ahhailaste ning troojalaste vahel, ahhailased suruvad troojalased tagasi. Õhtul põletatakse langenud ning kreeklased rajavad oma laevade kaitseks kantsi . Edaspidi suruvad troojalased Hektori juhtimisel kreeklased tagasi, Achilleust ei õnnestu aga ka suurte kingitustega uuesti võitlusse meelitada. Küll saadab ta sõtta oma parima sõbra Patroklose, kes lööb troojalased laevade juurest tagasi, kuid langeb ise Hektori käe läbi. Nüüd asub Achilleus taas võitlusse, tapab Hektori ning lohistab tema surnukeha sõjavankri taga laagrisse. Peetakse Patroklose matused, Hektori isa, Trooja kuninga Priamos , lunastab poja surnukeha välja, järgnevad Hektori matused. Sõjas osalevad ka jumalad, kes toetavad nii ühte kui teist poolt, ässitavad võitlejaid ning takistavad konflikti rahumeelset lahendamist.
Odüsseia: Ligi 12 000 värssi. Eepose teema on Ithaka valitseja Odysseuse jõudmine Trooja sõjast koju. Eepose algus justustab Odysseuse pojast Telemachosest isa otsinguil, teose põhiosa hõlmab Odysseuse jutustus muinasjutulistest seiklustest koduteel : vangistused nõiataride Kirke ja Kalypso juures ning kükloobi koopas , pääs sireenide, laistrügoonide ning Skylla ja Charybdise käest, reis manalasse, torm . 10-aastase kodutee jooksul kaotab Odysseus kõik oma kaaslased ja jõuab eepose lõpus oma kodusaarele Ithakale. Vahepeal on ta kohanud oma poega . Kodusaarel võidab ta oma naise Penelope jultunud kosilased, tappes nad Telemachose ning ustavate teenijate kaasabil. Teos lõpeb abikaasade taaskohtumisega.
Odüsseia seiklustes on palju ühiseid jooni erinevate rahavaste muinasjuttude temaatikaga, eepos tervikuna esindab lootüüpi „mees oma naise pulmas”.
Keskaeg : Joseph Bedier, Tristani ja Isolde lugu.
See lugu pajatab sellest, kuidas Cornwalli kuninga Marki orvust õepoeg Tristan saab lahingus raskelt haavata ja rändab Iirimaale, et tark Isolde raviks ta terveks. Pärast seda, kui Cornwalli kuningas kuuleb Tristani lugusid Isoldest, armub ta ning saadab Tristani tagasi Iirimaale, et Isolde kuningale kaasaks meelitada. Isolde nõustub. Tagasiteel Iirimaalt Cornwalli joovad Tristan ja Isolde ekslikult ära armujoogi, mis oli mõeldud hoopis kuningale ja Isoldele. Tristan ja Isolde armuvad ning ülejäänud lugu räägib nende kahe armastusest ja konfliktist kuningaga, kellele mõlemad armunud on truudust vandunud. Loole lisab keerukust Tristani lõpule viimata abielu ühe teise Isoldega - Valgekäsi Isoldega. Legend lõpeb, kui Tristan saab taas teise haava mürgisest relvast. Ainult Iirimaa Isolde suudaks ta terveks ravida. Tristan kutsub teda enda juurde, leppides kokku märguande, et kui Isolde nõustub tema juurde tulema , siis olgu saabuva laeva puri valge. Kui Isolde keeldub, lehvigu laeva mastis must puri.
Isolde tuleb ning valge puri teavitab tema saabumisest, kuid armukadedusest pimestatud Valgekäsi Isolde valetab Tristanile, öeldes et laeva puri on must. Tristan sureb meeleheitest ning kohale sõitnud Isolde võtab endalt elu.
Rüütlikirjandusele, rüütli- ehk õukonnaromaanile on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja - vooruste idealiseerimine. Kirjanduses pole enam oluline isandate ja nende nimel peetud võitluste ülistamine, vaid armastus. Jutustati kahe truu armastaja seiklustest. Enamasti ei lubanud seisuse ja usuvahed neil abielluda . Vanim romaan on lugu Cornwalli kangelasest Tristanist ja Iiri kuningatütrest Isoldest, kes armujoogi mõjul teineteist armastavad ja lõpuks traagiliselt hukkuvad, sest eelarvamused ja õnnetused ei lase neil abielluda. Oluline on see, et rüütliromaanides oli rüütli ihaldusobjektiks tavaliselt abielunaine , mis vihjab rüütli armastuse täiuslikkusele – armastus on kättesaamatu, idealiseeritud.
Renessanss: Giovanni Boccaccio, Dekameron .
