Keskaja kirjandus (0)

KESKAJA KIRJANDUS
1) KEELTE TEKKIMINE KESKAJAL ROMAANI KEELED ja rahvused kujunesid Rooma riigi põhialadel, kus kõrgema kultuuriga arvukas elanikkond säilitas oma keele ja sulatas endasse sissetunginud germanlased. GERMAANI KEELED jäid valitsevaks põhja-euroopas: vara asustatud oma rahvakultuuri ja kirjandust, kes normannide nime all tungisid oma viikingi retkedel paljudesse maadesse, kuid jätsid kultuuriellu vähe jälgi. KELDI hõimud säiitasid keele ja kultuuri briti saartel VI saj. segunesid nad Suurbritanniasse tunginud andide ja saksidega, kellele järgnesid Skandinaaviast ja Prantsusmaalt tulnud Normannid SLAAVI rahvastest olid ladina keele ja kultuurga tihedasti kontaktis Poola, Tsehhi, Slovakkia ja Aadria mere ääres elavad horvaadid: ida ja lõunapoolsed rahvad kuulusid varakeskaja põhilst Bütsansist lähtunud Kreeka kultuuri mõjupiirkonda. SOOMEUGRILASTEST jõudsid ungarlased IX saj. oma praaegusele asustusalale ning sattusid varakult lääne-Euroopa kultuurisfääri.
2) TEATRI KUJUNEMINE KESKAJAL Antiikseid tragöödiaid ja komöödiaid keskajal ei tuntud. Ainult žonglöörid säilitasid vanarooma rändnäitlejate kunsti elemente, kuid nende etendustel oli vähe ühist kõrgetasemelise teatriga. Nii tekkis keskajal teater täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks oli jumalateenistus. Et ladinakeeles esitatud teksti kasutama näitekunsti abi. Ajapikku kujunesid välja piibliainelised draamad - müsteeriumid. Üks vanimaid on XII saj. " Aadama mäng". Keskaja lõpul läksid moodi moraaliteed, õpetlikud, moraliseerivad näidendid. Keskaja koomilise teatri toitepinnaseks olid rahvapidustused, karnevalid ja narripühad. Nimetatakse jämekoomilisi lühinäidendeid farssideks. Keskaja teater oli väga rahvalik, mispärast kirik ja kuningad selle vastu võitlesid. Tollal polnud teatrihooneid. Avalikke etendusi korraldati kogu linna rahva ühise üritusena päeva ajal ja lageda taeva all. Näitlejad olid enamasti asjaarmastajad linnarahva seast. Näidendeid kirjutati 1-ks korraks. Etendused olid tasuta. Rahvaeeposte ja rüütlikirjandusega võrreldes olid neeed palju liigirikkam: lüürika ja eepika kõraval areneb rikkalik draamakirjandus . Puuduvad rahvaeeposte ideaalsed kangelased. Valitsema pääseb linnakodaniku kaine , realistilk eluvaadeja kriitiline hoiak. Keskaja linnakirjandus väljendas ka talupoegade feodalismi vastaseid meeleolusid.
3) KANGELASLAULUD "Vanem Edda"- kõige rikkalikum vanaislandi kirjandus. "Edda"- mütoloogilised laulud, mis jutustavad maailma ja inimese loomisest, jumalate omvahelistest tülidest ja maailma lõpust. "Edda" uuema osa moodustavad kangelaslaulud, kus peategelaseks on küll surelikud, kuid jumalikku päritolu kangelased, nagu Achilleus või Herakles . Saagad moodustavad vanaislandi kirjanduse kõige huvitavama osa. Need on proosas kirjutatud sugukonnakroonikad. Saagadest võib leida palju usaldusvärseid andmeid vikingiajastu eluolust, kommetest j. n. e. Omakeelseid kangelaslaule hakkasid looma ja kirja panema Lääne-Euroopa kõige arenenumad rahvad: prantslased , hispaanlased, sakslased , itaallased . Kõige rohkem on säilinud prantslastel, kes nimetavad neid chanson de geste. Vanim ja kuulsaim on " Rolandi laul" - mille aluseks on ajalooline fakt: Karl Suure sõjakäik Hispaaniasse mauride vastu. See on 4002-st värsist koosnev poeem. Roland oli keskajal väga populaarne kangelane ka saksa, hispaania ja itaalia loomingus. Hispaania kangelaseeepos "Laul minu Cidist" on loodud XII saj. Sakslaste kuulsaim keskaegne eepos "Nibelungide laul" pärineb XIII saj. Tema populaarsus Saksamaal on alati suur olnud. Seda on dramatiseeritud ja muusikasse seatud. Tuntuim on Richard Wagneri ooperitetraloogia "Nibelungide sõrmus".
4) RÜÜTLI KIRJANDUS kujunes välja sajandeid püsinud kompositsioonilise skeem: mingi tühine põhjus sunnib rüütlit õukonnast lahkuma ; sellele järgneb kõikvõimalikke seiklusi - kahevõitlused rüütlite vahel, sattumine nõiduse kütkeisse. Üks vanimaid on lugu Cornwalli kangelasest Tristanist ja Iiri kunungatütrest Isoldest, kes armujoogi mõjul meeeletult teineteist armastavad ja lõpuks traagiliselt hukkuvad, sest seisuslikud eelarvamused ja saatuslikud õnnetused ei lase neil abielluda.
5) LINNA KIRJANDUS Linnad muutusid kultuuri ja haridus keskusteks. Juhtivaks kujunesid Põhja-Prantsusmaa ja Flandria linnad, eriti Pariis. Koolidega seotud isikud olidki esimesed linnakirjanikud. Nad rändasid ringi ja lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust. Kirjanduslukku on nad läinud vagantide nime all. Vagantide luule on keskaegse linna lüürika. Pariislane Rutebeuf jutustab oma viletsast elust, näljast ja niisama avameelselt pihib ta oma patte. Viimane ja suurim keskaja lüürik on Francois Villon.