Vanakreeka kirjanduse arhailine ajajärk (0)

Noarootsi  gümnaasium
Merylin Tihomirova
Vanakreeka kirjanduse arhailine ajajärk
referaat
Juhendaja :  Miina Leemets
Pürksi 2014
Sissejuhatus
Käesoleva referaadi teemaks on vanakreeka kirjanduse arhailine periood. Selles käsitletakse
Antiik-Kreeka kirjanduse arhailise ajajärgu kolme perioodi. Teema valik on tingitud autori huvidest.
1.Vanakreeka kirjanduse arhailine periood
1.1Vanakreeka kirjandusest
Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus, mis ei  tugine
teiste kirjanduste kogemusele. Kreeka kirjandusloos võib eristada nelja perioodi:
1.Arhailine ajajärk (kuni 5. saj. eKr)
2.  Atika  ajajärk e klassikaline periood (5.-4. saj. eKr)
3. Hellenismi ajajärk (3.-1. saj.eKr)
4.  Rooma  impeeriumi ajajärk(1.-6. saj. pKr)
Arhailist ajajärku jagatakse omakorda veel kolmeks  perioodiks :
1. kirjanduseelne periood (“Homerose- eelne ”)
2. vanimaid kirjanduslikke mälestisi (Homerose  eeposed , Hesiodose looming)
3. antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus  
( Kleis  1965:12-13)
1.2 Kirjanduseelne periood 
Veel 19. saj. arvati kreeka rahva ja kirjanduse ajalugu algavat 8. saj. eKr. Tänapäeval jälgitakse
tänu arheoloogilistele avastustele Kreeka asukate  kultuuriajalugu  juba kolmandast aastatuhandest eKr.
Teise aastatuhande alguseks eKr oli  Kreetal  kõrgelt arenenud  kunst  ja  kirjaoskus . Algne hieroglüüfkiri
asendus lineaarkirjaga, mis aga hilisemal desifreerimisel osutus Kreeka silpkirjaks. Teise aastatuhande
lõpul   eKr   toimus   Kreeka   kultuuri   katastroofiline   langus,   millega   kaasnes   kirjaoskuse   langus.   Uus
kultuuriline tõus algas alles 8. saj eKr. (Kleis 1965:15-16)
Kreeka folkloorist säilinud napp ainestik näitab, et kreeka kirjanduse aluseks on samad suuliselt
edasikanduvad liigid, mis mujal sugukondlikes ühiskondades – müüdid ja  muinasjutud , loitsud, laulud,
vanasõnad, mõistatused jne.  Praeguseks  on aga kogu Kreeka  folkloor  läbi põimunud mütoloogiaga.
“Müüt (kreeka keeles  mythos) on jutustav pärimus, mis seletab traditsionaalse kultuuri teadmiste ja
kogemuste baasil kujundilisel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust. “ (e-ope.khk.ee)
Kreeka  rikkalik  müüdilooming  läbis mitu  etappi  enne  kui  ta  omandas meile  tuntud  kreeka
mütoloogia kuju. Need sisaldavad rohkesti sugemeid kaugest minevikust, ent kajastavad ühtlasi kreeka
hõimude käekäiku hilisematel aegadel. Lisaks jutustatakse sellest, kuidas on tekkinud loodusnähtused,
ühiskonna korralused ja usundilised tavad, kuidas on tekkinud maailm. Kreeka mütoloogia lõplikus
kujunemises etendas mükeene ajajärk määravat osa. Tähtsamate kreeka müütide tegevuspaikadeks on
kohad, mis esinevad mükeene kultuuri keskustena. (Kleis 1980:26)
Kreeka müütides on põhilisteks tegelasteks surematud jumalad, kes esinevad inimese kujul ja
kellele on ka omistatud inimlikud  voorused  ja pahed ning surelikud  heerosed  ja kangelased, kes olid
