Keskaegne linn - piiripealne maailm (1)

Tallinna 21. Kool
Keskaegne linn-piiripealne maailm
Ajaloo arutlus
Marje Mölder
10a
Tallinn 2009
"Keskaegne linn - piiripealne maailm"
Keskaeg oli 5.-14. Sajandil, kuid eeldused linnade taastekkeks kujunesid alles 11. Sajandil seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest. Linnad tekkisid peamiselt kaubateede ristumiskohtadesse, traditsiooniliste laadaplatside juurde, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedusse. Kuni 11. sajandini tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma aegsetele linnaasemetele, alates 13. Sajandist rajasid uusi linnu ka maaisandad.
Linn koosnes linna südamest, all-linnast ja eeslinnas, mis sulas kokku lähedal olevate küladega. Tihtipeale oli eeslinn linnamüürist väljaspool. Kõik elamiseks vajaliku said linlased turgudelt, kus talupojad müüsid oma saaki ja käsitöölised oma valmistatud asju. Seega linn sõltus osaliselt ka talupoegadest, kes elasid linna läheduses. Linn oli oluliselt turvalisem kui maapiirkond. Erinevalt maapiirkonnast oli linnal linnamüürid müüridel valvavate sõduritega ning linnal oli võimalik öö saabudes sulgeda väravad. Tänu linnamüüridele ei olnud vaja linnas karta rüüstajaid ja röövleid. Linna kuritegude vähendamiseks oli linnal piisavalt ressursse vaeste abistamiseks ja puuetega inimeste eest hoolitsemiseks. Linnas ei olnud vaja karta näljasurma ning ka töötuse ja viletsuse perioodil oli seal võimalik hinge sees hoida. Kuigi linnas elati pead-jalad koos oli maapiirkonnas aga ohtlikum elada ning seal võis tabada inimesi näljasurm või röövlid ja rüüstajad, mistõttu paljud talupojad suundusid linnadesse elama.
Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus mis põhines kohalikul tavaõigusel, senjööri poolt antud privileegidel ja rae poolt välja antud määrustel. Raad oli linnanõukogu. Raad juhtis linnade elu ja see koosnes raehärradest, bürgermeistritest Saksamaal ja meeridest Prantsusmaal. Raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed ning nende liikmete arv sõltus linna suurusest . Toimis „istuva“ ja „puhkava“ rae süsteem, kus poolt koosseisust valitses ühel ja teine pool teisel poolaastal. Bürgermeister ja meer olid rae juhatuse liikmed ehk linnapead. Rae ülesanneteks olid linnade majandus ja kaitseküsimused, linade heakord, vaestehoolekanne, kohtumõistmine ja välissuhtlus. Linnakogukonna liikmeks saadi kas linnas sündides, või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist. Linnakodaniku õigused sõltusid tööalast ja varanduslikust seisundist.
Varakeskajal oli kaubanduse tähtsus tühine. Selle põhjuseks oli naturaalmajandus , linnade puudumine ja kaubanduse ohtlikkus. Linnade taasteke ja käsitöö areng andis tõuke kaubanduse arengule. Peamiselt kaubeldi toorainega ning valmistoodangut müüdi vähe. Edu kauplemisel andis ülisuuri kasumeid ja poliitilist kapitali. Küll aga raskendasid kauplemist erinevad kaalu- ja mõõduühikud ning rahad . Kuni 14. Sajandini käis kaubavahetus Lõuna-Euroopa ja Põhjamere äärsete piirkondade vahel maismaad pidi ning alates 14. Sajandist algas ka otsene laevakaubandus Inglismaale ja Madalmaadesse. Põhja-Euroopa kaubandust kontrollis Hansa liit, kuhu kuulus ka Eesti neli linna: Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Aastal 1370 saavutas Hansa liit kaubandusliku ülemvõimu Läänemerel.
