1. Linnakodaniku õigused ja kohustused. a) Õigused: vabastatud tollimaksust võisid kasutada metsa, heina- ja karjamaad võisid tegeleda käsitöö ja kaubandusega kohut mõisteti ainult linnakohtutes b) Kohustused: Vahiteenistus linnamüüril Sõjaline kaitse Maksude maksmine Osavõtt linnale vajalikest töödest 2. Rae õigused ja raehärraks saamise tingimused. Mõistis kohut linnakodanike üle Linna ja kodanike heakorra eest hoolitsemine Linna kaitsmine, suhted teiste linnadega Kontrollis kauplemist, käsitööd Maksude kogumine Raehärradeks olid ainult jõukad, rikkad ning abielus kaupmehed. Pidid olema sündinud kristlikust abielust ning omama kinnisvara. 3. Mis on tsunft? Kuidas tsunft abistas oma liikmeid? Kuidas pidurdas tootmist? Tsunft on käsitööliste ühendus erialade kaupa. Tsunfti liikmed tootsid ühiselt toorainet. Liikme surma korr...
Majad olid kivist või puidust. 5. Kes valitses linna? Raad-linnavalitsus. Bürgermeister-linnavanem, linnapea. Raehärra-rae liige. 6. Millised olid rae ülesanded? Sotsiaalabi, julgeoleku tagamine, kaubanduseeskirjad, maksude kogumine. 7. Mis on linnaõigus? Õigusnormide kogum, mille järgi inimesed oma elu linnas seadma pidid. 8. Kes võis saada linnakodanikuks? Ta pidi omama kinnisvara, olema mõne käsitööala meister, elama mõne aja linnas. 9. Millised olid linnakodaniku eesõigused? Ta võis tegeleda kaubanduse ja käsitööga, oli tollimaksust vaba, linnakohus mõista kohut. 10. Millised olid linnakodaniku kohustused? Vahiteenistus linnamüüril, linna sõjline kaitse, maksude maksmine, osavõtt linnale vajalikest töödest. 11. Mis on Hansa Liit? Läänemereäärsete kaubalinnade liit. 12. Millised kaubad liikusid idast läände, millised läänest itta? Läänest itta- metalltooted, relvad, vürtsid, sool.
Keskaja linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Keskaegses linnas kehtis Lübecki linnaõigus. Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linna keskel oli turuplats, kus kaubeldi ja kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Turuplatsil seisis raekoda. Linna elu juhtis nõukogu ehk raad, mis koosnes kaupmeestest. Raad tegutses raekojas. Majad oli tihedalt koos ja tänu sellele levis tulekahju kiiresti. Linnakodaniku majast puudusid kraanivesi, keskküte ja elektrivalgus. Vasall ehk läänimees oli keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal. Vasall kohustus lääni kasutamise eest senjöörile teeneid osutama, sealhulgas võtma osa sõjakäikudest, andma senjöörile laenu jne. Vasalli üheks peamiseks mureks oli ka kloostrite püsimajäämine, mis olid sotsiaalabi keskused. Kõrgel positsioonil asusid keskajal orduvennad, orduvaimulikud, mõõgavennad, piiskopid jne.
Linnad ja kaubandus Liis Sideljov Õiguskorraldus Linna õiguslikuks aluseks on maaisanda poolt antud linnaõigus Tagas linnakodanikkonna autonoomia · Linnakodanikel oli isiklik vabadus, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse · Linnakogukonna liikmeks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu Linnakodaniku kohustused: Vahiteenus linnamüüril ja tornides Linna sõjaline kaitse Osavõtt linnale vajalikes töödes Maksude maksmine Linnakodaniku õigused: Nende üle võidi kohut mõista vaid linnakohtutes Ainult nemad tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega Nad olid vabastatud tollimaksust Võisid vabalt kasutada linna metsasid, heina- ja karjamaid Viru eelväravatornid Tallinnas. Tallinna raekoda, 1402-1404.