muistsed  sugukonna - või hõimujuhid, linnade rajajad jt.  Ei välistata, et kreeka heeroste seas leidus
reaalseid ajaloolisi isikuid. (Kleis 1965:18)
Kreeka jumalad:
Jumala nimi
Jumala ülesanne
Jumala seos Zeusiga
Zeus
peajumal
Hera
abielukaitsja
Zeusi õde ja abikaasa
Poseidon
merede  valitseja
Zeusi vend
Hades
valitses allmaailma surnuteriiki
Zeusi vend
Athena
sõjajumalanna
Zeusi tütar
Apollon
valguse, tõe ja ennustuskunsti jumal
Zeusi poeg
Artemis
elava looduse ja loomade kaitsja
Zeusi tütar, Apolloni kaksikõde
Aphrodite
ilu ja armastuse jumalanna
Zeusi tütar
Hermes
jumalate käskjalg
Zeusi poeg
Ares
sõjajumal
Zeusi poeg
Hephaistos
jumalate  sepp
Zeusi poeg
Demeter
viljakuse ja viljakasvatuse jumalanna
Zeusi õde
Dionysos
veinijumal
Zeusi poeg
Hestia
kodukolde jumalanna
Zeusi õde
( http://et.para-web.wikia.com/ )
Kuna vanimas kreeka luules  saadavad  värsskõnet kehaliigutused ja eelkõige laul, saab Kreeka
folklooris   eristada   mitmeid   laululiike:   töölaulud,   sõdurite   marsilaulud,    lastelaulud ,   lembelaulud,
rituaalsed laulud jne. Kevadistel viljakuspidudel lauldi üksikisikuid või  suuremaid  gruppe pilkavaid ja
teotavaid jambe. Rituaalsest pulamlaulust arenes hiljem välja kreeka lüürika eri žanr hümenaios ehk
epitalaamion. Nutulaule nimetati treenideks. Erilaadseid laule esitasid kutselised  laulikud  aoidid ka
sümpoosionidel. Kõige arenenum liik kirjanduseelsel perioodil oli eepiline laul, mis lõi aluse suurte
poeemide   tekkeks.   Veel   oli   olemas   mitmesuguseid   kultuslaule   jumalate   austuseks,   mida   kutsuti
hümnideks. (Kleis 1980:23)
1.3 Vanimad kirjanduslikud mälestised
8.   saj.   eKr.   tekkisid   orjanduslikud    polised    ja   toimusid   muutused   kreeka   ühiskondlikus   ja
kultuurielus. Kõige arenenum ala oli 8. – 7. saj. Väike- Aasia , eriti  Joonia . Seal said 6. saj. alguse
kreeka   teadus   ja   filosoofia,   aga   enne   seda   kujunes   seal   välja   kreeka   kirjandus   (Kleis   1980:24).
Kreeka   kirjanduse   vanimad   säilinud   suurteosed   on   eeposed   “ Ilias ”   ja   “Odüsseia”.   Nende
eeposte loomislugu ja –aeg on ajalooliste teadete puudumise tõttu segane ja selle ümber keerlevad
spekulatsioonid moodustavad nn. Homerose küsimuse. Enamik teadlasi pakub tekkimisajaks 8. – 7. saj.
eKr.   Eeposed   on   kirjutatud   vanajoonia   murdes.   Mõlema   eepose   ainestik   on   pärit    Trooja    sõda
käsitlevatest heroilistest muistenditest (Kleis 1956:20-21). 
On tõestatud, et Trooja (teise nimega  Ilion ) oli tõeliselt olemas ja asetses Väike-Aasia rannikul
nüüdisaja Dardanellidest lõuna pool. Kaevamistel on muistse Trooja asukohal avastatud rida üksteise
järel tekkinud ja hävinud asulaid, millest altpoolt lugedes seitsmes kiht vastab enam-vähem Homerose
kirjeldustele ja kuulub mükeene ajajärku. Trooja sõda on tõenäoliselt ajalooline sündmus ning leidis
aset 13. või 12. saj. eKr. Lood Trooja sõjast kandusid edasi põlvest põlve mitmes eri  variandis  kuni
eeposte kirjutamiseni.
