Keskaegsed Euroopa linnad kui majanduse ja kultuuri keskused (1)

„Keskaegsed Euroopa linnad kui majanduse ja kultuuri keskused"
Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma . Vanaaja ja keskaja linn erinesid olemuslikult ja võttis aega,enne kui peamiselt kaubandusest ja käsitööst elujõudu ammutav uut tüüpi linn välja arenes. Maal oli aeglustunud sisekolonisatsioon ja uute põllumaade hõlvamine. Samas katsid Euroopat arvukad kindlused. Neist arenesid uut tüüpi linnad,mis suutsid oma elanikke paremini kaitsta.
Keskaegsed linnad kui käsitöö- ja kaubanduskeskused kujunesid feodaaltsivilistsiooni aladel emalt Itaalias ja Lõuna- Prantsusmaal. Varased linnad olid käsitööliste asulad,seepärast tekkisid need kohtadesse ,kus oli võimalik oma toodangut edukamalt turustada või pakusid suuremat turvalisust: kaubateede ristumiskohad, traditsiooniliste laadaplatside juurde,kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedusse. Linn ja linnakultuur suutsid keskaja esimesel poolel püsida ainult maaharijate toel. Pikka aega moodustasid maa ja linn ühtse majandussüsteemi ning tegelikult oli ka linn pool- agraarne . Selle elanikud harisi oma põllulappi ja aiamaad, pidasid linnamüüride vahel kodulinde, sigu ja kitsi . Elati muldpõrandaga majades nagu maarahvaski. Linna vahetu sõltuvus ümberkaudsetest küladest,mille majandus oli spetsialiseerunud linnaelanike vajadustele kestis kuni 15.sajandini.
Linnaelanike põhilised elatusalad olid käsitöö ja kaubandus. Tähtsal kohal oli ka põlluharimine linnast väljaspool asuvatel maalappidel,aiandus ja kariloomade pidamine. Käsitöö tehti kõik algusest lõpuni ise. Töövõtted uuenesid väga aeglaselt. Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised,kes kuulusid kohustuslikult tsunftidesse . Tsunfti moodustasid mingi kindla käsitööalaga tegelejad. Tsunfti põhiülesanne oli kontroll käsitööndusliku tootmise,toodete kvaliteedi ja müügi üle. Enamikes linnades kehtis tsunftisundus,mille kohaselt ei tohtinud ilma kindlasse tsunfti kuulumata ühe või teise käsitööga tegeleda. Igal tsunftil oli oma põhimäärus e. Skraa ,mis määras tsunfti hierarhia- õpipoiss, sell, meister. Tsunfti eesotsas seisis meitsrite seast valitud vanem. Et saada meistriks, tuli tuli esitada meistritöö. Kui kõik oli sobivaks tunnistatud , tuli kandidaadil korraldada tsunftiliikmetele meistrikostitus. Paraku käis see enamusele üle jõu. Et alustada tööd meistrina,oli aga kõigele lisaks vaja veresugulust oma senise meistri või abiellumine tema perekonda. Lisaks täitis tsunft oma liikmete suhtes vastastikuse abistamise ja ühiskassa ülesandeid. Tsunft kujutas endast ühtlasi sõjalist organisatsiooni,mis võis kaitsevajaduse tekkides välja astuda iseseisva lahinguüksusena. Peale kõige muu tegutsesid tsunftid kui seltskondlikud organisatsioonid ning seisid hea liikmete käitumise eest. Need kes tegelesid tsunftivälise käsitööga nimetati tsunftijänesteks, kelle vastu käis pidev võitlus. Ühe linna käsitöötsunftid moodustasid käsitööliste gildi, mida nimetati tavaliselt Väikegildiks. Mõnel maal ei olnud omaette käsitööliste ja kaupmeeste gilde , vaid teatud kaupade tootjad ja nendega kauplejad moodustasid ühise gildi.
Keskaegsed merekaupmehed moodustasid Hansa liidu. Hansa edukusele pani aluse idakaubanduse osav monopoliseerimine. Hansalinnade hulgas olid ka Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Kogu Hansa idakaubandus kulges läbi kahe Liivimaa sadama- Tallinna ja Riia.
Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid ,kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe,selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Kui võrrelda keskaegset linna külaga,siis oli vahe tohutult suur. Tänavatel ja väljakutel tunglesid linnakodanikud ja kerjused, talupojad oma linnakäikudel,hulgused, üliõpilased, liikusid vankrid ja kaarkud. Suuremates linnades asunud kerjusmungaordude konvendid pakkusid peavarju nii munkadele kui nunnadele. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistis rändajatele juba kaugelt silma. Müüd oli mõeldu kaitseks vaenase rünnakute ja kallaletungide vastu. Esialgu oli müür madal,kuid järk-järgult lisati sellele kõrgust ja tugevust. Linnad kasvasid kiiresti ning kui müüriga piiratud ala kippus kitsaks jääma. Siis ehitati uus ja pikem ringmüür. Linnamüürist tõusid tornid ja ringmüüril jalutasid relvastatud valvurid . Linna pääses läbi hästi valvatud väravate kaudu. Väravaid kindlustayi,kaitseehitised koosnesid kahest tornist . Väravaid valvas ööpäevane väravavalve. Pimeduse saabudes sulgesid nad väravad ja tõstsid rippsilla üles. Linnus asus müüride vahel ning pakkus häda korral linnaelanikele kaitset. Linna südameks oli turuplats ,kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Tänavad oli kitsad , läbikäikude ja siseõuede võrgustikud. Linna ülesehitus meenutas kontsentrilisi ringe -linna südame ümber oli all-linn,seda ümbritsesid eeslinnad ,mis sulasid kokku linnalähedaste küladega. Müürid jagasid asustuse kaheks-selleks,mida kaitsti ja selleks, mis piiramise ajal ohvriks langes. Linna põgenesid talupojad. Kes olid end peitnud linnas 1 aasta ja 1 päev, said vabaks ja võisid jääda linna elama. Linna juhtis linna raad, eesotsas oli linnapea . Raad käis koos raekojas. Paljudes linnades peeti raekoja ees turgu. Raekoja platsil toimusid ka koosolekud , mõisteti õigust ja viidi täide kohtuotsuseid. Nii romaani kui gooti suurimad saavutused arhidektuuris on seotud kirikutega. Romaani stiili olulisemate tunnuste hulka kuulub ümarkaar. Selle iseloomulik uste, akende , siseruumis silindervõlvile, ümarad on ka sambaid ühendavad kaared jm. Üldjoontes oli romaani kirik lihtne, väheste kaunistustega, raskepärane, aga samas monumentaalne. Kaunistustest on levinud ümarkaareline friis, dekoratiivne nn kääbusgalerii ja liseenid . Rahvaarvu ja jõukuse kasvades vajati aina suuremaid ja uhkemaid kirikuid, ning ühtlasi pidid need olema võimalikult tulekindlad. Gooti stiil tekkis tänu järgmistele konstruktsioonilistele uuendustele: teravkaar , roidvõlv, tugikaar ja tugipliit. Pärast barbarite sissetungi Rooma riigi aladele toimus teaduse, hariduse ja laiemalt kogu kultuuri vallas järsk langus. Uues olukorras sai määravas kiriku osa. Varakeskajal olid vaimulikud ainsad kirjaoskajad, ja see, keda huvitasid haridus ja teadus,pidi astuma kloostrisse või muul viisil kiriku teenistusse. Uute koolide ja ülikoolide rajamise peamiseks tõukejõuks läbi kõikide aegade olnud haridus ja teadut hindavate inimeste olemasolu. Teaduslikku haridust oma aja mõttes anti juba antiikühiskonnas. Keskaegses ülikoolis oli neli teaduskonda: usu-, arsti- kunsti- ja õigusteaduskond. Õpiti ladina keeles.
Eeslinnad olid vaesemate inimeste elupaigad . Inimene, kes tahtis saada linnakodanikuks, pidi pärinema seaduslikust abielust , tal pidi olema toetajaid ja soovitajaid ning küllalt vara, et tagada endale seisusekohane äraelamine. Kõigele lisaks tuli linnamüüride vahel elada üks aasta ja üks päev. Linnakodaniku staatus tähendas ka kuulumist mingisse ühendusse, mis oma liikmete huvisid kaitses ja vajadusel nende eest välja astus. Keskajal tegeleti usinalt ka ristiusu levitamisega.
Keskaegne kultuur ja linnad on sajanditega kohutavalt palju edasi arnenud. Tänapäeval võime vaid imetleda säilinud arhidektuuri ja raamatuid, mis keskaegsed mungad ümber kirjutasid. Sarnasusi keskaegse linna ja tänapäeva linnaga on märgatavaid vaid üks- mõlemad on kultuuri ja majanduse keskused.
3