Minu jaoks tähendab sügis näiteks uue ja pika kooliaasta algust ning kosutava suvepuhkuse lõppu. "Juba kase ladvalt lehti langeb / Kõle tuul käib üle kesamaa, - / Aastakellal rõõmuhääl on lõppend: / Viimseid tunde hakkab lööma ta." Nendes sõnades peegelduvad rohkem nukrad tunded. Kaunis soe suvi on ju läbi ja mõtted samuti hoopis teised. Sel ajal on juba külm ning puudelt langevad lehed. Ka Liiv kujutab sügist kõleda ja kurvana. "Oh kanarbik, oh lilleke, / nii kõle, kõle sügise! / Nii väsinud, nii kurb on meel, / sa pehmelt, õrnalt õitsed veel / oh lilleke!" Kõik hea ja rõõmus, mis saabub kevadega, kaob samamoodi sügisel nagu ka loodusest rohelus. Liiv kirjeldab ühes oma luuletuses detailselt sügisest nõmme. "Männi roheline samet, / üksik metsatee, / pedak heleroheline, / kask kuldkollane. / Pedak heleroheline, / kask kuldkollane! / Nõmm on sügisele / langend kaenlasse," Sügisel muutub looduse välimus täielikult
luule veelgi lihtsamaks. Ta luule on kõneline ja ei ole piiritletud range värsimõõduga, seepärast on ta sedavõrd loomulik. Suuremat tähelepanu on pööratud rõhkudele, mitte silpide korrapärasusele. Peamiselt pärast haigestumist, kus teda ei piiranud mitte miski, on ta luule nii puhas ja aus. Ta ei olnud kärbitud ei lugeja, ega kirjastaja poolt. Ta lõi luulet loomise pärast, eneseväljenduseks, ning sellest sündis puhas kunst. Juhan Liivi luule on lahknev olles samal ajal absoluutselt tüüpiline ja eesti kirjandusele omane, ent teisalt täiesti erakordne ja kordumatu. Liivi peetakse üheks austatumaks ja armastatumaks eesti luulekujuks. Sarnaselt Koidulale, oli Liiv murrangulise muutuse tooja eesti luulesse. Koidula oli rahva ja eesti luule ärataja. Liiv oli selle edasiviija. Mõlema poeedi puhul on tegu asendamatute suurkujudega, kelleta oleks eesti luule tundmatuseni erinev
isamaast või lahkab filosoofilisi ,,eluküsimusi''. Samuti teavad kõik tema rasket elukäiku 2 ning ilmaasjata ei peeta teda üheks õnnetuimaks luuletajaks Eesti ajaloos. Kidural kirjanikul tuli elada nii füüsiliste haiguste (kopsutiisikuse) kui ka vaimsete haigustega (skisofreenia, jälitusmaaniad). Teda on püütud mõista, aru saada tema luuletustest ning seeläbi pääseda tema salajasse mõttemaailma, kuid mitte keegi ei mõista Juhani hingeelu kogu üksinduses. 2. ELULUGU 3 2.1 LAPSEPÕLV JA AJAKIRJANDUS Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas ja kasvas üles Rupsi külas Oja talus. Juhan (Johannes) oli pere poegadest noorim ning lapsepõlvest peale nõrga tervisega. Juhan õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ja lühemat aega ka H. Treffneri Gümnaasiumis Tartus
aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Üks märtsihommik udune Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja pooles ringis kaugele käib metsapalistus.
aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses (pseudonüüm §§). "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Elu lõpus kannatas tagakiusamismaania all ja rändas ringi. Juhan Liivi vend oli Jakob Liiv. Raamatud "Kümme lugu" (1893) "Vari" (1894) "Luuletused" (1909, 1910, 1919, 1926) "Kogutud teosed" I-VIII (1921-1935) "Valitud luuletused" (1949)
sinuta öö, kel polegi piirt, sinuta kevade olen, pole üht lillekest, sinuta puu, kellel ainustki lehekest; taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest. Sinuta olen ma udune ilm, nägemata silm. Sinuta olen ma uneta öö, sinuta töö ei olegi töö. Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, sinuta loom olen, mida keegi pole loond. Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin bagaazi ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid! Oh kui rammetuid rajasid! Kadaka-, lepavõsasid! Eile nägin ma Eestimaad! Eile nägin ma Eestimaad! Põõsastikud ja võsad kõik suikumise ja näotuse paik, vaimuilm nii hämaras, vaik
aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu- Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses (pseudonüüm §§). "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Juhan Liivi hauasammas Alatskivi surnuaial Elu lõpus kannatas tagakiusamismaania all ja rändas ringi. Juhan Liiv 18 Mu isamaa on minu arm Gustav Ernesaks / Lydia Koidula
avalikkuse ette, liikus ringi Tartus ja Tallinnas Ehkki Juhan Liivi kirjatöid avaldati juba tema eluajal, jõudis ta eesti kirjanduse kaanonisse suuresti postuumselt, tema teoseid toimetanud Friedebert Tuglase toimetaja- ja kriitikutöö mõjul. Liivi ande suurus avaldus eriti haiguse ajal loodud lüürikas. Oma luules muretses Liiv kõige enam isamaa pärast, mis oli mitte romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. Sedalaadi tekstide tuntumad näited on "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", “Sinuga ja sinuta” ja “Mitte igaühele”. Autobiograafilistes eleegiates peegeldas luuletaja enda traagikat (nt "Helin"), loodusluules Talvine tihane. Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
Huvi luuletamise vastu tekkis Juhan Liivil, kui ta oli 18.aastane. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Ta muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. 1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu "Õied ja okkad", mis aga trükkijat ei leidnud. Juhan Liivi eluajal ilmus vaid üks kogumik tema luuletustega: Luuletused (1909). Juhan Liivi luule põhiteemad olid: Isamaa ( "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole") Loodus (,,Järv") Luuletaja enese saatus ("Helin") Eesti ühiskond Inimese olemus ja osa maailmas ( ,,Rändaja") Armastus Loodusluule - nukker ja luuleline, annab edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Pühendas palju luuletusi aastaaegadele, eriti sügisele, mis oli tema lemmikaastaaeg. Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta
vaesus. Vaimse tervise probleemid osutusid Liivi puhul aga nõnda tõsisteks, et eestlastest lugejad teavadki teda kui hullu geeniust, keda vaevas vaimuhaigus, kuid kelle looming on äärmiselt tähelepanuväärne ja ei jäta kedagi külmaks. Oluline on ka see, et osa tema kirjatöid avaldati küll ka Liivi eluajal, kuid suur osa neist ilmusid surmajärgselt, suuresti tänu eelnevalt mainitud F. Tuglasele, kes Liivi töid toimetas. Temaatikalt puudutab Liiv oma luules suuri teemasid: armastust, kodumaad, loodust. Tema loomes on esindatud ka isiku- ja mõtteluule. Tema armastusluules tuleb armastuse mõistet käsitleda palju laiemalt kui ainult kahe inimese vaheline tundeküllane armastus. Ta seob armastuse temaatika ka teiste teemadega nagu kodumaa ja loodus ning armastus just nende vastu. Ka ei saa öelda, et Liiv on armastuspoeeme loonud ainult väga positiivses laadis, siingi paistab silma tema kurvameelsus ja elus kogetu.
