Rakendusfilosoofia (0)

Esa Saarinen . Rakendusfilosoofia
„ Filosoofid ei mõtle otse maailma üle, nad mõtlevad maailma üle mõtlemise üle. Tulemuseks pole uus fakt, vaid hoopis selgus selles, mis vanad faktid on või mida nad pole, ja ka selles, kuidas vanad faktid on põhjendatud.“ Rosenberg . (teos The Practice of Philosophy)
Niisuguse arusaama kohaselt on filosoofia „teise astme“ distsipliin , mis erineb „esimese astme“ teadusest nagu füüsika, sotsioloogia ja geograafia, mille eesmärk on esile tuua fakte maailma kohta.
Filosoofia üritab kaardistada üldist olemust, uskumuste aluste abstraktseid põhijooni.
Rosenberg on sel moel tabavalt kirjeldanud akadeemilise ülikoolifilosoofia praktikat – eriti tema kodumaal Ameerika Ühendriikides. Valgustab seal asjadundlikult valitsevat paradigmat.
Rosenbergi vaatenurk ei suuda kirjeldada kogu filosoofiatraditsiooni mitmekesisust järgmistel põhjustel:
a) Jätab kõrvale metafüüsika . Metafüüsika on maailma hõlmamise viis.
Hegel -kirjeldab milline maailm tema arvates on.
Leibniz -kujutab tegelikkust põhiliselt vaimsetest monaalidest koosnevana , siis see on väide maailma kohta.
Aristoteles - aktuaalsuse ja potsentsiaalsuse eristus toob välja ühe maailma enese põhijoone – nii nagu Aristoteles seda näeb.
Bergson-vitalism.
b) Arusaam filosoofiast kui mõtlemisest maailma üle mõtlemise üle jätab kõrvale ajastudiagnoosi kui filosoofia ühe põhieesmärgi.
c) Rosenbergi arusaam jätab kõrvale filosoofia, kus diskursust arendatakse empiiriliste, ajalooliste ja partikulaarsuste kirjeldustena.
d) Elufilosoofia probleemistik jääb kõrvale. Kuidas peab inimene oma elu elama?
Rosenberg – on olemas filosoofiline tehnika, kuid pole olemas filosoofilisi tehnoloogiaid.
Põhimõtted: filosoofiaga tegelemisel pole muud moraali kui selguse ja järjekindluse ranged vaimsed põhimõtted. Filosoofia võime haakuda väljaspool asuva tegelikkusega pole oluline.
Filosoofia iidse tõestuse kolm teesi: filosoofial peab olema minu jaoks isiklik tähendus, filosoofial peab olema ajastudiagnostiline tähendus, filosoofia peab valgustama hea elu olemust.
Kanti kriitiline idealism on uusaja filosoofia suurimaid saavutusi.
Spetsiaalsed tegutsemisstrateegiad- esinev filosoofia, rakendusfilosoofia kui vaimutegevus.
Filosoofia pole kellegi oma. Filosoofial poleüht selget tuuma ega olemust.
Analüütiline filosoofia – ajaloolis -kriitiline vaatlus
Analüütiline filosoofia on eelkõige selle ajastu filosoofia, mida on ilmestanud teadus ja tehnika. Suurim esindaja Bertrand Russell , keda on võrreldud Voltairega.
Meie sajandi teisel poolel on analüütiline filosoofia saanud „ametlikuks kinnistunud“ mõttesuunale tüüpilisi jooni. Tal on oht kaotada oma identiteet .
Teadus ja tehnika on oma mõjude tõttu muutunud problemaatiliseks. Analüütiline filosoofia näib olevat sisemiselt võimetu neid mõjusid kahtluse alla seadma.
Segases identiteedikriisi olukorras on omal kohal vaadelda analüütilist filosoofiat ajaloolis- kriitilises mõttes.
Proovides aru saada analüütilise liikumise eripärast on siiski kasulik veidi lihtsustades asetada analüütilise filosoofia sünd kindlasse kohta ja aega-sajandivahetusse Cambridgei- ja vaadelda selle rajajana kaht suur eeskuju:Bertrand Russelli ja George Edward Moorci.
Võib öelda, et Russelli eesmärgiks filosoofias oli tõe kindel teadmine. Teda võib võrrelda Descartesiga. Descartesi kombel nägi ta algul matemaatikas kindluse paradigmat.
Russelli kindla teadmise otsing viis ta loogika juurde.
Russell otsis kindlat teadmist, aga Moore mitte. Ta arvas , et see on tal juba olemas.
Nii Russell kui Moore on iseloomustanud oma filosoofilist meetodit kui „analüüsi“. Russell oli ilmselt esimene, kes rääkis „loogilis-analüütilisest meetodist“.
