Juhan Liivi elu ja looming (0)

Sissejuhatus
Minu referaat räägib Juhan Liivi elust ja loomingust. Ta on ainulaadne ja geniaalne Eesti kirjanik, kes elas aastatel 1864 kuni 1913. Ta elu oli väga raske – lapsepõlv möödus täielikus vaesuses, hiljem tabasid teda mitmed rasked haigused ja pääsetee leidis ta looduses – ja möödus üksinduses ja nukruses. Ka ei vedanud tal armastusega. Teda on iseloomustatud kui „kõige eestilikum luuletaja“ või „eesti kaasaegse luule algataja“. Tema vanem vend Jakob Liiv oli omal ajal tuntud ja tunnustatud eepiline luuletaja.
Pärast skisofreeniasse sattumist kadus Juhan Liiv avalikkuse eest umbes kümneks aastaks, alles 1903. aastal hakati uuesti tema luuletusi avaldama.
Juhan Liiv oli suureandeline kirjanik, kuid lühike oli see aeg, mil ta sai täies vaimutervises töötada. Närvihaigus vaheldus esialgu selgemate hetkedega.
Inimesed meenutavad teda mehena , kes oli ka rõõmus olles kurb.
Juhan Liivi elulugu
Juhan Liivi lapsepõlv
Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1964. aastal Alatskivis vaesesse ja lapserikkasse perre . Oma peres oli ta kuues laps, poegadest neljas. Esialgu elasid nad Riidmal, kus oli elujärg väga kehv , ning Juhan Liivi isa Benjamin nõudis mõisnikult, et teda raharendile lastaks. Et mõisnik sellest keeldus, pidi pere kolima Oja raha-renditallu, kus olid veel nigelamad tingimused põlluharimiseks ja karjakasva-tamiseks.
Lapsena oli Juhan Liiv kidur ja kõhn. Noorena kiindus ta kodukoha loodusesse , millest sai talle pelgupaik maailma eest. Õnnelikuimaks ajaks elus tunnistas ta karjasepõlve, kus oli tal palju aega olla looduses ja fantaseerida kuningriikidest jne.
Alles 10-aastasena õppis ta lugema tänu vanematele vendadele , seejärel läks ta õppima kolmeks aastaks Naelavere kooli. Ta oli väga haridushuviline ja vanemad saatsid ta Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis umbes viis aastat. Seal sai Juhan Liiv endale lisaks muule ka saksa keele algteadmised, mis võimaldasid tal lugeda maailmakirjandust. Ka sai temast sellel ajal C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja .
Koolmeistrist venna asetäitjana töötamine avardas Juhan Liivi maailma ja varem muusikukarjäärist unistanud, jättis ta selle mõtte ja pühendus luuletamisele. Siis tekkisid tema esimesed värsikatsetused.
Juhan Liivi noorus
Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus „Maikuu öö“. See avaldati „Virulases“, mille toimetuse liikmeks sai ka samal sügisel Liiv. 1886. aastal läks ta Tartu Hugo Treffneri Eragümnaasiumisse, et omandada keskharidus. Seal õppimine muutus talle aga vastumelseks, kuna seal õppimine tundus talle vaid kuiva päheõppimisena.
1887. a. koostas ta oma esimese luulekogu „Õied ja okkad“ käsikirja. 1887-1889 töötas Liiv ajalehes „Sakala“, lahkudes sealt sellepärast, et mõistis, et lehte ei saa enam päästa. 1890.-1892. aastatel töötas ta ajalehes „Olevik“, kuid lahkus sealt, kuna talle ei sobinud sealsed elutingimused .
Tartus elades 1892. aastal valmis Juhanil esimene jutustus „Vari“. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmnema tõsisema vaimse häire tunnused. Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Seetõttu suundus ta 1893.a. Alatskivile ja kirjutas jutustused „Käkimäe kägu“ ja „Nõia tütar“.