aja linnas. Maal kuulus talu, kus talupoeg elas ja ta ise maahärrale, kes võis teda müüja ja tema üle kohut mõista nagu heaks arvas. Linnakodanikul oli oma maja või toake. Elamispinna eest pidi renti maksma aga see väljaminek ei olnud nii suur. Samuti olid linnaelanikul isiklikud asjad ainult tema omad ja mitte kellegi teise. Linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mille tuumaks oli linnakodaniku isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Samuti sai linnakodaniku üle kohut mõista ainult linna kohtus. Maal seevastu talupoegade õiguslik olukord halvenes, maapäeval sõlmiti lepe, et põgenenud talupojad, kes kätte saadakse tuleb tingimusteta välja anda, ainult linnad ei liitunud selle leppega. Näiteks on teada, et Tallinnas hukati üks maahärra, kes sai oma talupoja linnas kätte ja tappis ta. Linnakohus langetas oma otsuse lähtudes asjaolust, et talupoeg oli linnakodanik. Maal olid elanikel suuremad koormised ja kohustused oma maahärra ees
Veekeskuse baaris on nautimiseks laias valikus jahutavaid jooke ja kokteile. Lõunat viime Teid sööma Sohvabaar Frescosse, kus on mitmekülgne menüü eri maailma paigust, rikkalik joogimenüü ning sõbralik teenindus. Kõhtu täidavad pitsad, praed, supid, salatid, sushid, pannkoogid ja muu hea- parem. 2.päev Peale lõunasööki külastame Rakvere Linnakodaniku Majamuuseumit. Rakvere linna ajaloolisel Pikal tänaval asuv muuseumimaja on tüüpiline 18.saj. keskpaiga elamu. Siin 1983. a. avatud muuseum oli tollal esimene omataoline kogu Baltikumis. Hetkel on seal näitus: kuidas elas Rakvere linnakodanik sada aastat tagasi. Avatud on ka rätsepa töötuba, pesuköök ja kingsepa töötuba ning mänguasjade näitus portselanpeadega nukkudest Barbieni. Vaba aeg linnas jalutamiseks Tagasi majutusse
Kreisikoolis õppisid kunstnikud Carl Timoleon Neff, Karl Ludvig Maibach. Faehlmanni ja Kreutzwaldi sõber Jakob Johan Nocks töötas kreisikoolis õpetajana. Hiljem on siin koolis õppinud riigivanem Otto Strandmann, teadlased Villem Alttoa, Julius Mark, kunstnikud Paul ja Kristjan Raud, kirjanikud Jüri Parijõgi ja Evald Tammlaan jt Rakvere linna Pika tänava üheks pärliks kindlasti on Rakvere Linnakodaniku Majamuuseumi hoone, mis asub Pikk 50 ning see Ajalooliline hoone ehitati pikale tänavale 18.saj. teisel poolel. Esimesest omanikust peale on kinnistu olnud peamiselt käsitöömeistrite ja kaupmeeste valduses. Muuseum avati hoones 19.detsember 1983, mil see oli esimene omataoline Baltikumis. Täna kajastab Rakvere linnakodaniku majamuuseum 19.sajandi käsitöölise kodu. Avatud on erinevad püsinäitused ja ajutised näitused.
mehed,soolatõukajad jne)- maksukohuslased- 1300-1400(23,5%) - ei maksa makse(sellid,teenijad)- 1800-2000(33,5%) -eeslinnade elanikud- 700(12,5%)elanikku Kirjakultuur • Müsteeriumid • Värssjutustused • Rüütliromaanid • Kangelaseeposed • Pühakute elulood • Piibliteemalised näitemängud Linnakultuur • Tänavad olid kitsad • Kõrged kirikud ja ja tornidega linnamüür paistsid juba kaugelt • Usulised kõhklused • Linnakodaniku seisuse teke,linnade liidud Kasutatud kirjandus • Õpik lk.88-91 Aitäh!
Keskaegsed elamumajad olid erinevad, olenevalt sellest, kas oli tegemist talupoja, feodaali või linnakodaniku eluasemega ning kas elamu paiknes karmi ilmastikuga põhjapoolsetel aladel või mahedakliimalistes Vahemeremaades. Tasandikul või mägedes. Kuna feodaali linnusest ja selle sisustusest oli juba juttu, siis vaadelgem keskaegse talupoja ja linlase elamut. Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare, mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle, jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu
värssjutustused Müsteeriumid ehk 1535 Esimene osaliselt piibliteemalised säilinud eestikeelne näitemängud trükis Wanradt-Koelli katekismus Veel linnakultuuri kohta Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma Tänavad olid kitsad Usulised kõhklused ja kahtlused = reformatsioon Linnakomuunide ja tsunftide loomine, tsunftikäsitöö kasv ja õitseaeg Linnakodaniku seisuse teke, linnade liidud Linnast sai alguse rahamajandus, mis väärtustas kõike kiiresti tulu toovat. Sellega sai osta nii abielu, nime kui ka positsiooni. Aitäh!
varikatused. Majade uhkemad küljed olid tänava poole. (2) Tallinna vanalinn pealtvaates · Tänavad ja majad Keskaegsete linnade tänavad olid kitsad. Peatänavad viisid välja turuplatsile. Tänavatele visati aknast välja kogu pürgi, sageli olid need sügisel ja talvel porimülkad, suvel aga tolmasid. Majad olid ehitatud nii puust kui ka kivist. Need asetesid sein seina vastu ja ka sellepärast oli keskajal tulekahju tekkimisel suur oht põleda maha tervetel linnaosadel. · Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölistele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ja kontoriks. Milline võis küll olla müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning vedi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu
Algusest lõpuni valmistati kõik käte jõul. Sepal oli näiteks kasutada vaid ääs, mille tulel ta raua tuliseks ajas, siis alasile asetas ja vasariga tagus, kuni sepis sai vajaliku kuju. Niisugused käsitöövõtted päris sepp oma isalt, kelle töö jätkajaks ta tavaliselt oli. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Kuid sellele vaatamata oskasid keskaegsed käsitöömeistrid valmistada kauneid ja keerulisi esemeid, mille otstarbekuse ja maitseka kujunduse üle võib imestada praegugi. Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis olla küll müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning veidi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu..
Mõnel maal ei olnud omaette käsitööliste ja kaupmeeste gilde, vaid teatud kaupade tootjad ja nendega kauplejad moodustasid ühise gildi. Keskaegsed merekaupmehed moodustasid Hansa liidu. Hansa edukusele pani aluse idakaubanduse osav monopoliseerimine. Hansalinnade hulgas olid ka Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Kogu Hansa idakaubandus kulges läbi kahe Liivimaa sadama- Tallinna ja Riia. 1 Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid,kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe,selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Kui võrrelda keskaegset linna külaga,siis oli vahe tohutult suur. Tänavatel ja väljakutel tunglesid linnakodanikud ja kerjused, talupojad oma linnakäikudel,hulgused, üliõpilased, liikusid vankrid ja kaarkud.