Wittgensteini mõju on olnud analüütilisele liikumisele otsustava tähendusega. Küsimus on aga selles, kas teda võib pidada „analüütiliseks filosoofiks “, kuna Wittgensteini hilisfilosoofiat võib pidada võõraks, vaenulikuks tüüpilisele analüütilis-filosoofiale.
Tractatuse põhiprobleem: kuidas on keel võimalik? Vastuseks on Wittgensteini pilditeooria.
Wittgenstein oli vahepeal kadunud, siis naasis Cambridge . Tal oli uus teooria, mille aga Russell maha tegi. Russelli meelest on loogika filosoofia jaoks tähtis.
Analüütilise filosoofia teiseks haruks on „teadusfilosoofia“. Selle juured ulatuvad Russelli, loogiliste positivistide ja noore Wittgensteini – ja üle nende filosoofia vanemate teadusliku suunitlustega traditsioonideni.
On veel „ pragmaatiline pööre“ ehk siis analüütilise liikumise osa. Selle juured on pragmatismis ja samas ka Wittgensteini hilisfilosoofia mõjudes.
Analüütiline ja kontinentaalne : jaotus filosoofias
20saj Lääne filosoofia jaguneb – analüütliseks ja kontinentaalseks – esindajateks kaks suurjuku Gottlob Frege ja Edmund Husserl. Mõlemale traditsioonile on omane sisemine õpetuslik heterogeensus. Erinevad üksteisest filosoofilise stiili poolest.
Kiiresti on saabumas aeg, mil pole enam kasulik vastandada neid kahte traditsiooni tervikuna . Mõlema traditsiooni sisemised lahknevused on lihtsalt liialt ilmsed ja taustalt liialt keerukad.
Descartes on kaasaegse filosoofia isa. Descartes võib olla tähtis tegelane filosoofia ajaloos, kuid tema huvipakkuvus seisneb rohkem tema vigade parandamises kui tema meetodi või doktriinide taaselustamises.
Institutsiooniline jaotus kontinentaalse ja analüütilise vahel on tõsiasi, ja seda tõendab analüütilise koolituse saanud filosoofide ülekaal ingliskeelsetes filosoofiaosakondades – ülevõim, mis on püüdnud aja jooksul ühemõtteliselt kindlaks määrata seda, mida tähendab teha filosoofiat. Seda kinnitab ka kahtlemata Timesi kiri.
Kuidas jõuab meie mõtlemisse fakt kahest vastandlikust traditsioonist? Tegu võib olla ainult kahe hõimu – siniste ja roheliste – terrorismiga, kus erinevused on hõimuliikmete vahel alatasa võitluses.
Juhtub see, et jäme jaotus analüütiliseks ja kontinentaalseks jätkab jaotumist kaheksjagunemise või polütoomia käigus alltraditsioonideks, harunemisteks jne, kuni ei jää enam kahtlust, et seda kannatlikult lõpplahenduseni jälgides satuksime silmitsi üksildase filosoofiaga.
Intellektuaalne autobiograafia
Et olla hea filosoof , ei ole tingimata tarvis mõtiskleda filosoofia loomuse üle. Küimustele, mida teeb filosoob, võib vastata, et ta mõtleb filosoofilistele probleemidele, ning tuua siis mõned näited: materiaalse maailma olemasolu, keha ja vaimu vastasmõju, tahtevabadus . Mis on ülim reaalsus ? Mida me saame teada, mida peaksime teadma?
Vähemalt mõnele esitatud küsimusele saad anda ka vastused. See annab tunnistust sellest, et filosoofi huvi nende küsimuste vastu on iseäralik, nimelt on ta „filosoofi huvi“.
Üks ajastu võib filosoofia ülesannet näha väga erinevalt teisest ajastust.
Skandinaaviamaades ning anglosaksi maailmas kestis „analüütilise filosoofia“, Viinis ja Cambridgeis alanud liikumiste troonipärija valitsemine pikka aega. Kuuldavasti andsid mujal maailmas tooni teist tüüpi filosoofiad nt marksism.
Maailma vallanud üldise rahutusega mõne aasta eest võib täheldada märke sellest, et filosoofia hakkab jälle kihama. Luuakse uusi ühendusi. Marksistide leeris võib nt märgata huvitavaid lõhenemisi.
Seisukoht, et filosoofia on keele loogika, ei kohusta meid pooldama konventsionalismi. Kui keelel või keele fragmentidel on oma seesmine loogika meie reflekteerivale mõistusele. Filosoofilist huvi tuntakse peamiselt keele pindstruktuuri või peamiselt süvastruktuuri vastu.
Kui kirjeldada filosoofi tungi keele loogikale. Raskus väheneb, kui on näidatud , et mõningaid sõnu kasutatakse mitmemõtteliselt. Kui keele loogiline struktuur on selgesti välja toodud kaob ka vastuolu.
Loogika on seotud filosoofiaga viisil, mis teeb need kaks lahutamatuks.