LOOGILIS-FILOSOOFILINE TRAKTAAT (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Rahvusvaheliste suhete instituut
Kommunikatsiooni ja kultuuri õppetool
Andrus Palumäe
LUDWIG WITTGENSTEIN
LOOGILIS- FILOSOOFILINE TRAKTAAT
Referaat
Õppetooli juhataja, professor , Peeter Müürsepp
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus ..................................................................................................... 3
Loogilis-filosoofiline traktaat ......................................................................... 6
Kokkuvõte ...................................................................................................... 10
Kasutatud kirjandus ja viited .......................................................................... 11

Sissejuhatus

Referaadi teema valiku tegin eelnevalt Ludwig Wittgenstein`i teosega tutvumata ja suhteliselt kergekäeliselt. Samuti ei olnud ma kursis autori filosoofiliste tõekspidamistega üleüldiselt. Olles Ludwig Wittgenstein`i teose „Loogis-filossoofiline traktaat“ (edaspidi LFT) läbi lugenud valdas mind esmalt märkimisväärselt suur hirm teema refereeringu õnnestumise seisukohalt. Võttes mõtlemisaega ja lastes LFT traktaatidel enda sees seeduda, vaimustab mind järjest enam autori mõtte erksus ja jõud, millega kuulus filosoof on lahanud maailma. Valgustavalt on mõjunud autori loogika käsitlus, mis jätkuvalt tõestab inimmõistuse piiritust positiivses mõttes. Tänu sellistele, särava mõistuse potentsiaaliga inimestele, nagu on Ludwig Wittgenstein, ongi meil kaasajal võimalik nautida erinevaid teaduse loodud hüvesid. Ma pean siin silmas televisiooni, mobiilsidet, internetti jne.
Eessõnas on autor märkinud: „Seda raamatut mõistab võib-olla vaid see, kes on sarnaseid mõtteid kunagi juba ise mõtelnud. Raamat oleks oma ülesande täitnud, kui ta kellelegi ,kes teda arusaamisega loeb, naudingut pakuks.“
Pean kahjuks tõdema, et sarnaseid mõtteid ma mõelnud ei ole, aga lugedes LFT-d elasin ma läbi tugeva katarsise ja vaim on tänu sellele oluliselt avaram. LFT on pannud mind huvituma ka teiste filosoofide materjalidest, et veel oma arusaamist filosoofiast laiendada. Mind ahvatleb see mõistmise rahuldus, mis kaasneb, kui tunned end aduvana midagi, mis suured mõtlejad on öelnud. Piltlikult öeldes võib seda võrrelda kosmosereisiga, kus sõidetakse tähtede vahel ja iga täht on kui filosoofi särav mõte. Filosoofiaga tutvuse algus tundub vähemalt sama ilus.
Kokkuvõtvalt võib ölda, et ma alustan oma referaati nagu „ tabula rasa“, täiesti puhtalt lehelt. Mõistmaks suurmõtleja vaimu paremini, tutvustan esmalt tema tausta.
Ludwig Wittgenstein (1889 - 1951) sündis ühes Austria kõige rikkamas perekonnas. Tema kodus oli kultuur väga kesksel kohal. Nende kodus olid sagedased külalised heliloojad Richard Strauss ja Gustav Mahler . Helilooja Johannes Brahms oli perekonnatuttav, kes õpetas Wittgensteini õdedele ja vendadele klaverit . Nagu ema, olid ka Wittgensteini õed ja vennad väga andekad. Wittgensteini vend Paul kaotas noorena sõjas parema käe, ent sellele vaatamata sai temast rahvusvahelise tasemega klaverisolist.
Isa Karl Wittgenstein oli terasetöösturina kogunud suure varanduse . See sitke ja range mees tahtis, et lapsed tema tööd jätkaksid, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kaks Wittgensteini vanemat venda sooritasid enesetapu ja kolmas jäi Ameerikas teadmata kadunuks.
Ludwig oli kõige noorem laps, keda ei peetud eriti andekaks. Teda huvitasid masinad ning ta hakkas õppima kõigepealt inseneriks, kuid üha enam hakkas ta tundma huvi matemaatika ja loogika vastu. Nooruk jõudis välja Cambridge `i, kus tema protežeerijaks sai Bertrand Russell (1872 – 1970), moodsa loogika teerajaja, hiilgav stilist ja üks tolleaegse filosoofia eredamaid tähti.