Keskaegse inimese elurütm sõltus päeva pikkusest. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Vahaküünlad olid kallid, õlilambid ning rasvaküünlad ei suutnud anda piisavalt valgust, et jätkata toimetusi. Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus. Elati enamasti tihedalt koos. Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Linnaoludes oli käitumiskoodi omandamine ülimalt oluline. Sellest võis sõltuda isiklik au ja mõnikord koguni elu. Näiteks oli ohtlik teha kohatuid zeste mõne pühapaiga ligiduses või riivata teise isiku head nime
ehitatud sinna, kus iganes oli ruumi. Halva planeerimise tagajärjel olid ka kehvad kanalisatsioonisüsteemid ja kuna veevärk puudus ujusid kõik jäätmed tänavate kõrval kitsastes kanalites, mis tihti voolasid üle. Seetõttu levisid paljud haigused ja inimestel oli pidevalt küljes tülgastav lehk. Linnakodanikel oli oma omand. Linnaelaniku isiklikud asjad kuulusid ainult talle ja mitte kellelegi teisele. Linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mille tuumaks oli linnakodaniku isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Talupoegadel aga sellised õigused puudusid. Kokkuvõtteks arvan, et keskajal oli parem elada linnas, kuna seal elamine andis suurema vabaduse, võimaluse ennast rohkem harida ning olla prii paljudest kohustustest.
muutusi. Suur hulk inimestest tulid elama just nimelt linnadesse. Maad jäeti maha ja linnast oli saanud inimeste uus kodu. Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused, näiteks kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms. Ma arvan, et niiviisi hakkama saada oli väga raske, kuid tol ajal lihtsalt pidi nii. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Tähtsamateks mööbliesemeteks pidasid inimesed söögilauda ja voodit. Ruumiitsikuse tõttu olid tänavad kitsad, elamute krundid samuti. See võimaldas jõukamatelgi kaupmeestel ehitada vaid kitsaid elamuid. Võrreldes keskaegset linna külaga, siis erinevused olid tohutud. Esiteks kõrged kirikud ja tornidega linnamüürid paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses
Põhjasõja-järgsed ümberkorraldused ei saanud puudutumata jätta ka kohalikku põlisrahvast ning kahjuks mõjutasid nende elukorraldust üsna negatiivselt. Koos endiste maadega said aadlikud tagasi ka oma talupojad. Kuna nüüd oli mõisnikel rohkem vabadusi, võrreldes rootsi ajaga, hakati ka talupoegi kohtlema palju karmimalt. Lisaks talupoegadele sunniti teotööd tegema ka väikelinnade elanikke ning eestlane kaotas peaaegu igasugused võimalused saada endale linnakodaniku staatus. Vaadates muutusi tolleaegsete Balti alade põliselanike elus, võib öelda, et Balti erikord ei olnud nende jaoks sugugi hea. Samas, kui vaadelda näiteks eestlasi kui üht tervikut, eriti tänapäeval, siis ei tohi Balti erikorra sisseviimist alahinnata. Tänu Balti erikorrale suutsid eestlased säilitada oma kultuurilise eripära ning pääsesid aktiivsest venestamisest, mis oli levinud teistel Venemaa vallutatud aladel.
Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis olla küll müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning veidi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu.
· Tagas linnakodanikkonna autonoomia · Eristas linna ümbritsevast keskkonnast · Linnakodanikel oli isiklik vabadus, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse · Linna põgenenud sõltlased said aasta ja ühe päeva möödudes vabaks inimeseks · Linnakogukonna liikmeks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu · Linnakodaniku kohustused: · Vahiteenus linnamüüril ja tornides · Linna sõjaline kaitse · Osavõtt linnale vajalikes töödes · Maksude maksmine · Linnakodanike õigused: · Nende üle võidi kohut mõista vaid linnakohtutes · Ainult nemad tohtisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega · Nad olid vabastatud tollimaksust
,,Mõrsjalinik" Analüüs 1.Tegevusaeg ja koht 14.saj II pool, Itaalias (Toskaana, Avignon) Ajaloolooline taust: Raamatu peategelane Katarina Benincasa( päriselus Caterina Benincasa) on reaalselt elanud isik. Raamat põhineb Caterinast kirjutatud biograafiatele. Caterina Benincasa (1347-1380) sündis Sienas jõuka linnakodaniku tütrena paljulapselisse perekonda, juba seitsmeaastaselt nägi ta esimese religioosse nägemuse ning koges müstilisi läbielamisi. Varsti pärast seda andis ta neitsiliku tõotuse. 16.aastaselt astus ta rasket haigust ettekäändeks tuues Dominicuse kolmandasse ordusse ning pühendus peatselt halastustegevusele. Oma pühaduse, range askeesi ning imetegude tõttu sai ta peagi tuntuks mitte üksnes Sienas, vaid kogu Toskaanas ja kaugemalgi. Caterinaga seondub palju imepäraseid juhtumeid.