Eessõna: Autor on armastanud nii palju, et see tihti talle meelehärmi tõi. Kuid tänu sõbrale ja tema lohutusele võib ta öelda, et on elus. Ajapikku aga armastus kahanes ja nüüd soovib autor ise pakkuda lohutust nii palju kui seda on võimalik teha ja seda eeskätt naistele, kuna nad on nõrgemad ning meestel on rohkem võimalusi halva tuju peletamiseks ( kalastamine , jahipidamine, jalutamine, mängimine, kaubitsemine). Autor soovib pakkuda tuge ja nõu armastavaile naistele ning sel otstarbel esitab 100 novelli, mis on esitatud 10 päeva jooksul 7 daami ja 3 noormehe seltskonnas viimase hukatusliku katku ajal. Teoses toob välja ka laulud, mida need daamid oma lõbuks laulsid. Neid lõbusaid lugusid lugedes tunnevad naised mõnu ja saavad ühtlasi kasulikku õpetust, sest siit võivad nad näha, millest tuleb hoiduda ja mida eeskujuks võtta.
Esimene päev: Katk on laostanud maa, keegi kellestki ei hooli, palju inimesi on surnud, Santa Maria Novella kirikus kohtuvad 7 daami, vanim neist (Pampinea) arvab , et nad võiksid kõik koos linnast lahkuda, hea mõte, kuid Filomena, kes oli kõige ettevaatlikum, arvas , et peab mehi olema, kes neid juhiks. Kirikusse sisenes 3 meest, järgmisel päeval lahkusid kõik koos+teenrid ja ümmardajad. Mäe harjal lossis nad peatusid, iga päev on keegi vanem, kes määrab mida sel päeval tehakse. Esimene päev oli Pampinea. Nad otsustasid jute vesta, esimese novelli jutustas Pamfilo.
Esimene novell : Ciappelletto läheb rikka kaupmehe eest burgundlastelt võlgu sisse nõudma, kuid jääb kahe liigkasuvõtjast venna juurde elama ning haigestub raskesti. Ser Ciappelletto petab valeliku pihtimusega jumalakartlikku munka ja sureb. See eluajal nurjatu olnud mees tunnistatakse pärast surma pühakuks ja nimetatakse San Ciappellettoks.
Kümnenda päeva viimane novell: Saluzzo markii (Gualtieri), kes on sunnitud oma vasallide pealekäimisel naist võtma, astub seda oma soovi järgi valides abiellu talumehe tütrega, kes talle 2 last sünnitab. Siis räägib ta, et on lapsed ära tapnud, ja teeb näo, nagu oleks naine teda ära tüüdanud ning ajab naise särgiväel kodust minema. Seda kõike teeb ta selleks, et naise kuulekust ja kannatust proovile panna. Nähes, et naine kõike kannatlikult talub, võtab ta tema oma majja tagasi. Siis teeb ta näo, nagu võtaks ta teise naise, laseb oma tütrel oma mõrsja pähe tagasi koju tulla. Nähes, et ta naine siiski kõike kannatab, räägib ta oma naisele (Griseldale) kõik ausalt ära ja näitab talle ta lapsi, kes juba suureks on kasvanud. Ta armastab ja austab oma naist rohkem kui kunagi enne ning laseb teda austada kui markiisi.
Lõppsõna: Autor ei arva, et on liiga vabalt talitanud või et novellid oleksid liiga lõbusad või pikad. Ta on kirjutanud selle teose, et pakkuda ajaviidet. Seega see, kes seda raamatut loeb, peab olema aega. Autor kirjutas vaid sellest, mis räägitud. Autor tänab.
Jumalakeskne maailmakäsitus asendati inimkeskse maailmakäsitusega. Jumalasse usuti endiselt, kuid loobuti keskaegsest arusaamast, et inimene on Jumala kõrval tühine ja tähtsusetu. Varem oli huvi keskmes Jumal ja see, mis tuleb peale surma. Nüüd muutus tähtsaimaks Inimene ise ja tema maine elu. Väärtustati maist elu, eneseteostust, inimese keha. päritolu ja suursugusus ei tee rikkaks, vaid isiklikud omadused.
17.-18. sajand: J.W. Goethe , Noore Wertheri kannatused
Tegu on kiriromaaniga, mis on üks olulisemaid teoseid saksa kirjanduses tormi ja tungi perioodist. Romaanil puudub väline tegevusliin. Sündmused on edasi antud läbi Wertheri kirjade oma vennale Wilhemile.
Sündmustik algab Wertheri kolimisega fiktiivsesse külla nimega Wahlheim. Seal vaimustub noor ja emotsionaalne Werther nii küla ümbritseva looduse ilust kui seal elavate talupoegade lihtsast olekust. Ühel peol kohtab Werther Lottet ( Charlotte S.) – noort ja ilusat naist, kes pärast ema varajast surma on sunnitud hoolitsema oma väiksemate õdede- vendade eest- ning armub temasse silmapilgselt. Kuid Lotte on juba kihlatud ning nii peab nende vahekord jääma sõpruseks.