Noor Wittgenstein tegi mainekas ülikoolis kiiresti nime. Ta ei tundnud aukartust isegi maailmakuulsate professorite ees, keda ta kartmatult kritiseeris, kui nad tema meelest olid süüdi intellektuaalses lodevuses. Enda ja ümbritsevate suhtes oli Wittgenstein äärmiselt nõudlik. Sageli läks ta oma hinnangute andmisega üle piiri ja tegi sellega haiget oma sõpradele. Näiteks oma sõbra G.E. Moore `i kohta, kes on üks tänapäevase moraalifilosoofia rajajaid , ütles Wittgenstein ükskord: „Seal on mees, kelle pealt on näha, kui kaugele võib jõuda ilma igasuguste vaimuanneteta.“
Cambridge`is asus Wittgenstein peaaegu religioosse innuga loogika kallale. Tal oli kombeks käia Russelliga kokku saamas keset ööd. Sageli melanhoolne ja mõtetesse süvenenud Wittgenstein võis Russelli toas tundide kaupa sõnagi lausumata edasi-tagasi käia. Russell jutustab, et kord sellisel ööl küsis ta Wittgensteinilt: „Kas te mõtlete loogikast või oma pattudest?“ „Mõlemast,“ vastas ta ja jätkas kõndimist. Noor Wittgenstein tundis kogu aeg muret, et ta võib surra enne, kui jõuab lahendada loogika- alased küsimused, mille üle ta pead murrab.
Traditsiooniline, süstemaatiline õppimine Wittgensteini ei huvitanud. Ta ei jõudnud kunagi korraliku teoreetilise üldhariduseni. Kogu elu leidsid ta tähelepanu mitteakadeemilised, religioosse häälestusega elufilosoofid nagu Kierkegaard või kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi . Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud.
Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik. Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. Teda piitsutasid tagant tema enda seesmised deemonid ja kirgastused. „Ma ei ole religioosne inimene,“ ütles ta oma karjääri lõpupoole ühele õpilasele, „kuid ma ei saa midagi parata, et näen iga probleemi religioossest vaatenurgast.“
Kui puhkes Esimene maailmasõda, liitus Wittgenstein vabatahtlikuna Austria armeega. Erinevalt Russellist, kes oli patsifist ja sattus oma sõjavastaste vaadete pärast isegi vanglasse. Sõda näis noort Wittgensteini kummaliselt innustavat: kui ta oli rindele pääsenud, tahtis ta vägisi alati pääseda eesliinile ja ohtlikke ülesandeid täitma. Tema sissepoole pöördunud melanhoolia näis otsivat sõjast endale väljapääsu. „Nüüd on mul võimalus saada korralikuks inimeseks ,“ kirjutas ta oma päevikusse pärast esimesi kokkupuuteid vaenlasega, „sest ma seisan surmaga silmitsi.“
Kogu sõja aja kirjutas Wittgenstein raamatut, mille ta sai lõplikult valmis vangilaagris pärast sõja lõppu. LFT on 20. sajandi filosoofia tähtteos ja ühtlasi ainuke filosoofiline raamat, mille Wittgenstein oma eluajal avaldas. Kui mitu kirjastajat olid raamatu ära põlanud, õnnestus see lõpuks Russelli toetusel avaldada algul ühes ajakirjas aastal 1921 ja järgmisel aastal Inglismaal saksa- ja ingliskeelse paralleelväljaandena. Kirjastaja oli hoolimatu : Wittgenstein ei saanud oma teose eest mitte mingit honorari. Pärast tehniliselt ebaõnnestunud ja laiemat tähelepanu mitte pälvinud esimest trükki ilmus teine koos Bertrand Russelli eessõnaga, mis sõltumatult Russelli tegelikest püüetest funktsioneeris laiema avalikkuse jaoks kui tuntud filosoofi poolt antud kvaliteedigarantii seni suhteliselt vähetuntud autori teksti juures. Aga juba mõne aasta pärast oli Wittgensteini autoriteetsus võrreldav Russelli omaga või seda ületavgi mitte ainult kitsamas asjatundjate ringis, vaid kogu formaliseeritud keelt tarvitavas filosoofias, ning tavaliseks sai Russelli arvamuseavalduse pidamine pigem LFT mittemõistmise väljenduseks.
LFT on üks lühemaid klassikalisi teoseid filosoofia ajaloos. See koosneb hulgast tiheda stiiliga aforistlikest ütlustest. Ütlused on nummerdatud ja pandud omamoodi hierarhilisse tähtsusejärjekorda. Võimalik, et Wittgenstein on siin mõjutuse saanud Piibli kirjapanemise stiilist ja ülesehitusest.