Vaimsed ebastabiilsused hakkasid ilmnema 1894. a., Liiv hakkas põletama enda käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvihiglasse.
Juba 25-aastaselt ilmnesid Liivil sellised tervisehäired nagu seedehäired, peavalud, unehäired, kergesti kalduv meeleolu, tundeline ägedus ja kõikuv enesehindamine . Juhan Liiv oli suur suitsetaja, kuid isegi teades, et see oluliselt nõrgestab veelgi tema tervist, ei suutnud ta sellest kuidagi loobuda .
Seejärel kadus ta avalikkuse eest kümneks aastaks.
Juhan Liivi viimased 10 aastat
Juhan Liivi vaimuhaigus süvenes üha enam ja ta elas sugulaste ja vanemate juu-res teadmisega , et ei suuda ennast ise ülal pidada.
Peeter Grünfeldt meenutab:
„Jutt keerles ümber harilike ainete ümber. Juhan Liiv oskas, kui ta vaimselt tasakaalus oli, väga kenasti juttu vesta ja huvitavalt jutustada.
Äkki jäi ta tõsiseks ja ta näoilme muutus.
Ma püüdsin jutulõnga edasi heietada, kuid Liivi vastused jäid lühikesteks, katkendlikeks. Mõnda aega ta nagu ei kuulnudki. Näis, nagu oleks ta mõtetesse süvenenud.
Korraga ärkab ta nagu unenäost, ajab pea uhkelt püsti, vaatab mulle näkku ja ütleb: „Sina, Grünfeldt, tead ju vististi ka, et ma Koidula ja Aleksander Teise poeg olen?“
Küsimus oli üllatav. Mida ma pidin selle peale kostma?
Minu perekonnaliikmed imestasid: küsimus oli liiga veider ja jutuaine vahetus tuli liiga äkitselt. Ja pealegi: missugune küsimus! See üllatas neidki. Pealegi nägid nad nüüd oma silmaga, et Liivi peas kahjuks kõik tõesti enam korras ei olnud.
Mina noogutasin pead. Mida muud võisingi teha? Ja vastasin: „Muidugi!“
„Vaadake,“ jätkas Liiv, “nii see on. Kui ka mõned seda ikka veel ei taha uskuda . Nagu keegi sedagi ei taha uskuda, et mina kui Aleksander Teise poeg Poolamaa pärija ja kuningas olen. Kui palju kordi on mind poolakad Varssavi kutsunud! Kuidas mind Varssavi oodadakse! Ja kuidas mind seal vastu võetaks! Aga ma ei saa ega saa iialgi nii kaugele! Ikka puudub mul raha, ikka on mul tasku tühi! Oh see rahapuudus, see rahapuudus!“
Ta ohkas ja jäi vait“
Alles 1903. a. hakati uuesti trükkima tema luuletusi. 1904 . a. ilmus „Kirjatööde kogu“, mis leidis sooja vastuvõtu. Palju aitas Juhan Liivi Noor-Eesti, kes kogus talle paremaks elamiseks raha ja avaldas tema luuletusi. See innustas Juhan Liivi uuesti kirjanikutööle, kuid oli juba hilja.
Juhan Liiv suri 1. dets. 1913. a. kopsutiisikusse, ta maeti Alatskivi kalmistule.
Looming
Esimesed kirjanduslikud katsed võtsid aset 1880. aastatel. Temalt avaldus nii loodus-, armastus-, isamaa-, kui ka mõtteteemalisi luuletusi. Loodusluulele on iseloomulik tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Armastuslaulud on lühikesed ja tabavad pildistused. Isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik , põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootust (helgemale tulevikule). Mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti kä-sitlevad tolle aja probleeme ning elunähtusi.
Proosa peateos on jutustus „Vari“, mille juhtmõte oli luua realistlik vaade mõisniku ja talupoja suhetest.
Tema ajalehejutustused, eriti „Peipsi peal“ olid omas ajas värsked ja huvitavad.
Tema kolm pikemat proosateost „Käkimäe kägu“ (1893), „Vari“ (1894) ja „Nõia tütar“ ( 1895 ) olid E. Vilde ja A. Kitzbergi kõrval eesti kõlaproosa alusteosteks. J. Liivi luuletused on publitseerinud Arne Vinkel „Teostes“ (1954) ja koondkogus „Sinuga ja sinuta “ (1989).