Hoolimata hingevalust, jätkab Werther Lotte külastamist ning saab sõbraks ka tema kihlatu Albertiga. Lõpuks, leidmata hingerahu, otustab Werther Walheimist lahkuda ning asub elama Weimarisse, kus ta alustab oma ametnikukarjääri. Kuigi alguses väidab Werther oma eluga rahul olevat, pettub ta peagi teda ümbritsevate ametnike kiibitsemises ning südametus karjerismis ja otsustab naasta tagasi Walheimi. Vahepeal on Lotte abiellunud ning Wertheri meeleheide süveneb veelgi. Lõpuks palub Lotte Wertherit, et ta neid nii sageli ei külastaks, kuna loodab nii vähendada Wertheri kannatusi.
Werther mõistab, et üks kolmest, kas Lotte, Albert või ta ise, peab elust lahkuma . Suutmata kellegi haiget teha ning veel vähem kedagi tappa, otsustab ta enesetapu kasuks. Werther saadab Albertile kirja, kus palub kahte revolvrit, ettekäändega, et ta sõidab reisile. Pärast revolvrite saamist tulistab ta endale pähe. Werther maetakse vaikselt , ilma tseremoonia ning vaimuliketa.
Sentimentalistlik teos. ülitundeline, loodust ülistav, puhtus , siirus, hale , halav, õhkav, paheline aadlik ->siiras talupoeg , kurb, traagiline
19. sajandi romaan: Gustave Flaubert , Madame Bovary
Väikeses provintsikeskuses praktiseeriva arsti abikaasa Emma Bovary tunneb igavust ümbritsevas üksluises olustikus. Mehe lihtsameelne loomus ja piiratud huvid kihutavad naist otsima oma romantilistele kalduvustele rakendust väljaspool kodu. Areneb armastusintriig noore mõisnikuga, mis aga ei kesta kaua. Emma Bovary otsib uusi tugipunkte oma tundmustele, märkamata, kuidas tema iha õilsa armastuse järele muutub aegamisi tavaliseks kombelõtvuseks.
Lõppeks ruineerib ta end sel kombel nii vaimselt kui majanduslikult. Tagajärjetult pöördub ta enda seniste meessõprade poole abisaamiseks, et takistada oma varanduse oksjonile sattumist. Lõplikult pettununa kõigest ja kõigist leiab Emma Bovary väljapääsu vabasurmas. Sügavamas mõttes on teos aga romantiliste unelmate ja tuima argielu igavese konflikti klassikaline jäädvustus.
Realism kandus ka kirjandusse: * täpsus * reaalne maailm * objektiivne maailm. Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi. Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine .
Realismi tippteoseks loetakse Flaubert’i “Madame Bovary”.
süngus(ei usu enam siirust, puhtust)->pessimism, üksindus, sügavus
19. sajandi teine žanr: Stevenson, Kummaline lugu dr. Jekyllist ja hr. Hyde`ist
Alateadvuse mõistmine, igas ühes on nii head kui halba. Jekyll võtab enda tehtud rohtu , et eraldada halba, muutub Hyde`iks, kes on paha ja teeb kohutavaid tegusid .
Allegooriad, mõistujutud, väljamõeldis, detektiivijutt , deemonid. Uusromantism eitab naturalismi ja realismi. Uusromantism rõhutab subjektiivset maailmanägemist ning tundeelu primaarsust, peab ideaale, soove, võimalusi jms. olemasolevast tähtsamaks, seisab vastu valgustusajastu ühekülgsele ratsionalismile ja isiksust tasalülitava kapitalismi argisusele, protestib inimest piiravate reeglite vastu.
20. sajandi I pool: Thomas Mann, Surm Veneetsias
Vanamees läheb Veneetsiasse puhkama ja armub noorde neidu , kuid kättesaamatu armastus. Mees sureb haigusesse.
Üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku, endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne. Vormiuuendustele aldis, nt kuulub modernismi juurde sujuva narratiivi lõhestamine katkendlikuks, tavapäraste kujundite vältimine. Enesediskrimineerimine, oma mina mahasurumine.
20. sajandi II pool ja 21. sajand: Ian McEwan , Tsementaed
Pereisa on surnud. Kui ka ema sureb, otsustavad viis vanemateta jäänud last, et nad ei kavatse mingil tingimusel minna lastekodusse ega anda ära oma maja. Seepärast ei iitsata nad ema surmast kellelegi ja müürivad surnukeha tsementi . Orvukesed on õnnelikud, et edaspidi ei keela ega käsi neid enam keegi. Neid lapsi lihtsalt ei huvita, et on olemas mingid ühiskonna poolt sätestatud normid ja ettekirjutused, mida peab järgima. Nad teevad endale ise ettekirjutusi. Šokeeriv, insest .
Ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction); kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu; ideede lõtv seotus ; paranoilisus; kindla teemaderingi eristamatus, kaasaegne, mured, probleemid, karm, sümbolid.