Loogilis-filosoofiline traktaat

Raamat algab väga võimsalt: „Maailm on kõik, millega on tegu.“ „Maailm on tõsiasjade, mitte asjade kogusus.“ „Maailm on määratud tõsiasjade läbi ja seeläbi, et need on kõik tõsiasjad.“
Juba need esimesed laused annavad aimu autori mõttesügavusest. Lugejale jaguks siin filosofeerimisainest ilmselt kogu füüsilise maise teekonna lõpuni. Samas jääb lugejale mulje ka teatud piiritletud korrapärast, mida filosoof püüab oma mõtteavaldustega luua. Tundub, et autor püüab pääseda filosoofiliste mõtete segadusest, et luua kindlat, vettpidavat käsitlust maailma kohta. Läbi kogu teose mustendavad peidetud sügavused, mis jätavad lugejale piisavalt ruumi edasi filosofeerimiseks, et otsida “ridade vahelt” kirjapandu mõtet ja seda tõde, milleni Wittgenstein on jõudnud. Kohale jõudmiseks on kahtlemata vaja päris suurel hulgal mõttejõudu või isegi geniaalsust. Naudingut pakub raamatu suur sisemine ilu ja mõistatuslik võlujõud, mis ärgitab mõtterännakutele - see on paeluv. Hoolimata raskestimõistetavusest on LFT üks filosoofia ajaloo populaarsemate teoste hulka kuuluvatest, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse, kaasaarvatud ka eesti keelde.
Raamat ei tutvusta oma põhimõisteid ega põhjenda oma ütlusi. Viiteid ei ole, vaid möödaminnes vilksatavad paari-kolme eelkäija nimed.
Wittgensteini peaeesmärgiks on osutada selle piiridele, millest saab rääkida. Keelel on piirid ja neid piire püüab Wittgenstein oma teoses näidata. Keel pakub tohutuid võimalusi, kuid samas seab ka omad piirid. Kõike me väljendada ei saa, miski jääb välja. Keele, mõtlemise ja maailma suhted olid Wittgensteini filosoofia tähelepanu keskpunktis nii LFT-s kui ka hilisemas loomingus.
Meie keele laused esindavad tegelikkuses aset leidvaid asjaolusid. “Lund sajab.” “Lund ei saja.” Keeles me moodustame tegelikkuse kohta käivaid väiteid, mille tõesust või väärust kogemus ja teadus saavad näidata. See tundub veel süütu ja vaieldamatuna. Ent siis lõhkeb pomm . Wittgenstein jõuab nendinguni, et “Kõike, mida üldse mõelda saab, saab mõelda selgesti. Kõike, mida saab välja öelda, saab välja öelda selgesti.”
See on üks tähtsamaid kohti Wittgensteini LFT-s. Mida üldse saab öelda, seda saab öelda selgelt. Selles lauses väljendub autori halastamatu kriitika filosoofias leiduvale keele väärkasutamisele. Filosoofiale on ühtlasi seatud siht, millele väheste mõtlemine vastab. Suurele osale filosoofilisest mõtlemisest koidab LFT-ga viimnepäev.
Siiski, keel ei piirdu ainult asjade ütlemisega, nagu väidab autor, vaid ka näitab asju. Näiteks võib keelel olla suhe tegelikkusega. “Väljas on kole torm .” See lause näitab, et tal on maailmaga suhe. Aga ometi – rõhutab Wittgenstein – see lause ei ütle seda. Et laused esindavad tegelikkust, siis nad pole võimelised rääkima oma suhetest tegelikkusega. Pilt võib tegelikkust kujutada, aga mitte rohkem: pilt ei saa iseendast välja hüpata ning kujutada seda viisi, kuidas ta kujutab seda asjaolu, mida ta kujutab. Selgelt rääkida saame maailmast, kuid mitte nendest fundamentaalsetest tähendussuhetest, mille abil me keelt kasutame.
“Lause saab esitada kogu tõelisust,” kirjutab Wittgenstein, “kuid ta ei saa esiatada seda, mis tal tõelisusega ühist peab olema, et ta seda esitada saaks – loogilist vormi.”
Wittgenstein peab silmas, et keele ja tegelikkuse suhe ei ole keeleliselt kirjeldatav. Meie suhtes keele ja maailmaga on sõna otseses mõttes midagi sõnuseletamatut. Keel võib näidata selle suhte olemasolu, aga keele abil ei saa kirjeldada, milline see suhe on. Et võiksime rääkida oma keele ja tegelikkuse vahelisest fundamentaalsest suhtest , peaksime saama astuda oma keelest väljapoole. Seda me teha ei saa. “Minu keele piirid,” võtab Wittgenstein kokku, “osutavad minu maailma piiridele.”