“ Iliase ” (e. lugulaul Ilionist) tegevus toimub Trooja piiramise kümnendal aastal ja kestab 49 –
50 päeva. Eepose sisuks on üks kindel episood. Eeldatakse, et  kuulaja  on muistendiga juba eelnevalt
tuttav. “Ilias” koosneb 15 700 värsist ja on hellenismiajal jagatud 24 lauluks (vastavalt kreeka tähestiku
tähtede arvule). Tegelasteks on mitmed rooma ja kreeka heerosed ja jumalad. Peategelaseks  ahhaia
kangelane  Achilleus  (Kleis 1980:26).
Kui   “Iliase”   ainestik   on   rohkem    heroiline ,   siis   “Odüsseia”   ainestik   on   olustikulisem   ja
muinasjutulisem. Teemaks on  Ithaka  kuninga  Odysseuse  seiklused takasiteel koju Trooja sõjast kümme
aastat   peale   selle   lõppu.   “Odüsseia”   koosneb   12   000   värsist   ja   on   samuti   jaotatud   24   lauluks.
“Odüsseia”   on   kompositsioonilt    keerukam    kui   “Ilias”   kuna   tegevus   ei   toimu   lineaarselt.   Seetõttu
peetakse “Odüsseiat” nooremaks (Kleis 1980: 29).
Eeposte tegelased on staatilised, ilma sisemise arenguta, psühhika on lihtne ja naiivne. Tegelaste
iseloomu ei kirjeldata, iseloomustamiseks kasutatakse dialooge ja monolooge. Sagedased on  epiteedid
(“välejalgne  Achilleus”)   ja   korduvad   värsid   (väikeste   muudatustega   korduvad   värsid   moodustavad
umbes kolmandiku eeposte värssidest). Kangelased kehastavad sugukondliku ajastu inimeste ideaali,
teosed on elujaatavad ja humaanse ellusuhtumisega (Kleis 1980:35-37)
Kirjandusliku  eepose eelkäijaks on jumalatest ja heerostest jutustav eepiline  rahvalaul . Neid
mainitakse ka Homerose eepostes. “Odüsseias” mainitakse juba ka kutselisi laulikuid aoide. Aoidid ei
esitanud  kindlate  tekstidega  laule, vaid improviseerisid saates end lüüral või mõnel muul keelpillil.
Kuna   aoid    laulab    “jumaliku   sisenduse   mõjul”,   käsitseti   tema   laule   ajaloolise   tõena   mitte
väljamõeldisena. Ja et aoidid esinesid sageli valitsejate ja ülikute pidudel, olid nad aeg-ajalt sunnitud
kohandama    oma   laule   vastavalt   kuulaja   soovile.   6.   sajandist   eKr.   pärinevad   esimesed    teated
rapsoodidest.  Rapsoodid  olid rändlaulikud ja esitasid  kindlaid  luuletekste deklameerides. Ka “Ilias” ja
“Odysseia” olid mõeldud ettekandeks rapsoodidele. (Kleis 1965: 29-30)
1.3.1 Hesiodos
Linnriikide   tekkimisega   8.   saj.   e.   Kr.   tekkisid   suured   muutused   Kreeka   ühiskondlikus   ja
majanduslikus elus. See  oli  sobiv  pinnas didaktilise  eepose  tekkeks.  Didaktiline   eepos   oli  vormilt
sarnane Homerose eepostega s.t oli kirjutatud joonia murdes, kasutati heksameetrit [kuusmõõt,  riimi  ei
kasutatud,   pikkade   ja   lühikeste   silpide   kombinatsioonide   korrapärane    vaheldumine ,   aluseks   daktül
(värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgnes 2 lühikest (rõhutut) silpi )],  epiteete  ning korduseid.
Sisu oli aga täiesti erinev, enam ei ülistata sõjakangelasi.
Vanim tuntud didaktilise eepose viljeleja on 8. saj. lõpus või 7. saj.alguses elanud Hesiodos.
Hesiodos   oli   moralist   ja   mütoloogiliste   muistendite   süstematiseerija.   Tema   on   esimene   Euroopa
kirjanik, kelle autorlus on kindel (Unt 2001). Hesiodoselt on säilinud kaks poeemi: “Tööd ja päevad”
(828 värssi) ja varasem “ Theogonia ” (e. “Jumalate pärinemine”) (1022 värssi).
