Ludwig Wittgenstein (1)

Ludwig Wittgenstein
Sisukord
Sissejuhatus.......................................... 3
Elu.......................................................... 3
Teosed.................................................... 6
Kirjandust.............................................. 9
Kokkuvõte.............................................. 9
Kasutatud kirjandus............................. 10
Sissejuhatus
Referaadi teema valiku tegin eelnevalt Ludwig Wittgenstein`i teosega tutvumata. Samuti ei olnud ma kursis autori filosoofiliste tõekspidamistega üleüldiselt. Olles aga tutvunud Ludwig Wittgenstein`i teosega „Loogis- filosoofiline traktaat “ (edaspidi LFT) valdas mind esmalt märkimisväärselt suur hirm teema refereeringu õnnestumise seisukohalt. Kuid olles selle peale mõnda aega mõelnud, vaimustab mind järjest enam autori mõtte erksus ja jõud, millega kuulus filosoof on lahanud maailma. Valgustavalt on mõjunud autori loogika käsitlus, mis jätkuvalt tõestab inimmõistuse piiritust positiivses mõttes. Tänu sellistele, särava mõistuse potentsiaaliga inimestele, nagu on Ludwig Wittgenstein, ongi meil kaasajal võimalik nautida erinevaid teaduse loodud hüvesid. Ma pean siin silmas televisiooni, mobiilsidet, internetti jne.
Eessõnas on autor märkinud: „Seda raamatut mõistab võib-olla vaid see, kes on sarnaseid mõtteid kunagi juba ise mõtelnud. Raamat oleks oma ülesande täitnud, kui ta kellelegi ,kes teda arusaamisega loeb, naudingut pakuks.“
LFT on pannud mind huvituma ka teiste filosoofide materjalidest, et veel oma arusaamist filosoofiast laiendada. Mind ahvatleb see mõistmise rahuldus, mis kaasneb, kui tunned end aduvana midagi, mis suured mõtlejad on öelnud. Piltlikult öeldes võib seda võrrelda kosmosereisiga, kus sõidetakse tähtede vahel ja iga täht on kui filosoofi särav mõte. Filosoofiaga tutvuse algus tundub vähemalt sama ilus.
Kokkuvõtvalt võib ölda, et ma alustan oma referaati nagu „ tabula rasa “, täiesti puhtalt lehelt. Mõistmaks suurmõtleja vaimu paremini, tutvustan esmalt tema tausta .
Elu
Ludwig Wittgenstein sündis Austrias , ühes Viini kõige mainekamatest perekondadest. Ehkki nii Wittgensteini isa kui ema perekonnad olid algselt olnud juudi päritolu, olid ta vanemad mõlemad üles kasvatatud kristlastena. Wittgensteinide kodu oli fin de siècle'i aegse Viini kultuurielu üks keskusi, mida regulaarselt külastas selleaegsete intellektuaalide ja kunstiinimeste kultuurikiht – Gustav Klimt, Sigmund Freud , Johannes Brahms, Gustav Mahler jt. Helilooja Johannes Brahms oli perekonnatuttav, kes õpetas Wittgensteini õdedele ja vendadele klaverit . Nagu ema, olid ka Wittgensteini õed ja vennad väga andekad. Wittgensteini vend Paul kaotas noorena sõjas parema käe ent sellele vaatamata sai temast rahvusvahelise tasemega klaverisolist.
Isa, Karl Wittgenstein, oli terasetöösturina kogunud suure varanduse . See sitke ja range mees tahtis, et lapsed tema tööd jätkaksid aga sellest ei tulnud midagi välja. Kaks Wittgensteini vanemat venda sooritasid enesetapu ja kolmas jäi Ameerikas teadmata kadunuks.