.. Armas taevas, palun anna hingamisepause, pausikuristiku põhja, vaikusele pikkust, vaikimiseruumi tühja, --- hinge tänulikkust. Kõik läheb omasoodu Juhan Viiding Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud. Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota. Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt. ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt. Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota. Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud. Me sees on võimalused --- nad on määratud. 26 Olen juba koolilaps Heljo Mänd Täna mina kooli lähen, sulle, lasteaed, aidaa! Praegu selged on vaid tähed, aga varsti targaks saan. Pesin kaela, näo ja kõrvad, enam ei saa laita mind. Sammi keksib minu kõrval, omateada aitab mind. Sabaga mu saapad harjab veelgi rohkem läikima,
Jakob luulekatkendi. L-i loodus-, isamaa- ja isikliku Tamm (1861-1907), pärines Nõo kihelkonna traagika luule on eriliselt siiras, tundesügav ning moonakaperest. J. Tamme varasem looming on rahvalik. Nagu proosas, nii ka lüürikas kaitses ta ilmunud kogudes ,,Ärganud hääled". Lüürika elu vaeslapsi. Esimesena tunnustasid tema luulet uuenemisprotsessis oli J. Tammel oma osa, «Noor-Eesti» rühma kuuluvad kirjanikud. kaalukam aga lüüroeepikuna. Lüürikuna viljeles J. Tamm ajas iseloomulikke teemasid - loodus ,,Kilin- 8. Ärkamis- ja järelärkamisaegne proosa. kõlin", armastus tsükkel ,,Sonetid ", ,,Silmad ja Autoreid: L. Koidula, J. Pärn, L. Suburg, M. süda" , kõdu, lapsepõlv, mälestused tsükkel ,,Ema Põdder, E. Aspe, E. Vilde, Juhan Liiv. 1880. mälestus", ,,Doktor M. Veske mälestuseks" . Keele, aastatel suurenes oluliselt algupärase
Lydia Koidula Referaat Juhendaja: Siiri Meidla Koostas: Annie Leesment Abja 2008 Sissejuhatus Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni-ja
Sonett kulmineerub 14. värsis vaimuka puändiga. Maailmakirjanduses on sonetti kui zanri edasi arendanud Dante Alighieri (12651321), Francesco Petrarca (13041374), prantslane Pierre de Ronsard (15241585), inglane William Shakespeare (15641616); eestlastest on sonetti tulemuslikult viljelenud Marie Under (18831980), Bernard Kangro (19101994), Valmar Adams (18991993) jt. Näiteks: Lõoke Päev päeva kõrval tegin külaskäike kui palverändaja ma põlluvoole: sääl laulu nägin tõusvat taeva poole, see oli värisev ja tuksuv lõoke väike. Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike! Kuis hõiskamiste kõliseva noole ta väsimata pildus päikse poole kui kirka naeru sätendava läike! See väike sillerdusi sadav rind, ekstaasi kantuna üks kiidujõgi, ta rõõmustlema vallutas ka mind ja mulle suve alles suveks tegi. Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud, mull' avardusid uued, julged elud. (Marie Under.) spondeus värsimõõt skeemiga /++/
ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! (“Lõuna”) 2.1.3. Sügis Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind (“Sügise päike”) ---
Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") 2.1.3. Sügis Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik, kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva
aprill 1864 Alatskivi 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses (pseudonüüm §§). "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke. Elu lõpus kannatas tagakiusamismaania all ja rändas ringi. Juhan Liivi vend oli Jakob Liiv. Kümme lugu" (1893) "Vari" (1894) "Luuletused" (1909, 1910, 1919, 1926) "Kogutud teosed" I-VIII (1921-1935) "Valitud luuletused" (1949)
Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni. Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet. Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (17591805), Johann Wolfgang Goethe (17491832), Heinrich Heine (17971856); inglane Robert Burns (17591796); venelased Aleksandr Puskin (17991837), Mihhail Lermontov (18141841); eestlased Jakob Tamm (18611907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (18561916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (18911958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 1980) valimik "Kolmteist ballaadi". bardid vanade keltide rändlaulikud, kes esitasid muusika saatel