õigusaktidest, kultuuripärandi kaitset käsitlevatest rahvusvahelistest lepingutest, Tartu Linnavolikogu ja Tartu Linnavalitsuse õigusaktidest ja põhimäärusest. Tartu Linnamuuseum on Tartu Linnavalitsuse hallatav munitsipaalmuuseum. Muuseumi rahastatakse Tartu linna eelarvest (finantseerimiseelarve ja majandamiseelarve) ning muuseumi poolt taotletud sihttoetustest ning annetustest. Linnamuuseumil on neli filiaali: O. Lutsu Majamuuseum, 19. sajandi Tartu linnakodaniku maja, KGB Kongid ja Tartu Laulupeomuuseum. Muuseumis on kokku 27 ametikohta, otseselt on kogude-tööga seotud 8 töötajat: peavarahoidja, arheoloogiaosakonna juhataja, O.Lutsu majamuuseumi kuraator, 4 teadurkoguhoidjat ja konservaator. Kogumisega (teabe eelregistreerimine) tegelevad kõik muuseumi põhitööga seotud töötajad, st välja arvatud abipersonal. O. Lutsu Majamuuseumi kuraatori ülesanne on kogumine ja kogude haldamine ning eksponeerimine oma filiaalis.
moraalse iva. Kreeka teatris kehtis kolme ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus. Kuulsaimad tragöödiakirjanikud olid Aischylos (,,Oresteia") ja Sophokles (,,Kuningas Oidipus,,). Loositud järjekorras etendati esimesel päeval 5 komöödiat ja järgmisel kolmel päeval 3 tertaloogiat, mis koosnesid igaüks kolmest tragöödiast ja ühest saatüridraamast. Näidendid valisid linna ametnikud. Nad andsid autori kätte näitlejad ja nimetasi jõuka linnakodaniku kes maksis etenduse eest. Lavastajaks oli näidendi autor ise. Pärast entendusi määras zürii pa remusjärjestuse ja jagas auhindu. Kõik ettekandmisele pääsenud tööd said auhinna. Näidendite publik ja esitamise koht. Teater oli kõigis suurtes linnades. Ettendusi korralditi lahtise taeva all päevavalgel väga suurele publikule (15000-20000 inimest). Vaatajad olid kõigist ühiskonnakihtidest. Teatri vaatamine oli kohustuslik. Vaesemad võisid odavamalt pileteid osta
võitlesid. Tollal polnud teatrihooneid. Avalikke etendusi korraldati kogu linna rahva ühise üritusena päeva ajal ja lageda taeva all. Näitlejad olid enamasti asjaarmastajad linnarahva seast. Näidendeid kirjutati 1-ks korraks. Etendused olid tasuta. Rahvaeeposte ja rüütlikirjandusega võrreldes olid neeed palju liigirikkam: lüürika ja eepika kõraval areneb rikkalik draamakirjandus. Puuduvad rahvaeeposte ideaalsed kangelased. Valitsema pääseb linnakodaniku kaine, realistilk eluvaadeja kriitiline hoiak. Keskaja linnakirjandus väljendas ka talupoegade feodalismi vastaseid meeleolusid. 3) KANGELASLAULUD "Vanem Edda"- kõige rikkalikum vanaislandi kirjandus. "Edda"- mütoloogilised laulud, mis jutustavad maailma ja inimese loomisest, jumalate omvahelistest tülidest ja maailma lõpust. "Edda" uuema osa moodustavad kangelaslaulud, kus peategelaseks on küll surelikud, kuid jumalikku päritolu kangelased, nagu Achilleus või Herakles. Saagad
mittetulundusühinguna. Muuseumi asutajateks ja eestvedajateks on perekond Kask. Muuseum asub Uue-Varbla mõisahäärberi saalis. Väljapanek kajastab kohalikku eluolu möödunud sajandi esimesel poolel ning Varbla valla ajalugu. Eraldi väljapanek on Uue-Varbla mõisa ajaloost 205 aasta jooksul. Muuseumis asub ka käsitöötuba. Mitmesuguste tööriiistade väljapanek asub mõisa aidas. Traditsioonilise üritusena toimub igal suvel muueumi õuel käsitöö ja omatoodangu laat. Pärnu Linnakodaniku maja Aadress: Nikolai tn 8 Pärnu Telefon: 444 8109 Külastamiseks avatud kolmapäeval ja neljapäeval kl. 12-18.00 Teistel päevadel eelnevalt kokkulepituna telefonil 44 31 299 Külastajatele on vaatamiseks väljapanekud omavalitsuse ajaloost, Pärnu linnaga seotud olulisematest ajaloolistest persoonidest, ekspositsioonid hansa - ja õpruslinnadest. Eesti Muuseumraudtee Lavassaare Muuseum Aadress: Lavassaare, 87001 Lavassaare vald, Pärnu maakond
Nende tekkimise põhjustas vajadus kaitsta käsitööliste huve ning reguleerida tootmist ja toodete müüki. 4.Keskaegsest olustikust Keskaegsed elumajad olid erineva, olenevalt sellest, kas oli tegemist talupoja, feodaali või linna kodaniku eluasemega ning kas elamu paiknes karmi ilmastikuga põhjapoolsetel aladel või mahedakliimalistel Vahemeremaades, tasandikul või mägedes. Talupoja elamu oli lihtne, palkidest ja mööblit leidus seal vähe. Hoopis teistmoodi nägi välja linnakodaniku elamu. Linna elumajad olid enamasti 2-3 korruselised. Keskaegne linnamaja oli omamoodi turvapaik, kuhu sulgus perekond, varjates ennast võõraste pilkude eest. Siin oli samuti mööblit vähe, sest eluruumid olid määratud inimestele, mitte aga uhkeldava mööbli näitamiseks. Keskaegne rõivastus paistis silma suure vaheldusrikkusega, olenevalt kandja seisusest, elukutsest, traditsioonidest ning moest. Rõivaste materjali, värvuse ja tegumoega rõhutati kuuluvust ühte või teise
Hiljem on käigud leidnud rakendust nii õhutõrjevarjendina kui ka kunstifondi skulptuurilaona. 4.2 Dominiiklaste kloostri klausuur Dominiiklaste kloostri kolmest osast on praeguseks alles vaid idatiib. Magamistoad, raamatukogu, söögisaal ja eluruumid pakuvad huvitavat pilguheitu keskaja munkade igapäevaelule. Tähelepanuta ei tohiks jätta ka keldris asuvat energiasammast. 4.3 Hellemanni torn ja linnamüür Väidetavalt on Hellemani torn oma nime saanud läheduses elanud linnakodaniku Helle Hollemani järgi. Keskajal mängis rolli torni strateegiline asukoht, Viru värava vahetu lähedus. Kaitserajatisena oli ehitis kasutusel kuni Põhjasõjani. Torni laskeavad olid ümmargused, seal kasutati suurekaliibrilisi kahureid, tolle aja kohta edumeelset miiltaartehnikat. Aegade jooksul on ehitist kasutatud vanglana, laskemoonalaona ja kohvikuna. Nõukogude ajal kuulus torn kinoliidule. Pärast tolleaegset lagunemist ning torni konserveerimist, renoveeriti see alles 2006. aastal. 4