Noorpõlves mõjutas Wittgensteini tugevalt Austria juudi filosoofi Otto Weinigeri raamat „Sugu ja karakter “ („Geschlecht und Charakter,“ 1903). Weiniger väitis seal, et iga inimene koosneb mehelike ja naiselike substantside segust ning et ainult juudid erandina kehastavad arhetüüpset naiselikkust – erinevalt teistest inimestest olevat nad ilma iseseisva hinge ning oskuseta eristada head ja kurja. Ainus õige viis elada Weinigeri meelest oli aga just võimalikult mehelikult – püüeldes geniaalsusele. 23-aastasena enesetapu teinud Weinigerilt päris Wittgenstein teda kogu elu saatnud juhtmõtte püüelda oma juudi päritolu ja homoseksuaalsuse kiuste selle kättesaamatu geniaalsus-ideaali poole.
Ludwig oli kõige noorem laps, keda ei peetud eriti andekaks. Teda huvitasid masinad ning ta hakkas õppima kõigepealt inseneriks, kuid üha enam hakkas ta tundma huvi matemaatika ja loogika vastu. Nooruk  jõudis välja Cambridge `i, kus tema protežeerijaks sai Bertrand Russell (1872 – 1970), moodsa loogika teerajaja, hiilgav stilist ja üks tolleaegse filosoofia eredamaid tähti.
Esmalt huvitas Wittgensteini tehnoloogia ja inseneriasjandus. 1908. aastal läks ta Manchesteri õppima tollal moodsat eriala- aeronautikat. Seal uut propellerit välja töötades hakkasid teda üha enam huvitama aga puhtalt matemaatilised probleemid. Filosoofide Bertrand Russelli ja Gottlob Frege matemaatika- alaste teoste lugemisega tekkis tal põhjaliku huvi matemaatika ja loogika filosoofia vastu. 1911. aastal hülgas ta aeronautika, viibis lühikest aega Saksamaal Gottlob Frege juures ning läks siis Cambridge'i ülikooli, et õppida Bertrand Russelli käe all. Wittgenstein asus Cambridge'is tööle sellise hooga , et juba aasta pärast teatas Russell, et tal pole talle enam midagi õpetada.
Noor Wittgenstein tegi mainekas ülikoolis kiiresti nime. Ta ei tundnud aukartust isegi maailmakuulsate professorite ees, keda ta kartmatult kritiseeris, kui nad tema meelest  olid süüdi  intellektuaalses lodevuses. Enda ja ümbritsevate suhtes oli Wittgenstein äärmiselt nõudlik. Sageli läks ta oma hinnangute andmisega üle piiri ja tegi sellega haiget oma sõpradele. Näiteks oma sõbra G.E. Moore `i kohta, kes on üks tänapäevase moraalifilosoofia rajajaid , ütles Wittgenstein ükskord: „Seal on mees, kelle pealt on näha, kui kaugele võib jõuda ilma igasuguste vaimuanneteta.“
Cambridge`is asus Wittgenstein peaaegu religioosse innuga loogika kallale. Tal oli kombeks käia Russelliga kokku saamas keset ööd. Sageli melanhoolne ja mõtetesse süvenenud Wittgenstein võis Russelli toas tundide kaupa sõnagi lausumata edasi-tagasi käia. Russell jutustab, et kord sellisel ööl küsis ta Wittgensteinilt: „Kas te mõtlete loogikast või oma pattudest?“ „Mõlemast,“ vastas ta ja jätkas kõndimist. Noor Wittgenstein tundis kogu aeg muret, et ta võib surra enne, kui jõuab lahendada loogika- alased küsimused, mille üle ta pead murrab.
Traditsiooniline, süstemaatiline õppimine Wittgensteini ei huvitanud. Ta ei jõudnud kunagi korraliku teoreetilise üldhariduseni. Kogu elu leidsid ta tähelepanu mitteakadeemilised, religioosse häälestusega elufilosoofid nagu Kierkegaard või kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi . Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud.
