Mõtlejana on Wittgenstein kummaliselt vastuoluline ja samas moraalselt täiuslik. Ta eitab filosoofia võimalikkust ja kirjutab tuhandeid lehekülgi originaalset, püsiväärtusega filosoofiat. Ta on üks kõigi aegade paatoslikumaid mõtlejaid, ja ometi on ta sageli kerge ja teravmeelne. Ta on Cambridge`i ülikooli professor, kes ei heida pilkugi oma ala tähtsamatesse ajakirjadesse, rääkimata sellest, et ta sinna ise kirjutaks. Parema meelega naudib ta ameerika kriminullide lugemist. Ta on hiilgavalt fantaasiarikas teoreetik, kes ometi peab lugu praktilisest tööst. Ta on kirjutanud sajandi ühe raskeminimõistetava teose, ja ometi tahab ta vältida akadeemilist hiina keelt ja termineid. Ta kardab ja austab Jumalat, kelle olemasolusse ta ometi ei usu. Vaevalt võib kujutledagi teist sama radikaalset raamatutarkuse kriitikut. “Nii vähe kui ma filosoofiat olen lugenud,” nentis ta ühes seoses, “ ei ole ma seda lugenud mitte liiga vähe, vaid olen lugenud just liiga palju. Iga kord, kui ma mõne filosoofilise raamatu läbi loen, ei paranda see minu mõtlemist mitte kübetki, vaid nõrgendab seda.”
Kõik kommentaarid