Träälid ehk orjad(sõjavangid, võlgnikud) Linnad ja kaubandus Linnade õiguskorraldus Linna said maaisanda käest linnaõiguse Linnaõiguse eesmärk: linna kodanike isikliku vabaduse, eramómandi ja pärimisõiguse kaitse Linnaõhk teeb vabaks Linna põgenenud sõltlased saidaasta ja ühe päeva möödudes vabadeks inimesteks Linnakodanikuks võis saaa iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodaniku maksu Linnakodaniku õigused ja kohustused Kohustused Osavõtt linna kaitses Osavõtt linnale vajalikes töödes Maksude maksmine Õigused Tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega Nende üle võis kohut mõista vaid linna kohus Linnavalitsus raad Millega tegeles Linna sissetulekuga Heaolukorra kindlustamisega Kohtu mõistmisega Rae võim oli väga suur ja omandas reformatsiooni järel peaaegu piiramatu täiuse
Suurem osa käsitöölistest elas oma perega tõõkoja või poe peal. Ajapikku hakati majadele tegemarohkem aknaid. Kõige sagedamini ehitati majad puusõrestikule. Vahed, mis seinapalkide vahele jäid, täideti õle-savi-plonnidega ning korruseid eraldasid laudpõrandad-laed. Kivi oli haruldane ja kallis ehitusmaterjal ning seda said endale lubada üksnes rikkad linnaelanikud. Tänu kiviraidurite tööriistade täiustumisele hakati seda aga järjest rohkem kasutama. Keskmise linnakodaniku maja oli siiski kahe-või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Aukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondlane, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid ühte voodit
Madalmaade täievolilise saadiku staatuses Inglismaale keerulisi läbirääkimisi pidama. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Rubensi diplomaatiline karjäär lõppes aga samal aastal, sest ta 6. detsembril abiellus 53- aastaselt 16-aastase Helene Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Helene mängis väga tähtsat osa Rubensi viimase kümne aasta loomingus. Kunstnik kirjutas sõbrale: ,,Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli pihku..." Suurele vanusevahele vaatamata oli Rubensi teine abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel. Rubens oli barokiaja silmapaistvaim flaami maalikunstnik. Tema ulatuslik looming hõlmab religioosseid ja mütoloogilisi ajaloopilte, monumentaalseid lagesid ja maalitsükleid , portreid
sõltus linna suurusest. Toimis ,,istuva" ja ,,puhkava" rae süsteem, kus poolt koosseisust valitses ühel ja teine pool teisel poolaastal. Bürgermeister ja meer olid rae juhatuse liikmed ehk linnapead. Rae ülesanneteks olid linnade majandus ja kaitseküsimused, linade heakord, vaestehoolekanne, kohtumõistmine ja välissuhtlus. Linnakogukonna liikmeks saadi kas linnas sündides, või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist. Linnakodaniku õigused sõltusid tööalast ja varanduslikust seisundist. Varakeskajal oli kaubanduse tähtsus tühine. Selle põhjuseks oli naturaalmajandus, linnade puudumine ja kaubanduse ohtlikkus. Linnade taasteke ja käsitöö areng andis tõuke kaubanduse arengule. Peamiselt kaubeldi toorainega ning valmistoodangut müüdi vähe. Edu kauplemisel andis ülisuuri kasumeid ja poliitilist kapitali. Küll aga raskendasid kauplemist erinevad kaalu- ja mõõduühikud ning rahad. Kuni 14
Kaasavõetud pudi-padi asjakesi kanti nahkkukrus, sest taskuid veel ei tuntud. Läbi aegade on olnud erinevaid moehullustusi. Näiteks hakkasid mehed kandma hästi pikkade ninadega kingasid. Kinga nina pikkus sõltus kandja jõukusest. Mõnel mehel olid kinganinad nii pikad, et neid kinnitati nöörikesega riiete külge, sest muidu oli võimatu kõndida. Tänavatel käidi kas paljajalu või puukingades. Daamid riputasid vöö külge lõhnaõlipudeli, käsipeegli, väikese kammi ja käärid. Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis olla küll müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning veidi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu. Keskmise linnakodaniku maja oli 3-korruseline: 1
Üks kauss oli kahe peale ning sellest ammutati toitu kordamööda. Joomisel olid samuti oma reeglid. Et joodava sisse rasva ei satuks, tuli enne joomist suu rätikuga puhastada. Aeg-ajalt puhastati ka karika või peekri serva. Häbiväärseks peeti luristamist, matsutamist, röhitsemist, noaga hammaste torkimist ja täis suuga rääkimist . 4 Elu keskaegses linnas Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms.Keskaegse inimese elurütm sõltus päeva pikkusest. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Vahaküünlad olid kallid, õlilambid ning rasvaküünlad ei suutnud anda piisavalt valgust, et jätkata toimetusi
- bürgermeister (Sks.) rae juhatuse liige = linnapea - meer (Pr.) (Tln.-s 15.saj. 4 tk.) · Rae ülesanded: linnade majandus ja kaitseküsimused linnade heakord vaestehoolekanne kohtumõistmine välissuhtlus (teiste linnade või senjööridega) · Linnakodanik - pürjel e. bürger - oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik · Linnakogukonna liikmeks saadi: linnas sündides rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist NB! Linnakodaniku õigused sõltusid: tööalast (N: jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) varanduslikust seisundist (N: majaomanikel teatud eesõigused) 3 TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL · Keskaegne väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja käsitööline = tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus- tsunftikord !