Traditsiooniline filosoofia teeb Wittgensteini käsitluses läbi range ülevaatuse. Suuremalt jaolt osutub filosoofia lootusetuks ürituseks rääkida sellest, millest rääkida ei saa, sest ta püüab kirjeldada seda viisi, kuidas ta ise kirjeldab seda, mida ta kirjeldab. Suur osa traditsioonilisest filosoofiast puudutab oleva põhijooni, väärtuste olemust, elu mõtet ja inimeseksolemise üldist tähendust. Suur osa filosoofiast on paremal juhul tohutult ebamäärane ega järgi sugugi põhimõtet “mida saab välja öelda, saab öelda selgesti”.
See tähendab, et filosoofia püüdlused on määratud nurjumisele. Traditsiooniline filosoofia osutub keele väärkasutamiseks - on püütud rääkida asjadest, millest rääkida ei saa. Meil kas on sobiv mõiste keeles juba olemas – või siis me ei suuda isegi kujutleda, milline see mõiste on, mis meil puudub.
Filosoofia ei produtseeri tegelikkuse kohta käivaid lauseid . Filosoofia ei ole teadus. Filosoofia laused ei ole tegelikkuse pildid. Et aga kõik mõtekad laused on Wittgensteini järgi tegelikkuse pildid, siis pole filosoofia lausetel põhja all. Kuigi filosoofilised väited paistavad pealtnäha sügavad, on nad tegelikult tühi koor, millel puudub sisu.
“Enamik filosoofilistest asjadest kirjutatud lauseid ja küsimusi ei ole väärad, vaid mõttetud. Seetõttu ei saa me säärastele küsimustele üldse vastata, vaid üksnes nentida nende mõttetust. Enamik filosoofide küsimusi küsimusi ja lauseid põhinevad sellel, et me ei mõista keele loogikat. Need on sama sorti nagu küsimus, kas Hea on rohkem või vähem identne kui ilus.”
Kui filosoofia laused on mõttetud, kas pole siis mitte mõttetud ka LFT laused? Wittgenstein vastab päris raamatu lõpusirgel: “Filosoofia õige meetod oleks tegelikult selline: mitte midagi öelda, välja arvatud seda, mida saab, seega loodusteaduslikke lauseid – seega midagi, millel pole mingit pistmist filosoofiaga -, ja siis alati, kui keegi teine soovib öelda midagi metafüüsilist, näidata talle, et ta pole oma lausetes teatud märkidele osutust andnud. See meetod ei rahuldaks teda – tal poleks tunnet, et me õpetasime talle filosoofiat – aga see oleks ainus rangelt õige meetod.”
Ometi ei piirdu LFT veidrad aforismid üksnes loodusteaduse lausete esitamisega. Sellest on teadlik Wittgenstein ise, kes kirjutab: “Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende – nende peale – nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti.”
Tõesti tähtsatel ja väärtuslikel asjadel ei ole midagi pistmist loodusteadusega, vaid nad on metafüüsilised ja keelele kättesaamatud.
Mis on Wittgensteini eesmärk? Ta tahab teha lõpu arusaamale, et on olemas mingi üks ja ainuke “õige filosoofiline meetod”. Wittgenstein on sügavalt veendunud elu fundamentaalsete müsteeriumide sügavuses ja selles, et nende üle juurdlemine on põhjendatud ja õigustatud. Erinevalt paljudest teadlastest ja näiteks loogilistest positivistidest, kes tõlgendasid LFT-st ühekülgselt, ei taha Wittgenstein alatähtsustada elu fundamentaalseid müsteeriume. Neid ei tohi alatähtsustada, olgugi et nende kohta ei saa öelda midagi ühemõtteliselt mõttekat.
Wittgenstein tahab elus kätkevat mõistatuslikkust kaitsta teaduse ja filosoofia eest, mis sellesse, just kui kiirtena sisse sööstavad. On olemas asju, millest ei saa rääkida, kuid mis on sellest hoolimata olemuslikult tähtsad. Elu mõtet ega eetikat ja moraali ei saa kokku suruda loodusnähtusteks. Teadus nendeni ei küüni. Nad asetuvad keele piiridest väljapoole. Ometi on nendega tegelemine väärtuslik.
Seda ala, mida keel näitab just oma võimetusega selleni küündida, nimetab Wittgenstein müstiliseks. “ On tõesti olemas väljendamatu,” ütleb Wittgenstein LFT eelviimasel leheküljel. “See näitab ennast, ta on müstiline.”