Seejärel siirdus Wittgenstein Norrasse, kus ühe fjordi kaldal omaehitatud onnis elades töötas ta välja oma tähendusteooria alused. Viimane põhines keelelise propositsiooni ja välise fakti loogilise vormi sarnasusel. Loogilist vormi ennast selle teooria järgi aga mõistagi sõnadega väljendada ei saanud, kuna vastasel juhul oleks tekkinud paradoks; seega oli kogu keel fundamentaalselt müstiline.
Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik . Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. Teda piitsutasid tagant tema enda seesmised deemonid ja kirgastused. „Ma ei ole religioosne inimene,“ ütles ta oma karjääri lõpupoole ühele õpilasele, „kuid ma ei saa midagi parata, et näen iga probleemi religioossest vaatenurgast.“
Kui puhkes Esimene maailmasõda, liitus Wittgenstein vabatahtlikuna Austria armeega. Erinevalt Russellist, kes oli patsifist ja sattus oma sõjavastaste vaadete pärast isegi vanglasse. Sõda näis noort Wittgensteini kummaliselt innustavat: kui ta oli rindele pääsenud, tahtis ta vägisi alati pääseda eesliinile ja ohtlikke ülesandeid täitma. Tema sissepoole pöördunud melanhoolia näis otsivat sõjast endale väljapääsu. „Nüüd on mul võimalus saada korralikuks inimeseks ,“ kirjutas ta oma päevikusse pärast esimesi kokkupuuteid vaenlasega, „sest ma seisan surmaga silmitsi.“
Esimese maailmasõja puhkemise ajal 1914. aasta suvel oli Wittgenstein parasjagu Austrias oma perekonna juures, kust ei saanud sõja tõttu Norrasse tagasi pöörduda. Selle asemel astus ta Austria sõjaväkke, lootes saada sõjast kogemusi, mille kaudu ta võiks läheneda veelgi läheneda sellele geniaalsusele, mille poole ta püüdles. 1916. aastal Idarindel olles juhtuski Wittgensteiniga midagi, mille tulemusena tema filosoofia põhjalikult muutus. Kui varem oli ta loogikat eetikast, esteetikast ja religioonist lahus hoidnud , siis edapidi hakkas ta oma erinevatesse aladesse puutuvaid mõtteid kombineerima. Wittgenstein asus nimelt seisukohale, et ka religioon ja eetika on samamoodi „müstilised“ nagu loogika; et nendegi tõed on iseenesestmõistetavad ja sõnadega mitteväljendatavad.
Teosed
Kogu sõja aja kirjutas Wittgenstein raamatut, mille ta sai lõplikult valmis vangilaagris pärast sõja lõppu. „Loogilis-filosoofiline traktaat“ on 20. sajandi filosoofia tähtteos ja ühtlasi ainuke filosoofiline raamat, mille Wittgenstein oma eluajal avaldas. Kui mitu kirjastajat olid raamatu ära põlanud, õnnestus see lõpuks Russelli toetusel avaldada algul ühes ajakirjas aastal 1921 ja järgmisel aastal Inglismaal saksa- ja ingliskeelse paralleelväljaandena. Kirjastaja oli hoolimatu : Wittgenstein ei saanud oma teose eest mitte mingit honorari. Pärast tehniliselt ebaõnnestunud ja laiemat tähelepanu mitte pälvinud esimest trükki ilmus teine koos Bertrand Russelli eessõnaga, mis sõltumatult Russelli tegelikest püüetest funktsioneeris laiema avalikkuse jaoks kui tuntud filosoofi poolt antud kvaliteedigarantii seni suhteliselt vähetuntud autori teksti juures. Aga juba mõne aasta pärast oli Wittgensteini autoriteetsus võrreldav Russelli omaga või seda ületavgi mitte ainult kitsamas asjatundjate ringis, vaid kogu formaliseeritud keelt tarvitavas filosoofias, ning tavaliseks sai Russelli arvamuseavalduse pidamine pigem LFT mittemõistmise väljenduseks.