Kaubavahetuse areng suurendas vajadust raha järele, mistõttu tekkis pangandus. Raha müntimise õigus oli riikide valitsejatel, suurfeodaalidel ning suurematel linnadel. Peamiselt olid pankurid juudid, sest nende usk ei keelanud liigkasuvõtmist erinevalt kristlastest. Ajapikku muutusid pangad ka valitsejate ja paavstide finantseerijateks, mille tõttu need olid sageli pankadest sõltuvuses.
Keskajal uuenesid töövõtted väga aeglaselt. Selle põhjuseks oli tsunftikord . Tsunft oli käsitööliste organisatsioon, kuhu kuulusid erialade kaupa ainult meistrid. Tsunfti ülesanneteks oli kaitsta oma liikmete huve, reguleerida tootmist ja toodete müüki ning kontrollida toodangu kvaliteeti. Tsunfti liikmete õigused ja kohustused olid fikseeritud tsunfti põhikirja skraaga. Keskajal oli reklaam ja konkurents keelatud ning kasutatavad töövõtted fikseeritud. Tsunfti liikmeskonna elu oli pisiasjadeni reglementeeritud. Tsunftide katuseorganisatsioon gild ühendas mitmeid tsunfte. Gildi eesotsas oli oldermann .
Meistriks saamine oli alates 13. Sajandist raskendatud ning oli fikseeritud skraas. Meistriks saamiseks tuli läbida õpipoisi ja selli etapp. Õpipoisiks saadi juhul, kui pärineti kristlikus abielust ning oldi ausate vanemate laps. Õpipoisi õpiaeg oli 2-12 aastat ning ta osales abitöödel. Tema vanem maksis õpetuse ja riietuse eest, süüa andis meister. Ühel meistril oli tavaliselt 2 õpipoissi. Selliks saadi tseremooniaga, mille osaks oli jooming. Igal meistril oli tavaliselt 2 selli, kelle tööpäev oli 14-16 tundi pikk. Vabad olid pühapäevad ja usupühad. Meistriks saamiseks pidi tegema meistritöö e. šedöövri. Tsunfti liikmetele tuli teha nn. meistrikostitus ja kingitusi. Kõige lihtsam viis meistriks saamiseks oli abielluda meistri lese või tütrega.
Kooliharidust jagati keskajal peamiselt kloostri- ja kirikukoolides ning peamiseks eesmärgiks oli ette valmistada haritud preestreid ja munki. Kogu õpetus toimus ladina keeles, mida oskasid kõik haritud inimesed Euroopas. Haritlaskonna moodustasid vaimulikud . Linnadesse hakati looma linnakoole, põhikoolid, abakusekoolid e. ametikoolid ja koduõpetajad. Peale kooli lõpetamist oli võimalik minna ülikooli, kus õpetus jagunes seitsmeks vabaks kunstiks. Alumises astmes grammatika, retoorika ja dialektika ning ülemises astmes geomeetria , aritmeetika, astronoomia ja muusika . Ülikooli juhtis rektor. Keskaegsetes ülikoolides oli neli teaduskonda: kunstide-, õigus-, arsti-, ja usuteaduskond. Ülikooli astusid tavaliselt 14-15 aastased poisid, kellelt nõuti ladinakeele oskust. Õpingud kestsid tavaliselt 8 aastat ja alustama pidi filosoofiateaduskonnast.
Linnad sõltusid küll osaliselt maapiirkondadest, kuid suutsid sellegi poolest paremini üle elada näljahädad. Linnad tegelesid suurelt osalt kaubanduse ja käsitööga. Linnast sai ka alguse panganduse. Linnas oli kõigil eluks paremad võimalused ning oli ka võimalik saada haridust.
Kasutatud kirjandus:

„Keskaeg“ kirjastuselt Sinisukk 2003

„Keskaeg“ Mait Kõiv,  Priit Raudkivi 1996

http://www.annaabi.com/materjal-3434-Elu-keskaja-linnas