Ja müstilise ala ei piirdu vaid igavikuküsimustega nagu universumi teke või Jumala olemasolu. Müstiliseks jäävad ka mõned argielu küsimused. Mõni kohvisort maitseb millegipärast paremini kui mõni teine. Kas teadus oskab täpselt kirjeldada, miks see nii on? Ei oska. Aga kas kohvijooja ise oskab? Ei oska. Aga see ei anna veel õigust väita, et maitsete erinevus on paljas unelus. Tegelikult on just müstilisust põlastav filosoof või teadlane see, kes ajab jama, mitte tavaline inimene, kes selle üle ausalt juurdleb.
Et aga müstiline jääb meie keele kirjeldusvõimest väljapoole, ei saa me sellest ka kuidagi rääkida. Oleme oma keele vangid ja müstiline jääb müstiliseks. Võime vaid näidata, et müstiline on olemas, mitte rohkem. Me ei saa vestelda elu mõttest samamoodi nagu ilmast või teaduse üksikküsimustest.
Wittgenstein lõpetab LFT lausega: “Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.” Wittgenstein arvas, et ta on kõik filosoofia probleemid LFT-ga lõplikult lahendanud ja et filosoofia on suuremalt jaolt mõtetu. Filosoofiaga ei saa tegelda nagu loodusteadusega, pole olemas erilisi filosoofilisi tõdesid. Niivõrd kui filosoofial üldse mõtet on, tuleb sellega tegelda kui keele kriitikaga. Selle kriitika ülesanne on paljastada, kuidas filosoofid keele vorme vääriti mõistavad.
Peale LFT ilmumist tõmbus Wittgenstein ise akadeemiliset maailmast tagasi ja elas väga tagasihoidlikult, kooliõpetajana Austrias. Uue impulsi, filosoofiaga tegelemiseks andis talle õele maja projekteerimine ja ehitamine Viini. Sellest sai alguse tema teine, aktiivne loomeperiood .

Kokkuvõte

Mõtlejana on Wittgenstein kummaliselt vastuoluline ja samas moraalselt täiuslik. Ta eitab filosoofia võimalikkust ja kirjutab tuhandeid lehekülgi originaalset, püsiväärtusega filosoofiat. Ta on üks kõigi aegade paatoslikumaid mõtlejaid, ja ometi on ta sageli kerge ja teravmeelne. Ta on Cambridge`i ülikooli professor, kes ei heida pilkugi oma ala tähtsamatesse ajakirjadesse, rääkimata sellest, et ta sinna ise kirjutaks. Parema meelega naudib ta ameerika kriminullide lugemist. Ta on hiilgavalt fantaasiarikas teoreetik, kes ometi peab lugu praktilisest tööst. Ta on kirjutanud sajandi ühe raskeminimõistetava teose, ja ometi tahab ta vältida akadeemilist hiina keelt ja termineid. Ta kardab ja austab Jumalat, kelle olemasolusse ta ometi ei usu. Vaevalt võib kujutledagi teist sama radikaalset raamatutarkuse kriitikut. “Nii vähe kui ma filosoofiat olen lugenud,” nentis ta ühes seoses, “ ei ole ma seda lugenud mitte liiga vähe, vaid olen lugenud just liiga palju. Iga kord, kui ma mõne filosoofilise raamatu läbi loen , ei paranda see minu mõtlemist mitte kübetki, vaid nõrgendab seda.”
Wittgensteini jaoks ei olnud mõtlemine püüe luua teooriat, vaid sügav eetiline kutsumus. Ta oli maksimalist, kes koormas iseennast ja ümbritsevaid täiuslikkusenõuetega, mida vaevalt keegi võis täita. Temas oli sedasama sügavat kirge ja sisemist vankumatust, mis tema poolt imetletud elufilosoofides, sedasama püüdlust tõdede poole, mis muudaksid tema enda elu.
Kasutatud kirjandus ja viited
Wittgenstein, L. (1996). Loogilis-filosoofiline traktaat Tractatus Locigo-Philosophicus. s.l.: Ilmamaa
Saarinen , E. (2003). Symposium filosoofiaõpik. s.l.: Avita
Wikipedia The Free Encyclopedia. Ludwig Wittgenstein http://en.wikipedia.org/wiki/Ludwig_Wittgenstein
Stanford Encyclopedia of Philosophy. Ludwig Wittgenstein http://plato.stanford.edu/entries/wittgenstein/
0