“Tööd ja päevad” sisaldab biograafilisi elemente ja on kirjutatud manitsusena ja õpetusena
Hesiodose vennale. Hesiodos mõtiskleb õigluse üle, rikastumise kiidab ta heaks vaid läbi ausa töö.
Hesiodos loob  muistendi  viiest ajastust e. sugupõlvest: kuldne ajastu – inimesed elasid kui jumalad;
hõbedane ja vaskne ajastu – elu halvenemine; heeroste ajastu – lühiajaline elu paranemine; raudne
ajastu – Hesiodose  kaasaeg , ülekohtu ja vägivalla ajastu. Hesiodos manitseb inimesi tööd tegema ja
õiglaselt   elama   –   siis   tasuvad   jumalad   vaeva.  Teose   lõpuosas   annab   Hesiodos   talupoegadele   nõu,
millistel    päevael   milliseid   töid   teha.“Tööd   ja   päevad”   sai   kreeklaste   moraali   aluseks.   Seda   loeti
koolides ja oli  populaarne  põlluharijate seas. Hesiodose looming on eelkäijaks 7. – 6. saj. õpetlikule
lüürikale ja filosoofilisele luulele. (Kleis 1980: 42-44)
1.4 Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus 
7.– 6. saj. kujunes Kreekas orjanduslik ühiskond ja riik. Kaotati sugukondlkud eesõigused. Kasvas
inimeste enseteadvus. Kreeka kultuuri tase tõusis märkimisväärselt, Joonias tekkis kreeka teadus ja
filosoofia,   toimusid   muutused   kunstis   ja   kirjanduses.   Juhtivaks   žanriks   kujunes   lüürika,   sest   see
väljendas inimese kui  omaette  isiksuse mõtteid ja tundeid (Kleis 1980: 45-46).
1.4.1 Lüürika
Hellenismiajastul   kutsuti   lüürikaks   laule,   mida    kanti    ette   lüüra   saatel.  Aja   jooksul   hakati
eristama  kolme lüürika liiki:  eleegia ,  jamb ,  meelika . Eleegia ja jamb ei vajanud  muusikalist  saadet.
Meelika   jagunes   omakorda   veel   monoodiliseks   lüürikaks   ( solist    väljendas   üksikisiku   tundeid)   ja
koorilüürikaks.
Eleegia   oli   eleegilistes   distihhonides   ( heksameeter    +   pentameeter)   kirjutatud   luuletuste
üldnimetus.   Sisult   olid   eleegiad   õpetlikud,   vahest   poliitilised   mõjutusvahendid   (nt.   Solonil)   või
filosoofilised  arutlused , ülistati armastust. Tuntuimad eleegikud olid  Tyrtaios  Spartast,  Solon  Atikast ja
Theognis  Megarast (Unt 2001).
Jambid kasvasid välja pidustustel lauldud pilkelauludest. Jambiline värss sarnaneb tavalisele
kõnekeelele   ja  seda  kasutati   peamiselt  tunnete   ja  meeleolude  väljendamiseks  (Kleis  1980:  49-50).
Jambe kirjutasid näiteks Archilochos ja Semonides. (Unt 2001).
Monoodilise lüürika sünnikohaks oli Lesbose saar. Kohalikust rahvalaulust kasvas välja rida
erinevaid kultuslikke ja rituaalseid laule ning värsimõõte. Tähtsaimad autorid Lesbosel olid Alkaios ja
Sappho  ning Joonias  Anakreon . Anakreon on jätnud sügava jälje maailma kirjanduslukku oma lihtsuse
ja mänglevusega. Anakreontilist luulet on harrastanud peale mitmete saksa ja prantsuse luuletajate ka
vene suurkirjanikud Puškin ja Lomonossov. Ning juba 19. saj. alguses tõlkis Kr. J.  Peterson  kaks
anakreontilist laulu ka eesti keelde. (Unt 2001).