Vabariigiaeg-kirjandusest nõutakse küllaltki palju rahvuslikkust. Kui Eesti kirjandust tabab taas uus laine, siis Eesti kirjandus sinna konteksti eriti ei sobi. Nõukogude aeg- nende suhtumine kaheks: 50ndad- Stalinistlik- oldi täiesti eitaval seisukohal. Kogu selle liikumise ja kirjanduse kohta kasutati sõnu formalistlik ja dekadentlik. Stalinistlik räägib Noor Eestist kui manduvast esteetikast. Nõukogude aja edenedes on näha selgelt, et Noor Eesti kirjanikud rehabiliteeritakse. 60ndatest alates Tuglas saavutab taas oma kirjandusliku tausta. Paguluses on suhtumine nendesse positiivne. Noor Eesti on enesekoloniseerimise projekt. Opositsioonis eelnevate seisukohtadega. Hennaste kontseptsioonis on see negatiivne. 23. Fr. Tuglase müüt-novellide poeetika (filosoofiline alus, teemad, põhikujundid jms) Tuglase kirjanikunatuuris leiduv andeomadusi, mis tegid novelli talle eriti lähedaseks
Taani hindamisraamat Kiriku ja feodaalide survest hoolimata suutsid eestlased säilitada oma kultuuri, rahvausundi struktuuri, rahvaluule ja maailmanägemise. 13. sajandi lõpust pärinev "Liivimaa vanem riimkroonika" - läti hõimude alistamisega seotu kirjeldused. Liivi ordus kirjutatud, ordu juhtkonna seisukohad. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) - käsitleb 14. sajandi algupoole sündmusi, kaalukas 1343. aasta Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hilisemad kirjanikud toetunud Hoeneke EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 2 kirjedusele. Balthasar Russowi alamsaksakeelses kroonikas hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele ja teistele võimu kurjalt kasutajatele kriitilised. Sündmused XII saj - XVI saj. Talupoegade poolel, etteheited aadlile. Liivi sõda, Tallinna ümbruses toimuva kirjeldus detailselt Johannes Renneri kroonikates umbes sama ajajärk ja sündmused nagu Russowil, Liivi ordu
.üldse näis ta leebe ja heatahtlik, kuid ometi oli tema see, kes iial ei lasknud mind mu elu õudust unustada. Nagu vari tuletas ta meelde seda kuristikku, mis mind tõelisest elust eraldas... see on kui mingi teadmine ja reaalsus, mis tagasi maa peale toob. Mingi sisemine hääl mis annab teada, et see ,mis su peas toimub või see, mis sa teed on vale. Ihadele täielikult järgi andmine toob hukatust. ..Merimadu ajas mind taga ja kolm päeva kandis mind merihobu.... Nägin vesihiiglase võitlust ning nägin näkineitsite laulu.. müütilised, muinasjutu, eepose tegelased. - kalevipoeg, kui kalevipoeg läks maailma lõppu otsima .. Oled ainut inimene. Inimene võib armastada ainult inmest. Hiiglase armastus on inimese surm... 6. B. Kangro panus eesti kirjandusse. ,,Jäälättete" unenäoline maailm, tartu hinge poeesia. Üks tegelane. Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes
ja miljöö. Jutustuse süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kirjutamisele, vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süzee arengu aeglaseks. Tuntud kirjanikud on venelased Ivan Turgenev (1818 -1883), Anton Tsehhov (1860 -1904); 2 ameeriklased Mark Twain (1835 -1910), Jack London (1876 -1916); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933), Mati Unt (1944). Katekismus - lühike kristliku usuõpetuse käsiraamat. Kantsoon- vana prantsuse ja itaalia luulezanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust.
numbri ilmumist arvustati rühmituse taotlusi ja loomingut taunivalt mitmel pool. Samanimeline kirjastus Tähtsus: eesti keele arendamine (Aavik), kultuuri uuele tasandile viimine, noored autorid (K.J.Peterson, J.Liiv), asjaliku kirjanduskriitika loomine (Tuglas, Suits), vormi ja kujunduse rõhutamine, tõlkekirjanduse arendamine, rikastatud pinna loomine edasiseks arenguks, kirjanduspildi avardumine Lagunes, sest sõjaaeg, mis tõi omakorda pettumuse euroopalikus kultuuris; kirjanikud toetasid sõda; olid juba kujunenud iseseisvateks isiksusteks. Siuru 1917-1919 Marie Under, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Friedebert Tuglas, August Alle, Johannes Vares Barbarus. Ühendas uusromantiline hoiak ja sõpruskondlik suhtlemine. Sisu: pearõhk luulel- luule uus tase, kõrge esteetika, vastukaaluks elu tegelikkusele, loodus ja armastus, individuaalsed, tähtis vorm. Juhtmoto: "Carpe diem!" impressionism, sümbolism.