LFT on üks lühemaid klassikalisi teoseid filosoofia ajaloos. See koosneb hulgast tiheda stiiliga aforistlikest ütlustest. Ütlused on nummerdatud ja pandud omamoodi hierarhilisse tähtsusejärjekorda. Võimalik, et Wittgenstein on siin mõjutuse saanud  Piibli kirjapanemise stiilist ja ülesehitusest.
Seda teost alustab ta väitega, et on oma järgnevas töös lahendanud kõik filosoofia probleemid, kuid et kokkuvõttes pole sellel tähtsust, kuna needsamad probleemid on tähenduseta.
Selle eessõnas ta kirjutab: “Sügava kahtlustundega esitan ma need mõtted
avalikkusele. Et see teos oma kehvuses ja neil aegadel võiks heita valgust ühes
või teises asjas, ei ole küll võimatu, kuid see pole tõenäoline.”
Wittgensteini teine raamat "Filosoofilised uurimused" (1953) ilmus postuumselt. Sageli lõppevad ta laused küsimärgiga. Kusjuures ta küsib pidevalt ja loogilise järjekindlusega, aga jätab küsimustele vastamata. Kui näiteks Piibli käsklausete puhul ("Sina pead..."; "Sina ei pea..."; "Ärgu sul olgu...") oletame käskijaks võib olla vaimulikus terminoloogias Jumal, siis kes on küsimuse esitaja? Wittgensteini tuntud väide, et ei saa esitada küsimust, millele ei saa vastata. Ometi eelistab ta ise vastuseta küsimusi, miks ta esitab oma tõesuseotsingud küsimustena? Ta nagu vältis vastuseid, otse põgenes vastuste eest.
Traktaadi mõte.
Filosoofilised probleemid rajanevad “meie keele loogika valestimõistmisel.”
Mõistes seda loogikat õigesti, sellisena nagu ta ilmneb mõttekas keelekasutuses,
probleemid kaovad. Filosoofilised küsimused on näivprobleemid. Neid pole
võimalik lahendada - neid saab vaid “hajutada”. Filosoofias ei saa teese esitada,
kaitsta ega ümber lükata. Näiteks seda, et materiaalne välismaailm on olemas, ei
saa ragelt võttes ei mõtekalt väita - nagu teevad realistid - ega mõttekalt eitada -
nagu teevad idealistid.
Ma tean, kuskohas ma valu tunnen " ,"Ma tean, et ma tunnen valu seal" on sama vale nagu: "Ma tean, et mul on valud ." Küll aga on õige: "Ma tean, kustkohast sa mu kätt puudutasid."
42. Võib küll õelda: "Ta usub seda, aga see ei ole nii", aga mitte: "Ta teab seda, aga see ei ole nii. "Kas see tuleb sellest, et uskumine ja teadmine on erinevad vaimuseisundid? Ei.-
"Vaimuseisundiks" võib ehk nimetada seda, mis väljendub kõnetoolis, zhestides jne. Oleks niisiis võimalik rääkida veendunudoleku vaimuseisundist; ja see võib olla ühesugune, olenemata sellest, kas tegemist teadmise või eksliku uskumisega. Arvata, et sõnadele "uskuma" ja "teadma" peavad vastama erinevad seisundid, oleks sama hea kui uskuda , et sõnale "mina" ja nimele "Ludwig" peavad vastama erinevad inimesed, sest mõisted on erinevad..