Koorilüürika   oli   seotud   mõne   suurema   ühiskondliku   sündmusega.   Koorilüürikas   eristati
mitmeid   liike:   epiniikionid   (võitjate   auks   spordivõistlustel),   enkoomionid   (kiitusalul   tähtsale
inimesele), ditürambid (ülistuslaul Dionysosele), hümnid. Olulised vormid sellest perioodist on veel
epigramm – algselt kiri hauakivil, hiljem kokkusurutud sõnastusega lühike lüüriline  luuletus  (loojaks
peetakse   Simonidest)   ja    treen    e.   kaebelaul.   Tähtsaim   koorilüürik   oli    Pindaros ,   viimane   kreeka
aristokraatia  laulik (Kleis 1980: 57-58).
Heroilise eepose langus. Koomiline  eepos
Antiikaja  teadlased   püüdsis   kindlaks   määrata   Homerose   järgijate   poeemide   sisu   ajalist
järgnevust    ja jaotada neid keskuste järgi, mille ümber koondub poeemide tegevus. Iga selline rühm
moodustas suletud ringi ehk küklose, mistõttu neid luuleteoseid nimetatakse küklilisteks poeemideks.
Kõige enam on tuntud Trooja ja Teeba küklos. Homerose eepostest erinesid küklilised poeemid oma
kompositsioonilt.   Neil   puudus   enamasti   terviklik   süžee   ja   käsitlesid   ajalises   järjekorras   erinevaid
üksikuid episoode, mis muutis nad mütoloogiliseks kroonikaks.  Klassiühiskonna  
  kujunemise
ajajärgul   hakkas   heroiline   eepos   iganema   ning    tekkima    koomiline   eepos   (tühiseid   sündmusi   ja
tähtsusetuid isikuid kujutav eepos, mis kangelaseepose taustal mõjub humoorikalt). Poeemi “Margites”
(koostatud  umbes  7. saj.  keskpaiku  eKr), mis  pole  säilinud  otsene  paroodia  on  tervikuna   säilinud
“ Hiirte  ja konnade sõda”. Poeemi satiiriline iseloom väljendub selles, et mitmed  stseenid  parodeerivad
vastavai kohti “Illiases”. Tuleb ette Homerosega sarnaseid epiteete, võrdlusi, kordusi, endeid ja isegi
jumalaid. Kangelastena tegutsevad siin aga hiired ja konnad – mida tühisem on süžee, seda teravamini
tuleb kontrast esile. (Kleis 1956:52)
1.4.1 Ilukirjandusliku proosa tekkimine
6.   saj.   eKr.   hakkas   arenema   ka    proosakirjandus .   Ka   proosat   saab   jaotada   liikideks:   teaduslik,
filosoofiline , jutustavad  reisikirjeldused  ja historiograafiad ning folklooril põhinevad olustikulised ja
ajaloolised   jutustused.   Proosakirjandusest   on   säilinud   vaid   üksikuid   fragmente.  Valmižanri   loojaks
peetakse   küürakat   früügia   orja  Aisopost,   kelle   tegelik   olemasolu   siiski   tõestatud   ei   ole.   Mitmeid
valmimotiive   (   “Hunt   ja   lambatall”,   “ Vares    ja    rebane ”)   võib   kohata   Euroopa   valmimeistrite   La
Fontaine’i, Lessingu, Krõlovi ja eestlase J. Tamme loomingus. (Kleis 1956: 68).
Allikaloend
Kleis, R 1956: Vana-Kreeka kirjanduse põhijooni, Tartu
Kleis, R 1980: Antiikkirjanduse ajalugu, Tallinn
Unt, J 2001: Antikkirjandus, loengukonspekt, Tartu
http://e-ope.khk.ee/ek/2012/antiikkirjandus/mis_on_antiikkirjandus.html
http://et.para-web.wikia.com/wiki/Kreeka_jumalad

Document Outline

• Jumala nimi
• Zeus
• Artemis
  • Aphrodite
    • Hermes
    • Ares
    • Hephaistos
    • Demeter
    • Dionysos
    • Hestia