Suurima panuse andis Juhan Liiv luuletajana. Tänapäeval annab Alatskivi vald välja Juhan Liivi luulepreemiat.
Kokkuvõte
Referaat rääkis Juhan Liivi nukrast elust ja tema loomingust, mis on Eesti kirjandusse sügava jälje jätnud. Juhan Liiv sündis 1864. aastal Alatskivil. Pere oli vaene ja Juhan ei saanud esialgu väga head haridust. Pelgupaigaks maailma eest leidis ta looduse kodukohas. Nooruses töötas ta mitmes ajalehes ning kirjutas mitu jutustust ja palju luuletusi, mis Eesti rahvale tänapäevani südamelähedane on. Veel väga noorena haigestus ta ränga töö pärast skisofreeniasse. Pärast seda üritas ta mingi aeg veel mõningaid töid teha. Kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 1913. aastal ja ta maeti Alatskivi kalmistule.
Luuletusi
Mul kannatlik , hää süda on
Mul kannatlik, hää süda on,
ma alandlik kui vari;
mul kannatlik, hää süda on,
kuid minu aul on hari!
Oh ära nõua iial sa –
ma olgu teiste vari!
Kui pean ma vari olema,
siis – iseenda vari!
Oh valva ikka, valva sa,
kas aus sul tõuseb hari:
siis halasta ja kannata,
sest elu – ta on vari!
Ja sina, minu isamaa,
kes oled paljas vari!
Ja juba sinu nimigi
on paljas, paljas vari:
su emakeelt sa armasta,
ta on su viimne vari!
Ja tõde, õigust armasta,
ja – ära ole vari!
Oh sõbrad, ei lase ma öelda
Oh sõbrad, ei lase ma öelda,
et oleks nii haige ma.
Ja et ma terve oleks –
seda ma ei ütlegi ka.
Ma olen nõnda terve,
et rahvas kõik minu ees,
kes nõnda vigane , haige –
enda vigu näeb minu sees.
Sinuga ja sinuta
Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail,
laev, vaene, heitleb hukkavais laintes,
palm, vaene, norutab liiva sees;
olen hoone, raputud maru väel,
olen lille, muljutud tormi käel.
Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,
sinuta öö, kel polegi piirt,
sinuta kevade olen, pole üht lillekest,
sinuta puu, kellel ainustki lehekest;
taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
sinuta töö ei olegi töö.
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,
sinuta loom olen, mida keegi pole loond .
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!
Eile nägin ma Eestimaad !
Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin hurtsikuid, saunasid,
nägin bagaaži ja paunasid,
väljal kivivõsa aunasid –
eile nägin ma Eestimaad!
Eile nägin ma Eestimaad!
Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
Kadaka -, lepavõsasid!
Eile nägin ma Eestimaad!
Eile nägin ma Eestimaad!
Põõsastikud ja võsad kõik
suikumise ja näotuse paik,
vaimuilm nii hämaras, vaik –
eile nägin ma Eestimaad!
Tühi
Maailm, ta naeris mu viha
mu edevust naeris ta,
ta naeris mu alpust, uhkust ,
ta rumalust naeris ka.
Kõik, mis oli südames paha,
välja kiskus valusalt,
küll oli siis silm selge, puhas,
küll silm nägi teravalt.
Aga oh – siis süda jäi tühjaks!
Jäi kole surmani!
Küll oli madal säält kistud,
kuid kõrge ka põrmuni.
Kasutatud kirjandus

• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/Juhanliiv_ja_loodusluule_mariliisneubauer.ht m
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/juhan_liiiv_maarja1.ht m
  
• http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=43&table=Persons
  
• Arne Vinkel „Juhan Liiv mälestustes“
  
• Juhan Liiv, koostas Arne Vinkel „Sinuga ja sinuta“
  

8