Kultuuri koolieksami esimene kontrolltöö KESKAEGNE KUNST EESTIS Saklaarehitised- religioosse otstarbega ehitised Valjala kirik Saaremaal lääneportaal ● tõenäoliselt vanim kiviehitis Eestis ● ehitust alustati 1227.aastal ● 1240. aastal alustati pikihoone ehitamist ● 1-lööviline Karja kirik Saaremaal (lääneportaali kapiteelid) Ristilöömine (kolgata grupp) reljeef lõunaeeskoja seinalt
,,Kõrboja peremees", ,,Tõde ja õigus", romaan ,,Põrgupõhja uus Vanapagan". Näidend Kuningal on külm. Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. (,,Elu ja armastus") Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Üks väheseid kirjanikke kelle teoseid on tõlgitud ka teistesse keeltesse ja kelle loomingut on ka teiste maade kirjanikud uurinud. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat. Tammsaare romaanid, esseistika ja lühem proosa vapustavad tänapäevagi lugejat oma sügava elutunnetusega. Stiil: omased pikad laused, romaanides
Eesti kirjanduskriitika oli väga algeline ja tihti väga subjektiivne. Tihti kirjutati lihtsalt kas meeldis või mitte. Realismi esiletõusuga kaasnes juba põhjalikum arutlus kirjanduse olemuse ja tähenduse üle. Uudsete kirjandusteoste ümber puhkes elav poleemika. Kuna Vilde eemaldus senisest laadist kõige enam, siis tema ümber oli ka kõige rohkem poleemikat. Võib öelda, et Vilde uudsus aitas palju kaasa eesti kirjanduskriitika arengule. Realismi ajastu esimese perioodi tähtsamad kirjanikud olid Vilde, Karl August Hermann, Juhan ja Jakob Liiv, August Kitzberg, Ernst Peterson-Särgava. Eesti esimese põlvkonna realistide kõrvale tõusis 20. sajandi algusaastail rida noori kirjanikke. Need olid Jakob Mändmets, Tammsaare, Friedebert Tuglas, Mait Metsanurk, Jaan Lintrop, Oskar Luts. Kuigi nende looming hargnes hiljem eri suundadesse, alustasid nad kõik realismi voolusängis. Uue põlvkonna realistidele oli iseloomulik, et tegelaste elusaatust ei määra enam
Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ning süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, sealhulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab, et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.
31. Nimeta olulisemaid modernistlikke suundi. Olulisemaid modernistlikke suundi: ekspressionism, futurism, kubism, konstruktivism, dadaism, sürrealism ja absurd. 32. Mis tingis modernismi tekkimise? Modernismi tekkimise tingis üldine progress kõigis valdkondades, ühiskonna muutumine humaansemaks, linnastumine ja üksikisiku maailmavalu esilekerkimine. 33. Kuidas iseloomustasid end dekadendid oma manifestis? Dekadendid iseloomustasid end kui moderniste. Nende arvates peab kunst püüdma tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Nende eesmärgiks oli anda edasi ideaali tajutavas vormis. Nad pidasid ennast ideaali väljendajateks. 34. Kes on dekadentide kõige silmapaistvam esindaja? Dekadentide silmapaistvaim esindaja oli C. Baudelaire. Üks silmapaistvamaid oli ka O. Wilde. 35. Mis iseloomustab impressionismi? Impressionismi iseloomustab tegelaste tunde- ja mõttemaailma varjundite vahendamine, hetkemulje kaudu asja olemuseni jõudmine. 36
sees. Iseeneselt üles pandud 17nda eluaasta seest eluotsani." Niisuguse pealkirja pani Peterson oma päevaraamatule, mis ei ole sisu poolest tegelikult päevik, vaid filosoofiliste mõttekäikude kogu. Säilinud käsikiri täidab kaustikust vaevalt veerandi. Enamik lehekülgi jäigi tühjaks, sest surm tuli liiga vara. Päevaraamat on eestikeelne, kuid seal esineb mitmes võõrkeeles tsitaate. Mõni uitmõte puudutab kodu, kodumaad ja emakeelt, peamiselt aga arutletakse abstraktsetel teemadel, nagu usk, inimvaimu tähendus, kõlblus. Noorelt surnud andekas luuletaja on eesti kirjanduslukku jäänud püsima üksikuna, tema luule ei loonud traditsiooni. See vähene, mis oli enne teda, ja see, mis tuli teatava katkestuse järel (Kreutzwaldi ja Koidula looming), on stiililt ja vormilt sootuks teistsugune: mitte kõrges stiilis