Vabadus ei laienenud kõigile linnas elavatele inimestele ühtmoodi. Eelisseisundis olid linnakodanikud, kelle seast tõusid omakorda esile rikkad kaupmehed, pankurid ja pärilik linnaaristokraatia- paritsiaat. Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Samuti tuli vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Korra kaitseks linnas kehtis öine liikumiskeeld. Linna uusasukad püüdsid oma staatust tõsta väärikate esivanemate eksponeerimisega, eriti efektiivseks otseteeks oli abiellumine mõne vaesunud aadlisuguvõsa liikmega. Elu linnas
Gloucesteri katedraal, Kings College kabel. Madalmaad moodustasid ühtse terviku. Belgia gootika oli inspireeritud Prantsusmaa omast.N: Tourne katedraal ja Brüsseli ja Brücke raekojad. Itaalia. Gootistiil tuli prantsusmaalt, kujundati väga omapäraselt ringi. Romaanielemendid püsisid kaua elujõulised.N:Siena ja Firenze toomkirikud. Milano katedraal- kõige mahukam gootistiilis ehitus üldse. Itaalia profaanarhitektuuri silmapaistvamad näited on palazzod- jõuka linnakodaniku või üliku linnaelamu. Reeglina kahe, harva kolmekordne. Mõeldud ka kaitseehitisena. Reeglina oli teenistusliku otstarbega. Firenzes Palazzo Vecchio, Veneetsias doodzide palee (valitsejate palee) HISPAANIA JA PORTUGAL Gootika tõid Hispaaniasse tsistentslased. N: Toledo, Leoni ja Barcelona katedraalid. SAKSAMAA Prantsusmaalt ja Itaaliast. Ehitati hästi palju. N:Magteburgi, Kölni, Strassbouri, Freiburgi, Kulmi katedraalid. Alam-Saksamaal oli telliskivi arhitektuur
Linnade ebamäärane õiguslik seisund sai kindlama aluse asehalduskorra kehtestamisega 1783. aastal, mil kõik maakonnakeskused said linnaõigused koos ametlike linnavappidega. Senisele 10-le lisandus veel 2 linna( Paldiski ja Võru). Keskaegne linnade omavalitsus jäi varauusajal püsima, kuigi riigivõim linnade õigusi märgatavalt kärpis. Kodanikuõigused olid vaid linnade valdavalt sakslastest ülemkihil. Eestlaste ja ka venelastele oli tee linnakodaniku seisusesse varauusajal peaaegu suletud. Kaubandus varauusajal. Liivi sõda tõi kaasa kohalike kaupmeeste laostumise. Siinne kaubandus koondus peaasjalikult võõramaiste, Põhja-Saksamaa, hiljem ka Inglismaa kaupmeeste kätte. Arenes märgatavalt ka Narva kaubandus. Eestist veeti välja vilja, Venemaalt pärit lina, kanepit ja laevaehituskraami. Sisseveokaubaks oli Hispaania ja Prantsuse sool, metall, soolaheeringad ja tubakas.