Ludwig Wittgenstein kirjutab oma "Filosoofilistes uurimustes" järgmist:
...Kui keegi kirjeldab keele õppimist nõnda, siis usun, et ta mõtleb eeskätt nimisõnadele, nagu " laud", " tool ", " leib", ja isikunimedele, alles teises järjekorras teatavate tegevuste ja omaduste nimedele ja ülejäänud sõnaliikidele kui asjadele, mis ise korda saavad. Mõtle nüüd niisugusele keelekasutusele: ma saadan kellegi poodi. Ma annan talle sedeli, millel on märgitud "viis punast õuna". Ta viib sedeli poodnikule; see teeb lahti sahtli , millel on märk "õunad"; siis otsib tabelist üles sõna "punane" ja leiab selle kõrvalt värvinäidise; siis loeb ta üles põhiarvsõnade jada - ma eeldan, et ta teab seda peast - kuni sõnani "viis" ja iga arvsõna juures võtab ta sahtlist õuna, mis on näidisega ühte värvi.- Niimoodi ja sarnasel moel opereeritakse sõnadega.- "Aga kust ta teab, kust ja kuidas sõna "punane" järele vaadata ja mida sõnaga "viis" peale hakata?"- Noh, ma eeldan, et ta toimib nii, nagu ma kirjeldasin. Selgitusele tuleb kusagil lõpp. - Mis on aga sõna "viis" tähendus?- Jutt ei käinud siin üldse säärasest asjast , vaid ainult sellest, kuidas sõna "viis" tarvitatakse.
Ludwig Wittgensteini elus oli periood, kui teda peeti Austria-Ungari üheks rikkamaks inimeseks. Wittgensteini isa oli škoda ja Kruppi kontsernidega seotud tööstur ning ka Ludwig valmistus tehnikainimese karjääriks, õppides Inglismaal tollal ülimalt eesrindlikku ja kõrgtehnoloogilist aeronautikat. Ludwigit iseloomustas juba lapsepõlves erakordne tehniline taip. Ta oli saatuse lemmiklaps, keda ootas hiilgav rahateenimise tulevik. Pärast Esimest Maailmasõda, kus Ludwig osales vabatahtlikuna, otsustas ta ometi alustada uut elu. Wittgenstein loobus varandusest ja läks kooli õpetajaks. Huvitav on see, kellele ta oma varanduse andis ja millise põhjendusega ta seda tegi. Wittgenstein andis kõik õdedele-vendadele, kes olid niigi rikkad inimesed, ja tegi seda põhjendusega, et veel mõne miljoni lisandumine ei saa neid rikkuda.
Wittgensteini moodus varandusest loobuda annab täiesti ammendava ja lõpliku hinnangu rahale? Wittgenstein ei jaganud raha orbudele või töötutele. Ei andnud raha kultuuri tarbeks. Ei ehitanud Viini veel ühte suurepärast hoonet. Ei asutanud endanimelist fondi, midagi analoogset Nobeli omale. Ei toetanud maavärina ohvreid Tšiilis või genotsiidi ohvreid Türgis. Ei mingit heategevust. Ei mingit katset jäädvustada nimi igaveseks inimkonna metseenide hulgas. Wittgenstein lihtsalt andis kogu raha miljonäridest sugulastele, sest neil oli sellest ükskõik.
Olles arvamusel, et tal filosoofia kohta enamat öelda ei ole, asus Wittgenstein tööle hoopis algkooliõpetajana. Samal ajal pälvis „Tractatus“ tähelepanu nii Cambridge'i filosoofidelt kui ka Viinis asuvatelt loogilistelt positivistelt (hiljem tuntud kui nn Viini ring). Mõlemad võtsid Wittgensteiniga kontakti ja tõid ta kokkuvõttes filosoofia juurde tagasi.
1929. aastal asus Wittgenstein tööle lektorina Cambridge'is ning jätkas samal ajal kontakte Viini Ringiga. Peatselt hülgas ta oma loogilise vormi idee koos tähendusteooriaga ning asus edaspidi arvamusele, et teooriad on filosoofias üldse liigsed ja filosoofia peaks olema pigem tegevus, mille ülesanne on lahendada neid erinevaid keelelisi arusaamatusi, mille tulemusena filosoofia küsimuseasetused üldse on tekkinud. Keskne neist arusaamatustest oli Wittgensteini meelest vääreeldus, et igale propositsioonile vastab objekt tegelikkuses. Keel aga olevat hoopis arbitraarne ja multifunktsionaalne märgisüsteem, mille kohta ei saa rakendada ühtegi üldkehtivat tähendusteooriat. Näiteks selle kohta tõi ta erinevaid nn keelemänge, ehk sotsiaalseid olukordi , milles keelekasutus on ühest küljest väga tähtis ja teisest puhtalt situatsioonipõhine.Wittgenstein jõudis niimoodi arvamusele, et ka tema enda arusaam keelest „Tractatuses“ oli olnud liiga kitsas .