anda hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus, samuti Saksa ordus ametlikuks "lauluraamatuks", mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale. Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali. Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised. Luterlasena kriitiline katoliku kiriku ja
Parnassiluule tähendas teadlikku eemaldumist romantilisest kirglikkusest ja sotsiaalse mässu vaimust. Luule eesmärgiks ei olnud enam ühiskonna parandamine, ühiskondliku või moraalse ebaõigluse vastu võitlemine. Kaasaegsete sündmuste kajastamist luules hakati pidama halva maitse tunnuseks. Eeskujuks oli antiik. Peanõuded ebaisiklikkus ja neutraalsus. Taotlesid täielikku vormipuhtust - nn puhas kunst. Charles Baudelaire (1821-1867) Tegutses parnassiluuletajatega samaaegselt, kuid ei jaganud täielikult nende seisukohti. Võttis osa 1848. a revolutsioonist, pettus järgnenud keisririigis. Teda on mõjutanud E. A. Poe looming. Mõlemad olid vaimselt aristokraadid, kuid tegelikult olid hädas igapäevase viletsusega, surid tunnustamata ja üksilduses. Baudelaire elas boheemlaseelu ja tarbis narkootikume, põdes süüfilist. Baudelaire on varasümbolist. Taotles vormipuhtust nagu parnaslased
Andis välja ajakirja 1910-1911, hiljem köideti ajakirjad kogumikuks, sest need ei levinud väga, rahvas polnud valmis ostma ajakirja. Anti välja originaalteosed, millel oli oma trükikoda. Embleemiga raamatud. Trükikoda kestis kauem, kui rühmitus ise. Noor-Eesti päästis kaks Eesti kirjaniku: J.Liiv ja K.J Petersoni luule avaldamine. Nad eirasid realismi sisse tallatud radu ning tõid kirjandusse uued voolud, mida on tähistatud üldnimetusega uusromantism. Nooreestlastest kirjanikud edendasid eriti luulet, lühiproosat ja kriitikat. J. Aaviku radikaalsed keeleuuendusettepanekud seadsid esikohale esteetilisuse printsiibi, mis ühtis "Noor-Eesti" kunstikäsitusega. Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele Noor eestlased algatasid kunstinäituste korraldamise traditsiooni. Noor-Eesti tähtsus: Vormi rõhutamine ja stiil Kirjanduskriitika täiesti uus tase Noorte autorite toetamine Väliskirjanduse tähtsustamine Keele areng
Armastusluule - "Üle vee" kordus motiiv on sees, "Sügis" ehk ka "Nõmm", "Rukki vihud rehe all" - viisistatud, "Talvine tihane". Isamaaluule- "Kui tume, kauaks veel ka sinu maa", "Ta lendab mesipuu poole" - viisistatud, "Ma lille sideme võtaks". Autobiograafiline luule - "Kui mina olin veel väike mees", "Lauliku talve üksindus", "Ei . näe enam" See on eelkõige mõtte päevik, toob välja teadmise oma haigusest, iseloomustab oma luulet, kirjutab endast ei oota tunnustust, arvab et pööratakse liiga palju tähelepanu talle üheks läbivaks motiiviks surm. Emast ja Liivi enda kirjanikusaatusest, masendus, on aimata surma. Liiv tajub selgelt oma vaimuhaigust ("Kerjaja", "Rändaja"). Liivi loomingut on uurinud Aarne Mikkel ja Friedebert Tuglas. Mõte: Juhan Liiv ei ole oma isamaaluulet mitte kirjutanud, vaid ta on selle läbi kannatanud. Loodusluule - kõikidest aastaaegadest, kuid ise on väitnud, et tema
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