Valitsemise aeg oli tal 3 lühike võrreldes teiste kunigate ja valitsejatega. 6. novembril 1632 sai ta surmavalt haavata Lützeni lahingus, tänapäeva Saksamaal (5). Gustav II Adolfi käigud Eestis 1614. aasta juunis saabus Venemaale sõjaretkele minev kuningas Gustav II Adolf Narva, et selleks ettevalmistusi teha. Lisaks käis ta ka oma lapsepõlvelinnas Tallinnas, kus teda võttis vastu juubeldav rahvahulk. Kuningas osales ka linnakodaniku Fabian Wrangelli pulmades ning tantsis Suurgildi peosaalis, kuid tema tegelikuks eesmärgiks oli linnalt sõjakulude katteks raha saada, nimelt soovis Gustav II Adolf, et Tallinn kingiks talle 8000 taalrit. Linn polnud seda siiski nõus tegema ja vastuolud kuningaga jätkusid rahandusküsimustes ka edaspidi (1). 1622. aastal viibis Gustav II Adolf taas pikemat aega Eestimaal ning ta kohtus Narva linna esindajatega, kellelt nõudis raha sõja jätkamiseks Poolaga. Toona oli see Liivimaal
Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. /2/ 13. sajandi skolastilise filosoofia kõige suuremaks esindajaks oli Aquino Thomas. Aquino Thomase sotsiaal-majanduslikud ideed peegeldavad feodalismi uusi nähtusi: käsitöö ja kaubanduse kasvu, rahaliste suhete arengut, keskaja linnade õitsengut ja linnakodaniku seisuse kujunemist. Seoses sellega lõi ta õpetuse õiglasest hinnast ja laenuprotsendi patususest./1, lk 18/ Kuna raha laenamine on seotud riskiga, siis leidis ta, et laenuprotsent on vajalik./1, lk 19/ 5 3. MERKANTILISM Esimeseks turumajandusliku tootmisviisi teoreetiliseks töötluseks on merkantilism. Merkantilism tekkis 15. sajandil, mille põhimõtted olid pärit humanismist. /1, lk 19/
Keskaegse linna elu-olu Referaat Nimi: Klass: Juhendaja: 03.10.2011 Sisukord Sissejuhatus Valisin teema ,,Keskaegse linna elu-olu", sest tahtsin saada rohkem teada keskaegsetest linnadest. Uurin kaubavahetusest keskajal, kuidas toimis käsitöö, kuidas tekkisid keskaegsed linnad ning elust keskaegses linnas. Tahan teada saada, milline nägi välja linnakodaniku kodu, kui palju erinesid keskaegsed linnad tänapäevastest linnadest ning miline oli keskaegse Eesti linna elu-olu. Linnade tekkimine Kui barbarid Rooma riigi hävitasid kadusid ka vanaaja linnad. Vaid Vahemere ääres jäid mitmed linnad püsima, kuid neid polnud võimalik võrrelda vanaaja suurte linnadega. Feodaalne killustatus ja vaid oma vajadusi rahuldav algeline tootmine ei soodustanud ka kaubavahetust (Kõiv, Raudkivi 1996: 72).
üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt. Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama. Linnakodaniku kodu Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused: kraanivesi, keskküte, elektrivalgus jms.Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Milline võis olla küll müra, kui näiteks üksteise võidu tagusid viie sepapaja sepad, töötas neli kiviraidurit oma sellide ja õpipoistega ning veidi eemal saagisid laudsepad tünnilaudu
Konflikti põhjuseks oli asjaolu, et ordu ei leppinud PõhjaEesti üleminekuga Taani valdusesse ning püüdis saada ainuvõimu VanaLiivimaal. Ordurüütlid vallutasid 1230ndate alguseks PõhjaEestis asunud Taani valdused koos Tallinna linnaga. LINNAKODANIK. KUIDAS SAADI, NENDE KOHUSTUSED JA ÕIGUSED. Linnakodanikuks oli isik , kes oli vaba, omas alalist elupaika ning maksis makse. Kui talupoeg varjas ennast linnas 1 aasta ja 1päeva sai ta vabaks. Linnakodaniku kohustus oli maksta makse, olla vahis linnamüüris või mujal ning linnakaitse. Õigusteks olid tegeleda kaubandusega ja käsitööga, kasutada linnaäärseid karjamaid ja heinamaid, nad olid vabastatud tollimaksust. Nende üle võis kohut mõista ainult linnakohus. Esimese põlve rahvakodanik luges ennast eestlaseks kuna ei erinenud kommetest ja tegemistest talupoegadega. Teise või kolmanda põlve linlane tehes karjääri (sai meistriks) hakkas nim ennast sakslaseks.
Linnaõigus sisaldas eelkõige kaupmehe tegevuseks vajalikke vabadusi, mille nad olid ise endile välja võidelnud. Linnaõiguse sai linn maahärralt, kelle maa peal linn asus. 7. Kuidas oli võimalik saada linnakodanikuks? (Tingimused ja kohustused) Linnakodanikuks saamise tingimused: linnakodanikuks pürgijal pidi olema kinnisvara (oma maja, kaubaladu jne) või ta pidi olema mõne käsitööala meister või oli elanud juba mõne aja linnas jne. Linnakodaniku kohustused: iga linna kodanik pidi andma kodanikuvande, maksma kodanikuraha (üks maksuliik). 8. Võrdle elu linnas ja maal! Linnas elamise eelised ja puudused, maal elamise eelised ja puudused. (tv lk 39) Elu linnas Elu maal Eelised: Eelised: 1. Linnas olid kõik kodanikud vabad, polnud sunnismaisust, nagu 1
1.4Vene aeg 1665. aastal said linna uuteks peremeesteks venelased. 1667. Aastal hävitas suur tulekahju kolmandiku kesklinna parematest majadest ning tuli levis ka lossile Toomel ja Maarja kirikule. Seejärel tuli sajandilõpu suur nälg, mis viis hauda ligi viiendiku elanikkonnast. (Salupere 2004: 19) Nälja kannul algas Põhjasõda (1700-1721) ja sellega kaasnes katk. Pärast sõjategevuse lõppu loendati Tartu 4 terveksjäänud maja ja 21 linnakodaniku. Vaesunud inimesed ehitasid käepärastest materjalidest elamuid. Majad seisid hõredalt, kruntidel olid kõrvalhooned, hoovid ja paljudel ka aiad. Ehitised olid tuleohtlikud ja linna laastsasid korduvalt suurtulekahjud. (Salupere 2004: 21) Peatselt alustati linna taastamist. Katariina II andis Tartule linna taastamiseks sooduslaenu ja kinkis linnale kivisilla. Ta keelas linna sees ehitada puitmaju, lubas elanikel tasuta võtta ehitusmaterjali linnamüüridest ja kindlustustest