Wittgenstein paistis kogu oma elu silma vastumeelsusega akadeemilise elu ja professionaalse filosoofia vastu. 1935. aastal mõtles ta tõsiselt Nõukogude Liitu kolimise peale, et asuda tööle kolhoosis. Teise maailmasõja ajal töötas ta esmalt haigla uksehoidjana ning seejärel meditsiinialaste uuringute assistendina. 1947. aastal loobus ta lõpuks professorikohast Cambridge'is ja läks Iirimaale üksindust otsima ning 1938. aastal võttis omale Briti kodakondsuse. 1949. aastal diagnoositi tal eesnäärmevähk, mida ta ei hakanud ravima, kuna ei tahtnud enam kauem elada. 1951. aastal Wittgenstein suri.
Teda on nimetatud "üheks ajaloo viiest suurimaist filosoofidest". Ta oli ülikarismaatiline isiksus, kes muutus kultuseks.
Kirjandust:
Ludwig Wittgenstein, „Loogilis-filosoofiline traktaat.“ Tõlkinud Jaan Kangilaski , Veiko Palge . Tartu: Ilmamaa , 1996
Ludwig Wittgenstein, „Filosoofilised uurimused.“ Tõlkinud Andres Luure . Tartu: Ilmamaa, 2005
Ludwig Wittgenstein, „Tõsikindlusest.“ Tõlkinud Andres Luure. Tartu: Ilmamaa, 2000

Kokkuvõte

Mõtlejana on Wittgenstein kummaliselt vastuoluline ja samas moraalselt täiuslik. Ta eitab filosoofia võimalikkust ja kirjutab tuhandeid lehekülgi originaalset, püsiväärtusega filosoofiat . Ta on üks kõigi aegade paatoslikumaid mõtlejaid, ja ometi on ta sageli kerge ja teravmeelne. Ta on Cambridge`i ülikooli professor , kes ei heida pilkugi oma ala tähtsamatesse ajakirjadesse, rääkimata sellest, et ta sinna ise kirjutaks. Parema meelega naudib ta ameerika kriminullide lugemist. Ta on hiilgavalt fantaasiarikas teoreetik, kes ometi peab lugu praktilisest tööst. Ta on kirjutanud sajandi ühe raskeminimõistetava teose, ja ometi tahab ta vältida akadeemilist hiina keelt ja termineid. Ta kardab ja austab Jumalat, kelle olemasolusse ta ometi ei usu. Vaevalt võib kujutledagi teist sama radikaalset raamatutarkuse kriitikut. “Nii vähe kui ma filosoofiat olen lugenud,” nentis ta ühes seoses, “ ei ole ma seda lugenud mitte liiga vähe, vaid olen lugenud just liiga palju. Iga kord, kui ma mõne filosoofilise raamatu läbi loen , ei paranda see minu mõtlemist mitte kübetki, vaid nõrgendab seda.”
Wittgensteini jaoks ei olnud mõtlemine püüe luua teooriat, vaid sügav eetiline kutsumus. Ta oli maksimalist, kes koormas iseennast ja ümbritsevaid täiuslikkusenõuetega, mida vaevalt keegi võis täita. Temas oli sedasama sügavat kirge ja sisemist vankumatust, mis tema poolt imetletud elufilosoofides, sedasama püüdlust tõdede poole, mis muudaksid tema enda elu.
Kasutatud kirjandus
Wittgenstein, L. (1996). Loogilis-filosoofiline traktaat Tractatus Locigo-Philosophicus. s.l.: Ilmamaa
Saarinen, E. (2003). Symposium filosoofiaõpik. s.l.: Avita
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=253&table=Persons
10