pidama. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Rubensi diplomaatiline karjäär lõppes aga samal aastal, sest ta abiellus 6. detsembril 1630 abiellus 53-aastaselt 16-aastase Helene Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Helene mängis väga tähtsat osa Rubensi viimase kümne aasta loomingus. Kunstnik kirjutas sõbrale: ,,Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli pihku..." Suurele vanusevahele vaatamata oli Rubensi teine abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel. Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, jättis maha ateljee ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum,
Eesti ja Liivimaa asjade justiitskolleegium ning Eesti ja Liivimaa asjade kammerkontor. Omavalitsus säilis ka linnadel. Laastatud väiksemad linnad olid läinud ümbruskonna mõisnike kätte ja nii sealseid elanikke kui ka talupoegi sunniti mõisasse teotööle. Poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud; kodanikuõigusi jagas linnavalitsus raad. Eestlaste jaoks oli tee linnakodaniku seisusesse XVIII saj praktiliselt suletud. Baltisaksa aadli piiramata võim kohalikes küsimustes sai teostuda vaid siinse põlisrahva eestlaste õiguste allasurumise hinnaga. Omavalitsuse kõrgem ladvik maanõunikud ja raehärrad polnud valitavad, vaid nimetati eluks ajaks ametisse vastavalt kas maanõunike kolleegiumi või rae enese poolt
Jakob Westholmi Gümnaasium Keskaegse linlase elu 11.a Tallinn 2017 Keskaegse linlase elu Linnakodanike kodud Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Peamiselt oli töötuba vaid käsitöölistel. Kaupmehed võtsid oma kodudes ka kliente vastu. Kõige suurem ruum oli tiile, mis koosnes köögist, söögitoast ja elutoast. Tiiles oli suur kamin, kus oli avatud tulel sööginõu ja kortsen läbis kõiki korruseid. Magamistuba kutsuti törnseks. Mööblit oli tubades
Neljas ehitis- Santo Spirito kirik Firenzes Kirikus asus läänes, altariosa idas (ALLPOOL ON MARTA OMAST) Leon Battista Alberti (1404-1472) Santa Maria Novella kirik Firenzes. Võttis antiiki tunduvalt rohkem eeskujuks. San Frasesco kirik Riminis. San Andrea kirik Mantovas Tuntumad vanarenessasni arhitektid olid veel: Giluliano da Sangallo, tema oli üks paljudest palazzode tegijatest. Luciana Laurana. Tullio Amadeo jt. PALAZZO – üliku v jõuka linnakodaniku linnaresidents. Tavaliselt kas kahe- või kolmekordne, äärmiselt lihtne ja reeglina alumine korrus oli teostatud rustikas. Tegi vatikani lossi kuulsa raamatukogu. Kõrgrenesanss Donato Bramante (1444-1514). Teda huvitas kuppelehitus. Väike Tempietto, Santa Maria Groze Roomas. Tema alustas ka Peetri kiriku ehitamist. Michelangelo (1475-1564). Tegi Peetri kirikule kupli ja seda peetakse maailma kõige ilusamaks kuppelehitiseks üldse. Andrea Palladio (1508-1580)
leidsid endale liitlased. Elu keskaegses linnas Linna keskel oli turuplats, kus kaubeldi ja kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Turuplatsil seisis raekoda. Veel oli turuplatsil suur rist, mis näitas, et jumal jälgib kõiki ning häbipost neile, kes olid seaduse vastu eksinud. Linna elu juhtis nõukogu ehk raad, mis koosnes kaupmeestest. Raad tegutses raekojas. Tänavad said oma nimed seal töötavate ametimeeste järgi. Majad oli tihedalt koos ja tänu sellele levis tulekahju kiiresti. Linnakodaniku majast puudusid kraanivesi, keskküte ja elektrivalgus. Käsitöölised, sepad jt. töötasid ka kodus (laoruumides nt.). Kuna vahaküünlad olid kallid ja õlilambid ning rasvaküünlad ei andud piisavalt valgust, siis mindi juba pimeduse saabudes magama. Linnakodaniku maja oli kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel korrusel olid eluruumid ja kolmandal korrusel panipaigad. Kõige tähtsamad mööbliesemed olid söögilaud ja voodi.
Londonis valmistas ta 5 ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Juba samal aastal lõpetas ta diplomaatilise karjääri ja abiellus 6. detsembril 1630 53-aastaselt 16-aastase Hélène Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Hélène mängis Rubensi viimase kümne aasta loomingus väga tähtsat rolli. Kunstnik kirjutas sõbrale: «Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli.» Suurele vanusevahele vaatamata oli nende abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel. Rubensil oli 8 last, Isabellaga 3 ja Hélène'iga 5. Noorim laps sündis 8 kuud pärast Rubensi surma. Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, loobus ateljeest ja asus elama Mecheleni
linnaaristokraatia patritsiaat. Niisiis asusid kivimüüride varjus veel teised, linnaõigusel põhinevad nähtamatud müürid, mis tagasid eliidile eelisolukorra ja mida ületada suutsid vähesed. Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust, tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohast äraelamist. Kõigele lisaks tuli vähemalt aasta linnamüüride vahel elada. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Kõikvõimalikud vennaskonnad ja liidud moodustasidki linnaelu kandepinna. Nende seast tõusid esile noorte vallaliste meeste ühendused, mille sisemine solidaarsus väljendus 11 tihti agressiivsuses ja karistamatustundes. Sellega kaasnenud löömingud ja seksuaalne vägivald andsid keskaegsele linnaelule oma varjundi
annaabi.ee 
